Obsah (6)

§ 130§ 127§ 140§ 128§ 1056§ 1057

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-2088 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 09. juuni 2009 kel

§ 130

lg 2 kohaselt eeldatakse mittevaralist kahju isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul. Hageja taotleb

§ 127

lg 6 alusel määrata kindlaks kostja poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurus ning mõista see kostjalt hageja kasuks välja. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS 05.03.2008 kirjalikus vastuses hagile kostja ei vaielnud vastu hageja taotlusele määrata mittevaralise kahju suurus kindlaks kohtu poolt. Samas palub kostja mittevaralise kahju 2 väljamõistmisel arvestada ka kostja isiklikku seisundit ning tema isikuga seotud asjaolusid

§ 140

lg 1 kohaselt ning vähendada väljamõistetava kahju suurust mõistliku suuruseni, arvestades kostja majanduslikku seisukorda. Kostja on deklareerinud aastatulu 72 000 krooni. Hageja osaliselt hagist loobumise taotluse kohta 16.07.2008 esitatud seisukohas kostja, eitamata hagejale õnnetusega tekkinud valu, leiab, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud ning ei ole võimalik hinnata hageja heaolu langust. Kostja märgib samuti, et see, et hageja ei näe vajadust kostja kindlustusandja menetlusse kaasamiseks, annab alust eeldada, et oluline osa mittevaralisest kahjust on hagejale vastavalt liikluskindlustuse seaduse § -le 33 välja makstud ning seda väljamakstud mittevaralise kahju hüvitust tuleb käesolevas menetluses arvestada ning kostjale määratavat hüvitust vastavalt vähendada. KOHTUISTUNG 19.05.2009 kohtuistungil hageja jäi oma nõuete juurde, leides, et õiglane hüvitis on 70 000 EUR. Kostja tunnistas, et on põhjustanud hagejale tervisekahjustuse ning oli valmis kompromissi korras tasuma hagejale 25 000 krooni, kuigi hageja nõue on tõendamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3. Vaidlust ei ole selle üle ja 05.11.2004 Tallinna Linnakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1624/04 (tl 10 - 15) on tõendatud ja, et 18.07.2003 kella11:41 ajal kostja, juhtides sõiduautot Opel Astra, Tallinnas, Juhkentali tänaval maja nr 14 juures sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal teed ületanud jalakäijale VG . Samuti ei ole vaidlust selle üle, et õnnetuse tagajärjel sai VG raske tervisekahjustuse – vasaku reieluu killunenud murd ja pea põrutushaav. Kohtuotsuse kohaselt kriminaalmenetluses teostatud 03.09.2003 kohtuarstliku ekspertiisi ja 02.01.2004 kohtuarstliku täiendekspertiisi kohaselt hageja vigastused ei olnud eluohtlikud, kuid nende paranemine on pikaajaline; kannatanu viibis korduvalt haiglaravil seoses 18.07.2003 liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud vasaku reieluu alumise osa killulise murru tüsistustega (luuüdi põletiku ja luuirdumise), tervisekahjustuse paranemine kestab üle nelja kuu. Hagiavaldusele lisatud SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla väljavõtted V. G haigusloost (tl 22 – 24 tõendavad, et hagejat on korduvalt hospitaliseeritud nii plaanilises korras kui erakorralise haigena 2003.a. liiklusõnnetuses saadud kehavigastusega seoses. Viidatud dokumentidest nähtuvalt 23.03.2005 hagejat opereeriti: teostati infitseerunud AO plaadi eemaldamine vasakult reielt, tüsilike haavade kirurgiline korrastus, haav puhastatud veepüstoliga, teostatud sekvestrektoomia, haav dreneeritud, reieluu fikseeritud koldevälise aparaadiga. Seejärel hageja hospitaliseeriti erakorraliselt ja ta viibis ravil 14.07.2005 – 29.07.2005 septilise ortopeedia osakonnas, 16.07.2005 eemaldati koldeväline aparaat. 10.01.2006 – 24.01.2006 hageja viibis operatiivsel ravil seoses vasaku alajäseme pindmise reiearteri sulgusega, arteri kahjustus saadud 2004.a. trauma tagajärjel. V. G on saadetud luude pikendamise operatsiooni osas dr Kuznetski konsultatsioonile. Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhataja L. Kuke 16.01.2008 vastusest (tl 44) hageja esindaja järelepärimisele nähtub, et luude pikendamise operatsiooni ei ole võimalik hagejale teostada, kuna patsiendil on tegemist posttrombootilise sündroomiga. 08.12.2008 ekspertiisi otsusega nr 459650 (tl 119) on hagejale määratud 80 % töövõimekaotus kuni 30.11.2010.a. Ekspertiisiotsuse sisulise põhjenduse (tl 121) kohaselt tehti ekspertiisi tegemisel kindlaks, et hagejal tekkis vasaku reieluu murru järgselt ebaliiges alajäseme lühenemisega 8 cm, põhjustades rasket üldfunktsiooni häiret, koos epilepsiahoogude esinemisega põhjustab püsivat töövõimetust 80 % ulatuses.
4. Põhiseaduse (PS) § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Tulenevalt Võlaõigusseaduse (

