← Eesti

3-06-1941/10

3-06-1941 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 19. mail 2008.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja AS J esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets`a ja vastustaja, Maksu- ja T

) § 51 lg 1 sätteid, mille kohaselt maksab äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt.

§ 51

lg 2 p 3 järgi on ettevõtlusega mitteseotud kulud väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puuduvad raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavad algdokumendid, mis võimaldavad tehingu teise osapoole identifitseerimist. AS-il J puuduvad andmed isikute kohta, kes tegelikult autokumme või varuosi müüsid kui arve on koostatud mittetegutseva äriühingu (OÜ S) või äriühingute nimel, kellel ei olnud võimalik kaupu müüa või teenuseid osutada (AS B, OÜ M, OÜ A). Kaebuse järgi seisneb maksuhalduri peamine, kolmandate isikute seletustele tuginev väide selles, et on kaebaja ostnud autokumme, varuosi ja transporditeenuseid äriühingutelt OÜ A, OÜ M, AS B ja OÜ S, kellel aga puudusid vahendid ja võimalused neid kaupu ja teenuseid müüa. Tegelikult on aga eeldused käibemaksu mahaarvamiseks siiski täidetud ja tõendatud. Maksuhaldurile esitati dokumendid, mis tõendavad kaupade ja teenuste omandamist, nende eest tasumist, kajastamist enda raamatupidamises ja kasutamist oma ettevõtluses. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et kaebaja on soetanud kaubad ja teenused teistelt isikutelt. Kaebaja selgitas eriarvamuses, et dokumendid tema ja alltöövõtja ning tema ja tellija vahel ei pea olema sarnaselt vormistatud. Neid kaebaja väiteid maksuotsuses ei analüüsita, mistõttu on maksuotsus motiveerimata. Arvestatud ei ole ka A. V poolt 03.05.06 antud selgitustega kaupade soetamise ja selle kasutamise osas, samuti ei ole arvestatud A. V selgitustega seonduvalt veoteenuste kasutamisega. Maksuhaldur ei ole põhjendanud A. V nende selgituste ja esitatud tõendite arvestamata jätmist. Peale selle on V. Ž ja A. V andnud 09.12.2005 ütlusi, milles nimetatud isikud kinnitavad tehingute toimumist kontrollaktis toodud isikute vahel. Kuigi V Ži (OÜ M ja AS B juhatuse liige) seletused ja kogutud tõendid ei välista järeldust, et AS-le J kaupu müünud ja teenuseid osutanud äriühingud on rikkunud maksuseadusi ja jätnud maksud tasumata, ei võimalda see siiski asumist seisukohale nagu oleks maksurikkumise toime pannud ka AS J. Kaebuse esitaja leiab, et teda ei puuduta see, kellele ja mille eest on kaebajale kaupu ja teenuseid võõrandanud äriühingud raha maksnud ja mida raha saajad väidavad ning kes tegelikult on kaupu või teenuseid kontrollaktis nimetatud äriühingute kaudu müünud. Oluline on teenuse ja kauba reaalne liikumine ja selle eest tasumine ning AS J tegutsemine heas usus. Maksuhaldur ei ole tõendanud, millel põhineb tema teadmine, et AS J juhatuse liige A. V teadis või pidi teadma, et OÜ M ja AS B ning OÜ A ei ole kauba tegelik müüja või teenuse tegelik osutaja. Maksuhalduri väited A. V ja V. Ži tutvuse kohta on ilmselgelt ületähtsustatud. V. Ži tutvus A. Vga põhineb V. Ži 16.03.2006 antud ütluste kohaselt mingist koosviibimisest, mis V. Ži sõnade kohaselt toimus vist 2001 või 2002 aastal. AS J juhatuse teine liige M. M V. Ži, samuti A Vu OÜ-st A, ei tunne. Tähelepanuta tuleb jätta maksuhalduri väited AS B arvetel puuduvate rekvisiitide osas kuna arvetel on nõutavad rekvisiidid olemas. OÜ S osas märgib kaebaja, et maksuhaldur ei ole oma väiteid tõendanud ega selgitanud välja, kas tehingute tegemise (sh. kokkuleppe sõlmimise) ajal oli nimetatud isik käibemaksukohustuslane. Resümeerivalt leiab avaldaja, et kuivõrd ta on eeldanud kaupade ja teenuste soetamise arvetel näidatud tehingupartneritelt ning ta on olnud piisavalt hoolas isikusamasuse tuvastamise nõuete täitmisel (isikud on olemas ja tuvastatud), ei saa ega pea kaebuse esitaja vastutama teiste isikute (maksu)kohustuste täitmata jätmise eest. Tulumaksustamisel on olulise tähtsusega maksevõimelisuse põhimõte. Lähtudes maksevõimelisuse põhimõttest ei saa ulatuses, milles kaebuse esitaja tegi ettevõtluses kasutatavate teenuste soetamiseks kulutusi, kaebuse esitaja vara vähenemine olla käsitletav ettevõtlusega mitteseotud kuluna ning järelikult on vastavas osas väiksem ka ettevõtlusega mitteseotud kuludelt arvestatav tulumaksusumma. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja on enda ettevõtluseks pidanud soetama vaidlusalustel arvetel märgitud kaupu. Vaidlust ei ole ka soetatud kaupade kasutamises kaebuse esitaja ettevõtluses (transporditeenuse osas on maksuhaldur esitanud väited, et osaliselt ei ole neid soetatud, kuna osaliselt ei ole saanud ka AS J neid enda klientidele edasi võõrandada). 2 Kokkuvõtlikult viitab kaebuse esitaja Riigikohtu 12.06.2003 lahendile nr 3-3-1-52-03, milles väljendatud seisukohad on kooskõlas ka Euroopa Kohtu 12.01.2006 lahendiga Optigen. Lahendi seisukohad on käesolevas asjas olulised nii käibemaksu kui tulumaksu osas. 10. „1. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1 sätestas: „

(1)Registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks on käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvestatud maksustamisperioodil: 1) teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks;“. Sellest sättest tuleb teha järeldus, et ostja peab kontrollima, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Ebaõige on tõlgendad KMS § 18 lg 1 p 1 laiendavalt ja teha sellest järeldus, et ostjal tuleks alati kontrollida ka müüja esindaja volitusi või seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Vastupidine seisukoht paneks ostjale ebamõistlikult koormava kohustuse, mis poleks esindaja kontrollimise osas kooskõlas ka Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud põhimõtetega esinduse kohta.
  1. Asjaolust, et kui käibemaksukohustuslasest müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt, ei tulene iseenesest, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult. Sellist järeldust kinnitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. märtsi 2002.a. otsus asjas nr 3-4-1-1-
  4. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud kuni
  5. detsembrini 1999 kehtinud TuluMS § 13 lg 1, samuti alates
  6. jaanuarist 2000 kehtiva TuluMS § 51 lg
  7. Maksuameti ettekirjutuses ei ole seatud kahtluse alla, et AS T on vaidlusalustel arvetel märgitud kaubad ja teenused ostnud. Maksuamet on seejuures leidnud, et osaühingute poolt esitatud arved ei vasta RPS § 8 lg 1 nõuetele, sest tegelikult tehinguid AS T ja arvetel näidatud isikute vahel ei toimunud. … Tulumaksuarvestuse põhinõue on see, et kuludokument peab võimaldama adekvaatselt tuvastada majandustehingu toimumise näidatud poolte vahel. Käesoleval juhul on tõendatud, et arvetel näidatud summad on tasutud arved väljastanud äriühingutele ning