KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2009. a

) § 61 lg. 5 ja § 61 lg. 6 p. 3 ning vähendada elatise suurust alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise võlgnevuse nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna lisaks rahalistele ülekannetele on kostja andnud hagejale sularahas K. ülalpidamiseks igas kuus, v. a.

1. a. veebruarist maini, 1000 krooni,
2. a. detsembris ja
3. a. jaanuaris aga 2000 krooni. Esimese astme kohtu otsus
4. juuli
5. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis Ž. L.lt Y. K. kasuks poja K. ülalpidamiseks välja elatise 2175 krooni alates
6. detsembrist
7. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

§ 61lg.

1 kohaselt, kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt elatise välja elatise lapsele nõude esitanud vanema kasuks.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest.

§ 61lg.

4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s. o. 2175 krooni. Kostja taotlus elatise suuruse vähendamiseks 1300 kroonini viitega

§ 61lõikele 5 ei ole põhjendatud.

Kostjal on kokku kolm alaealist last, kellest kaks - A. L. (sündinud XX.XX.XXXX. a.) ja K. L-S. (sündinud XX.XX.XXXX. a.) - on kostja väitel tema ülalpidamisel, kuigi tütar olevat abielus. Kuigi kostja on tõendanud, et tal on suuri rahalisi kohustusi pankade ja teiste võlausaldajate ees, ei anna see asjaolu alsut vähendada elatise suurust alla seaduses toodud alammäära. Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus

§ 70lg.

1 kohaselt elatise välja alates elatisehagi esitamisest, s. o. alates

1. detsembrist
2. a. Hageja nõudel võib kohus

§ 70lg.

2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on elatist andnud, mille saamist summas 7300 krooni hageja on omaks võtnud hagis. Ajavahemikul 13. veebruarist 23. detsembrini 2008. a. on hageja kostjalt 730 krooni kuus elatist saanud.

§ 61lg.

