alusel ning kaebajal on õiguslik alus esitada alusetu rikastumise ja viivise nõue. Tartu Halduskohus võttis 24.07.2008.a määrusega kaebuse menetlusse. Asjas toimus 23.09.2008.a kohtuistung. 22.12.2008.a määrusega jättis kohus D.N`i taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas asjas menetluse. Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2009 kohtuotsusega tühistati Tartu Halduskohtu 22.12.2008 määrus ja saadeti asi Tartu Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Tartu Halduskohus võttis 12.10.2009.a määrusega kaebuse menetlusse ja küsis vastustajalt, kas Kirde PVP on vastu võtnud lõpliku lahendi kaebaja taotluse osas hüvitada eriarstiabi kulude kompenseerimiseks 21 700 krooni. Vastustaja Kirde PVP esindaja A.N leidis vastuses kohtule, et kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda avalduses toodud eriarstiabi kulude hüvitamist. Kirde PVP`s teeninud kaadrikaitseväelane D.N on prille kandnud alates
alusel. Vastustaja nõustub kaebajaga, et nimetatud piirangud on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud, mistõttu tuleb asja lahendamisel eriarstiabi kulude väljamõistmisel lähtuda
lg 2 ja sellega koostoimes olevatest õigusaktidest, jättes kõrvale eelnevad piirangud. Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt määrusele nr 6 antud tõlgendusega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja, viidates
§-le 3 lg 2, mille kohaselt kaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas, tagatakse eriarstiabi täies ulatuses, on seda sätet tõlgendanud liiga kitsalt, jättes arvestamata vastava määruse koostoime teiste õigusaktidega. Määrus nr 6 ei võimaldada igasuguse eriarstiabi kulude tagamist täies ulatuses. Käesolevas asjas ei ole põhivaidluseks kohaldamisele kuuluv õigusakt ning tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud piirangute õiguslik tähendus, vaid põhivaidluse esemeks on asjaolu, kas määrus nr 6 võimaldab kaadrikaitseväelasel nõuda igasuguse eriarstiabi tagamist täies ulatuses.
mõtteks ei ole kaitseväelasele piiramatult eriarstiabi kulude hüvitamine. D.N ei järginud: 2 3-08-1210 a) Asja materjalidest nähtuvalt suunati D.N tuginedes
D.N’i ei suunatud silmaarsti juurde silmade laserravi teostamiseks, vaid ravitaktika kooskõlastamiseks. Ravitaktika kooskõlastamine ei tähenda vastupidiselt kaebaja väitele seda, et D.N oleks saadetud terviseuuringutele või ravile ehk laserravi teostamisele; b) Vastavalt
lg-le 3 teeb eriarst konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta kande suunatud kaitseväelase saatekirjale või kaitseväelasele väljastatakse eraldi konsultatsiooni otsuse, terviseuuringu või ravi tulemuse andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sisuliselt sama on sätestatud ka käskkirja nr 491 punktis 2.4.;
lg-st 2 ja 3 tulenevat ravikorda, kuivõrd pöördus koheselt pärast eriarsti konsultatsiooni (ehk eelkirjeldatud etapp b) eriarsti poole ja lasi EyeDigital OÜ silmaarstil teostada raviprotseduuri (ehk eelkirjeldatud etapp d), mille jaoks ei olnud piirivalveasutuse arst saatekirja väljastanud ning puudus ka vastav kooskõlastus. D.N oleks pidanud enne raviprotseduuri (silmade laserravi) teostamist pöörduma Kirde Piirivalvepiirkonna pädeva meediku poole edasise ravi vajaduse kooskõlastamiseks ja saamaks selleks piirivalveametiasutuse arsti saatekirja, mitte laskma koheselt teostada raviprotseduuri. Mõlema silma laserprotseduuriks, kui D.N’i edasiseks raviks, ei ole Kirde Piirivalvepiirkond oma saatekirja andud ja see oli D.N’i enda otsus. D.N’ile väljastatud saatekirjas on sõnaselgelt saatmise eesmärgina öeldud: „Silmaarsti juurde, kaitseministri 6. märtsi 2006.a