arvetel näidatud äriühingud on arvete alusel identifitseeritavad. Kohtuistungil nõustus kaebaja esindaja vaidlust kokku võttes, et sisendkäibemaksu on ostjal kõne all olevas situatsioonis õigus maha arvata vaid siis, kui on leidnud kinnitust tema tegutsemine heas usus samas kui tulumaksu osas on praktika leebem. Ei ole nõutav kolmanda isiku kindlaks tegemine tulumaksukohustuse määramisel kui ongi tuvastatud et ostja ei ole saanud kaupa või teenust arvel märgitud isikult, küll peab välistatud olema kaebaja osalemine maksupettuses. Kohtukõne teesides juhtis kaebaja tähelepanu eelkõige sellele, et vastustaja väited osalemises maksupettuses ja fiktiivsete arvete kasutamine tema enda maksuarvestuses on tõendamata. Kaebajale on jäänud arusaamatuks, miks ei arvestanud vastustaja V. Ž poolt 14.12.2005 ja A. V poolt 09.12.2005 antud seletusi, eelistades neile talle meelepärasemaid ütlusi kriminaalmenetlusest kus kahtlustatavana ülekuulamistel pealegi ei ole kaitsja osalenud. Vastustaja, jäädes kontrollaktis ja maksuotsuses toodud põhjenduste juurde, kaebusega ei nõustu. 3 Maksumenetluse (üksikjuhtumi kontrolli) raames on tuvastatud, et majandustehingud ei ole teostatud arvel märgitud maksukohustuslaste poolt ja seetõttu selliste fiktiivsete tehingute puhul on sisendkäibemaksu mahaarvamine välistatud. Müüjate esindajad ei kinnita kaupade ja teenuste võõrandamist AS-le J, vastupidi, nad tunnistavad fiktiivsete tehingute tegemist eesmärgil kaup n.ö. legaliseerida, saamaks selle eest vahendustasu 2-5 protsenti pangaülekannete summast. Tallinna Ringkonnakohus on oma 14.10.2005 lahendis 2-3/142/05 esitanud seisukoha, mille kohaselt fiktiivse tehingu puhul on tehingu teine pool teadlik tehingu teistsugusest sisust ja eesmärgist. Fiktiivse tehingu sooritamisel maksukohustuse vähendamise eesmärgil on seega tegemist tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidumisega. Tehingute fiktiivsust kinnitavad järgmised asjaolud: • müüjatest osaühingud M ja A ei oma reaalset majandustegevust – juhatuse liikmed eitavad äriühingutel ettevõtluse olemasolu, viidates oma tegevuse eesmärgina pakkuda maksude tasumisest kõrvalehoidumise teenust; • müüjast osaühingul S puudub reaalne majandustegevus – juhatuse liige, keda varem korduvalt on kasutatud fiktiivsete arvete esitamisega tegelevate äriühingute variisikust juhtorgani liikmena, toob ettevõtte tegevuse eesmärgina esile maksude tasumisest kõrvalehoidumise teenuse pakkumise; • müüjate soetusdokumentide järgsed müüjad OÜ C, OÜ A ja OÜ S ei oma reaalset majandustegevust – osaühingute juhatuse liikmed eitavad ettevõtluse olemasolu ja tehingute toimumist, viidates oma eksisteerimise eesmärgina pakkuda maksude tasumisest kõrvalehoidumise teenust. Arvestades maksumenetluses tuvastatud asjaolusid peab vastustaja kaebajat osaliseks maksupettuses. Maksupettusele viitavateks tunnusteks on raha liikumine, kus müüjale laekunud summad võeti kohe välja kuid 2-5 protsenti maha arvates. Peale selle korraldas kõigi müüjate tegevust V. Ž, kusjuures OÜ A tegutses oma juhatuse liikme A. V kaudu temaga eelneval kokkuleppel. Samuti omasid V.Ž ja kaebaja juhatuse liige A. V äriliste sidemete kõrval tihedaid suhteid ka eraelus ning äriliselt tihedalt seotud olid omavahel veel A. V ja A. V. Täiendavalt toob vastustaja esile avaldaja ühekülgsuse kaebuses viidatud kohtulahendite esitlemisel. Nii tuuakse Euroopa Kohtu 12.01.2006 lahendis Optigen sõnaselgelt esile, et sisendkäibemaksu maha arvamise õigust analüüsides tuleb arvestada konkreetse isiku tahtlusega. Teisisõnu ostja pahausksuse esinemisega. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjendanud oma kahtlust ostja osalemises maksupettuses – tihedad suhted maksuseadust rikkunud müüjatega, teadlik tegevus fiktiivsete tehingute sõlmimise näol, huvi olla osaline maksupettuses. Riigikohtu 02.10.2003 lahendis 3-3-1-50-03 p-s 10 on toodud esile seisukoht, mille kohaselt „ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Võimalikku osavõttu maksupettusest kinnitavad näiteks andmed ostja ja müüja pettusele viitava seose kohta. Osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva 4 äriühingu juhatuse liikme juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud summa tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikule, s.t. ostja saam maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mitmesugused asjaolud, näiteks juhatuse liikme tihedad perekondlikud- või ärilised suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata ka andmed selle kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. .... Maksupettusest osavõtu põhjendatud kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühingutega toimunud. ... Ebamõistlik on sellise kahtluse korral panna tegeliku müüja väljaselgitamise kohustus maksuhaldurile või kohtule, sest müüja väljaselgitamine võib osutuda võimatuks või ülemäära aeganõudvaks. Kui arvel näidatud müüja pole tegelikult kaupa või teenust müünud ja põhjendatud kahtlus on, et ostja osaleb käibemaksupettuses ning ostja ei esita selle kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus.” Maksuhaldur seletab, et üksnes arvete olemasoluga ja raha ülekandmise faktiga ei saa tõendada tehingute toimumist, kui teised asjas kogutud tõendid näitavad, et arved on koostatud ilma tehingute tegeliku toimumiseta. Seejuures osundab vastustaja ka Riigikohtu lahendis 3-4-1-1-02 toodule, milles märgitakse, et „käibe toimumisel ei ole arve tasumisega mingit seost, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne ülekandmine, mitte tasumine.” Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu Lääne maksu- ja tolliamet kaebuse esitaja väitega, et oluline on teenuse ja kauba eest tasumine. Tulumaksu maksmise kohustuse kohta juhtumil, kui hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on otsustava tähtsusega ostja teadmine, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga. Tingimus „pidi teadma” tähendab, et ostjal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist polnud tegeliku müüjaga (3-3-1-34-06, p 14). Ainult siis, kui ostja põhjendatult eeldas, et tegemist on tegeliku müüjaga, on maksuhalduri tulumaksu määramise otsus aluseta. Vaidlusaluses asjas leiab vastustaja maksupettuses osalemise kahtluse aluseks olevad asjaolud olevat küllaldased andmaks alust järelduseks, et AS J pidi teadma arvetel märgitud isikute kauba tegelikeks müüjateks mitteolemisest. Järeldust kinnitab lahend 3-3-1-47-
