) § 19 lg 1 ning
Seetõttu ei laiene
Ale täisealise kõrgkoolis õppiva lapse G A suhtes; teine laps M A oli alaealine vahemikul 01.01.2006 – 03.08.2006 kuuludes aga gümnaasiumiõpilasena PkS § 60 lg 2 kohaselt ka pärast täisealiseks saamist 04.08.2006 – 31.12.2006 vanemate poolt ülalpidamisele. O. A poolt esitatud elatise maksmise kokkuleppe järgi (tl 14-15), mis on koostatud 01.02.2005 ja mille osapoolteks on O A, K A ning nende lapsed P A, G A ja M A, on alates 01. augustist 1992.a kuni lepingu sõlmimise päevani need osapooled, kelle sissetulek on suurem maksuvabast tulust, maksnud elatist nendele osapooltele, kelle sissetulek on väiksem maksuvabast tulust, suuruses, mis tõstab viimaste sissetuleku maksuvaba tulu tasemele. Maksuhaldur asus maksuotsuses viitega Tallinna Ringkonnakohtu poolt O. A varasemas kaebuses tehtud lahendile nr 3-05-533 seisukohale, et avaldaja poolt lastele makstud rahasummasid ei saanud võrdsustada elatisega Perekonnaseaduse mõttes, millele Tulumaksuseaduse (
) § 24 koostoimes §-ga 19 viitab ning need ei kuulunud tuludeklaratsioonides maksustatavast tulust mahaarvamisele. Tulumaksuseaduse alates 01.01.2000.a. kehtiva redaktsiooni § 24 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodil tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil makstud elatis, kui see kuulub maksustamisele tulumaksuseaduse § 19 lg 1 kohaselt
lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt PkS § 23, § 61-64 või § 69. Nende sätete eesmärgiks ei ole perekonna sees tulumaksu tasumise ümberjaotamine. Maksuhaldur on veendumusel, et elatisega on tegemist ainult siis, kui isik saab seda
§s 19 nimetatud alustel. Kui vanem täidab ülalpidamiskohustust muul viisil, s.o. vabatahtlikult, siis ei ole tegemist elatisega perekonnaseaduse tähenduses. Seega tingimused makstud elatise mahaarvamiseks O. A käesolevas maksuõiguslikus kaasuses on järgmised: - maksmine peab toimuma notariaalselt kinnitatud elatise maksmise kokkuleppe alusel, mille sisu vastaku PkS §-de 23, 61-64 ja 69 sätestatule; - maksmine peab olema reaalselt toimunud. Kui kasvõi üks nõue on täitmata, siis ei kuulu elatis maksustatavast tulust mahaarvamisele. PkS § 60 lg 1 ja lg 2 kohaselt on vanemad kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. PerekS § 61 lg 1 sätestab, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustus, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. PkS § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes vanemata varalisest seisust ja lapse vajadustest. PkS § 63 lg 1 järgi elatise PkS §-s 60 nimetatud täisealisele isikule mõistab kohus vanemalt välja selle isiku nõudel, lähtudes sama seaduse §-s 61 sätestatust. Nendest normidest järeldub, et elatis lapsele nõude esitanud vanema kasuks mõistetakse välja siis, kui teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Tegemist on elatise saaja, mitte lapse maksustatava tuluga. Tulenevalt PkS § 60 lg 2 ei loeta täiskasvanud kõrgkoolis õppivale lapsele vanemate poolt antud rahasummasid Perekonnaseaduse mõistes elatiseks, millele viitab
lg 1 ning
M A ja G A on deklareerinud 2006.a. tuludeklaratsioonides elatise maksustatava tuluna.