, § 3, p 2 alusel konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks.” Seega ei saanud D.N saatekirja silmaarsti juurde laserravi teostamiseks, vaid üksnes ravitaktika paikapanemiseks. D.N’i väide, mille kohaselt oli kõnealune saatekiri väljastatud silmade laserravi teostamiseks, on väär. Seega on antud juhul määravaks üksnes D.N’i poolt eriarstiabi kulude hüvitamise korra rikkumine. Eeltoodu tõttu on põhjendamatu D.N’i väide, et tal on õiguspärane ootus eriarstiabi kulude täies ulatuses hüvitamiseks. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Esitatud kaebus on lubatud ning kuulub halduskohtu pädevusse. Kohus tugineb toimiku 3-081210 materjalidele ja kohtuistungi protokollile. Vaidlus käib selle üle, kas D.N`le hüvitada eriarstikulud, kui ta on pöördunud 22.06.2007.a taotlusega Kirde PVA poole ravikulude kompenseerimiseks. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale osutatud silmaarsti teenus kuulub KVTS § 163 lg 4' ja selle alusel kehtestatud Kaitseministri
mõjupiirkonda (st vastab määruse § 2 lg 1 kaebajale osutatud eriarstiabi tähendusele). Kaebaja leiab, et Piirivalveameti peadirektori käskkiri nr 491 on kehtestatud õigusvastaselt ja on õigustühine algusest peale ning vastustaja viited käskkirja sätetele pole õiged. Kaebaja arvates teeb kohus õigusvastasuse kindlaks kaebuse lahendamisel, kuna käskkirjaga rikuti 3 3-08-1210 eelnevalt kaebaja õiguseid ja on olemas vajadus tuua selgus õiguslikku olukorda. KVTS ja Kaitseministri määruses nr 6 puudus volitusnorm nimetatud määruse muutmiseks või siis selle alusel piirava haldusakti andmiseks. Vastavalt kaitseministri
lg 2 kaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas, tagatakse eriarstiabi täies ulatuses vastavalt kaitseväe juhataja poolt kehtestatud korrale. Määruses on sõnaselgelt öeldud, et Siseministeeriumi valitsemisalas olevate sõjavaeliselt korraldatud asutuste eelarvetest vastavalt kaitseväe juhataja poolt kehtestatud korrale, mitte aga Piirivalveameti peadirektori kehtestatud korrale. Haldusasja materjalide kohaselt ei ole D.N täitnud eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamiseks õigusaktides kehtestatud vajalikke eeldusi. KVTS § 163 lg 41 kohaselt kehtestab ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise korra ja ulatuse kaitseminister määrusega. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele kaitseministri 06.03.2006.a määrus nr 6 „Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise kord ja ulatus“. Vastava määruse § 2 lg 1 kohaselt tagatakse ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele (edaspidi koos kaitseväelane) riigi kulul eriarstiabi tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lõike 1 tähenduses. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 1 järgi on eriarstiabi ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Vaidlust ei ole, et siia alla kuulub ka D.N`ile osutatud silmaarsti teenus. Määrus nr 6 § 2 lg 2 kohaselt suunatakse kaitseväelane eriarsti või hambaarsti juurde konsultatsioonile, terviseuuringule või ravile eriarstiabi osutamise tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juurde KVTS § 42 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Suunamise otsuse kannab arst kaitseväelase tervisekaardile. Asja materjalidest nähtuvalt on D.N 03.05.2007.a saadetud silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks, mitte aga operatsiooni teostamiseks. Järgnevalt nähtub