  8. Maksusumma määramise võimalikkust hindamise teel ei pea vastustaja selles asjas kasutatavaks, selgitades, et see meetod, eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral, eeldaks maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse ulatuslikku täitmist. Samas maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega (3-3-1-47-06; 3-3-1-50-04, p-d 12-14). Kohtuistungil pidas vastustaja endiselt vaidluse keskseks probleemiks küsimust AS J heausksusest tehingute tegemisel. Kriminaalmenetluses olnuks kahtlustatava staatuses V. Žil kerge enda süüstamisest keelduda kuid ta ei teinud seda ega lükanud ümber andmeid kaebaja osalemisest maksupettuses, andes detailseid ütlusi sellest, kuidas tehinguid teostati ja laekunud raha välja võeti koos isikunimede avaldamisega. 5 Maksukohustuslane ei ole täitnud oma MKS §-s 150 lg 1 toodud kohustust tõendada, et maksusumma määrati valesti. Maksuotsuse vaidlustamisel peab kaebuse esitaja esitama andmeid maksuotsuse ebaõigsuse kohta. Käesolevas asjas selliseid veenvaid tõendeid esitatud ei ole. Kohtu seisukoht Ajavahemikul 01.01.2002 kuni 01.05.2004.a. kehtinud KMS § 20 lg 1 kohaselt oli registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sama paragrahvi lõike 3 järgi on sisendkäibemaks registreeritud maksukohustuslase poolt teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba eest tasumisele kuuluv käibemaks. Alates 01.05.2004 kehtivas Käibemaksuseaduse redaktsioonis vastab varasemale paragrahv 20 lg 1 paragrahv 29 lg
  9. Viidatus sättest tulenevalt on seega tähtis, et kauba oleks müünud arvel näidatud isik. Seda seetõttu, et käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ka ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Asjaolust, et kauba tegelikuks müüjaks ei ole arvel näidatud isik, ei tulene siiski veel paratamatult ostja võimatus sisendkäibemaksu maha arvata. Hoolimata tehingu näilikkusest saaks kaebaja sisendkäibemaksu maha arvata, kui ta eeldas, et arvel kauba või teenuse märgitud isik on ka tegelik müüja. Selline järeldus tuleneb eeldusest, et ostja kohustus kontrollida müüja maksuõigussuhtes käitumise õiguspärasust ei ole piiramatu. Piisab, kui ostja käitub heas usus. Ostja on käitunud heas usus, kui ta eeldas, et arvel müüjana märgitud isik ongi tegelik müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat ja tavapärast hoolsust. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt käsitlenud ostja heausksust: Ostja ei ole heauskne, kui esineb põhjendatud kahtlus tema osalemises maksupettuses. Asjaolud, mis viitavad osalemises maksupettuses on järgmised: - ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega; - müüja tegutsemine ostja juhatuse liikme juhiste alusel, tema kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel; - ostja poolt müüjale makstud raha tagasi jõudmine ostja esindajale. AS J põhitegevuseks on puisteainete vedu kallurautodega teede ja platside ehitamiseks. Seejuures OÜ-lt M on kaebaja ajavahemikul 01.01.2003 – 30.09.2005 justkui ostnud autokumme ja varuosi 4 arve alusel kokku 422 837.60 krooni väärtuses. AS-lt B on kaebaja ajavahemikus 01.01.2003 – 30.09.2005 justkui ostnud autokumme, velgesid ja varuosi 6 arve alusel kokku 631 182 krooni väärtuses. OÜ-lt A on kaebaja ajavahemikus 01.01.2003 – 30.09.2005 justkui ostnud autokumme, varuosi ja transporditeenuseid vähemalt 24 arve alusel summas üle 3 341 499.30 krooni. 6 OÜ-lt S on kaebaja justkui 26.06.2003 arve-saatelehe järgi ostnud 20 rehvi 100 536 krooni väärtuses. OÜ M ja AS B juhatuse liige V. Ž avaldab kriminaalasja nr 04940000184 käigus 02.09.2005 antud ütlustes et tegelikkuses tema poolt juhitavad äriühingud arvetel märgitud kaupu ei võõrandanud – teenus või kaup tulid kusagilt mujalt ning OÜ M tagas lihtsalt arvete näol nende legaalsuse. 02.