lg 1 kohaselt oli selline deklareerimine alusetu; samas ei ole nende deklaratsioonide alusel reaalselt tulumaksu riigieelarvesse laekunud; seetõttu pole tekkinud ka topeltmaksustamist. Analüüsides eeltoodu valgusel veelkord 01.02.2005 elatise maksmise kokkulepet tuli maksuhaldur järeldusele, et: - kokkuleppe järgi on elatise saajaks laps kuid PkS § 61 lg 1 järgi tuleb elatis tasuda igakuise maksena lapse kohta last kasvatavale vanemale.; - kokkuleppega ei ole kindlaks määratud elatise summat ning nimetatud kokkuleppe p 2 sätestab, et elatise maksmise tähtaeg on
§-s 24 sätestatut ning 2006.a. tuludeklaratsioonis elatise kohta valeandmeid esitades lõi olukorra, kus tema andmete alusel arvestati tagastamisele rohkem tulumaksu kui maksuseaduse kohaselt kuulub tagastamisele. Elatise maksmise kohta puudub dokumentaalne tõendus kuigi MKS § 58 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. Tõendamine sõltub tasumise viisist. Kui kokkulepet täidetakse vabatahtlikult, siis on elatise maksja kohustatud säilitama maksedokumente (maksekorraldused, konto väljavõtted või elatise saaja allkiri raha kättesaamise kohta) ning nõudmise korral esitama need maksuhaldurile. O. A dokumente, mis oleksid tõendanud tegelikku elatise maksmist ja kus oleks selgelt fikseeritud vajalikud andmed elatise maksmise kohta maksustamisperioodil, ei esitanud. Esitatud tuludeklaratsioonid on koonddokumendid (s.t ei ole algdokumendid), mis täidetakse algdokumentide alusel. Algdokumente esitatud ei ole, O. A seletuse on paljasõnaline. Kaebuse kohaselt on maksuotsus ebaõige, põhinedes elatise mõiste kaebajast erineval ja vääral tõlgendamisel Maksu- ja Tolliameti asutuse poolt, olles lõppkokkuvõttes kollisioonis ka Põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga
, mis sätestab, et residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil residendist füüsilisele isikule makstud elatis, kui see elatis kuulub maksustamisele § 19 lõike 1 kohaselt, on O A kaebuse õiguslikuks aluseks. Elatise maksustamisel ja sellega kaasnevalt võimalusel arvata makstud elatis maha elatise maksja tulust, on mitu eesmärki. Esiteks välditakse nii topeltmaksustamist. Kui elatise saajale on see maksustatav tulu ja elatise maksja saab makstud elatise oma tulust maha arvata, on topeltmaksustamine välistatud. Teiseks ja mitte vähemtähtsaks eesmärgiks kaebaja arvates on lubada perekondlikult seotud vähemkindlustatud isikutel kasutada maksuvaba miinimumi summeeritud maksukoormuse vähendamisel, abistades nimetatud isikuid toimetulekuprobleemide lahendamisel. Kui elatise saaja tulu jääb ka pärast elatise saamist alla tulumaksuvaba miinimummäära, tal elatise 3 saamisega maksukohustust ei kaasne. Samas ei pea elatiselt tulumaksu tasuma ka elatise maksja, sest ta saab tasutud elatise oma maksustatavast tulust maha arvata. 1.
lõike 1 kohaselt tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse, kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt perekonnaseaduse §-dele 23, 61-64 või 69. G ja M A saadud elatised on saajate poolel maksustatud – seetõttu võibki kaebaja kasutada
§-s 24 toodud õigus oma tulust lastele makstud elatis maha arvata. 2. Elatise maksmise notariaalse kokkuleppe sisu kohta leiab O. A, et pole oluline, kas kokkuleppes sisalduvad igakuised summad või kas tasumine toimus täpselt kokkuleppes toodud kuupäevadel. Ebaõige on maksuhalduri väide „kui vanem täidab ülalpidamiskohustust muul viisi, s.o. vabatahtlikult, siis ei ole tegemist elatisega perekonnaseaduse tähenduses“ sest on raske kujutleda kuidas notariaalset kokkulepet saaks sunniviisiliselt sõlmida. Kokkuleppe vastavust maksuseadustele on kinnitanud Notarite Koja ekspertiis. Maksuhaldur on valesti tõlgendanud
lg 1 märkides, et notariaalse kokkuleppe sisu peab vastama perekonnaseaduses sätestatule. Perekonnaseadus ei käsitle üheski oma sättes notariaalset kokkulepet. Perekonnaseaduse § 23, 61-664 ja 69 reguleerivad vaid kohtu poolt elatise väljamõistmist.
