lg-st 1, § 168 lg-st 6 ja § 1741 lg-st 1.
lg 6 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et kostja ei anna oma käitumisega põhjust hagejale kohtusse pöördumiseks. Kohus leidis, et pole võimalik väita, et kostja ei ole oma käitumisega andnud hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks, kuivõrd kostja poolt oma kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitse taotlemisel tekkis vastuolu hageja varasemast kaubamärgist tulenevate õigustega ning kõnealuste õiguste kaitseks ongi hageja kohtu poole pöördunud. Hageja on 04.09.2006 esitanud vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile ning on seega püüdnud pooltevahelist vaidlust kohtuväliselt lahendada. Hageja ei nõustunud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusega ning pöördus seetõttu kohtusse. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse (
Hageja on esitanud kuludokumendid, mille kohaselt on ta kandnud kulutusi seoses käesoleva asjaga 48 816, 90 krooni. Kostja väiteil ei anna hageja poolt kohtule esitatud arved alust arvata, et hageja ka tegelikult eespool märgitud summa ulatuses menetluskulusid on kandnud. Kostja vaidleb vastu menetluskulude nimekirja p-s 2.2 esitatud asja läbivaatamise kuludena märgitud tõlketöö kulule 5673 krooni ning registriväljavõtte kulule 3496 krooni. Kostjale teadaolevalt ei ole hageja esitanud kohtule taotlust asja läbivaatamiskulude kindlaksmääramiseks ning ette kandmise võimaldamiseks. Kostja on seisukohal, et seetõttu ei saa kõnealuseid kulusid hageja menetluskulude hulka lugeda. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga.
ei välista võimalust asja läbivaatamise kulude väljamõistmiseks juhul, kui menetlusosaline on iseseisvalt (s.t kohtule vastavat taotlust esitamata) teinud toiminguid, millega kaasnesid
§-s 143 sätestatud kulud. Arvestades asja keerukust, kohtueelse menetluse kulusid ja tõlgete esitamise vajadust, on hageja poolt nõutavad kohtukulud ja nende suurus põhjendatud. Kohtule esitatud dokumendid ei anna alust eeldada, et hageja ei ole tegelikkuses kandnud menetluskulusid 48 816, 90 krooni ulatuses. Hageja poolt nõutud esindaja kulude määr jääb Vabariigi Valitsuse poolt 04.09.2008 määrusega „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ §-s 2 sätestatu piiridesse. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude väljamõistmise osas ja uue otsusega jätta kõik hageja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning on rikkunud menetlusnorme. Kohus on eksinud
Nimetatud sätte kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Hageja ei ole kordagi pöördunud kostja poole käesoleva kaasuse kohtuväliseks 3 lahendamiseks, vaid otsustas valida kohtumenetluse, millega kaasnevad reeglina kulutused. Seetõttu ei saa väita, et kohtumenetluse algatamise põhjustas kostja. Apellant märgib täiendavalt, et sai Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse ning sellele lisatud materjalid Saksamaa kohaliku kohtu vahendusel kätte 09.12.2008.a, samal ajal kui hageja esitas hagi juba 30.09.2008.a. Kostjal ei olnud võimalust kohtuväliselt asja lahendada, s.h näiteks loobuda kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitse taotlemisest. Kuna kostja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni (TOAK) menetluses ei osalenud, ei edastatud talle ka vastavat otsust. Kostja sai otsusest teada alles hagimaterjalidest, seega puudus tal võimalus kohtueelselt reageerida ja hagi esitamist vältida. Hageja oleks saanud vaidlust ja sellega kaasnevaid kulutusi vältida, kui oleks pöördunud asja lahendamiseks kostja poole. Hagejal oleks see olnud võimalik alates 14.09.2005, mil kostja kaubamärk avaldati Eesti elektroonilises kaubamärkide andmebaasis. Seega oli hagejal enam kui kolm aastat võimalik vältida kohtumenetlusega tekkida võivad kulutusi ning vaidlus lahendada minimaalsete kulutustega. Hageja seevastu valis vaidluse lahendamiseks kohtumenetluse. Pärast hagi esitamisest teada saamist võttis kostja koheselt hagi õigeks, mistõttu on täiesti meelevaldne järeldada, et kostja on andnud põhjust hagi esitamiseks ning sellest tulenevalt ka jätta menetluskulud tema kanda. Kohus põhjendab otsuses hinnangut kostja käitumisele sellega, et hageja on taotlenud oma kaubamärgile Eesti Vabariigis