  10. 2004, 02.06.004, 28.06.2004, 07.06.2005 arvete järgi kaebajale müüdud rehvid, veljed ja varuosad omandas ta justkui OÜ-lt C kuid ka see tema poolt juhitav firma esitas tegelikult vaid fiktiivseid arveid, milledes kajastatud kaupade käivet reaalselt ei toimunud. 14.02.2005 ja 02.09.2005 arvete aluse justkui kaebajale müüdud kaup pärines arvete järgi OÜ-lt A. See osaühing asuti 2002 oktoobris ja alates
  11. aastast ei ole tal ühtki töötajat ning ta ei deklareerinud kontrollitaval perioodil käivet. Firma juhatuse liige H J avaldas maksuhaldurile antud kirjalikus seletuses: „V. Ž organiseeris mulle kaitse väljapressimise eest, aga kuna mul ei olnud raha kaitse eest maksta, registreeriti minu nimele nii OÜ S ja hiljem OÜ A, milledega teostati maksupettusi ja esitati fiktiivseid arveid.“ 16.02.2005 ülekuulamisel kriminaalasjas nr 04940000184 seletas OÜ A juhatuse liige A V: „Reaalselt omab äriühing staatust „puffer“, Teenused ja kaubad, mida soetasime AS B, me reaalselt ei saanud ega ka edAdi vahendanud. Teadsin, et AS B ja varifirmadelt, millistest AS B näitas soetamist, kaupasid ja teenuseid reaalselt ei saadud.“ Samas maksuhaldurile 06.12.2005 antud seletuses kinnitas A. V tehingute toimumist põhjendamata varasemate seisukohtade muutmist. Kaebajale müüdud kaubad olevat ta omandanud OÜ-lt S, OÜ-lt A ja AS-lt B. AS B on tema juhatuse liikme V. Ž tunnistuse järgi varifirma ja reaalselt kaupu või teenuseid ei võõrandanud, OÜ-de S ja A funktsioonideks olid tema juhatuse liikme H. J ütluste kohaselt fiktiivsete arvete esitamine maksupettuste toimepanemiseks. Seega ei saanud OÜ A osta nendel osaühingutelt kaupu, mida nad tegelikult ei omanud ega neid ka kaebajale edasi müüa. Käive loetakse toimunuks aga kauba või teenuse reaalsel ülekandmisel, mitte tulenevalt ainuüksi fiktiivse arve tasumisest tahtliku maksuõiguserikkumise toimepanemisel. Transporditeenuse müümise kohta kaebuse esitajale seletas OÜ A juhatusel liige 16.02.2005 ülekuulamisel kriminaalasjas, et AS B poolt pakutavaid teenuseid ja kaupu, milliseid temalt reaalselt ei tulnud, hakkas ta vahendama selleks, et hajutada riske nende äriühingute joaks, kes neid lõpptarbijana näilikult soetasid. AS-le J keda esindas A. V vahendas ta transporditöid, reaalselt tegi töö ära aga keegi väikefirma. AS-de T ja AS A, kellele kaebaja veoteenuseid alltöövõtu korras osutas, esitatud andmetest selgubki, et transporditeenust kontrollitaval perioodil OÜ A poolt arvete järgi osutatud ei ole. Ostja poolt ülekantud rahasummad tagastati peale raha pangast või sularahaautomaadist väljavõtmist ning endale „teenuse“ osutamise eest võetud protsendi (2 kuni 5) mahaarvamist. OÜ S on juhatuse liikme H. Ji seletuse kohaselt tema nimele registreeritud maksupettuste teostamiseks fiktiivsete arvete esitamise kaudu. Käibedeklaratsioone esitas firma kuni 2002 juunikuuni, edAdi ei ole tal olnud töötajaid ega tegelikku majandustegevust. Käibemaksukohustuslaste registrist kustuti ettevõte 31.05.2003, seega ei olnud ta kaebajale 26.06.2003 arve esitamise ajal enam käibemaksukohustuslane. Vaadeldes raha liikumist kirjeldatud fiktiivsetes tehingutes, siis nähtub kaebuse esitanud AS J poolt eelpoolvaadeldud OÜ M, AS B, OÜ A ja OÜ S poolt esitatud arvete eest ülekannetega 7 tasumine nende pangakontodele. Pangakontodele ülekantud raha võeti koheselt välja või kanti üle fiktiivse äriühingu või teise seotud äriühingu arvele, kust see samal päeva või järgmisel päeval sularahas või pangaautomaadist välja võeti. Raha liikumisel jäi vahendajale 1 – 5,6 protsendi ülekandsummast. Kriminaalasja uurimise käigus andis OÜ A juhatuse liige A. V ütlusi, mille kohaselt ülekantud rahasummad kanti edasi AS B arvele ja sealt kandis V. Ž rahasummad edasi varifirmadesse. Ülekantud sularaha väljavõtmist on tunnistanud