KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-70637 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Urmas Reinola, Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 23.09.2009, Tallinnas Tsi

§ 2lg 4 tähenduses.

Lisatasu on

§ 2

lg 4 kohaselt summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel. Hagejale ei makstud töölepingu punktide 4.2 ja 4.3 alusel tasu mitte täiendavate tööülesannete täitmise ega nõutavast tulemuslikuma töö eest, vaid eelnevalt kindlaskmääratud valemi alusel tema poolt igapäevaselt täidetavate tööülesannete eest. Asjaolu, et

§ 2

lg 2 ei maini põhipalgaga seoses töö tasustamist lähtuvalt töö tulemustest, ei muuda põhitöö eest makstavat tulemuspalka lisatasuks. Tulemuspalga maksmine põhipalgana on väga levinud praktikas ning tulemuspalka on põhipalgana käsitlenud Riigikohus oma 19.03.2008 otsuses nr 3-2-1-6-

1. Palga alammäär on samuti seotud töötamise ajast lähtuva tasustamisega. Palga alammäära eesmärk on tagada, et täistööajaga töötajale makstav palk vastaks teatud miinimumtasemele. Käesoleval juhul ületab hagejale makstav palk alammäära
2. aastal ligi 10 kordselt,
3. aastal ligi 9 kordselt ning tolle perioodi keskmist palka ligi 2,5 kordselt. Seega arvestades eelviidatud Riigikohtu lahendit, ei ole ajatasuna sätestatud palga alammäära väljanõudmine eesmärgipärane ega tööandja suhtes õiglane. Kostja leidis, et käesoleval juhul ei ole palga alammäära ettenägevad õigusnormid rakendatavad ning hageja nõude rahuldamine tähendaks tema alusetut rikastumist tööandja arvelt. Kostja leidis, et nõue oli aegunud juba töövaidluskomisjoni poole pöördumisel. ITLS § 6 lg 1 järgi on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud 2 töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamine (üks kuu) ja palga maksmise nõue (kolm aastat). Töövaidlusorganite praktikas on leitud, et olukorras, kus poolte vahel on vaidlus palga suuruse üle, kohaldub ITLS § 6 lg 1 ettenähtud neljakuuline nõude esitamise tähtaeg, mitte ITLS § 6 lg 3 ettenähtud kolmeaastane tähtaeg. Kui tasu põhineb tükitasul, ei ole see lisatasu, vaid tasu, mida makstakse põhitöö eest. Pooled leppisid kokku selles, millist tööd töötaja peab tegema ja millist palka ta selle eest saab ja tingimused rahuldasid mõlemaid pooli. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esiletoodud asjaoludega ja esitatud tõenditega, leidis, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas kostja juures 01.10.2004 sõlmitud töölepingu nr 36 alusel 01.10.2004 kuni 06.12.2006, mil hageja vabastati töölt tema 13.11.2006 avalduse alusel (TLS § 79 lg 1). Hageja nõuab kostjalt palga väljamõistmist, kuna hageja arvates maksis kostja talle kogu töötamise perioodil kehtestatud kuupalga alammäärast väiksemat põhipalka, kuna töölepingu punktis 4.1 on märgitud töötaja põhipalgaks nii katsejal kui ka pärast katseaega 2 000 krooni kuus. Kokku sai hageja põhipalka ettenähtust vähem 16 520 krooni.

§ 1

kohaselt määrab palgaseadus kindlaks töölepingu alusel töötavate isikute töötasustamise ning neile töötasuga seotud tagatiste andmise ja hüvitiste maksmise õigusliku korralduse. Kooskõlas sama seaduse § 2 lg-ga 1 on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti-, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Vaidluse lahendamiseks peab kohus kindlaks tegema, kas pooltevahelise töölepingu p-s 4.2 kokkulepitud tasu on põhipalk või lisatasu. Kuna pooled tõlgendavad seda töölepingu punkti erinevalt, lähtus kohus VÕS §-st 29. Kooskõlas VÕS § 1 lg-ga 1 kohaldatakse VÕS-i üldosas sätestatut ka töölepingule. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Palgatingimused saaksid olla töölepingu lahtisteks tingimusteks VÕS § 26 tähenduses juhul, kui lepingupooled on jätnud lepingut sõlmides nendes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata. Palgaseaduse asjasse puutuvate sätete tõlgendamisel lähtub kohus TsÜS §-st 3, mille kohaselt seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Palgaseaduse § 2 tähenduses on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile. Üldjuhul on palk tasu tehtud töö eest. Palk koosneb peale põhipalga ka seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest (preemiatest) ja juurdemaksetest. Seega palk kui tasu võib sisaldada põhipalka ja lisapalka.