lg 1 on segane ja vastuoluline kuna viitab Perekonnaseadusele, sätestades, et tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt perekonnaseaduse §-dele 23, 61-64 või
§-d 19 lg 1 ja 24 on maksuhalduri poolt maksuhalduri poolt tõlgendatud koosmõjus põhiseadusega vastuolus ega kuulu kohaldamisele. 4 Põhiseaduse § 12 sätestab võrdse kohtlemise põhimõtte. Lähtudes maksuhalduri käsitlusest
§-de 19 lg 1 ja 24 tõlgendamisel saaks näiteks täiskasvanud õppimist jätkav isik nõuda elatist PkS § 60 lg 2 ja 63 lg 1 koosmõjus juhul, kui vanem vabatahtlikul ei täida Põhiseadusest, headest kommetest ja PkS § 60 lg 2 tulenevat kohustust. Elatise maksja saaks sellisel juhul oma tulust makstud elatise maha arvata, elatise saaja – täisealine õppur, kellel muu sissetulek puudub, ei pea aga tulenevalt tulumaksuvaba miinimumi mitteületamisel tulumaksu tasuma. Eeltooduga analoogilised näited on konstrueeritavad ka juhul, kui üks lapsevanem tasub alaealise lapse kasuks elatist teisele lapsevanemale, kellel muu sissetulek puudub. Seega tekib näites toodud isikutel summeeritult juhul, kui elatise maksja ei soovi oma kohustust perekonnaliikmeid abistada täita, väiksem maksukohustus kui isikutel kes täidavad oma kohustusi vabatahtlikult. Kaebaja leiab, et on ülalpidamiskohustust mittetäitva isiku eelistamine õiguskuulekale kodanikule ei saa omada põhjust ja põhjendusi, mistõttu
lg 1 koostoimes
on osaliselt vastuolus Põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega ja tuleb Põhiseaduse § 15 – HKMS § 25 lg 5 alusel jätta kohaldamata osas, mis tingib ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja märgib, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga liitunud riikidele on 04.11.2000 avatud uus lisaprotokoll nr 12 (nn Rooma XII protokoll), mis näeb ette üldise võrdsuspõhimõtte kohaldamist kõikides suhetes. Protokolli nr 12 kohaselt seaduses sätestatud õiguste kasutamine tagatakse ilma diskrimineerimiseta mis tahes tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni või muu seisund. Ehkki Euroopa Inimõiguste Konventsioon ei oma kaebaja arvates Põhiseaduse § 12 reguleerimisala osas otsustavat tähendust, näitab lisaprotokoll, millega Eesti pole veel liitunud, avamine, Euroopa õiguse suundumust võrdsuspõhimõte üha laiema kohaldamise poole. Võrdsusõigust tuleb mõista igaühe õigusena mitte olla diskrimineeritud seadusandja, täitevvõimu või kohtuvõimu poolt ning Põhiseaduse § 12 toodud loetelu ei ole ammendava, vaid näitliku sisuga. Seisukohta, et loetelu ei ole ammendav, toetab ka Eesti kohtupraktika (RHKOo RT III 2000, 18, 191). Võrdsuspõhimõtet võib rikkuda vaid selleks mõistliku põhjenduse olemasolu korral. Jääb küsimus, et võib-olla on kaebajat diskrimineeritud näiteks õiguskuuleka käitumise eest ja kas selline diskrimineerimine võiks olla hõlmatud PS § 12 lg 1 kaitsega. Kaebuse esitaja leiab, et kindlasti puudub igasugune põhjus maksuõiguslikult asetada isikud, kes vabatahtlikult täidavad oma kohustusi lapsi ülal pidada, erinevasse isikute gruppi võrreldes isikutega, kes