) § 18 lg-st 2 ja § 19 lg-st
Kohus leidis, et kuna kostja on lapsehoolduspuhkusel ning kostja abikaasa on pankrotis, siis puuduvad kostjal rahalised vahendid mistahes laenu võtmiseks. Teiseks ei ole korter kui vallasasi tsiviilkäibeobjekt, mistõttu ei saa seda koormata laenu tagatiseks ega võõrandada liisingäriühingule edasise väljaostu eesmärgil. Vaidlusaluse korteri kui vallasasjaga saavad tehinguid sooritada pankrotihaldurid ja kohtutäiturid vastavates menetlustes. Seega ei ole võimalik jagada korterit selliselt, et korter jääks kostjale ja kostja maksab ½ ulatuses kompensatsiooni hagejale. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning saata asi tagasi esimese astme kohtule asja uueks arutamiseks. Kohus kohaldas seadust ebaõigesti. Pankrotis on üksnes hageja, mitte kostja, seega sätestab kostja õigused ja kohustused ühisvara jagamisel üksnes perekonnaseadus ja põhiseadus ning 2 mistahes pankrotiseaduse või täitemenetluse seadustiku sätted kostja õigustele ja kohustustele ei laiene ega tohiks kahjustada kostja perekonnaseadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi ega tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevaid menetlusosalise ja poole õigusi.
lg 4 sätestab ühemõtteliselt, et hüvitus ühisvara jagamisel enamsaadu arvel peab olema rahaline. Samuti on sättest selgelt mõistetav, et see hüvituse suurus peab olema kohtuotsuses kindlaksmääratud summas, mitte aga protsentuaalses väljenduses. Kohtumenetluse ülesanne ongi välja selgitada vara tegelik väärtus jagamise aja seisuga ja jagada sellest lähtudes ühisvara kummalegi poolele asjade ja varaliste õiguste jaotamise kaudu. Kui ühele poolele jääb asjadena vara jagamise tulemusena suuremas väärtuses, mõistab kohus teisele abikaasale enamsaanud poolelt välja rahalise hüvitise, mis peab rahalise ekvivalendiga kompenseerima selle, millest vähemsaanud abielupool jagamise tõttu ilma jäi. Riigikohtu lahendis 3-2-1-47-05 on märgitud, et ühisvara jagamise aeg on nõude menetlemine esimese astme kohtus, mitte iga kohtuastme kohtuotsuse tegemise kuupäev. Järelikult, kui peale esimese astme kohtulahendit selle jõustumisel või ka vaidlustamisel kõrgema astme kohtus peaks asja väärtus muutuma, ei vähenda see esimeses astmes tuvastatud ja kindlaksmääratud hüvitise õiglust ega saa mingilgi moel mõjuda muudele asjaoludele, s.h kahjustada pankrotivõlausaldajate huvisid. Pankrotiseadusest ei tulene mingeid ühisvara jagamise kohtumenetluse erisusi, mis sätestaksid pooltele tsiviilkohtumenetluses erinevas mahus või kaalus menetlusõigusi või -kohustusi, samuti ei mõjuta pankrotiseaduse sätted ka materiaalõigusena perekonnaseaduse sätete kohaldamist ühisvara jagamisel. Selline kohtu seisukoht ei põhine seadusel, samas ei ole kohus viidanud ka ühelegi konkreetsele sättele, mis sätestaksid sellise erisuse. Samuti ei ole õige kohtu kategooriline seisukoht, et pankrotisoleva abikaasa pankrotivara hulka kuulub ühisvarast pool. Seda ei sätesta ükski pankrotiseaduse säte. PankrS § 122 lg 1, millele kohtuotsuses viidatakse, sätestab, et haldur nõuab ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. Kui suur see osa saab peale ühisvara jagamist olema, seda otsustab kohus lähtudes asjaoludest ja kohaldades neile perekonnaseaduse vastavaid sätteid.