§ 2

lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Lisapalk on tasu töö eest, mida töötajale makstakse väljaspool töölepingus kindlaksmääratud tööaja kestust tehtud töö eest. Enamikel juhtudel on lisapalk lisatasudest (täiendav tasu öötöö, ületunnitöö, puhkepäevadel tehtud töö jms eest) ja juurdemaksetest koosnev palk. Palgamäär on palk, mis on töötajatel ette nähtud kindlaksmääratud ajaühiku eest. Palgamäär kui üks olulisemaid palgatingimusi, tuleb kindlaks määrata igas töölepingus vastavalt

§ 10lg-le 1, olenemata palga arvutamise viisist.

3 Ülaltoodud põhjendusi arvestades tõlgendas kohus töölepingu p 4.2 hageja palgana, mitte lisatasuna. Lisatasu on summa, mida tööandja maksab töötaja põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel juhtudel, mis on ette nähtud õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel (

§2lg 4).

Töölepingu p 4.2 sõnastusest ei tulene, et selles sätestatud tasu oleks tõlgendatav lisatasuna. Töölepingu sõlmimisel ja kogu töötamise perioodil mõistis ka hageja lepingu p-s 4.2 nimetatud tasu palga osana, kuna ta vaidlustas saadud palga suuruse alles pärast töölt vabastamist. Sellest järeldub, et töölepingu sõlmimisel ja töötamise ajal sai ta viidatud lepingu punktist aru samamoodi nagu tööandja ja töölepingus kokkulepitud palga arvutamise viis vastas mõlema lepingupoole tahtele. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja maksis hagejale tehtud töö eest alampalgast oluliselt kõrgemat tasu ning seetõttu on hageja nõue palga saamiseks alusetu. Palga arvutamise viisis leppisid pooled kokku töölepingu p-des 4.1 ja 4.

1. Hageja sai kostja juures töötades palka kordades rohkem kehtestatud palga alammäärast. Kostja seisukoha kohaselt ei saanuks hageja lepingu p-s 4.2 kokkulepitud tasu vaid juhul, kui ta ei oleks üldse töötanud. Kohus nõustub selle seisukohaga, sest hagejale tegelikult makstud palga suurus tõendab selle seisukoha õigsust. VÕS § 29 lg 5 p 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingu olemust ja eesmärki. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud töölepingut ei saa tõlgendada nii nagu oleks kostja jätnud hagejale maksmata kogu kostja juures töötamise aja eest põhipalga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammääradest, mida hagejal on nüüd 1,5 aasta eest tagantjärele õigus nõuda, vaid tuleb tõlgendada nii, et töölepingu p-des 4.1 ja 4.2 kokkulepitud tasud on hageja põhipalk, mille maksmise tööandja töötajale igakuiselt tagas. Kohus leidis, et sellisele järeldusele saab asuda kui tõlgendada koos töölepingu p 2.2 ja 4.
2. Pooled on kokku leppinud, et hageja töö sisuks on tuleohutusmonitooringute, tuleohutus- ja tulekahju ekspertiiside teostamine, tuleohutus- ja hädaolukorraks valmisoleku dokumentatsiooni koostamine. Lepingu p-s 4.2 sätestatud tasu on kokku lepitud just lepingu p-s 2.2 loetletud tööde tegemise eest ja seega on see põhipalk, mitte lisatasu ega preemia. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga hagi aegumise osas. Hageja esitas nõude palga väljamõistmiseks 01.06.2005 – 06.12.2006 perioodi eest. ITLS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat ja § 7 lg 1 järgi algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile ITLS § 6 lg 3 järgides. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi ning menetluskulud jäetakse kostja kanda. Hageja on seisukohal, et kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on otsuses vaadelnud ainult töölepingu p 4.2 kokkulepitud tasu, kuigi hagi on esitatud töölepingu p-st 4.1 lähtuvalt. Seega oleks kohus pidanud esmalt hindama, mida peetakse silmas mõiste „põhipalk“ all töölepingu p 4.
3. Maakohus on ebaõigesti lähtunud VÕS §-st 29, hinnates kas töölepingu p 4.2 kokkulepitud tasu on põhipalk või lisatasu. Töölepingu alusel töötavate isikute töötasustamist reguleerib palgaseadus ning töölepingu p 4.2 kokkulepitud tasu oleks pidanud hindama eelkõige

§st 2 lähtuvalt – ehk millistel alustel punktis 4.2 (ja ka 4.3) kokkulepitud tasu arvestatakse. 4 Kohus asus ebaõigele kitsendavale seisukohale, leides et „lisapalk on tasu töö eest, mida töötajale makstakse väljaspool töölepingus kindlaksmääratud tööaja kestust tehtud töö eest. Enamikel juhtudel on lisapalk lisatasudest (täiendav tasu öötöö, ületunnitöö, puhkepäevadel tehtud töö jms eest) ja juurdemaksetest koosnev palk.“ See tõlgendus ei ole kooskõlas

§ 2lg 4 sätestatuga.