oma kohustusi täita ei soovi. Ebavõrdse kohtlemise piirang üdisele võrdsuspõhiõigusele peab omama objektiivset ja mõistlikku põhjendust. Samuti on oluline, et see piirang oleks demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgiga. Vastustaja pole selgitanud, mis on tegelik põhjus kaebuse esitaja diskrimineerimiseks. Võib vaid oletada, et diskrimineerimine on võibolla mingil määral seotud maksude administreerimise hõlbustamisega. Kohtuistungil 05.08.2009 seletas kaebaja, et kui varasemate (maksustamis)perioodide kohta õnnestus maksuhalduril tekitada olukord, kus notariaalselt kinnitatud leping puudus siis antud vaidluses on juba kõik vormilised nõuded täidetud. Teiseks erinevuseks on, et kaebaja 5 saab nüüd toetuda 1999.a. rahanduskomisjoni seletuskirjale tulumaksuseaduse eelnõu juurde milles märgitakse, et lisaks kohtu poolt määratud elatisele on olemas vabatahtlik makstav elatis ja selle elatise vormistamise jaoks vajatakse notariaalselt kinnitatud lepingut ning kolmandaks iseärasusena saab osundada asjaolule, et varasemates lahendites (Tallinna RK 05.04.2006 ja 10.09.2009 otsused) on elatise saajaid ja maksjaid vääralt käsitatud ühe leibkonnana kuigi tegemist oli lahus elavate inimestega. Kokku oli viis leibkonda: lastel kolm, K Al üksja kaebaja ise moodustas viienda leibkonna. Samuti märkis O. A, et notariaalne kokkulepe koostati seoses maksuhalduri poolt esitatud nõudmisega ning tegelikul maksis kaebaja lastele nii palju kui neil vaja oli, mitte selle summa, mida deklareeris. Deklareerimine käis vastavalt notariaalses lepingus ettenähtule ning ainult deklareeritud summade osa tulebki käsitleda elatisena. Elatise maksmine on ka tõendatud, nii dokumentaalselt (tuludeklaratsioonid) kui vajadusel tunnistajate – elatiste saajate ütlustega. Samuti kordas avaldaja juba kirjalikus kaebuses esitatud väiteid topeltmaksustamise kohta. 25.09.2009 kohtuistungil selgitas kaebaja küsimust, miks ta maksis elatist mitte K Ale vaid otse lastele nii, et „ta [s.o K A] elas ju eraldi“ aga elatist vajasid koolides õppivad lapsed, olemas oli vastav kokkulepe ning lapsevanem ongi kohustatud last ülal pidama. Lastele makstav raha vastas kõigile elatise kriteeriumitele, vastav maksmise vorm oli ka valitud. Juhul kui vääral alusel seisev vaidlustatud maksuotsus tühistada seaduslik olukord taastub. Kohtud on varasemalt üksnes nõustunud maksuhalduri seisukohaga, et vabatahtlikult ei saa elatist maksta sest Perekonnaseaduse normid sätestavad seda, et need normid kehtivad nende suhtes, kes ei täida vanemlikku kohustusi. Vastustaja esitatud kaebusega ei nõustu. topeltmaksustamine Vastustaja ei saa nõustuda väitega, et maksuotsus teostab topeltmaksustamist (kaebuse p 1.2. ja 2.2). Kaebuse esitaja deklareeris elatise maksmist mõlema lapse puhul tulumaksuvaba miinimumi ulatuses nii, et ei tekiks tulumaksu maksmise kohustust ning M ja G A kajastasid väidetava elatise oma tuludeklaratsioonides. Samas on Lääne maksu- ja tollikeskus välja selgitanud, et väidetavad maksed ei olnud elatis
