Obsah (8)

§ 361§ 367§ 35§ 42§ 44§ 41§ 113§ 94

Tsiviilasi nr 2-07-51447 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2009. a Tartu kohtumaja Tsivi

) sätestatud liisingulepingu regulatsioonile.

§ 361

kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 367

lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on

§s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja nõuab kostjalt tasumata rendimakseid perioodi eest jaanuar kuni märts

1. a kogusummas 36 172,48 krooni. Lepingu üldtingimuste (tl 7-10) punkti 6.4 kohaselt kohustus kostja tasuma makseid (väljaostumaksed, intress ja käibemaks) maksegraafikus toodud aegadel ja summades. Kostja on nõustunud maksma rendimakseid veebruari ja märtsi kuu eest summas 24 114 krooni, kuna jaanuari kuu rendimakse on väidetavalt tasutud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 3 § 230 lõike 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendit jaanuarikuu rendimakse tasumise kohta. Kuna pooled ei ole kohtule avaldanud, et on kokku leppinud teistsuguses tõendamiskoormises, siis on tegemist kostja paljasõnalise väitega. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kolme kuu (jaanuar, veebruar ja märts
2. a) rendimaksed kogusummas 36 172,48 krooni (12 062,42 + 12 055,44 + 12 054,62). Hageja on esitanud kohtule nõude kostjalt kindlustusmakse 8 292,58 krooni väljamõistmiseks, lisades hagimaterjalide juurde 12.04.
3. a arve (tl 19) kindlustusmakse tasumiseks. Lepingu üldtingimuste kohaselt pidi rendiobjekt olema rentniku poolt pidevalt kindlustatud kogu lepingu kehtivusaja jooksul (punktid 9.1 ja 9.2). Kostja vaidleb kindlustusmakse tasumise kohustusele vastu, leides, et kindlustusmakse oli tasutud. Kostja on esitanud kohtule sõidukikindlustuse kindlustuspoliisi (tl 54) ja arve (tl 55) liikluskindlustusmakse 276 krooni tasumiseks 01.03.
4. a. Kostja poolt kohtule esitatud sõidukikindlustuse kindlustuspoliisist tuleneb, et kindlustusperiood lõppes 05.08.
5. a, seega enne lepingu kehtivusaja lõppu 24.03.
6. a. Hageja poolt kohtule esitatud arvetelt (tl 16-18) nähtub, et lisaks üldtingimuste punktis 6.4 nimetatud maksetele (väljaostumaksed, intress ja käibemaks) sisaldavad igakuised arved ka kindlustusmaksu. Lepingu üldtingimuste punkt 9.6 sätestab, et juhul, kui rentnik ei esita liisingfirmale uut kindlustuspoliisi hiljemalt 5 päeva enne kehtiva kindlustuslepingu kehtivuse lõppu, on liisingfirmal õigus kindlustada rendiobjekt enda poolt valitud kindlustusseltsis ning nõuda rentnikult vastavate kulutuste hüvitamist 5 päeva jooksul alates nõude esitamisest rentnikule. Hageja ei ole esitanud kohtule kindlustuspoliisi, kust nähtuks, millal, millise kindlustusseltsiga, milliseks perioodiks ja millises summas on ta ise rendiobjekti kindlustanud. Kohtul puudub võimalus hinnata, kui suures ulatuses on kindlustusmakseid juba tasutud ja kui suures ulatuses on kostja oma kohustuse täitmata jätnud. Kuna kostja vaidleb kindlustusmakse nõudele vastu ja nõude aluseks olevaid tõendeid ei ole kohtule esitatud, jätab kohus hageja nõude kostjalt kindlustusmakse summas 8 292,58 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Lepingu üldtingimuste punkt 12.5 sätestab, et kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulutused kannab rentnik. Hageja palub kostjalt välja mõista sõiduki teisaldustasu. Kohtule on esitatud 14.04.
7. a arve (tl 20) teisaldustasu summas 5 900 krooni maksmiseks. Kohus leiab, et teisalduskulude näol on tegemist lisakuluga

§ 367lõike 4 tähenduses.

Kuigi kostja transportis lepingu objekti omal kulul hageja poolt näidatud kohta selleks määratud ajal vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 12.4, on liisingfirma tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja lepingu ülesütlemise tõttu liisingfirmale tagastatud sõidukite võõrandamisele. Võõrandamistegevusega tekkivad kulud – vajadus sõiduki transportimiseks ühest kohast teise nii juhul, kui seda teeb liisingfirma ise, kui ka siis, kui liisingfirma kasutab selleks teenust – on lisakulud

§ 367lõike 4 mõttes.

Hageja on esitanud kohtule teisalduskulu tõendamiseks arve nr A 384 (tl 81). Kuivõrd hind ühiku kohta on 2 500 krooni, millele lisandub käibemaks, siis on kostjalt hageja kasuks teisalduskulude katteks väljamõistetavaks summaks 2 950 krooni (sõiduki reg nr 549 ASH eest). Üldtingimuste punkti 12.2 kohaselt tuleb lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnikupoolse lepingu rikkumise tõttu rentnikul maksta liisingfirmale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad ja hüvitada kõik lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud, sealhulgas saamata jäänud tulu. Hageja on esitanud kohtule nõude kostjalt müügikahjumi (liisingueseme jääkväärtuse ja müügihinna vahe) 170 064,32 krooni väljamõistmiseks ja lisanud materjalide juurde 24.11.