Lugedes töölepingu p 4.2 (ja ka 4.3) ei ole selles tasu arvestuse aluseks kindlaksmääratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäär nagu põhipalga puhul olema peaks. Kumbki neist ei oma seost tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamääraga, mis on põhipalga arvestuse aluseks. Ka kostja oma vastuses hagile on mõistnud töölepingu punktide 4.2 ja 4.3 sätestatud tasu tulemustasuna ehk lisatasuna. Kohus on teinud ebaõige järelduse, leides, et kuna kogu tasu oli oluliselt kõrgem alampalgast, on hageja nõue palga saamiseks alusetu. Oluliselt kõrgem tasu ei olnud garanteeritud tasu ja kohus peab vaatlema eraldi erinevatele palga osadele kehtestatud seaduse sätteid. Hageja vastavalt töötatud ajale makstav tasu oli 2 000 krooni, mis oli alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäära. Kõik muud saadud tasud ei olnud tagatud. Kohus leidis, et hageja poleks saanud töölepingu p-s 4.2 kokkulepitud tasu vaid siis, kui ta ei oleks üldse töötanud. Hageja selgitas, et tema töö sõltus müügiosakonnast ning kui müügiosakond poleks ühtegi tööd maha müünud, siis poleks ka hagejal tööd olnud. Tööandja ei taganud mingit kindlat palganumbrit, kõik sõltus müügist. Kohus on jõudnud arusaamatule järeldusele, et hageja mõistis lepingu p-s 4.2 nimetatud tasu palga osana, kuna ta vaidlustas saadud palga suuruse alles pärast töölt vabastamist. Hageja tõlgendas kõiki saadud tasusid palgana, kuid mitte põhipalgana. See, et hageja avastas tööandjapoolse rikkumise hiljem, ei oma tähtsust, sest kõik protseduurid tehti tähtaegselt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohus ei ole materiaalõiguse norme vääralt kohaldanud ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel. Maakohus on otsust põhjendatud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga hagi rahuldamata jätmise osas ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et nõue ei ole aegunud. Kostja vastuväite osas nõude aegumise kohaldamiseks on kohus oma seisukohta piisavalt argumenteerinud. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium, et maakohus on tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et hageja töölepingu punktis 4.2 on välja toodud palga arvestamise alus töölepingu punktis 2.2 olevate tööülesannete täitmise eest. Seega nimetatud töölepingu tingimustest ilmneb, et hagejale maksmisele kuuluv palk ei piirdunud lepingu punktis 4.1 oleva 2000 krooniga. Seega ei sõlmitud palga kokkulepet, milles oli ette nähtud töötaja palgamääraks määr, mis oli alla seadusega lubatud alammäära. Õige on, et töölepingu punkt 4.1 sõnastus võib olla eksitav, mis ilmneb ka poolte seisukohtadest. Apellant nõustub, et töölepingu punktides 4.2 ja 4.3 on toodud töölepingus ettenähtud juhtudel makstavate summade arvutamise viis, kuid leiab, et garanteeritud põhipalgaks oli ikkagi 2000 krooni, mis on seadusega lubatust väiksem. Apellatsioonkaebuses viidatud kostja vastusest ilmneb, et kostja nimetas punktis 4.1 olevat 5 summat küll püsitasuks, kuid sellele lisandusid lepingu punktides 4.2 ja 4.3 olev tükitasud. Kostja vastusest ei ilmne, et ta käsitleb lepingu punktides 4.2 ja 4.3 olevat tasu lisatasuna. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et nimetatud töölepingu punktides oli määratletud palga arvestamise alus tööülesannete täitmise eest. Apellandi väide on ekslik, et töölepingu sõlmimisel on kostja tööandjana kokku leppinud seaduses lubatust väiksemas palga suuruses. Maakohus tegi kindlaks, et vaidlusalusel perioodil maksti hagejale igakuiselt palka tunduvalt suuremas summas, kui oli see lepingu punktis 4.1 olev summa, arvestades töölepingu punktis 4.2 olevat palga arvestamise alust. Palgaseaduse (

) § 2 lg 1 sätestab palga mõiste, mille kohaselt palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Nimetatud paragrahvi lõike 7 kohaselt palga alammäär on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms.) vastav palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Seega tuli tuvastada, kas hagejale maksti väidetavalt palka alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäära või mitte. Maakohus tuvastas, et faktiliselt maksti hagejale palka tunduvalt suuremas ulatuses alammäärast. Seega ei ole hageja õigusi rikutud ning hagi rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi P. M.i kanda. Mare Merimaa Urmas Reinola Imbi Sidok 6