← Eesti

3-07-2588/47

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-2588 Haldusasi OÜ Egger ja Ko kaebus Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsuse nr 25 „Maa ostueesõigusega erastamine loomakasvatushoonete juurde“ tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudes Kaebaja - OÜ Egger ja Ko, esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Vastustaja - Kaisma Vallavolikogu, esindaja Ingrid Sillaste Kaasatud isik - Maa-amet, esindaja Toomas Kutti Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.10.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Kaisma Vallavolikogu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27.10.2008 otsus osas, millega tühistati Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus nr
  2. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kätte saamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võib Riigikohus lahendada kaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. OÜ Egger ja Ko esitas 15.09.2003 Kaisma Vallavalitsusele avalduse 50 ha maa ostueesõigusega erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg 22 alusel talle kuuluva 3-07-2588 lauda, sõnnikuhoidla ja küüni juurde (I kd, tl 24). Eelnimetatud hooned oli OÜ Egger ja Ko omandanud OÜ-lt Lata 25.08.
  5. Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsusega nr 25 otsustati mitte anda nõusolekut maa ostueesõigusega erastamiseks OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde avalduses toodud ulatuses (tl 9-13). Vallavalitsusele tehti ülesandeks teha taotlejale piiride kulgemise ettepanek ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Volikogu leidis, et taotleja puhul ei ole täidetud MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud tingimus põllumajandusliku tootmisega tegelemise kohta. Avaldusele täiendavalt lisatud tõendite kohaselt oli avalduse esitamise hetkel laudas 22 looma, millest 8 kuulusid taotlejale, ülejäänud teistele isikutele. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 12.02.2007 teatise kohaselt on Kaisma külas asuv laut registreeritud OÜ Lata nimele ning selles on 12.02.2007 seisuga registreeritud 16 veist, millest 7 kuulub taotlejale, 2 OÜ-le Lata ja 7 A. Einalale. OÜ Egger ja Ko ei kasuta temale kuuluvaid kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks. PRIA 29.05.2007 ja 20.06.2007 vastuse kohaselt on OÜ Egger ja Ko saanud 2005 ja 2006 pindalatoetust mitmete põllumassiivide eest, kuid vallavalitsuse andmetel neid maaüksusi taotleja tegelikult põllumajanduslikuks tootmiseks ei kasuta. Kahel põllul karjatamine toimus, kuid mitte taotleja poolt. Põllud, mille eest toetust on antud, kuuluvad Tõnis ja Andres Tammele, kes on ühtlasi osaühingu liikmed. Pärnumaa Veterinaarkeskuse vastuse kohaselt on perioodil 12.02.2004 – 09.06.2005 väljastatud taotlejale 6 tõendit tapaloomade kohta kokku kolmeteistkümne veise kohta. Kontrollimisel on laudas olnud loomi järgnevalt 2004 – 22; 2005 – 11; 2006 – 0; 2007 –
  6. Vallavalitsuse andmetel polnud 2007 oktoobri lõpus laudas ühtegi looma. Taotleja 08.10.2007 vastusest järelepärimisele selgus, et ta on saanud viimati tulu põllumajanduslikust tootmisest
  7. aastal. Äriregistri teabesüsteemis olevatest aastaaruannetest perioodi 2003 – 2006 kohta nähtub, et taotleja põhitegevusala on transportteenuste osutamine ning ettevõttel on plaanis üle minna põllumajanduslikule tootmisele. Vallavalitsus on kogutud tõenditest lähtuvalt asunud seisukohale, et osaühing ei saa tulu põllumajandussaaduste tootmisest, senine maakasutus ei ole seoses põllumajandusliku tootmisega, maad pigem hooldatakse, loomakasvatushoone kasutamist ei saa pidada normaalseks.