mõttes ega kuulunudki seetõttu maksustamisele
lg 1 alusel ning ka reaalselt nendelt summadelt M ja G A tulumaksu tasunud ei ole. Vastavalt Maksukorralduse seaduse § 85 lg 4 peab maksumaksja deklaratsioonis esitama tegelikkusele vastavaid ja õigeid andmeid ning kinnitama seda deklareerimisele. Maksuhaldur on asunud kontrollima M A ja G A esitatud tuludeklaratsioonides esitatud andmete õigsust ning valeandmete selgumisel tuleb isikutel viia deklaratsioonides sisse vastavad parandused. Notarite Koja „ekspertiis” Kaebuses (p 1.3., 3.2) toob avaldaja välja, et maksuhalduri seisukoht elatise maksmise kokkuleppe osas on Notarite Koja ekspertiisiga ümber lükatud ning Tulumaksuseaduse sätete tõlgendus ebaõige. Kaebusele lisatud Notarite Koja vastuses selgitatakse, et R. J poolt 01.02.2005.a. kinnitatud elatise maksmise kokkuleppe näol on täidetud Tulumaksu -seaduses 6 sätestatud vorminõue. Maksuotsuses (p 2.2., lk 7) ei ole aga seatud kahtluse alla mitte kokkuleppe vorm vaid selle sisu. Seega Notarite Koja vastus ei kinnita ega saagi kinnitada asjaolu, kas vastava kokkuleppe alusel on lubatud teha Tulumaksuseaduses sätestatud mahaarvamisi. Notariaalse elatise maksmise kokkuleppe osas on kohus põhjalikult motiveerinud, miks eelnimetatud kokkulepe ei ole siduvaks maksuõiguslikult ning vastustaja on korduvalt selgitanud, et maksuõiguses kehtib majandusliku tõlgendamise printsiip (MKS § 84) mille kohaselt määrav on tehingu majanduslik sisu, mitte juriidiline vorm. Seda seetõttu, et maksustamise objektiks ei ole õigussuhe ega õigustoiming vaid majanduslik sooritus, mis tekib lepingu täitmisel. Tsiviilõigusliku tehingu pooled võivad oma äranägemisel vormindada omavahelisi tsiviilõiguslikke suhteid, kuid nad ei saa oma äranägemise järgi kujundada maksukohustusi. 01.02.2005. aasta notariaalse elatise maksmise kokkuleppest nähtub, et elatise maksmise eesmärk on tasuda elatist tulumaksu vaba miinimumi ulatuses, mitte lastele toimetulekuks igakuise elatusraha maksmine. Eeltoodu tõttu maksuhaldur lähtuski majandusliku tõlgendamise printsiibist määrates tasumisele kuuluva tulumaksu. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et vaietud maksuotsuse seisukohad on „väljaspool õigusriiki”. tõendite esitamisest Ekslik on kaebaja väide, et ta esitas maksumenetluses kõik asjasse puutuvad algdokumendid ning maksuhaldur pole selgitanud, mis on algdokumendi, milliste seaduste alusel neid nõutakse ja miks soovib maksuhaldur teha kaebajast raamatupidamiskohustuslast. Vastustaja kordab siinkohal kaebuse esitajale antud seisukohti: MKS § 85 lg 1 kohaselt on maksudeklaratsioon maksu arvutamise dokument; sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lisatakse sellele teisi dokumente, mille esitamine on ette nähtud seaduse või määrusega. Elatise maksmist ei saa tõendada laste poolt esitatud tuludeklaratsioonidega kuna deklaratsioonidesse kantakse algandmed, mille alusel maks välja arvutatakse. Tegemist on koonddokumendiga mis koostataksegi algdokumentide alusel ning sellisena ei saa tõendada kulutuste tegemist.