6 alusel võib kohus elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi

1. lõikes nimetatud suuruse, kui ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud asjaolud. Elatise võlga võib vähendada seoses kostja suure võlakoormaga ja üldise majanduslangusega seotud asjaoludega ulatuses, mille võrra kostja on vähem maksnud elatist alates lapse sünnist kuni elatise nõude esitamiseni kohtusse, kuna elatise väljamõistmise eesmärk on siiski lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse ning rahuldada uue otsusega hagi, mõistes kostjalt lapse ülalpidamiseks välja igakuiselt 3000 krooni alates
2. maist
3. a. kuni lapse täisealiseks saamiseni. Elatise suurus tuleb kindlaks määrata lapse huve ja vajadusi silmas pidades ja alles seejärel saab lähtuda vanema varalistest võimalustest. Maakohus ei ole üldse vaadanud läbi lapse vajadusi ega arvestanud nendega elatise kindlaksmääramisel. 4 Lapsel on tuvastatud raske puue, mis põhjustab lisakulutusi. Südamerikke tõttu peab poeg igakuiselt käima järelkontrollidel Tartu Ülikooli Kliinikumis ning XXXXX kardioloogi ja lastearsti konsultatsioonidel. Lapsele on näidustatud taastusarsti konsultatsioonid 3 - 4 korda aastas, füsioteraapia, s. h. liikumisravi, massaaž, vesiravi järjepidevalt 2 - 3 korda nädalas ning basseinitreeningud. Kostja ei ole vaidlustanud lapse erivajadusi, leides vaid, et mõistlikeks ja põhjendatuteks oleksid kulud toidule 1200 krooni ja mänguasjade ja tarvikute osas 200 krooni kuus. Millest lähtudes on kostja teinud järelduse, et väkelapse toitlustamiseks piisab 40 kroonist päevas, jääb arusaamatuks. Väikelapsele tuleb osta erilist toidu, nimelt APTAMILsegu hinnaga 160 krooni 4 korda kuus, APTAMIL-piima hinnaga 170 krooni 6 korda kuus, putrusid kogumaksumusega 100 krooni kuus, lastetoitu purgis kogumaksumusega 350 krooni kuus, laste teed HIPP hinnaga 60 krooni, kokku 2170 krooni. Lisaks on lapsele vajalikud ka leib-sai, liha, kala, vorst, kartul, riis, makaronid, küpsis, kohupiim, puuviljad jne. Seega 2250 krooni kuus ehk 75 krooni päevas väikelapse toitlustamisele on põhjendatud ja vajalikud kulud. Lisaks on lapsele ostetud ühe aasta jooksul ka mänguasju ja tarvikuid (kätki, kiikvoodi, vanker, turvatool, mähkimislaud, voodi jmt.) kokku 12.200 eest, s. o. 1017 krooni eest kuus. Hageja poolt tehtud vajaduste arvestus on usaldusväärne ja vastab lapse tegelikele vajadustele, kuna see on täielikult tõendatud kohtule esitatud kuludokumentidega ja hageja seletusega. Lapsele tehtavate igakuiste kulutuste suurus on ca 6000 krooni. Lapse ülalpidamiseks vajalikud kulutused jaotatakse vanemate vahel, arvestades kummagi varalist olukorda. Vanem, kelle varaline olukord on parem, kannab ka suurema osa nendest kuludest. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et vanemate varaline olukord on võrdne. Vanem, kes väidab, et tema varaline olukord on halvem kui teisel vanemal, peab seda põhjendama ja tõendama. Otsuse tegemisel ei ole maakohus üldse arvestanud hageja varalist seisundit. Alates
4. a. juunikuust ei saa hageja vanemahüvitist, tema ainsaks sissetulekuks on peretoetus 900 krooni kuus ning lapse pension 1200 krooni, mida loomulikult ei jätku lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks. Seega on kostja varaline seisund palju parem kui hagejal. Vaatamata sellele on kohus otsustanud, et hageja peab kandma lapse kulusid suuremas ulatuses kui kostja. Kohus on õigesti leidnud, et kostja taotlus vähendada elatist alla miinimumsuuruse ei ole põhjendatud, kuid kohus ei ole selgitanud, mis põhjusel määratakse elatise suuruseks mitte hageja nõutud 3000 krooni, vaid seadusega kehtestatud miinimummäär. Nagu nähtub kostja töötasutõenditest, teenib ta AS-is M. keskmiselt 15.464 krooni kuus ning AS-is S. J. keskmiselt 4824 krooni kuus, kokku 20.288 krooni kuus. Kostja abikaasa töötasu on keskmiselt 8700 krooni kuus. Seega kostja perekonna brutosissetulek on keskmiselt 28.988 krooni kuus. Kostja pere on võtnud eluasemelaenu 900.022 krooni, kostja liisib ka sõidukit maksumusega 235.406 krooni, millega seoses maksab liisingumakseid. Kostja on võtnud ka soovilaenu 30.000 krooni, kuid tema poolt esitatud pangatehingute väljavõttest et nähtu, et kostja tasuks midagi selle laenu kustutamiseks. Peale selle on kostja esitanud kohtule ITM Inkassoga sõlmitud kokkuleppe, Era Liisingu Inkassoteenusega sõlmitud maksegraafiku ja korteriarve võlgnevusega 6472, 75 krooni, kuid tema poolt esitatud pangatehingute väljavõttest ei nähtu, et kostja tasuks midagi oma võlgade kustutamiseks. Kostjaga koos elavad tema abikaasa ja üheksa-aastane poeg; kostja vanem tütar on oma ema ülalpidamisel ja kostja selles ei osale. Kostja noorem tütar on kostja väitel juba abielus ja on oma töötava abikaasa ülalpidamisel, pealegi sünnitas ta lapse, millega seoses saab vanemahüvitist. Seega kostja ebamõistlike, kuid ikkagi olemasolevate võlgadega arvestades võiks järeldada, et kostja varaline olukord lubab tasuda elatist hageja poolt nõutud ulatuses. Kostja ja tema abikaasa sissetulekust peale laenumakse, liisingumakse ja hageja poolt nõutava elatise mahaarvamist jääb kostja perele iga pereliikme kohta kätte 4185 krooni. 5 Nõustuda ei saa kohtu põhjendusega elatisevõla vähendamise osas. Kostja on tasunud hagejale lapse elatiseks alates tema sünnist kokku 7300 krooni, s. o. 608 krooni kuus, mis on kahtlemata nii ebapiisav kui ka ebaregulaarne ülalpidamise andmine ja esineb

§ 70lõikes 2 sätestatud alus kostjalt elatise väljamõistmiseks tagantjärele.

