3-08-1661/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. jaanuar 2009, Jõhvi 3-08-1661 OÜ Analan Auto kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 13.05.2008 maksuotsuse nr. 12-5/224 tühistamiseks
2. jaanuar 2009 OÜ Analan Auto esindajad Mihhail Tuštšenko ja Juri Nesterenko ning Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Jana Kaup Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 13.05.2008 koostati Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuses maksuotsus nr. 12-5/224 (I köite lehed 15-24), millega kohustati OÜ Analan Auto tasuma 17 391 krooni suurust käibemaksu, 33 051 krooni suurust tulumaksu ja 48 520 krooni suurust sotsiaalmaksu. Maksuotsuses leiti, et osaühing pole perioodil 01.01.2006 kuni 31.10.2007 sõiduautode ettevõtluses kasutamise kohta õiget arvestust pidanud, on võimaldanud neid isiklikul otstarbel kasutada ning kajastanud dokumentides valeandmeid. 21.07.2008 koostatud vaideotsusega (I köite lehed 25-26) jäeti OÜ Foronte poolt maksuotsuse kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vaie (I köite lehed 27-29) rahuldamata. 21.08.2008 esitas OÜ Analan Auto Tallinna Halduskohtusse kaebuse (I köite lehed 1-4) ja palus, et tema suhtes tehtud maksuotsus tühistataks. Alates 13.10.2008 on kaebus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajas (I köite leht 38). Kaebuses leidis selle esitaja, et maksuotsuse tegemisel on rikutud haldusmenetluse seaduse § 3 ja 4 ning maksukorralduse seaduse § 14, § 60 lg. 2 ja 4 kehtestatud nõudeid, mistõttu polnud tema õigused ja kohustused vaidemenetluses lõplikult määratletud, faktilised asjaolud ei ole nõuetekohaselt tuvastatud ja välja selgitamata on olulist tähtsust omav asjaolu – tema lepingulised kohustused kolmandate isikute ees. Maksu-ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (I köite lehed 50-53) ei peetud kaebust õigeks, paluti kaebaja nõue rahuldamata jätta ning märgiti, et kaebuses on välja toodud 1 üksnes maksumenetluse käik ega ole esitatud põhjuseid, miks peab kaebaja maksusummat valeks. Seejuures väideti, et maksuotsus tugineb kaebaja poolt esitatud dokumentide analüüsile ja juhatuse liikmete suuliste seletuste olemasolu on üksnes nenditud ning lisati, et kaebajale oli mitmel korral antud võimalus oma vastuväidete ja arvamuse esitamiseks. Kohtuistungil jäid nii OÜ Analan Auto kui ka Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. Mihhail Tuštšenko leidis, et maksumenetluse rikkumised mõjutasid otsustuse sisu ning lisas, et sõidupäevikute puudused olid tingitud vigadest arvutiprogrammis, tõendid vaidlusaluste sõidukite isiklikuks otstarbeks kasutamise kohta puuduvad ja kuna sõidukite kerel on reklaam, oli mistahes sõit seotud ettevõtlusega. Juri Nesterenko leidis, et kontrollimise mahukust arvestades oli tegemist revisjoniga, mida aga õigesti ei vormistatud. Seejuures märkis ta ära, et küsimused esitati juhatuse liikmetele peale kontrollakti koostamist ja leidis, et kui kontroll oleks õigesti läbi viidud, oleks saanud vead kõrvaldada. Jana Kaup rõhutas, et maksuotsuse aluseks olid ebakorrektsed sõidupäevikud või nende puudumine, mitte väide isiklikest sõitudest. KOHTU PÕHJENDUSED Tööandja poolt töötajale antud erisoodustuse mõiste sisaldub tulumaksuseaduse § 48 lg. 4, selles sätestatu kohaselt on tulumaksuga maksustamisele kuuluvaks erisoodustuseks muuhulgas ka sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sama paragrahvi kaheksanda lõike 01.03.2003 kuni 01.01.2009 kehtinud redaktsioonis oli sätestatud sellise erisoodustuse hinna ülempiiriks 2000 krooni, antud rahandusministrile volitus kehtestada arvestuse pidamise kord ja sätestatud, et arvestuse puudumisel võetakse maksustamise aluseks ülempiir. Varem kehtis tegelikest kuludest mittesõltuv kindlalt fikseeritud arvestuslik kuumäär. Tehtud muudatuste sisust ja mõttest järeldub, et seadusandja soovis maksustamist korrastada ja lihtsustada ning anda tööandjale võimaluse valida, kas pidada sõitude arvestust ja maksta maksu selle alusel või kasutada lihtsamat teed ja lähtuda arvestuslikust määrast. Täpselt samast tulumaksuseadusega kehtestatud korras määratavast erisoodustuse hinnast lähtuvad ka käibemaksuseaduse § 12 lg. 7 ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 p. 7 ja § 9 lg. 1 p. 3 tulenevad maksustamise alused. Rahandusminister on „Erisoodustuste hinna määramise korra“ kinnitanud 29.12.1999 kehtestatud ja 25.02.2003 muudetud määrusega nr.