  8. OÜ Egger ja Ko kaebuses paluti Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus nr 25 „Maa ostueesõigusega erastamine loomakasvatushoonete juurde“ tühistada ja kohustada vallavolikogu asja uuesti läbi vaatama. Kaebaja põhjendas oma kaebust järgmiselt. Kaebaja vastab MaaRS § 232 lg 2 sätestatud nõuetele. Mitme viimaste aastate jooksul läbiviidud kontrolli tulemusena on tuvastatud, et kaebaja peab laudas loomi. Loomade arv ei oma tähtsust, samuti on vastustaja ebaõigel seisukohal, et lauta peab kasutama sihtotstarbeliselt kogu erastamisperioodi jooksul.
  9. aasta septembris oli laudas 11 looma. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et
  10. aasta oktoobris laudas loomi ei olnud. Äriühingu aastaaruanded on puudulikud, kuid ei ole ainukeseks allikaks, millest nähtuks põllumajandusliku tootmisega tegelemine. Põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendab asjaolu, et kaebaja on saanud PRIA-lt noor- ja nuumveise kasvatamiseks toetusi ja
  11. aastal on saanud loomakasvatusest – veiseliha müügist - tulu. Kaebaja omanduses ja kasutuses on alates
  12. aastast olnud põllumaad ning eeltoodu on tõendatud kinnistusraamatu väljavõtetega ning maakasutuslepingutega. Volikogu otsuse väide, et kahel kaebaja poolt kasutatud põllul toimus karjatamine, kuid mitte kaebaja poolt, on paljasõnaline ja üldse arusaamatu. Selliseid tõendeid asjas ei ole ning see küsimus ei omanud vaidlusaluse otsuse tegemisel ka tähtsust. Volikogu otsuse motiivid on otsitud ning tingitud poliitilistest erimeelsustest vallas. 2

(6)3-07-2588
  1. Tallinna Halduskohtu 27.10.2008 otsusega tühistati Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus, kuid kohustamisnõue jäeti rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Volikogu on ületanud pädevust, kui asus tegema maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid – kindlaks määrama maa ostueesõigusega erastamise suurust ja piire. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 13 kuulub eeltoimingute tegemine, sealhulgas maa suuruse ja piiride kindlaks määramine, vallavalitsuse ülesannete hulka. Kohus viitas siinjuures Riigikohtu otsustele nr 3-3-1-30-97 ja 33-1-27-
  2. Pädevust ületades antud haldusakt on õigusvastane ning tuleb tühistada sõltumata kaebuse väidetest. Kuna volikogul ei ole küsimuse uueks otsustamiseks pädevust, pole alust kohustamisnõude rahuldamiseks. Kohus pidas õigeks siiski käsitleda menetlusosaliste volikogu otsust puudutavaid väiteid, et vältida uue haldusakti andmisel samasisulise vaidluse teket. Kaebaja pidi MaaRS § 232 lg 2 sätestatud nõuetele vastama maa erastamise avalduse esitamise hetkel. Kaebaja äriregistrisse esitatud majandusaasta aruannete kohaselt on tema üheks tegevusalaks põllumajandussaaduste tootmine, töötlemine, ost ja müük, kuid põhitegevusalaks on koostatud aruannete kohaselt transpordi ja metsamajandusega seonduv. Seega ei kinnita aruanne põllumajandusliku tootmisega tegelemist. Põllumajandusloomade registri andmete kohaselt on kaebaja karja kuuluvad veised kaebaja karjas alates 25.12.2005 ning samast kuupäevast on kaebaja kasutanud loomade kasvatamiseks ka Kaisma lauta. PRIA teatise kohaselt on kaebajale kuulunud 6 looma viidud tapamajja ajavahemikus veebruar kuni november 2004, kuid nende loomade liikumine pole seotud Kaisma laudaga. Veterinaar- ja Toiduameti tõendist nähtub, et kaebajale väljastati ajavahemikus 12.02.2004 kuni 09.06.2005 tõendid tapaloomade osas, kuid ajavahemikus 2003 kuni 2007 pole väljastatud ühtegi tõendit elusloomade osas. Kaebajale kuuluvas karjalaudas on igal aastal teostatud kontrolli ja tuvastatud, et veiste märgistamine ja dokumentatsioon on puudulik. Veised asusid tegelikult Tooma talu karjamaal. Seega ei kinnita tõendid Kaisma lauda sihipärast kasutamist avalduse esitamise ajal. Kaebaja omandas kinnistud Kaisma vallas