lg 3 nõuetest, et konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta teeb eriarst või hambaarst kande suunatud kaitseväelase saatekirjale või väljastatakse eraldi konsultatsiooni otsus, terviseuuringu või ravi tulemuse andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sama tuleneb ka Piirivalveameti peadirektori 03.11.2006.a käskkirjast nr 491 kinnitatud „Kaadrikaitseväelasele eriarstiabi, hambaravi, meditsiiniseadme ning ravimite hüvitamise kord“ punktist 2.4., mille kohaselt konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta teeb eri- või hambaarst kande kaitseväelase saatekirjale või väljastab eraldi konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sellise eriarsti poolt saatekirjale tehtud kande või eraldi väljastatud konsultatsiooni otsuse alusel saab piirivalveasutuse arst hinnata kaitseväelase edasise ravi vajadust ning väljastada saatekirja raviprotseduuride läbiviimiseks. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et õige ei ole kaebaja väide, et mõlema silma laserprotseduur teostati Kirde PVP saatekirja alusel. Selline väide on vale. D.N saadeti silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks. Kaitseväelasele eriarstiabi tagamise ulatuse osas tuleb arvestada järgnevat. Määrus nr 6 § 3 lg 2 kohaselt tagatakse kaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas, eriarstiabi ja eriarsti või hambaarsti poolt väljakirjutatud meditsiiniseade täies ulatuses vastavalt kaitseväe juhataja poolt kehtestatud korrale Siseministeeriumi valitsemisalas olevate sõjaväeliselt korraldatud asutuste eelarvetest. Eriarstiabi tagamise ulatuse osas tuleb siiski 4 3-08-1210 arvesse võtta ka Piirivalveameti peadirektori 03.11.2006.a käskkirjas nr 491 „Kaadrikaitseväelasele eriarstiabi, hambaravi, meditsiiniseadme ning ravimite hüvitamise kord piirivalves“ sätestatud nõudeid. Käskkirja nr 491 punkt 2.2 sätestab, et juhul kui kaitseväelane soovib osutatud tasulise eriarstiabi või hambaravi hüvitamist, kooskõlastab kaitseväelane eri- või hambaarsti juurde minemise eelnevalt piirivalveasutuse arsti või piirivalveasutuse ülema poolt määratud meditsiini valdkonna eest vastutava kaadrikaitseväelase või avaliku teenistuse ametnikuga (edasipidi piirivaleasutuse meedik). Vajadusel väljastab piirivalveasutuse arst või meedik eri- või hambaarsti juurde minemiseks saatekirja. Käskkirja järgi toimub kooskõlastamine telefoni või e-posti teel, vajadusel võib arst või meedik nõuda kohale tulekut. D.N on jätnud selle nõude täitmata, sest ei kooskõlastanud nägemist korrigeeriva raviprotseduuri teostamist Kirde PVP pädeva meedikuga. Eelnev kooskõlastamine on aga tasulise eriarstiabi tagamiseks vajalik eeldus. Käskkirja nr 491 punkt 2.5 kohaselt kaitseväelasele osutatud, piirivalveasutuse arsti või meedikuga kooskõlastamata tasulist eriarstiabi ja hambaravi ei hüvitata. Käskkirja nr 491 punkt 2.5 eesmärgiks on vältida kõrge maksumusega eriarstiabi teenuste põhjendamatut hüvitamist ja tagada riigieelarveliste vahendite säästlik ja sihtotstarbeline kasutamine. Kooskõlastamine aitab teenida eesmärki seeläbi, et väldib kõrge maksumusega eriarstiabi teenuste põhjendamatut hüvitamist olukorras, kus see tegelikult pole vajalik ja ka majanduslikult otstarbekas. Käesoleval juhul pole tegemist ka vältimatut meditsiinilist sekkumist vajava probleemiga, et D.N vajanuks kohest silmaoperatsiooni. Seega pole kohaldatav käskkirja nr 491 punkt 2.3., mille kohaselt vältimatut meditsiinilist sekkumist vajava probleemi korral võib kaitseväelane eri- või hambaarsti juurde minemise kooskõlastada piirivalveasutuse arsti või meedikuga esimesel võimalusel. Seega ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, mis näeb ette Kirde PVP kohustuse eriarstiabi kulude hüvitamiseks D.N`i esitatud arve alusel. Arvestades käskkirjas nr 491 sätestatud spetsiifilisi eeldusi, ei saa D.N nõuda eriarstiabi kulude hüvitamist, sest D.N ei ole täitnud eriarstiabi kulude väljamõistmiseks kehtestatud tingimusi. KVTS § 163 lg 4 kohaselt tagatakse ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimid. § 163 lg 41 kohaselt ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele riigi kulul eriarstiabi ja ravimite tagamise korra ja ulatuse kehtestab kaitseminister määrusega. Olenemata sellest, et