3. Asjaolu, et seejuures ei ole ta pannud tööandjale kohustust kõigi oma sõidukautode kohta igal juhul sõitude arvestust pidada, ei tähenda veel, et arvestuse pidamata jätmisel või ebakorrektsel pidamisel maksustamist ei toimu ja tulumaksuseaduse § 48 lg. 8 kolmanda lausega kehtestatud põhimõte ei kehti. Eelnimetatud sätete mõte ei ole küll selles, et maksustada iga tööandja omandis või valduses olev sõiduauto kui objekt, kuid saamas võib üldreeglina ka eeldada, et kui töötaja on saanud tööandja sõiduauto oma valdusesse, teeb ta paratamatult sellega ka oma erasõite viies näiteks lapsi lasteaeda või kooli, külastades lõunapausil söögikohta või põigates kahe tööobjekti vahelisel teekonnal kaubanduskeskusesse õhtusöögiks sisseoste tegema. Kuna selliste erasõitude üle arvestuse pidamine on üldreeglina väga keeruline ja aeganõudev, on tööandjal uue korra järgi võimalik ise valida, kas ta nõuab auto kasutajalt täpset arvestust või maksab makse kehtestatud ülemmäära järgi. Makse pole vaja tasuda vaid juhul, kui erasõite üldse ei tehta, kuid see asjaolu peab olema siis ka usutavalt tõendatud ja kontrollitav. Seda, et maksukohustuslane peab maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta arvestust pidama ning tõendeid säilitama ja esitama, nõuab ka maksukorralduse seaduse § 56 lg. 1 kehtestatu. Antud juhul on AS Analan Autole kuulunud sõidukite kohta sõitude aruanded ja sõidulehed (I köite lehed 54-55, 57, 59-62, 75-76, 79, 93-97, 99-100, 102, 104, 106-108, 110-112, 114-116, 120-126, 128-157, 167-168, 170-171, 173-175, 177-179, 181-183, 185-188, 190-200 ja II köite lehed 1-23) osade kontrollimisele allutatud kuude osas küll olemas, kuid neis esinevad vead vahemaade kaugustes ja kokkusobimatus kütuse kulusid kajastavate dokumentidega (I köite lehed 63-74, 77-78, 80-92, 98, 101, 103, 105, 109, 113, 117-119, 127, 158-166, 169, 172, 176, 180, 184, 189 ja II köite lehed 24-32) teevad andmed ebausaldusväärseteks ja tähendavad sisuliselt, et tegelikkuses ei ole 2 maksustamisest vabanemiseks vajalikku sõitude täpset arvestust peetud. Seda, et sõitude aruannetes esineb vigu ja ühtegi maksuotsuse sellekohast väidet ei ole alust ümber lükata, pidid kohtuistungil tunnistama ka kaebaja esindajad (II köite leht 69). Kirjaliku kaebuse väidete kohaselt on selle esitamise peamiseks põhjuseks maksuotsuse vormivead ja menetluslikud rikkumised. Kaebaja on veendunud, et rikkumised tõid kaasa vale otsustuse ning nimetab seejuures maksustamise seisukohalt oluliste asjaolude selgitamata ja tema ärakuulamata jätmist, töötajate protokollimata ütluste kasutamist ning asjaolu, et maksuotsuse tegemise ajal polnud 25.02.2008 korralduse 12-2.1/8552 ja kontrollakti peale esitatud vaide menetlemine lõppenud. Kohtuistungil lisas kaebaja esindaja sellesse loetellu veel ka väite, et tegelikult viidi läbi revisjon (II köite leht 68). Selgitamata jäänud asjaolude osas viitab kaebus üksnes kolmandate isikutega sõlmitud lepingutele, mis väidetavalt kohustavad sõidukeid reklaamima. Kohtuistungil leidsid kaebaja esindajad, et kuna sõidukitele on paigutatud reklaam, on kõik sõidud ettevõtlusega seoses, kuid ei esitanud lepingute kinnituseks mingeid tõendeid väites, et need on väga mahukad ega kuulu avaldamisele (II köite leht 70). Isegi juhul, kui lepingud on olemas, ei muuda see kaebaja maksukohustust ega saa teda maksude tasumisest vabasta, sest tulumaksuseaduse § 48 lg. 8 on täiesti üheselt kehtestatud millises korras toimub maksustamine sõitude üle nõuetekohase arvestuse puudumisel ega pole kellegi suhtes mingeid erandeid kehtestatud. Maksukorralduse seaduse § 59 lg. 2 kohaselt jaguneb maksuhalduri kontroll üksikjuhtumite kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks. Viimatinimetatu tähendab maksukohustuslase kogu majandustegevuse kontrollimist. 