Obsah (10)

§ 68§ 70§ 71§ 72§ 80§ 82§ 83§ 35§ 54§ 85

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-28597 Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2009, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi A.T. hagi I.V. vastu omandiõiguse tu

§ 68lg1 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.

Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vastavalt

§ 70

lg 3 kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand.

§ 71

lg 4 kohaselt kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused.

§ 72

lg1 kohaselt kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas.

§ 80

lg1 ja lg 2 kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

§ 82

lg1 kohaselt omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja.

§ 83

lg 1 kohaselt valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata.

§ 35

kohaselt lg1 kohaselt valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata, lg 2 kohaselt 5 valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata ning lg 3 kohaselt valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg1) . Hageja on esitanud vindikatsioonihagi, s.o. omaniku hagi valduse kaitseks, millega nõutakse

§ 80alusel välja asja valdus kostja ebaseaduslikust valdusest.

Asjas on tõendamist leidnud, et hageja on vaidlusaluse kinnistu kaasomanik ning kostja valdab kinnistut. Tulenevalt

§ 71lg 4 on hagejal õigus esitada hagi kinnisasja kaasvaldusesse nõudmiseks.

Hageja on tõenditena selle kohta, et kostja kasutab vaidlusalust kinnisasja ka käesoleval ajal esitanud Ida Politseiprefektuuri vastused ja väärteomenetluse materjalid (tl 142-152). Kostja leiab, et nimetatud tõendeid on vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 8 kohaselt delikaatsed isikuandmed on: andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. Isikuandmete kaitse seaduse § 2 lg 2 kohaselt käesolevat seadust kohaldatakse kriminaalmenetlusele ja kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. Tulenevalt TsMS § 229 lg 1 ja lg 2 tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõuded ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning ekspertarvamus. Kohus leiab, et antud juhul ei hinda kohus esitatud tõendite alusel kostja poolt väidetava süüteo toimepanemisest, vaid ainult kostja vastuväidet, et ta pole peale 15.02.2006 vaidlusalust kinnistut parklana kasutanud ning seega on hageja poolt esitatud tõendid lubatavad. Samuti on Viru Maakohtu 28.10.2008 kohtuotsus väärteoasjas 4-07-4231 (KIS-i järgi 4-07-4131) jõustunud (tl 148). Kuigi kostja on esitanud väljavõtte majandustegevuse registrist (tl 176), mille kohaselt ta osutab alates 15.0.2006 registreeringu nr xxx all parklateenust aadressil xxx, ei tõenda nimetatud tõend vaieldamatult, et kostja ei ole alates eelnimetatud ajast kinnistut asukohaga Pargitaguse küla Jõhvi vald Ida-Virumaa vallanud ega kasutanud. 19.11.2008 väärtteoprotokollist (tl 143) nähtub, et kostja osutas 19.11.2008 vaidlusalusel kinnistul parklateenust. Kostja peab

§ 83lg 1 tulenevalt tõendama, et tal on õigus asja vallata.

Kostja on esitanud hagi vastuväidetena väited, et kinnistul tegutsev ettevõte kuulub talle, tal oli kinnistu kasutamiseks kaasomanikega suuline kokkulepe ning ta kasutab kinnistut pojalt saadud volikirja alusel. Kuigi 08.08.2005 oli kostja vanemana oma poja S.L.´i seadusjärgne esindaja õigus teostada poja nimel tehinguid ja toiminguid, ei ole kostja ühtegi tõendit selles, et tal on õigus kinnisasja vallata kaasomanike suulise kokkuleppe ja S.L.´i poolt antud volikirja alusel, esitanud. Asjaolu, et kinnistul tegutseb kostjale kuuluv ettevõte, ei tähenda iseenesest, et kostjal on õigus kinnisasja vallata ja kasutada. Samas märgib kohus, et kinnisasjaga püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised ja asfaltkate jms on