lg 2 sõnastusest tulenevalt tagatakse kaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas, eriarstiabi ja eriarsti või hambaarsti poolt väljakirjutatud meditsiiniseade täies ulatuses vastavalt kaitseväe juhataja poolt kehtestatud korrale Siseministeeriumi valitsemisalas olevate sõjaväeliselt korraldatud asutuste eelarvetest. Vastavat sätet ei tule mõista eraldiseisvana, vaid koostoimes teiste asjakohaste õigusaktidega. Nii nähtub käskkirja 491 punktist 2.5, et täies ulatuses eriarstiabi tagamise eelduseks on eelnev kooskõlastamine pädeva meedikuga. Käskkirja nr 491 punkt 2.2 näeb ette, et juhul kui kaitseväelane soovib osutatud tasulise eriarstiabi või hambaravi hüvitamist, kooskõlastab kaitseväelane eri- või hambaarsti juurde minemise eelnevalt piirivalveasutuse arsti või piirivalveasutuse ülema poolt määratud meditsiini valdkonna eest vastutava kaadrikaitseväelase või avaliku teenistuse ametnikuga. Samuti tuleb arvestada käskkirja nr 491 punkti 2.4., mille kohaselt konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta teeb eri- või hambaarst kande kaitseväelase saatekirjale või väljastab eraldi konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile, mille alusel piirivalveasutuse arst hindab edasise ravi vajadusi. Nimetatud sätete eesmärk on tagada eriarstiabi kulude hüvitamine, lähtudes kaitseväelase tegelikust ravivajadusest ja arvestades kaitseväe eelarveliste vahendite võimalusi. Võttes arvesse
ja 2.5, tuleb jõuda järeldusele, et täies ulatuses ei tagata mitte igasugune (ja kaitseväelase suvaotsuse alusel valitud) piiramatu eriarstiabi, vaid ainult selline, mille kohta on tehtud vastav kooskõlastav otsus pädeva isiku poolt. Halduskohus nõustub vastustajaga selles, et eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamist on võimalik vaid sellisel juhul, kui eriarsti juurde saatmine ja teostatavad raviprotseduurid on eelnevalt kooskõlastatud ja neid peab vajalikuks ja võimalikuks kaitseväelase tööandja. Hinnates, kas eriarstiabi kuulub tagamisele täies ulatuses või mitte, tuleb lähtuda eriarstiabi osutamise vajalikkusest igal konkreetsel juhul, arvestades isiku vajadust ravi järele ja kaitseväe majanduslikke võimalusi vastava teenuse eest tasuda. Eriarstiabi kulude ulatuse tagamise kohta tehtud otsus on diskretsioonotsus. Halduskohus leiab, et
mõttest ei tulene, et võimalik on igasuguse eriarstiabile tehtud kulutuste hüvitamine täies ulatus, vaid ainult selliste, mille puhul on täidetud käskkirja nr 491 nõutav eeldus kooskõlastamise näol ja mida haldusorgan (antud juhul Piirivalveamet) peab vajalikuks ja võimalikuks.
§-i 3 lg 2 ei saa sisustada viisil, mille kohaselt see annaks aluse igasuguse eriarstiabi täies ulatuses hüvitamiseks. Igasuguse ja piiramatu eriarstiabi kulude hüvitamist ei saa pidada mõistlikuks riigi eelarveliste vahendite säästliku, otstarbeka ja eesmärgipärase kasutamise põhimõttest lähtudes.
§-i 3 lg 2 saab sisustada vaid nii, et see võimaldab ainult sellise eriarstiabi täies ulatuses väljamõistmist, mis on eelnevalt kooskõlastatud ja mille kohta on tehtud pädeva isiku poolt vastav eriarstiabi kulude tagamise otsus. Seega määrus nr 6 ei võimalda igasuguse eriarstiabi täies ulatuses tagamist. Riigikohtu 10.11.2003.a otsusest tuleneb, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Samuti on samas otsuses Riigikohus leidnud, et tervis on oluline väärtus, ilma milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine. See aga ei tähenda, et iga isik saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid (3-3-3-1-6503, punktid 13-14). Seega tuleneb kaitseväeteenistuse seaduse mõttest, et riik ei pea tagama kaitseväelastele eriarstiabi ja ravimid täies ulatuses.