lg 2 järgi on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaks määramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente (MKS § 56 lg 2 ja § 58). kaebaja diskrimineerimine Kaebuses (p 3.4, 3.5 ja 5.4) toodud diskrimineerimise väite osas on kohus varasemalt korduvalt leidnud, et
§-d 19 ja 24 ei ole Põhiseadusega vastuolus ega ka mitte diskrimineerivad ning vastustaja seetõttu neid seisukohti üle ei korda. Pärast 05.08.2009 toimunud kohtuistungit esitatud täiendavates seisukohtades (tl 98-99) kohtuistungil esitatud tõendite kohta märgib vastustaja järgmist. Kaebaja ja tema laste tuludeklaratsioonide väljavõtted olid kaebaja poolt prinditud e-maksuameti väljatrükkidena ning nendel olevad arvandmed kattuvad maksuhalduri andmebaasis kajastatud andmetega. Vaidlusi ei ole arvandmete vaid asjaolu suhtes, kas eelnimetatud isikute 2006. aasta tuludeklaratsioonist tehtud väljavõtete põhjal on asjakohane ja tegelikkusele vastav kaebaja väide, mille kohaselt on kaebaja poolt deklareeritud elatis makstud saaja(te) ehk antud juhul 7 G A ja M A poolel mis annaks omakorda kaebajale
§-st 24 tuleneva õiguse kaebaja poolt deklareeritud ja makstud elatis maha arvata enda maksustatavast tulust. Sarnaselt maksuotsuses sedastatule vaidleb vastustaja kaebaja väidetele vastu ning selgitab veelkord, et saajate poolt saaja poolel maksuvaba miinimumi piires tulude deklareerimine ei ole võrdsustatav maksustamisega. Esitatud
Antud juhul puudub vaidlus selles, et kohtuotsusega on võrdsustatud notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel makstav elatis. Samas peab ka notariaalselt sõlmitud kokkuleppes märgitud elatis vastama
lg 1 sätte mõttele ja sisule, mille sisustamisel tuleb lähtuda perekonnaseadusest. Nimetatud asjaolu on rõhutatud ka kaebaja poolt 06.08.2009 kohtule esitatud tõendi lk 13, teises lõigus ehk antud juhul on eeltoodu käsitletav ka kaebaja poolt rõhutatud seadusandja tahtega. Vastustaja pole nõus kaebajaga selleski nagu poleks kohtute poolt olemasolevat notariaalset lepingut varem arvesse võetud. Selline leping on kohtute poolt lahkamist leidnud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 10.09.2008 otsuses nr 3-07-1504 p-des 10 ja
tulenevalt koosmõjus
Kohtuistungil 25.09.2009 selgitas vastustaja veelkordselt, et elatise väljamõistmine eeldab situatsiooni, kus vanem ei täida ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ning see tingimus on kehtiv ka kohtuotsust asendavate ja
Kohtu seisukoht 01.02.2005 O A, K A ja nende laste P A, G A ja M A vahel sõlmitud notariaalselt kinnitatud elatise maksmise kokkuleppe järgi alates
Nimelt sätestab
esimene lõige, et residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil makstud elatis, mis maksustatakse § 19 lõike 1 või § 29 lõike 9 kohaselt. Põhiseaduse §-st 27 ja PkS §-st 60 tuleneb lapsevanema kohustus ülal pidada oma alaealisi ja abi vajavaid töövõimetuid täisealisi lapsi. Samuti on lapsevanem kohustatud ülal pidama lapsi, kui nad õpivad põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkavad neis õppimist täisealiseks saamisel. Üldjuhul täidavad vanemad lapse ülalpidamiskohustust oma maksustatava tulu arvelt vabatahtlikult. Ülalpidamiskohustuse vabatahtliku täitmise korral ei ole raha laste ülalpidamiseks andmise korral tegemist elatisega perekonnaseaduse ja tulumaksuseaduse tähenduses. Elatise küsimus tõusetub siis, kui lapsevanem lapse ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ei täida ehk teisisõnu – elatise väljamõistmise aluseks on ülalpidamiskohustuse rikkumine. Seda kinnitab PkS § 70 lg 1, mis näeb ette järgmist: „Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatishagi esitamisest“. Elatis lapsele PkS § 61 tähenduses on kohtu poolt alaealist last kasvatava 9 vanema kasuks välja mõistetud igakuine elatusraha, mille suuruse määramisel