Seega, vaatamata asjaolule, et vaidlus puudub poolte ühisvara osade võrdsuse üle, on kohtu vastav seisukoht meelevaldne ja eksitav. Asjas teeb ühisvara jagamise keeruliseks ja poolte menetlusseisundi ebavõrdseks hoopis asjaolu, et jagatav korter on vallasasi ja ei ole tsiviilkäibes muul viisil, kui pankrotimenetluses. Samas on kohus ekslikult märkinud, et pool ühisvarasse kuuluvast korterist kuulub pankrotivarasse. Riigikohtu lahendis 3-2-1-99-04 on leitud, et tulenevalt PankrS §-dest 17 ja 41 muutub pankrotiotsuse tegemisega pankrotivaraks üksnes võlgniku lahusvara; võlgniku ja tema abikaasa ühisvara tuleb PankrS § 52 kohaselt jagada, võlgniku osa ühisomandist eraldada ning arvata pankrotivara hulka. Seega, enne kohtuotsuse tegemist ja selle jõustumist ei ole tegemist ühisvarasse kuuluva korteri näol tegemist pankrotivaraga, vaid abikaasade ühisvaraga, s.t selle jagamisele kohaldatakse üksnes perekonnaseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Pankrotiseaduse sätted kuuluvad kohaldamisele niivõrd kuivõrd selle kohaselt esitab haldur kohtusse hagi ühisvara jagamiseks ja pankrotivõlgniku vara osa eraldamiseks ning üksnes seejärel muutub see pankrotivaraks. Kohtul oli võimalik teha korteri turuväärtuse väljaselgitamiseks ekspertiis, arvestades kõiki korteri erisusi, millega tuvastataks jagatava korteri hetkeväärtus ja sellest tulenevalt õiglane hüvitis. Kui kohus tuvastaks erapooletu ekspertiisi kaudu korteri turuväärtuse esimese astme kohtu kohtuotsuse tegemise aja seisuga, siis ei ole tõenäoline, et korter saab müüdud enampakkumisel suurema hinnaga. Samuti on vähetõenäoline, et korterit kindlakstehtud turuväärtusega ei ostetaks, kuna turuväärtus selgitatakse välja lähtuvalt kehtivast turusituatsioonist ja enampakkumine on avalik. Kui kohus ei määra korteri eest hüvitisena kindlat rahasummat, siis on otseses ohus kostja huvid. 3 Tulenevalt PankrS § 136 lg-st 2 määratakse vara alghind enampakkumisel, lähtudes pankrotivara nimekirjas märgitud vara väärtusest kooskõlastades selle pankrotitoimkonnaga ning tulenevalt lg-st 3 võib haldur kordusenampakkumisel müüdava vara alghinda vähendada kuni 50% võrra. Ühelgi juhul ei ole sõnaõigust kostjal, sest ta ei kuulu võlausaldajate ringi. Eeldatavasti soovitakse esimesel enampakkumisel saada müüdava korteri eest võimalikult kõrget hinda ja võlausaldajate huvides määratakse alghinnaks pankrotivara nimekirjas märgitud vara hind, s.o 1 250 000 (hind määrati 2005.a detsembris). Sel juhul, ei ilmuks enampakkumisele ühtegi osalejat ja see kuulutatakse nurjunuks. Kordusenampakkumisel võib haldur teoreetiliselt seadusest tulenevalt iseseisvalt (sõltumata pankrotitoimkonnast) määrata müüdava vara alghinna, vähendades seda 625 000 kroonini. Märgitud juhul saavad kostja huvid olulisel määral kahjustatud. Kui aga hüvitise rahaline suurus kindlaks määrata, puudub pankrotihalduril isegi teoreetiline huvi hinda oluliselt alandada, pigem vastupidi, esineb stiimul müüa korter kõrgema hinnaga, kui see oleks hüvitise väljamaksmiseks vajalik. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada ning kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 657 lg 1 p-ga 3 saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. PankrS § 122 lg 1 kohaselt on halduril õigus nõuda ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis. Abikaasade ühisvara jagamise põhimõtted sätestab perekonnaseadus.
lg 4 kohaselt, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Seega sätestab seadus üheselt, et hüvitus ühisvara jagamisel enamsaadu eest peab olema rahaline: ühisvara jagamise kohtuotsuses peab selle suurus olema kindlaks määratud ja rahaliselt väljendatud. Mingeid erisusi pankrotiseadusest ei tulene. Seega saab alles siis, kui võlgniku osa ühisomandis on kindlaks määratud, arvata võlgnikule kuuluvat osa pankrotivara hulka. Juhul, kui ühisvara ei ole võimalik jagada
lg-s 3 sätestatud korras, jäetakse vara ühele ning mõistetakse teisele abikaasale välja rahaline hüvitus. Maakohtul ei olnud seaduslikku alust jätta vaidlusalune ühisvara võlgnikule (arvata pankrotivara hulka) ilma võlgnikult teisele abikaasale maksmisele kuuluva rahalise hüvitise määramiseta (siduda seda enampakkumisel saadava hinnaga). Enamsaadud ühisvara arvelt väljamakstava hüvitise kindlaks määramiseks on eelnevalt vajalik teha kindlaks jagatava vara väärtus. Kui pooled ei saavuta vara hinna osas kokkulepet, tuleb määrata selleks ekspertiis. Antud juhul on maakohus jätnud ühisvara väärtuse kindlaks määramata, mistõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas uut otsust. Ringkonnakohtus ei ole võimalik tuvastada faktilisi asjaolusid, sest see piiraks ebaproportsionaalselt poolte kaebeõigust. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.