alusel ei saa eriarstiabi kulude tagamist nõuda piiramatult ja täies ulatuses, kuna see tähendaks võrdsuspõhimõtte rikkumist. Halduskaebusest ei selgu, milline on kaebuse esitaja arvates mõistlik ja asjakohane põhjus selleks, et kohelda kaadrikaitseväelasi eriliselt võrreldes teiste elanikega. Miks peab riik kaadrikaitseväelaste tervist kaitsma piiramatult, samal ajal kui teiste isikute puhul on aktsepteeritud piiratud osas tervise kaitsmine. Riigi poolt on loodud elanike tervise kaitseks ravikindlustuse süsteem, millega on ka kaadrikaitseväelased kaetud. Kõiki õigusaktidest tulenevaid täiendavad sotsiaalseid garantiisid tuleb tõlgendada selliselt, et need on ainult piiratud ulatusega. Võrdsuspõhimõtte ja õiguspärase ootuse rikkumist antud asjas ei esine. Halduskohus märgib, et kaebaja D.N`i poolt esitatud alusetu rikastumise nõue riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel ning viivise nõue, on alusetu ja põhjendamatu. Kirde PVP ei ole alusetult rikastunud D.N`i arvelt, kuna käesoleval juhul puuduvad vajalikud eeldused eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamiseks
Samuti ei võimalda määrus nr 6 igasuguse ja piiramatu eriarstiabi kulude ulatuse tagamist. Sellest tulenevalt ei ole D. N`il õigust eriarstiabi kulude täies ulatuses tagamiseks, mistõttu ei kuulu alusetu rikastumise õigus käesoleval juhul üldse kohaldamisele. Kaebaja väide, et viivist on tal õigus nõuda RVastS § 22 lg 2 ja võlaõigusseaduse §-de 3 p 3 ja 113 lg 1 alusel, ei ole õige. RVastS § 22 lg 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt 6 3-08-1210 nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui alusetult saadud asja tagastamine on võimatu või seotud ülemääraste kuludega, võib õigustatud isik nõuda asja väärtuse hüvitamist rahas. Nimetatud säte ei viita viivise kasutamise võimalusele. RVastS § 22 lg 2 kohaselt, kui riigivastutuse seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid. Viivise väljamõistmine on eraõiguse põhimõte, mis ei ole avalikus õiguses sellisena kohaldatav. Avalikus õiguses on viivise väljamõistmine mõeldav vaid siis, kui see on vastava avaliku õiguse seadusega ette nähtud. Viivise väljamõistmist avalik-õiguslikus suhtes ei saa pidada mõistlikuks, kuna tegemist pole avalikule õigusele omase nähtusega. Seadusandja ei ole riigivastutuse seaduses ette näinud viivise nõuet. Seetõttu ei ole RVastS § 22 lg 2 kohaldatav. Kuna halduskohus kaebust ei rahulda, siis kohus ei hinda seda, kas Piirivalveameti peadirektori käskkiri nr 491 on kehtestatud õigusvastaselt,ja on õigustühine algusest peale või mitte. Nimetatud käskkirjaga ei muudetud, vaid üksnes täpsustati eriarstiabi hüvitamise korda Piirivalveametis. Kaitseväelane ei saa
alusel nõuda igasuguse ja piiramatu eriarstiabi täies ulatuses tagamist ka
lg 1 alusel kaitseväe juhataja 15.05.2006.a käskkirjaga nr 132 kinnitatud „Ajateenijale ja kaadrikaitseväelasele, kelle teenistuskoht on Kaitseministeeriumi valitsemisalas, eriarstiabi ja eriarsti või hambaarsti poolt väljakirjutatud meditsiiniseadme ning kaadrikaitseväelasele riigi kulul ravimite tagamise kord”.Käskkirja nr 132 p 1.