) § 127 lg-st 1 on 3 kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud.

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (

§ 128

lg 5).

§ 130

lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 366 kohaselt võib surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa hagis määramata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.

§ 1056

lg 1 alusel vastutab suurema ohu allika valdaja kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 1057

lg-st 1 mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Samas loetletud, mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid, asjaolusid käesolevas asjas ei esine. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldamiseks kindlaks teha, et hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ja see on põhjuslikus seoses 18.06.2003 toimunud liiklusõnnetusega. Kuna kostja vastutab kahju tekkimise eest suurema ohu allika valdajana, ei oma kostja süü kahju hüvitamise kohustuse kindlaksmääramisel tähtsust.

1. Hageja on seisukohal, et talle liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju seisneb otsasõidule järgnenud ja pikaajalise ravi käigus teostatud rohkete operatsioonidega kaasnenud valus ja kannatustes, õnnetuse tagajärjel töövõimekaotusega ja perekonna purunemisega vältimatult kaasnenud üldise heaolu ja elukvaliteedi languses. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et tema perekond purunes kostja põhjustatud õnnetuse tõttu. Samuti ei ole hageja tõendanud oma elukvaliteedi ja heaolu taset enne õnnetust. Kohus juhtis korduvalt hagi tõendamise vajadusele hageja tähelepanu, kuid viimaselt kohtuistungil hageja leidis, et esitatud dokumentidega on tema nõuet piisavalt tõendatud. Riigikohus on mitmetes oma lahendites märkinud, et kehavigastuse puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu nii juba möödunud ajal kui ka selle võimalikul püsimisel tulevikus. Üldteada ja tõendamist ei vaja asjaolu, et luumurruga ja operatsiooniga kaasneb füüsiline valu. Asjas esitatud hageja ravimise kohta koostatud meditsiinilise dokumentatsiooniga on tõendatud, et õnnetuse tagajärjel saadud vigastus põhjustas (ja põhjustab jätkuvalt) hagejale füüsilisi vaevusi ning muutis oluliselt hageja elukorraldust. Hageja üks jalg on teisest 8 cm lühem, arterivigastuse tõttu on jalg turses. Hageja tervislik seisund ei võimalda luude pikendamise operatsiooni teostamist ning hagejal puudub lootus täielikule tervenemisele. Rehabilitatsiooniplaani kohaselt peab hageja kahel korral aastas viibima Haapsalu taastusravikeskuses. Kohus leiab, et eeltoodu ei anna alust kahelda, et hageja tervisekahjustus seab piiranguid tema senisele elukorraldusele ning tema heaolu on langenud. Hageja väidetel töötas ta enne õnnetust peamehhaanikuna. Samas hageja kohtuistungil kinnitas, et enne õnnetust oli talle määratud töövõimekaotus 60 % epilepsia tõttu. Eeltoodust järelduvalt ei ole kostja töövõimekaotus seotud üksnes õnnetuses saadud traumaga. Kohus arvestab seda asjaolu kahjuhüvitise suuruse määramisel.
2. Õige on kostja väide, et hageja heaolu langust ei ole võimalik täpselt hinnata, kuna hageja ei ole tõendanud oma heaolu taset ja elukorraldust enne õnnetust, kuid kohtul ei ole alust kahelda selles, et mõningane langus on toimunud, sest hagejale on tekkinud füüsiline puue. See asjaolu vaieldamatult halvendab hageja elukvaliteeti. Kohus jätab mittevaralise kahju tekkimise hindamisel tõendamatuse tõttu arvestamata kostja väited perekonna purunemisest õnnetuse tõttu ning väited selle kohta, et hageja õnnetusest alates kardab autosid ja ei julge väljas käia. Väidetav hirm autoliikluse ees ei takistanud hagejal kohtusse ilmumist. 4
3. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et hagejal kostja põhjustatud avarii tagajärjel tervisekahjustuse tekkimine ja tervisekahjustusega seoses mittevaralise kahju tekkimine on tõendatud. Hageja taotleb kahjuhüvitise suuruse määramist kohtu õiglasel äranägemisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-00 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „Moraalse (mittevaralise) kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Kolleegium on seisukohal, et moraalse kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, peab kohus moraalse (mittevaralise) kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitamisele kuulub kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.“ Lahendis nr 3-2-1-45-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.
4. Kohus leiab, et hageja nimetatud mittevaralise kahju hüvitis 70 000 eurot on ülemäärane, see summa ei ole kooskõlas ühiskonna üldise heaolutasemega ega kohtupraktikaga. Ühiskonna üldist keskmist heaolu taseme hindamisel lähtub kohus statistilisest keskmisest palgast. Statistikaameti andmetel 2006.a. keskmine palk oli 9407 krooni, 2007.a. 12 270 krooni ning 2008.a. nelja kvartali andmete järgi aritmeetiline keskmine on 12 818 krooni (2008.a. keskmise palga suurust otsuse tegemise ajaks ei ole avaldatud). Maksu- ja Tolliameti andmetel (kättesaadavad Interneti aadressil www.emta.ee) oli 2009.a. I kvartali keskmine väljamakse suurus 11 186 krooni. Mediaanpalk (st pooled palgad olid sellest kõrgemad ja pooled madalamad) oli 2009.a. I kvartalis 8790 krooni. Seega hageja hinnatav 70 000 euro suurune (so enam kui miljon krooni) kahjusumma oleks rohkem kui 90 aasta riigi keskmine palk. Kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise aluseks. Kohus leiab, et õnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusega seoses kogetud füüsilise valu ja kannatuste ning tervisekahjustuse tagajärjel hageja heaolu ja elukvaliteedi languse hüvitamiseks on mõistlik ja õiglane kahjusumma võrreldav ühe aasta riigi keskmise palgaga. Kohus määrab kahjuhüvitise suuruseks 100 000 krooni.
5. Kostja palub kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada tema majanduslikku seisundit.