  3. aastal. Maakasutuslepingud on sõlmitud perioodideks 2004 kuni 2008 ja 2001 kuni 2003, seega
  4. aastal kaebajal maakasutusõigus puudus. Kuna maakasutuslepinguid ei esitatud erastamisavalduse juurde, vaid hiljem, on kõrvaldamata kahtlus, et need on sõlmitud tagantjärgi. Kuue looma tapmise sündmust ajavahemikus 12.02.2004 kuni 25.11.2004, 15 tonni sõnniku müümist
  5. aastal ja mõnekümne looma pidamist põllumajanduslikuks tootmiseks ette nähtud suurlaudas ei saa pidada lauda sihtotstarbeliseks kasutamiseks ning põllumajandustootmiseks. Tegemist on üksnes loomapidamisega. Menetlusosaliste kohtukulude hüvitamise taotlused jäeti rahuldamata kuna nende kandmine ei olnud tõendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES
  6. Kaisma Vallavolikogu taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega kaebus rahuldati ja kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmist, esitades järgmise põhjenduse. Volikogu ei ole oma pädevust ületanud, sest nõusoleku andmise näol maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole tegemist erastamise eeltoiminguga. 3
(6)3-07-2588 Kaisma Vallavolikogu 25.09.2007 otsusega nr 20 „Volituste andmine valitsusele“ delegeeris vallavolikogu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 2 alusel vallavalitsusele maareformi seadusega ja sellest tulenevate õigusaktidega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimuste otsustamise ja lahendamise, välja arvatud volikogu ainupädevusse antud küsimused ja MaaRS § 221 lg 22 alusel nõusoleku andmise maa ostueesõigusega erastamiseks sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone juurde.
  1. OÜ Egger ja Ko palub vastuses apellatsioonkaebusele kohtuotsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks. Kaebaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Kohus üllatas pooli sellega, et volikogul puudub pädevus antud küsimuse lahendamiseks. Lisaks rikkus kohus menetlusnorme sellega, et asus vaatamata pädevuse puudumise tuvastamisele hindama haldusakti põhjendusi sisuliselt. Kohus on tuvastanud valesti järgmised faktilised asjaolud. Kaebaja ei kasutanud lauta pidevalt, kuid ajal, mil avaldus esitati ning asja otsustati, oli laut sihtotstarbelises kasutuses. Asjaolu, et laut oli PRIA-s ümber registreerimata, ei oma tähtsust. Vastavalt PRIA 17.06.2008 kirjale kuulusid 6 looma kaebajale ja olid laudas juba avalduse esitamise ajal
  2. aastal. Sama kinnitab Veterinaar- ja Toiduameti vastus. PRIA 13.05.2007 kirjas näidatud 12 looma olid tulnud kaebaja karja küll hiljem, kuid loomi oli laudas ka enne ja nende passid olid tagastatud PRIA-le seoses loomade tapmisega. 23.02.2007 kontrollaktis märgiti, et toimub pidev liikumine lauda ja karjamaa vahel, kuid talvel poegivad loomad laudas. Sama kinnitab PRIA kiri, mille kohaselt sündisid
  3. aasta talvel laudas kolm veist. 29.06.2007 kontrollaktis märgiti, et loomad on karjamaal – suvel olidki loomad karjamaal, kuid oktoobri lõpuks toodi nad jälle lauta. Loomade arv ei oma maa erastamise võimaluse kohapealt mingit tähtsust. Kohus on leidnud, et osaühingu majandusaasta aruanded ei kinnita põllumajanduslikku tootmist ega lihaloomade kasvatamist, kuid pole täpsustanud, millised andmed aruannetes puuduvad. Kaebaja tegevusvaldkonnaks on alates
  4. aastast olnud põllumajandussaaduste tootmine, ost ja müük. Loomade tapamajja viimine, ostmine, pulli rentimine ja sõnniku müük on tootmisega seotud tegevus, millelt saadi küll tulu, kuid tulu majandusaasta aruannetes ei kajastu, sest kulutused olid suuremad.