lg 1 alusel ning kohaldub seega üksnes nende kaitseväelaste suhtes, kelle teenistuskoht on Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Antud juhul asus kaebaja teenistuskoht aga Siseministeeriumi valitsemisalas, mistõttu kõnealune käskkiri kaebaja suhtes ei kohaldu. Küll on käskkirjas nr 132 sisalduv regulatsioon oluline analoogia seisukohast vaadatuna. Nimelt näitab käskkirjas nr 132 sisalduv regulatsioon üheselt, et määruses nr 6 sätestatud eriarstiabi hüvitamise eelduseks on selle (eelnev) kooskõlastamine pädeva meedikuga. Samasugune regulatsioon sisaldub ka käskkirjas nr 491, mis kohaldub kaitseväelase suhtes, kelle teenistuskoht on Siseministeeriumi valitsemisalas. Ka käskkirjas nr 491 on osutatud eriarstiabi hüvitamise eelduseks selle (eelnev) kooskõlastamine pädeva meedikuga ning välja toodud konkreetsed toimingud, mida kaitseväelane peab sooritama. Seega kinnitab nii käskkiri nr 132 analoogia korras kui ka
enda sõnastus asjaolu, et
mõtteks ei ole kaitseväelasele piiramatu eriarstiabi hüvitamine ja kaitseväelane peab selleks täitma teatud eeldused, mida kaebaja antud juhul teinud ei ole. Vastavalt
lg-le 3 teeb eriarst konsultatsiooni, terviseuuringu või ravi kohta kande suunatud kaitseväelase saatekirjale või kaitseväelasele väljastatakse eraldi konsultatsiooni otsuse, terviseuuringu või ravi tulemuse andmed, mis lisatakse kaitseväelase tervisekaardile. Sisuliselt sama on sätestatud ka käskkirja nr 491 punktis 2.4.Eriarsti konsultatsiooni järgselt hindab piirivalveametiasutuse arst eriarsti poolt tehtud kande või eraldi otsuse alusel kaitseväelase edasise ravi vajadust ning vajadusel väljastab alles seejärel saatekirja raviprotseduuride läbiviimiseks. Kõnealune kooskõlastamiskohustus on sätestatud ka käskkirja nr 491 punktis 2.2.Piirivalveametiasutuse arsti saatekirja alusel selles märgitud raviprotseduuride läbiviimine. 7 3-08-1210 Antud juhul ei ole D.N täitnud
Digital OÜ silmaarstil teostada raviprotseduuri, mille jaoks ei olnud piirivalveasutuse arst saatekirja väljastanud ning puudus ka vastav kooskõlastus.
§-i 2 lg-te 2 ja 3 ning samuti käskkirja nr 491 pde 2.
, § 3, p 2 alusel konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks.” Seega ei saanud D.N saatekirja silmaarsti juurde laserravi teostamiseks, vaid üksnes ravitaktika paikapanemiseks. D.N’i väide, mille kohaselt oli kõnealune saatekiri väljastatud silmade laserravi teostamiseks, on väär. Kirde PVA esindaja on õigesti välja toonud selle, et kui D.N oleks saatekirja alusel saadetud just nimelt silmaarsti juurde EyeDigital OÜ-sse või muusse kliinikusse, kus teostatakse silmade laserravi, siis oleks see saatekirjas vastavalt ka märgitud, kuivõrd silmade laserravi teostavad üksnes vähesed spetsiaalselt sellele orienteeritud kliinikud (silmaarstid). Nii öelda tavalised silmaarstid laserravi ei teosta, mistõttu ei saa silmaarstile saatmist võrdsustada ülimalt kalli silmade laserravi protseduurile saatmisega. Samuti on siinjuures oluline asjaolu, et nägemise korrigeerimiseks ei ole laserravi teostamine alati vajalik ega võimalik. Lühinägelikkust on võimalik korrigeerida ka läätsede ja prillide abil. Laserravi on võimalik teostada üksnes juhtudel, kui silmaarst on konsultatsiooni käigus välja selgitanud, et patsiendi nägemist on meditsiiniliselt üldse võimalik laserraviga korrigeerida. Eeltoodud põhjustel saadeti D.N selleks, et välja selgitada, millisele ravile D.N suunata, silmaarsti juurde konsultatsioonile ja ravitaktika kooskõlastamiseks, mitte ravi teostamiseks. D.N lasi aga omavoliliselt EyeDigital OÜ-s teostada silmade laserravi, kooskõlastamata seda eelnevalt piirivalveasutuse pädeva meedikuga. Käesoleva vaidluse esemeks on aga vastuse leidmine küsimusele, kas D.N järgis eriarstiabi kulude hüvitamiseks ettenähtud korda või mitte. Kuna kaebaja eriarstiabi kulude hüvitamiseks ettenähtud korda ei järginud, ei tee halduskohus Kirde PVA`le ettekirjutust kaebajale välja maksmata 21 700 krooni väljamaksmise ja väljamaksmisega viivitamise eest viivise maksmise nõudes. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtus Kirde PVA tegevusetust, kui toimingut. Menetluskulu jääb menetlusosaliste endi kanda. HKMS § 25, § 26 lg 1 p 6, 28 lg 1, 31 lg 1, lg 4,92-93 Ülle Polluks Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.