§ 140

lg 1 järgi kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja on esitanud maksu- ja tolliametile esitatud tuludeklaratsiooni väljatrüki, millest nähtub, et 2007.a. hageja sai maksustatavat tulu kokku 72 000 krooni. Samuti kohus võtab arvesse, et kostja ei põhjustanud õnnetust tahtlikult, siiralt kahetseb õnnetuse põhjustamist ja hageja tervise kahjustamist ning kostja on menetluse käigus teinud hagejale kompromissettepanekuid: algul 100 000 krooni, hiljem majanduslanguse ja kostja majandusliku olukorra halvenedes kostja korrigeeris oma pakkumist ja kohtuistungil oli valmis hagejale tasuma kompromissi korras 25 000 krooni. Hageja kostja pakkumisi vastu ei võtnud, pakkudes omakorda kompromissiks hüvitist summas 35 000 euro (ca 500 000 krooni). Kohus leiab, et eeltoodu annab aluse kahjuhüvitise vähendamiseks ¼, so 25 000 krooni võrra. Kahju hüvitamiseks on hagejale hüvitist maksnud ka kostja kindlustusandja AAS If Eesti Kindlustus: hagiavaldusele lisatud kindlustusandja 20.11.2007 kahju hüvitamise otsusest nähtuvalt hüvitati VG muu hulgas 3500 krooni valu ja vaeva katteks. Selle summa võrra tuleb hageja mittevaralise kahju hüvitist samuti vähendada. 5 Eeltoodut arvesse võttes kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 71 500 krooni. 9. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 28.07.2008 kohtumäärusega kohus lõpetas hagist loobumise tõttu asjas menetluse V. G hagis TM i vastu varalise kahju hüvitamiseks ning otsustas, et menetluskulude jaotuse määrab asja lõplikul lahendamisel. TsMS § 168 lg 4 alusel kannab hagist loobumise korral menetluskulud hageja. Arvestades kohtuvaidluse asjaolusid ning menetlusosaliste isikuid ja varalist seisu ning hageja osaliselt hagist loobumist, peab kohus õiglaseks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Heli Käpp Kohtunik 6