  5. a on kaebaja realiseerinud veiseliha ja saanud tulu. Arvestades loomakasvatuse eripära (mida kinnitas ka vastustaja esindaja I. Sillaste kohtuistungil), pole tulu saamine igal aastal võimalik, kui soovitakse karja suurendada. Kaebaja kari on suurenenud ning koosneb nüüd 16 loomast, kusjuures 4 neist on ammlehmad. Kohus seadis alles kohtuotsuses kahtluse alla kaebaja poolt esitatud maakasutuslepingute olemasolu avalduse esitamise ajal. Kaebaja esitas lepingud enne vaidlusaluse otsuse tegemist 08.10.2007 kirja lisas. Kaebajal oli lepingust tulenevalt õigus kasutada põllumaad
  6. aastal. Vallavolikogu on tunnistanud kaebaja
  7. aastal MaaRS § 233 lg 2 tingimustele vastavaks.
  8. Kaasatud Maa-amet leidis, et kohtu seisukoht vallavolikogul pädevuse puudumisest on vale, kuid järgnevalt on kohus õigesti leidnud, et kaebaja ei olnud maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal põllumajandusliku tootmisega tegelejaks MaaRS tähenduses ja ka laut ei olnud sihtotstarbelises kasutuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
(6)3-07-2588
  1. Apellatsioonimenetluses on vaidlustatud kohtuotsust üksnes osas, millega kohus tühistas volikogu 20.11.2007 otsuse nr
  2. Asja uueks läbivaatamiseks kohustamise nõude jättis kohus rahuldamata ning selles osas menetlusosalised apellatsioonkaebust ei esitanud. Tulenevalt HKMS § 34 lg-st 2 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Seega saab ringkonnakohus kontrollida üksnes volikogu otsuse nr 25 tühistamise põhjendatust, kohustamisnõude osas on menetlus lõppenud.
  3. MaaRS § 221 lg-s 22 on sõnastatud järgmiselt: „Põllumajandusliku tootmisega tegeleval isikul on kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha tagastamise käigus vabaks jäävat põllumajandusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde. Sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde erastatav maa võib koosneda käesolevas lauses nimetatud hoone aluse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. Kui sama maatüki ostueesõigusega erastamist taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, viiakse nimetatud taotlejate vahel läbi enampakkumine.“
  4. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et MaaRS § 221 lg-s 22 sätestatud kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmine maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole käesoleval juhul vallavolikogu pädevuses. Nõusoleku andmine maa erastamiseks suuremas ulatuses, kui loomakasvatushoone teenindamiseks vajalik maa, ei tähenda erastamiseks määratava maa piiride ja suuruse kindlaks määramist, mis tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 13 on antud vallavalitsuse pädevusse. Maa-amet on 14.06.2007 vastuses Kaisma Vallavalitsuse (II kd, lk 93) selgitustaotlusele selgitanud, et nõusoleku andmine maa erastamiseks loomakasvatushoone juurde on volikogu pädevuses, kui volikogu pole küsimust delegeerinud vallavalitsusele. Maa-ametil on tulenevalt MaaRS § 38 lg 2 p-st 4 õigus anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti rakendamisel. Kuna Maa ostueesõigusega erastamise kord ei käsitle üldse lähemalt nõusoleku andmist maa ostueesõigusega erastamiseks loomakasvatushoone juurde, MaaRS § 221 lg 22 näeb ette, et nõusoleku annab kohalik omavalitsus (arvestades Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 2 on otsustajaks seega volikogu, kui ta pole küsimuse lahendamist edasi delegeerinud), Kaisma Vallavolikogu 25.09.2007 otsusega nr 20 on nõusoleku andmine otsustatud jätta vallavolikogu pädevusse, on halduskohtu seisukoht pädevuse rikkumisest volikogu poolt ebaõige.