lähtutakse mõlema vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Alaealise lapse puhul mõistetakse elatis välja last kasvatava vanema kasuks ja tegemist on elatise saaja, mitte alaealise lapse maksustatava tuluga. Kui ülalpeetav laps on täisealine, mõistetakse elatis PkS § 63 alusel välja lapsele ja sel juhul on tegemist lapse maksustatava tuluga. Lisaks kohtuotsusega väljamõistetud elatisele loetakse elatise saaja maksustatavaks tuluks ning lubatakse seega elatise maksja tulust maha arvata ka sellised väljamaksed, mida makstakse kohtumäärusega kinnitatud kokkuleppe või pooltevahelise notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel vastavalt Pks §-dele 23, 61-64 või 69 ja elatisabi, mida füüsiline isik saab Elatisabi seaduse § 6 alusel. Sellise määratlusega laiendab
S §-s 61 kasutatava formuleeringuga. Notariaalse kokkuleppe võimalus elatise maksmise alusena on mõeldud alternatiiviks kohtulahendi põhjal toimuvale maksmisele antud regulatsioonile iseloomulikus situatsioonis kus ülalpidamiskohustust rikutakse, vältimaks vastavat menetlust kohtus. Selle käsitluse osas ei muuda midagi ka O A poolt esitatud tulumaksuseaduse eelnõude seletuskirjad nagu Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemas O A analoogist kaebust käsitlevas lahendis nr 3-07-1504 (p 8) märkinud. Kuivõrd O A, järgides tulumaksuseaduses nimetatud elatise maksmise kokkuleppe vormi, maksab lastele ülalpidamiseks raha notariaalselt kinnitatud kokkuleppe alusel tuleb järgmisena välja selgitada, kas nende rahasummade näol on tegemist elatisega või mitte. Et ülalpidamiseks makstav rahasumma oleks elatis peab maksmise aluseks olev ülalpidamis kohustus olema oma sisult sarnane mõne PkS §-des 61 ja 63 sätestatud alusega eeldades olukorda, kus vanem ei täida oma ülalpidamiskohustust ning see tingimus on kehtiv ka kohtuotsust asendavate
§-s 19 lg 1 osundatud kokkulepete puhul. Antud juhul on notariaalse kokkuleppe sisuks soov jaotada tulumaks perekonnaliikmete vahel ümber. Seda kinnitavad kokkuleppe p-d 1.1. ja 1.2, mille kohaselt need osapooled, kelle sissetulek on suurem maksuvabast tulust, on maksnud ja maksavad elatist nendele osapooltele, kelle sissetulek on väiksem maksuvabast tulust, ning mille p 1.2 näeb ka ette, et juhul, kui elatise maksjate maksuvaba tulu ületav tuluosa on väiksem, kui elatise saajatele maksmisel kuuluv summa, kuulub elatise saajatele võrdsetes osades tasumisele elatis, mis vastab elatise maksjate maksuvaba tulu ületavale tuluosale. Kohtuistungil kinnitas O A, et ta maksis lastele raha vastavalt nende vajadustele kuid deklareerimist leidis see nende poolt ainult kokkuleppes toodud ulatuses. Seega on kokkulepe loodud realiseerimaks kaebaja käsitust elatise maksustavast tulust mahaarvamise võimalusest kui vahendist mille sihiks on „lubada perekondlikult seotud vähekindlustatud isikutel kasutada maksuvaba miinimumi summeeritud maksukoormuse vähendamisel, abistades nimetatud isikuid toimetulekuprobleemide lahendamisel”.
ja 19 lg 1 eesmärgiks ei saa aga pidada perekonna sees tulumaksu ümberjaotamise võimaldamist. Tegemist on tehnilise iseloomuga maksuvabastusega sihiga vältida kahekordset maksustamist. Seega ei ole O A poolt lastele ülalpidamiseks makstav raha juba oma olemuselt elatis perekonnaseaduse ja tulumaksuseaduse tähenduses mistõttu igal juhul vastavalt