29.11.2007 koostatud korralduses nr. 12-2.1/8552 (II köite lehed 76-78) määratletud kontrolli eesmärk ning 07.02.2008 kontrollakti nr. 12-3/27 (II köite lehed 36-46) ja maksuotsuse (I köite lehed 15-29) kinnitavad, et AS Analan Auto suhtes piirduti vaid omatarbesse puutuva kontrollimisega ning ulatuslikku kontrolli pole läbi viidud. Maksuotsuse sisule ei ole tähendust ka kaebaja juhatuse liikmete seletuste protokollimata jätmisel. Vastav nõue on maksukorralduse seaduse § 60 lg. 4 küll olemas ja halduskohtule esitatu ei kinnita selle järgimist, kuid maksuotsuses tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele antud hinnang sisaldab etteheiteid üksnes puudulikule arvestusele ega tugine ühegi töötaja suulisele seletusele. Põhimõtteliselt samad järeldused on kirjas ka kontrollimise tulemusel koostatud kontrollaktis. Arusaamatu ja põhjendamatu on kaebaja väide ärakuulamispõhimõtte rikkumisest. Eelnevalt juba viidatud kontrollaktis on märge eriarvamuse esitamise õiguse ja tähtaja kohta, just selles saabki maksukohustuslane esitada oma seisukohad kõigi tõusetunud probleemidest. Antud juhul kinnitab kohtule esitatud kirjavahetus (II köite lehed 37 pöördel), et kaebaja ise keeldus seletuste andmisest nõudes selleks kohustavat haldusakti, kuigi 29.11.2007 koostatud kontrolli alustamise korraldusega oli talle vastav kohustus juba antud. Lisaks kinnitab Ida maksu- ja tollikeskuse 20.03.2008 koostatud vastus selgitustaotlusele (II köite lehed 33-34), et 04.03.2008 esitas kaebaja oma seisukohti ja saavutas veelkordse eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamise. 02.06.2008 koostatud vaideotsusest (II köite lehed 73-75) nähtuvalt vaidlustas AS Analan Auto 31.03.2008 nii 29.11.2007 korralduse nr. 12-2.1/8552 kui ka kontrollakti, kuid tema vaie tagastati 22.04.2008, sest see polnud tähtaegne ega vastanud nõuetele. Asjaolu, et vaidlustatud maksuotsuse tegemise hetkeks polnud kaebaja vaide tagastamist veel vaidlustanud, ei saanud talle pandud täiendava maksukohustuse sisu mõjutada, sest maksukorralduse seaduse § 138 lg. 1 kehtestatud vaide esitamise 30 päevane tähtaeg oli juba ammu möödunud, kontrollakti peale vaide esitamise õigust pole seaduseandja aga ette näinudki ja sellega mittenõustumisel tuleb esitada eriarvamus. Maksukorralduse seaduse § 92 lg. 1 punkti 2 annab maksuhaldurile õiguse määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Sama seaduse § 150 lg. 1 sätestatu kohaselt on maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase kohustuseks tõendada, et maksusumma pole määratud õigesti. OÜ Analan Auto 3 on tema suhtes tehtud maksuotsuse küll vaidlustanud, kuid pole kohtumenetluses suutnud tõendada, et määratud maksud ja nende arvestamise alused on valed. Seega on tema kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuna Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus oma kulutuste hüvitamise nõuet ja kuludokumente ei esitanud (II köite leht 72), jäävad poolte menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4