  5. Kaebaja on vaidlustanud vallavolikogu otsust nr 25 kui haldusakti, esitades selle tühistamise nõude. Ringkonnakohus leiab, et nõusoleku andmise näol on sõltumata sellele antud vormist tegemist menetlustoiminguga (vt selle kohta ka Riigikohtu 02.03.2006 otsust nr 3-3-1-79-05). Riigikohus on 18.02.2002 otsuses nr 3-3-1-8-02 selgitanud, et menetlustoimingute eraldi vaidlustamine saab olla erandlik ja on põhjendatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav akt ei saagi olla sisuliselt õiguspärane. Üldjuhul saab menetlustoiminguid vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga, nõudes haldusakti andjalt selle tühistamist. Menetlustoimingu tühistamise nõude esitamist seadus ette ei näe, sest menetlustoiming ei evi väljapoole suunatud mõju ega too vahetult kaasa õigusi või kohustusi väljapool seisvatele isikutele. Õiguste rikkumise kõrvaldamiseks juhul, kui menetlustoimingu iseseisvat vaidlustamist põhjendavad kriteeriumid on täidetud, on reeglina sobiv kohustamisnõue, mille õigeks lahendamiseks hinnatakse ka menetlustoimingu õiguspärasust. 5
(6)3-07-2588
  1. Käesolevas asjas esitas kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõuded, kusjuures kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas kohtumenetlust enam ei käi. Tühistamisnõude esitamine ei olnud eelmises punktis toodud kaalutlustel ja tulenevalt HKMS § 6 lg 2 p-st 1 võimalik. HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt peab kohus asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel kontrollima, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. Ka käesoleval juhul oleks kohus pidanud kaebuse esitaja tähelepanu juhtima asjaolule, et tühistamisnõue ei ole toimingu puhul võimalik ning iseseisva põhjendatud huvi korral võib kaebaja muuta selle tuvastusnõudeks.
  2. Kuna HKMS § 19 lg 8 kohaselt saab kaebuses esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha ise kaebajale ettepanekut tühistamisnõude muutmiseks tuvastusnõudeks ning saadab asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul peale taotluse muutmist hinnata, kas menetlustoimingu vaidlustamine iseseisvalt on käesoleval juhul lubatav. Praegusel juhul maa ostueesõigusega erastamise menetlus vaatamata volikogu poolt nõusoleku andmisest keeldumisele küll jätkub, kuid ilmne on, et kaebajale ei saa erastada rohkem kui laudakompleksi hoonete teenindusmaa. Ringkonnakohus juhib siinjuures tähelepanu ka asjaolule, et menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine enne lõpliku haldusakti andmist tähendab seda, et toiming tuleb uuesti teha. Seega ei oma asja otsustamisel määravat tähtsust see, et kohustamisnõude osas on kohtumenetlus otsuse apelleerimata jätmise tõttu lõppenud. Kohus leidis apelleeritud kohtuotsuses, et kaebaja ei vasta MaaRS § 221 lg 22 tingimustele. Vaidlustatud kohtuotsuse sellekohane käsitlus oli tehtud obiter dictum korras ega oma seetõttu siduvat iseloomu. Seepärast ei kontrolli ringkonnakohus ka kaebaja väiteid kohtu selle seisukoha tõendamatuse kohta ning märgib üksnes, et kaebaja vastavus MaaRS § 221 lg 22 tingimustele tuleb volikogu otsuse õiguspärasust kontrollides uuesti hinnata.
  3. Menetluskulude jagamise küsimus lahendatakse peale asja uut läbivaatamist. Kohtunikud Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.