§-le 24 lg 1 puudub tal selle oma maksustatavast tulust mahaarvamise õigus. Vastava asjaolu tuvastamisega lahendas kohus kaebusele hinnangu andmiseks olulise küsimuse vajalikus mahus. Kohtuotsust ei saa samastada teoreetilise õigusalase artikliga kus vaadeldaks kõiki võimalikke tulumaksustamisel ettetulevaid situatsioone ning olulisuse kaotanud kaebeväiteid nagu avaldaja, lähtudes tema etteheidetest varasematele lahenditele, näikse eeldavat. Eespool juba mainiti, et lisaks kokkuleppe vormile iseloomustavad elatist ka mõned teised Perekonnaseadusest tulenevad tunnused. PkS § 61 lg 1 kohaselt, kui vanem ei täida lapse 10 ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eeskosteasustuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Seega ei maksta elatist lapse kätte ja see ei ole ka tema vaid hoopis elatise saaja, kes lapse heaolu eest vastutab ja elatise arvel lapsega soetud kulutuste tegemist igapäevaselt otsustab, maksustatav tulu. Antud asjas M A oli alaealine vahemikul 01.01.2006 – 03.08.2006 kuuludes aga gümnaasiumiõpilasena PkS § 60 lg 2 kohaselt ka pärast täisealiseks saamist 04.08.2006 – 31.12.2006 vanemate poolt ülalpidamisele. O A ei maksnud nn elatist M A teisele vanemale ainult kelle maksustavaks tuluks see olekski võinud olla. Alaealise lapse kätte ülalpidamiseks vanema poolt antud raha tema poolt maksustava tuluna juba sel põhjusel deklareerida ei saa. Lisaks peab notariaalne kokkulepe selleks, et olla täidetav, sisaldama muuhulgas igakuise elatusraha suuruse ja maksmise aja, mida antud juhul pole tehtud. Samuti ei tohi kokkulepe olla tingimuslik kuna seda peab olema võimalik täita täitemenetluse korras ilma, et elatist saama õigustatud isik peaks eelnevalt kohtusse pöörduma. Vaidlustatud maksuotsuses märgiti, et 06.01.1986.a. sündinud G A oli kontrollitaval perioodil 01.01. – 31.12.2006 täisealine õppides Tartu Lennukolledžis; tulenevalt Perekonnaseaduse (PkS) § 60 lg 2 ei loeta täiskasvanud kõrgkoolis õppivale lapsele vanemate poolt antud rahasummasid Perekonnaseaduse mõistes elatiseks, millele viitab
lg 1 ning
Seetõttu ei laiene
Ale täisealise kõrgkoolis õppiva lapse G A suhtes. Selle seisukohaga saab ainult nõustuda. Käsitledes kaebaja väiteid topeltmaksustamisest tuleb kõigepealt märkida, et M ja G A poolt O A käest saadud raha ei ole kvalifitseeritav elatisena perekonnaseaduse ja tulumaksuseaduse mõttes, mistõttu see ei kuulugi maksustamisele
lg 1 alusel ning ka reaalselt ei ole kaebaja lapsed vanema antud summadelt tulumaksu tasunud. Neil põhjustel osutuvad O A seisukohad, mille kohaselt justkui oleks toimunud isegi kuni kolmekordne maksustamine, täiesti alusetuteks. Tegelikkuses O A poolt elatise nime all lastele ülalpidamiseks makstud raha on maksustatud ühel korral. Kaebaja leiab, et seadusandja on pannud diskrimineerivalt ja põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda isikud, kes maksavad elatist ning isikud, kes täidavad ülalpidamiskohustust vabatahtlikult kuna
annab erinevad õigused neile, kes hoolitsevad laste eest vabatahtlikult ning neile, kes seda ei tee. Võrdsuspõhiõigus tuleneb Põhiseaduse § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdsetes olukordades olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhimõtte riive kontrollimiseks tuleb kõigepealt määratleda kõiki võrreldavaid isikuid iseloomustavad olulised tunnused, leides niiviisi lähima ühise soomõiste ning järgnevalt ebavõrdset kohtlemist kirjeldada. O. A eelmist analoogilist kaebust käsitlevas otsuses asjas nr 3-05-533 Tallinna Ringkonnakohus juba leidis, et vähima ühise soomõiste alla ei saa panna elatise maksjaid ning ülalpidamiskohustust vabatahtlikult täitvaid isikuid koos mistõttu pole põhjendatud võrrelda
kohaldamist elatise maksjate ning vabatahtlikult ülalpidamiskohustust täitvate isikute vahel ning järelduvalt puudub ka vajadus kontrollida, kas väidetav ebavõrdne kohtlemine on õigustatud. Samuti puudub alus jätta
§-d 19 lg 1 ja § 24 vastavalt O A kaebuse taotlusele kohaldamata kuivõrd vastuolu Põhiseadusega puudub. 11 HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Seetõttu O. A taotlust vastustajalt kohtukulude (tasutud riigilõivu) väljamõistmiseks ei rahuldata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta O A kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.