§ 54

lg 1 tulenevalt kinnisasja olulised osad ja on seega hageja ja S.L.´i kaasomandis. Kostja viited sellele, et ta ei tee hagejale takistusi viimasele kuuluvat kinnisasja vallata, kuna hageja hoiab parklas oma vara (autod, soojak, ehitusmaterjalid), ei anna iseenesest hagi rahuldamata jätmiseks alust. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja saaks kasutada ja vallata kinnistut vastavalt selle otstarbele autoparklana. 6 Kohus hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et kostja kasutab hageja kaasomandis olevat kinnisasja ilma õigusliku aluseta, mistõttu tuleb hagi ½-le mõttelisele osale kaasomandist omandiõiguse tunnustamise ja asja võõrast ebaseaduslikust valdusest kaasomanike kaasvaldusesse välja nõudmise osas rahuldada. TsMS § 445 lg1 kohaselt võib kohus otsuses poolte taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmise tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Täitemenetluse seadustik (TMS) § 180 sätestab kinnisasja väljaandmise. Kostja vastuväiteid hageja taotlusele, et määrataks kindlaks kohtuotsuse vabatahtlik täitmise tähtaeg 30 kalendripäeva arvates kohtuotsuse jõustumisest ning kostja poolt kohtuotsuse vabatahtlikust keeldumise korral määrataks, et kohtuotsus täidetakse TMS § 180 sätestatud korras, ei esitanud. Seega kuulub hageja taotlus kohtuotsuse täitmise korra ja aja kindlaksmääramiseks rahuldamisele. Vastavalt

§ 85

lg 1 valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037–1040 ning lg 2 isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, on kohustatud lisaks käesoleva paragrahvi

1. lõikes sätestatule hüvitama ka saamata jäänud kasu, mida omanik ise asja vallates oleks saanud. VÕS § 128 lg 2 kohaselt varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu; lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1039 kohaselt rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Hageja palub kostjalt välja mõista ajavahemikus 2002 kuni 2008 õiguse rikkumisega saadud tulu summas 73 768 krooni ning ajavahemikus oktoober-detsember 2001 kuni 2008 saamata jäänud tulu summas 116 232 krooni. Hagi on hageja kohtusse esitanud 02.08.
2. Kostja palus hageja nõuete puhul arvestada hagi aegumisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kui tsiviilseadustiku (TsÜS) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
3. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates
4. juulist 2002, sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui enne
5. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui 7 vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
6. juulit 2002 kehtinud seadust. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama , et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumisetähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, sest seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Kuna on hageja esitanud nõude õigusliku aluseta saadu tagastamiseks VÕS § 1037 ja 1039 alusel, kuulub antud juhul kohaldamisele TsÜS § 151 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg. Kohus leiab, et kuna saamata jäänud tulu nõuded muutusid sissenõutavaks alates hiljemalt 2002.a, algas hagi aegumine TsÜS § 151 järgi (kuni
7. juulini
8. a kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Kuna hagi on kohtusse esitatud 02.08.2007, on alusetust säästmisest tulenevad nõuded, mis jäävad ajavahemikku oktoober-detsember 2001 kuni 01.08.2004 aegunud. Hageja soovib kostjalt õiguse rikkumisega saadud ettevõtlustulu (ajavahemikus august 2004 kuni 2008 summas 45227,65 krooni /18,647% 242546, 50 kroonist (38117,50 /91482 : 12=7623,75 x 5/+ 96 860+ 48616+ 28953 + 30 000)/ ja saamata jäänud tulu summas 70808 krooni / 1/3 212424 kroonist (5 x 4008= 20040+ 4x 48096=192384) kostjalt väljamõistmist. Kasu väljaandmine on vindikatsiooninõude kui asja väljanõudmise nõude kõrvalnõudeks. Kasu all mõistetakse asja vilju ja tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu (TsÜS § 62). Saamata jäänud tulu on kasu , mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS §128 lg 4). Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 1037 lg1 reguleerib hüvitisnõuet, mis tuleneb teise isiku õiguse rikkumisest ja selle tõttu alusetust rikastumisest (rikkumiskondiktsioon). Rikkumiskondiktsiooni eeldused vastavalt VÕS § 1037 lg-le 1 on järgmised: 1) võlgnik rikub võlausaldaja mingit õigust (omandit, muud õigust või valdust) käsutamise, kasutamise, äratarbimise teel või muul viisil; 2) võlgnik rikastub rikkumise tagajärjel võlausaldaja arvel. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid ega ka asjaolusid, mis annaksid alust väita, et kostja oleks õiguse rikkumisega tekitanud kahju VÕS § 127 sätestatu mõttes. Antud juhul on hageja sisuliselt esitanud kaks alternatiivset saamata jäänud tulu nõuet, s.o. õiguse rikkumisega saadud ettevõtlustulu ja võimalikust rendilepingust saamata jäänud tulu nõuded. Hagiavalduses esitatud väidete kohaselt omandas hageja kinnisasja autoparkla teenuste osutamiseks. Samuti oli hageja (tema abikaasa) poolt omandatud ja paigaldatud kinnistule ehitussoojak valvurihoone otstarbeks ja ladustatud ehitusmaterjale kavandatava parklateenuse otstarbeks ning kui kostja ei oleks valdust rikkunud, oleks hageja saanud kinnistut kasutada autoparkla teenuste osutamiseks Hageja ei ole väiteid, ega ka tõendeid selle kohta, et ta soovis vaidlusalust kinnisasja anda üürile (rendile) kolmandatele isikutele, esitanud. Samuti ei ole asjas tõendamist leidnud, et kostja sai tulu seetõttu, et ta andis tema ebaseaduslikus valduses oleva kinnisasja üürile (rendile). Seega ei ole kostja renditasuna kasu saanud ning hageja arvelt väidetavat renditulu 116 232 krooni alusetult omandanud. Samuti leiab kohus, et kui hageja soovis vaidlusalust kinnistut ise kasutada teenuste osutamiseks ja ettevõtlustulu saamiseks, ei oleks ta samaaegselt saanud kinnistut üürile anda. Seega kuulub hageja nõue saamata jäänud tulu 116 232 krooni osas rahuldamata jätmisele. 8 Kostja täpseid andmeid ettevõtlusest saadud tulu kohta esitanud ei ole, seega saab kohus tugineda ainult kostja poolt koostatud ja Maksu- ja Tolliametile deklareeritud ettevõtlustulu andmetele. Vastavalt kostja poolt Maksu- Ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonidele (tl 5881, 120-125, 159-175) on kostja saanud ettevõtlusest maksustatavat tulu 2004.aastal - 1079 krooni, 2005.aastal – 9946 krooni,
9. aastal – 5575 krooni, 2007.aastal – 2522 krooni. Kirjalikke tõendeid ettevõtlusest saadud tulu kohta 2008.aastal kohtule esitatud ei ole. Eeldatavalt ei saanud ettevõtlusest saadav tulu
10. aastal olla väiksem kui 2007.aastal, s.o. 2522 krooni. Hageja on leidnud, et kõiki kostja deklaratsioonides esitatud kulusid ta ei aktsepteeri, sest ei pea neid põhjendatuks ning kulude tõendamiskoormus lasub kostjal. Samas pole kohtule ühtegi tõendit selles, et Maksu- ja Tolliameti poolt poleks kostja poolt esitatud deklaratsioonide ridadel 2.
11. kuni 2.11 kuludena deklareeritud summasid, sh kulutusi muud kuludele ning soetatud kaupadele ja teenustele, aktsepteeritud. Kuna kontroll esitatud tuludeklaratsioonide õigsuse üle kuulub Maksu- ja Tolliameti pädevusse, puudub kohtul alus deklaratsioonide õigsuses kahelda. Kuigi kostja väitel osutas ta alates 2006 aastast parklateenust ka Kohtla-Järve linnas, ei ole ta mingeidki tõendeid ega ka arvestusi selles parklas osutatud teenustest saadud ettevõtlustulu osas esitanud. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab põhjendatud olevat kostjalt hageja kasuks õiguse rikkumisena saadud tuluna välja mõista 10507,30 krooni.(50% 21014,60 kroonist //449,60 /1079 : 12 kuud =89,90 x 5 kuud/ + 9946+ 5575 + 2522 + 2522// Ülejäänud osas, s.o. 179 492,70 krooni nõudes, kuulub hagi rahuldamata jätmisele. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 sätete kohaselt. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 163 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt, leiab kohus põhjendatud olevat jätta hageja menetluskulud kostja kanda 55 % ulatuses. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Helgi Vinni Kohtunik: Kohtuotsus jõustus
13. novembr novembril ovembril 2009.a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures ringkonnakohus otsustas: Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt, s.o menetluskulude jaotuse osas. Tühistada Viru Maakohtu
14. veebruari 2009 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta poolte menetluskulud maakohtus 25 % ulatuses I.V. kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 9 Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 90 % ulatuses I.V. kanda. Nooremreferent A.Kuzmina 10