ka V. Ž ise (14.02.2005 kriminaalasja eeluurimisel). Hinnates kaebaja käitumist eeltoodud tehingutes tuleb asuda seisukohale, et maksupettuses osalemise tõttu ei ole ta käitunud heas usus ning sisendkäibemaksu mahaarvamine on toimunud alusetult. Maksupettuses osalemisele viitavad A. V (OÜ A) ja V. Ži (OÜ M ja AS B) poolt kriminaalasjas antud ütlused, mille kohaselt väljastasid nad arveid vastavalt ostjate soovidele, järelduvalt ka AS J esindaja „tellimusi” silmas pidades. Märkimata ei saa jätta kaebaja juhatuse liikme A. V seotust maksuseadust rikkunut tehingupartneri juhatuse liikme V. Žiga lisaks tööalastele suhetele täiendavalt läbi juba 2001 v 2002 aastal alanud isikliku tutvuse, mis kinnistab põhjendatud kahtlusi osalemist maksupettuses. Ka maksuhaldur on vaidlustatud otsust motiveerinud, toetudes tõendite kogumile – kolmandate isikute seletustele ja ütlustele, kaebaja juhatuse liikme seletustele, muudele dokumentidele (maksuotsuse lk 3, 11). Maksuotsusest loogiliselt ilmneb, et vastustaja valik eelistada kriminaalmenetluses kogutud andmeid põhineb nende paremal haakumisel A. V ja V. Ži ütlustest järelduvast tegutsemisest AS J juhatuse liikme A. V teadmisel, millist nõusolekut maksuhaldur põhimõtteliselt õigesti on tõlgendanud eelneva kokkuleppena. Kriminaalmenetluses antud ütluste eelistamine tõenditena on põhjendatud ka arvestades psühholoogilist aspekti. On piisavalt ebatõenäoline, et V. Ž oleks eneseröönamiseks välja mõelnud laiaulatusliku skeemi maksupettuses osalenud firmadest ning lasknud seda kinnitada tunnistajatel A. Vl ja W. L. Et V. Ž maksuhaldurile seletusi andes aga kaldub kõrvale ligi aasta tagasi eeluurimisel antud ütlustest on lihtsalt seletatav – kriminaalmenetluse venimine ja soov vältida endistele” äripartneritele” ebameeldivuste tekitamist toobki kaasa ütluste sisu muutumise vastavalt teisenenud olukorrale. Mis puutub V. Ž ülekuulamiste õiguspärasusse, siis protokollidest nähtuvalt on talle kahtlustatava õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigus olla üle kuulatud kaitsja juuresolekul, tutvustatud, ning soovi korral on ta seda võimalust mõnikord ka kasutanud. Kui põhistamist vajav seisukoht on usaldusväärsete tõendite ja loogiliste argumentidega piisavalt tõendatud ei ole ka maksuotsuses juba menetluse efektiivsuse seisukohalt vajalik analüüsida kõiki kaebaja poolt esiletoodud vähemolulisi vastuväiteid. Seetõttu ei ühine kohus kaebaja arvamusega vaidlustatud haldusakti motiveerimatusest kui selle õigusvastasuse tunnusest. OÜ S puhul ei ole kaebaja aga täitnud tavapärast hoolsuskohustust, jättes kontrollimata kas tehingupartner on käibemaksukohustuslane. Kaebaja ei ole täitnud MKS § 150 lg 1 tulenevat kohustust täiendavate tõendite esitamiseks, et vaidlustatud tehingud arvetel märgitud äriühingutega siiski toimusid ja maks määrati valesti. Maksuhalduri otsus tuleb jätta muutmata ka tulumaksu osas kuivõrd maksupettuses osalemine välistab ostja heausksuse ning järelduvalt ta pidi teadma, et OÜ-d M, A, S ja AS B polnud tegelikud müüjad;.

§ 1

lg 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed,

§ 51

lg 2 p 3 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud kulud on väljamaksed, mille kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides 8 ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 („Algdokument“) lg 1 p-de 5-6 järgi peavad algdokumendis olema näidatud tehingu osapoolte nimed ja nende asu- või elukoha aadressid. Arvestades, et OÜ-d M, A, S ja AS B tegelikult kaupu ja teenuseid ei võõrandanud siis puuduvad kaebaja raamatupidamises andmed tegelike tehingupartnerite kohta. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu tuleb kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta AS J kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.