Kostja on tahtlikult kogunud võlgasid, et näidata kohtule oma väidetavalt halba varalist seisundit ja seega kalduda kõrvale lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest. Väidetav suur võlakoormus ei takistanud kostja pere reisimist nii

1. a. suvel kui ka vahetult enne kohtuistungit
2. aasta kevadel. Seega kostja väide selle kohta, et tema varaline seisund ei võimalda täita lapse ülalpidamiskohustust isegi miinimummääras, ei vasta tõele, kuivõrd tema varaline seisund lubab kogu pere igaaastast reisimist välismaal. Arvestades kostja poolt tasutud 7300 krooni ajavahemiku eest
3. veebruarist kuni
4. aprillini
5. a. (2, 5 kuu eest), palub apellant kostjalt elatise välja mõista alates
6. maist
7. a. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi tuleb aga saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg. 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Vaidlusaluses asjas tehtud maakohtu otsus ei vasta seaduse nõuetele, apellatsioonimenetluses ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada ja kolleegium peab sellest tulenevalt võimalikuks lahendada asi üksnes apellatsioonkaebuse alusel istungit pidamata ja kirjaliku menetluse reegleid järgimata. Nõuded otsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes
8. Osundatud lõike lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta: kohus ei ole tuvastanud asjas olulisi faktilisi asjaolusid ega rajanud oma järeldusi neile asjaoludele, põhjendatud ei ole, miks ei ole kohus nõustunud hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti ei sisalda otsus tõendite analüüsi. Hageja hages lapsele elatist 3000 krooni kuus, sealhulgas tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Kostja vaidles vastu nii elatise suurusele kui elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise nõudele. Niisuguse vaidluse lahendamiseks pidi maakohus tuvastama faktilised asjaolud, mille põhjal saab otsustada elatise põhjendatud suuruse ja selle üle, kas kostja on kohustatud maksma elatist tagantjärele. Maakohus seda ei teinud. Kohus leidis õigesti, et elatisehagi materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 61lg.

1 ning et tagasiulatuvalt kuni aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist on nõudenormiks ühtlasi ka

§ 70lg.

2. Kohus leidis samuti õigesti, et elatise suurus tuleb kindlaks määrata vastavalt

§ 61lõikele 2 ning et asjakohane norm on ka sama paragrahvi lg.

4. Maakohus 6 ei tuvastanud aga faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid vaidluse kooskõlas osundatud sätetega lahendada.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega eeldab elatise kohustatud vanemalt väljamõistmine nii lapse vajaduse kui mõlema vanema varalise seisundi kindlakstegemist. Hageja väitis, et poolte ühise lapse vajaduste rahuldamiseks kulub igakuuliselt 6000 krooni. Seejuures põhjendas hageja hagiavalduses kulutuste vajadust ja esitas hagiavalduse lisas 9 lapse vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste loetelu liikide lõikes (tl. 42). Vastuses hagiavaldusele leidis kostja, et hageja poolt nimetatud kulutused on ülepaisutatud, esitades konkreetse vastuväite toidule ja mänguasjadele ning tarvikutele kulutatava osas (tl. 50). Maakohus ei tuvastanud vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 otsuses, millised on vaidlusaluse lapse vajadused ja kuipalju kulub raha nende vajaduste igakuuliseks rahuldamiseks, samuti ei andnud maakohus mingit hinnangut hageja ja kostja faktilistele väidetele lapse vajadusi puudutavas osas ega analüüsinud ühtegi vaidlusalust asjaolu puudutavat tõendit. Maakohus põhjendas otsuses, miks ei saa kostja taotlusel vähendada temalt väljamõistetavat elatist alla

§ 61

lõikes 4 sätestatud alammäära, kuid jättis igasuguse tähelepanuta, et hageja oli taotlenud elatist osundatud alammäära ületavas suuruses. Kohtupraktikas juurdunud seisukoht, et eelduslikult katab elatis

§ 61

lõikes 4 sätestatud ulatuses lapse vajadused, ei õigusta hageja nõude, selle põhjenduse ja esitatud tõendite tähelepanuta jätmist. Et eelduslikult katab elatis seaduses sätestatud alammäära ulatuses lapse vajadused, siis peab vanem, kelle juures laps elab ja kes teiselt vanemalt elatise väljamõistmist hageb, nii lapse suuremat vajadust kui kostja võimalust suuremat elatist maksta põhjendama ja tõendama. Hageja oli oma elatisenõuet põhjendanud ja esitanud oma väidete tõendamiseks ka tõendeid, kohus ei selgitanud aga otsuses muuhulgas sedagi, miks ta hageja seisukohtadega ei nõustu või miks ei ole esitatud tõenditel tähendust. Veel jättis kohus tuvastamata faktilised asjaolud, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte varalise seisundi kohta. Otsuse kirjeldavas osas kirjeldas kohus osa kostja varalise seisukorra kohta esitatud tõenditest, kuid ei andnud neile hinnangut ega teinud nendest mingeid järeldusi. Põhjendavas osas igasugune käsitlus vanemate varalise olukorra ja kahe vanema varalise olukorra võrdluse kohta puudub. Ka on jäetud hinnanguta poolte väited omaenda ja vastaspoole varalise olukorra kohta. Elatise tagasiulatuvat väljamõistmist puudutava nõude kohta ei nähtu maakohtu otsusest, kas ja kui, siis millisel põhjendusel on kohus pidanud kostja poolt lapse sünnist kuni hagi esitamiseni makstud elatist 7300 krooni suuruses kogusummas lapse ülalpidamiseks sel ajavahemikul piisavaks. Kohus ei ole tuvastanud, milline oli lapse vajadus sel ajal ja millises ulatuses elatise maksmisel oleks kostja oma lapse ülalpidamise kohustuse täitnud. Arvestades viidet