1. a arve (tl 21) müügikahjumi tasumiseks. Kostja vaidleb müügikahjumile vastu, leides, et vale on lähtuda kahju arvutamisel tegelikust müügihinnast ja et juhinduda tuleb liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal. Maksegraafikust nähtub (tl 12), et 24.03.
2. a seisuga oli sõiduki väljaostuhind 335 318,56 krooni (koos käibemaksuga 395 675,90 krooni). Sõiduk tagastati hagejale 05.04.
3. a (tl 53). Sõiduki müügihind 15.09.
4. a oli 165 254,24 krooni (koos käibemaksuga 195 000 krooni) (tl 76). 4

§ 367

lõike 3 mõtteks on arvestada

§ 367

lõikes 1 sätestatud kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tegelikust müügihinnast on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10 %). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal, antud juhul 05.04.

1. a. Hageja on esitanud kohtule mootorsõiduki hindamisakti nr 903 (tl 77), mille kohaselt oli liisingueseme turuhind 22.07.
2. a 190 000 krooni koos käibemaksuga. Kostja taotlusel teostati käesolevas tsiviilasjas ekspertiis liisingueseme väärtuse väljaselgitamiseks. Ekspertiisiaktis nr 2009-051 (tl 109-127) on ekspert jõudnud järeldusele, et liisingueseme keskmine müügihind (turuhind) Eestis 05.04.
3. a seisuga oli 350 000 krooni, millele lisandub veel käibemaks 18 % ehk siis koos käibemaksuga 413 000 krooni, mis on üle poole rohkem kui hindamisaktis pakutu. Kohtul ei ole alust kahelda eksperdi teadmistes, kogemustes ja erapooletuses. Kasutatud sõiduki hariliku väärtuse määramisel on põhimõtteliselt lubatud võrrelda sarnaste sõidukite müügipakkumisi, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse sõiduki seisundit, muuhulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Ekspertiisiaktist nähtub (punkt 14), et eksperdile olid lisaks sõiduki üldandmetele teada ka sõiduki tehnilist seisundit iseloomustavad andmed (05.04.
4. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktis välja toodud puudused), millistega ekspert hinnangut andes arvestas. Küll on aga kohtul põhjust kahelda mootorsõiduki hindamisakti nr 903 erapooletuses, kuna hinnangu andja Rotal-Kaubanduse OÜ on ise liisingueseme hilisemaks ostjaks, mistõttu on mõistetav aktis pakutud madal turuhind. Seega asub kohus seisukohale, et liisingueseme väärtus selle tagastamisel hagejale oli vähemalt 350 000 krooni, millest järeldub, et hageja müüs liisingueseme oluliselt alla selle majanduskäibes oleva turuhinna, millega kahjustas liisinguvõtja ehk kostja huve. Tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna üksnes liisinguvõtjale, kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Liisinguandja peab panema tagastatud liisingueseme müüki selle eeldatava turuhinnaga. Kui liisinguese ostjat ei leia, võib hinda alandada, millest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et ta teaks hinnaga arvestada ja saaks soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt müügikahjumi 170 064,32 krooni väljamõistmiseks. Kuna kostja on viivitanud rahaliste kohustuste täitmisega, nõuab hageja kostjalt viivist lepingu üldtingimuste punktis 6.7 ettenähtud määras, milleks on 0,3 % tähtaegselt maksmata summast iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et lepingu üldtingimused on tüüptingimused

§ 35

mõttes, mille lõike 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

§ 42

lõige 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 44

kohaselt kui

§ 42

lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus on seisukohal, et lepingu üldtingimuste punkt 6.7 on tühine 0,3 % suuruse viivise määra osas (0,3 % × 360 =108 % aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub

§ 41

kohaselt tühise tingimuse asemele 5 seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113

lõikes 1 toodud viivise seadusjärgne määr.

§ 113

lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Väljaande Ametlikud Teadaanded kohaselt oli EKP intressimääraks perioodil 25.01.
3. a – 31.12.
4. a 2 %, alates 01.01.
5. a – 30.06.
6. a 2,25 %, alates 01.07.
7. a – 31.12.
8. a 2,75 %, alates 01.01.
9. a – 30.06.
10. a 3,5 % ja alates 01.07.
11. a – 06.12.
12. a 4 %. Järgnevalt esitab kohus viivisearvutuse, lähtudes

§ 94

lõike 2 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud intressimäärast, aasta pikkusest 360 päeva ja kalendrikuu pikkusest 30 päeva: Arve nr Maksetähtaeg Võlgnetav summa Viivise arvestamise periood A05009184 24.01.2005 12 062,42 25.01.2005 06.12.2007 kuni 1031 4 027,15 A05029797 25.02.2005 12 055,44 26.02.2005 06.12.2007 kuni 1000 3 931,40 A05049099 24.03.2005 12 054,62 25.03.2005 06.12.2007 kuni 971 3 843,75 A05072443 19.04.2005 2 950 20.04.2005 06.12.2007 kuni 946 922,21 Kokku Viivitatud päevi Viivis 12 724,51 Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude summas 12 724,15 krooni. Kokkuvõttes tuleb lugeda kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks 39 122,48 krooni võlgnevuse ja 12 724,15 krooni viiviste katteks, kokku seega 51 846,99 krooni. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt alla poole nõudest, ei ole õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 51 846,99 /217 479,38 × 100 = 24 % ulatuses kostja ning 76 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik 6