õiguskaitset. Tegemist on jällegi meelevaldse väitega. Käesoleval juhul kaubamärgile kaitse taotlemine ei saa mingilgi viisil olla aluseks hageja menetluskulude tekkimisele. Kostja, taotledes kaitset oma rahvusvahelisele kaubamärgile Eesti Vabariigis, ei saanud kuidagi teada, et tegemist võib olla Vastustaja varasemast kaubamärgist tulenevate õiguste võimaliku vastuoluga Eestis. Nimetatu ilmekaks kinnituseks on ka Patendiameti ekspertiis, mis tuvastas kostja kaubamärgile ekspertiisi tehes nii absoluutsete kui ka suhteliste õiguskaitset välistavate asjaolude, s.h võimaliku kollisiooni puudumise kostja rahvusvahelise kaubamärgi ja hageja kaubamärgi vahel. Kuivõrd hageja ei nõustunud Patendiameti otsusega võimaldada kostja kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitset, valis ta kaasuse lahendamise viisiks vaidlustusavalduse esitamise tööstusomandi apellatsioonikomisjonile. Oluline on rõhutada, et ka apellatsioonikomisjon ei nõustunud esitatud vaidlustusavaldusega ning rahuldas hageja avalduse üksnes osaliselt, kinnitades eelpool esitatud kostja argumente ning maakohtu otsuse põhjenduste ebaõigsust. Ka nimetatud aspekte ei ole maakohus oma otsuses arvestanud. Samuti ei nähtu otsusest kohtu poolseid selgitusi või põhjendusi, miks Patendiameti ekspertiisile ning TOAK otsuses toodule vaatamata on otsuse deklareeritud, et kostja poolt oma kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitse taotlemisel tekkis vastuolu hageja varasemast kaubamärgist tulenevate õigustega ning kõnealuste õiguste kaitseks ongi hageja kohtu poole pöördunud. Kuivõrd hageja ei nõustunud ka TOAK-i otsusega, valis ta teadlikult ja vabatahtlikult kaasuse edasiseks menetlusviisiks hagimenetluse. Väär on kohtu järeldus, et hageja poolt TOAK-ile vaidlustusavalduse esitamist saab lugeda tema sooviks lahendada vaidlust kohtuväliselt. Kuigi TOAK on kohtueelne sõltumatu vaidlusi lahendav organ, ei saa menetlust nimetatud organis lugeda vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Vaidluse kohtuvälise lahendamise all mõeldakse siiski poolte vahelist kokkulepet, milline vormistub näiteks kompromissina kohtumenetluses. Vastavalt tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse § 38 lg 2 on menetlus apellatsioonikomisjonis Patendiameti otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuni 01.01.2009.a. kehtinud redaktsiooni kohaselt oli menetlus TOAK-is kohustuslik kohtueelne menetlus. Eeltoodust nähtuvalt ei saanud hageja Patendiameti otsusega mittenõustumise korral kohtusse pöörduda ilma menetluseta tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Milline asjaolu täiendavalt kinnitab kostja argumente, et menetlust apellatsioonikomisjonis ei saa lugeda menetlusosalise püüdeks asja kohtuväliselt lahendada. 4 Kuigi kaubamärgiseaduses on sätestatud ka kaitse pahatahtliku registreerimiseks esitamise vastu (näiteks KaMS § 9 lg 1 p 10 ja § 10 lg 1 p 7), ei ole nimetatud normikoosseisud käesoleval juhul tuvastamist leidnud. Seetõttu ei saa kuidagi väita, et kostja on oma tegevusega andnud alust hageja menetluskulude tekkimisele. Nimetatud kulud tekkisid siiski hageja otsuste tulemusena lahendada vaidlus mistahes muul viisil kui seda on kohtumenetlus. Nimetatud otsuse langetamisel hageja teadis või pidi teadma kaasnevatest kulutustest. Antud juhul puudub põhjuslik seos hageja menetluskulude tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Menetluskulude jaotamisel tuleb kohtul dokumentide põhjal ka hinnata, kas vastav kulu on kantud ja kas selle suurus on põhjendatud.
kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja ei ole tõendanud menetluskulude kandmist. Seega ei saanud kohus üksnes võõrkeelsete materjalide alusel hüpoteetiliselt järeldada, et hageja on ka tegelikult kandnud kulutusi 48 816, 90 krooni ulatuses. Seetõttu puudus alus hageja menetluskulude väljamõistmiseks kostjalt. Maakohus on rikkunud menetlusnormi ka sellega, et jättis arvestamata, et hageja esitas taotluse menetluskulude kostja kanda jätmiseks koos menetluskulude nimekirja ja võõrkeelsete tõenditega, mille kostja esitas vastuse, juhtides kohtu tähelepanu asjaolule, et osundatud tõendite näol on tegemist dokumentidega, mis ei vasta
Kohus neid argumente ei arvestanud, kui ei esitanud otsuses vastavat põhjendust.
lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja võttis koheselt pärast hagi esitamisest teada saamist hagi õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Seetõttu oleks ka äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude nimekirja punktis 2.2 on
tähenduses asja läbivaatamise kuludena tõlketöö summas 5673 krooni ja kostja registriväljavõte summas 3496 krooni. Kostja juhtis kohtu tähelepanu, et asja läbivaatamiskulud tasutakse menetlusosalise poolt esitatud taotluse alusel ning kohtu poolt määratud ulatuses ette ning seda selleks ettenähtud kohtukontole. Kohus jättes sisulised argumendid nimetatu suhtes esitamata ning piirdudes üksnes lakoonilise väitega, et nimetatud asjaolu ei välista võimalust asja läbivaatamise kulude väljamõistmiseks ka juhul, kui menetlusosaline on iseseisvalt teinud toiminguid, millega kaasnesid
§-s 143 sätestatud kulud. Kuivõrd hageja ei esitanud kohtule taotlust
§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulude kindlaks määramiseks ning ette kandmise võimaldamiseks, ei saa hageja esitatud menetluskulude nimekirja punktis 2.2 esitatud kulusid lugeda hageja menetluskulude hulka.
ei sätesta alternatiivseid võimalusi menetlusosalisel oma suva järgi otsustada, kas ja mis ulatuses asja läbivaatamise kulusid kanda.
kohaselt peab kohtule jääma kontrollimehhanism poolte poolt kantavate kulutuste üle, s.o otsustada, kas taotletavad kulutused on põhjendatud ning tagavad asja
Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas tühistada ning kooskõlas
lg 1 p-ga 2 teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud tema enda kanda. Tulenevalt
lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 5
lg-st 6 tuleneb põhimõte, et hageja kannab menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks. Vaid juhul, kui kostja on oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, tehakse sellest erand ning menetluskulud jäetakse kostja kanda. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on tuvastanud ebaõigesti asjaolu, mis annab aluse jätta menetluskulud kostja kanda. Antud juhul esitas hageja tööstusomandi apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse, sest ei nõustunud Patendiameti otsusega, mille kohaselt ei tuvastatud rahvusvahelise kaubamärgi ekspertiisi käigus konflikti varasema kaubamärgiga. Kuna tööstusomandi apellatsioonikomisjon jättis hageja vaidlustusavalduse osaliselt rahuldamata, pöördus hageja kohtusse. Hageja ei nõustunud tööstusomandi apellatsioonikomisjoni 30.06.2008 otsusega, mistõttu esitas ta käesoleva hagi kohtule. Hagi esitamisel juhindus hageja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse § 64 lg-st 1, mille kohaselt võib vaidlustusavalduse menetlusosaline, keda ei rahulda apellatsioonikomisjoni otsus ja kes soovib jätkata vaidlust menetlusosaliste vahel hagimenetluse korras, esitada hagi kolme kuu jooksul apellatsioonikomisjoni otsuse avaldamisest arvates. Hagi esitamisele eelnenud menetluses kostja ei osalenud. Sellele asjaolule on hageja hagiavalduses ka viidanud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja sai Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse (hagimaterjali) ja kohtumääruse kätte Saksamaa kohtu vahendusel 09.12.2008. Kostja esitas maakohtule vastuse 29.12.2008, milles võttis hagi
kohaselt õigeks ning palus, tuginedes
Seega on olemas eeldus kostja vabastamiseks menetluskulude kandmisest. Kohtule teadaolevate asjaolude põhjal ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks oma käitumisega andnud hagejale põhjust kohtusse pöörduda.
lg 6 mõttega oleks vastuolus hinnata selleks igasugust vajadust algatada hagimenetlust. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja andis hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks sellega, et taotles oma kaubamärgile Eesti Vabariigis kaitset ning et selle käigus tekkis vastuolu hageja kaubamärgist tulenevate õigustega, mille kaitseks hageja pöörduski kohtusse. Selline käsitlus oleks meelevaldne ja vastuolus eelnimetatud menetlusnormi olemusega. See, et hageja esitas vaidlustusavalduse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile, ei näita hageja püüdu lahendada pooltevaheline vaidlus kohtuväliselt, nagu märkis maakohus. Vastav menetlus on reguleeritud seadusega. Kuna ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse, tühistab kaevatavas osas esimese astme kohtu otsuse ja jätab menetluskulud hageja kanda, siis tulenevalt
Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.