§ 61lg.

6 punktile 3 ja kostja suurele võlakoormale ning üldisele majanduslangusele, võib üksnes eeldada, et maakohus ei pidanud kostja poolt kuni hagi esitamiseni makstud elatist lapse ülalpidamiseks piisavaks, kuid otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid, mille alusel võiks teha järeldusi tollel ajavahemikul tasuda tulnud piisava elatise suuruse kohta. Maakohus ei arvestanud ka sellega, et elatise võlast vähendamisest

tähenduses saab kõnelda üksnes juhul, kui võlgnetakse mingi summa kohtu poolt väljamõistetud elatisest; taolisest võlast vähendamise alused on sätestatud

§-s 71. Et vaidlusaluses asjas ei ole aga tegemist taolise olukorraga, siis ei ole ka põhjust elatise võlast kõnelda, seda enam, et vaidlusaluses asjas ei ole esitatud nõuet elatise võla vähendamiseks, vaid hageja on esitanud nõude kostjalt elatise tagasiulatuvalt väljamõistmiseks. Lähtunud eeldusest, et kostjal on elatise võlg, kohaldas maakohus siiski

§ 61lg.

6 punkti 3, mille kohaselt võib kohus jätta 7 elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Seega ei reguleerita selles sättes elatise võla vähendamist, millest maakohus ebaõigesti lähtus, vaid elatise väljamõistmist, väljamõistetud elatise suuruse vähendamist ja elatise maksmise lõpetamist erandlikel asjaoludel. Maakohus on leidnud, et mõjuvaks põhjuseks

§ 61lg.

6 p. 3 tähenduses on kostja suur võlakoorem ja üldisest majanduslangusest tulenevad asjaolud. Kuigi kohus ei tuvastanud kostja varalist seisundit ega neid majanduslangusest tulenevaid faktilisi asjaolusid, millele kohus oma järelduse rajas, ei saa juba iseenesest taolise järeldusega nõustuda. Kolleegiumi arvates saab

§ 61lg.

6 p. 3 tähenduses mõjuvaks tunnistada eelkõige põhjuse, mis ei sõltu kohustatud vanemast ja mida nimetatu ei saa mõjutada. Nii tuleneb vanema kohustusest oma last ülal pidada (

§ 61lg.

1) ühtlasi tema kohustus teha kõik võimalik, et suuta lapse vajadused rahuldada. Võlakoorem iseenesest ei ole asjaolu, mis õigustaks kostjat oma lapse ülalpidamiskohustust täitmata jätma, vaidlustatud otsuses ei sisaldu aga mingeid objektiivseid, kostja tahtest sõltumatuid asjaolusid, mis seda õigustaksid. Ka üldist majanduslangust iseenesest ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks, mis võiks anda aluse elatise vähendamiseks alla alammäära, sest laps vajab ülalpidamist nii majanduse tõusu kui languse aegadel. Mingeid elulisi majanduslangusega seotud objektiivseid asjaolusid, mis oleksid mõjutanud kostja võimalust lapsele ülalpidamist anda, ei ole kohus tuvastanud. Samuti on jäetud igasugune hinnang andmata poolte poolt seoses elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõudega esitatud väidetele. Kolleegium leiab, et eespoolkirjeldatud puudusi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumi tuntavas ulatuses apellatsiooniastmes esmakordse tuvastamise korral oleksid pooled kassatsioonimenetluse eripära arvestades jäetud ilma võimalusest kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktide tuvastamise osas. Tsiviilkohtumenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt lahendab asja esmalt esimese astme kohus (TsMS § 9 lg. 3). Asja uuel läbivaatamisel tuleb vaidlus lahendada seaduse nõuetele vastava otsusega. Menetluskulud jaotatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik