) §-s 1060 sätestatakse loomapidaja riskivastutus. Nimetatud sätte kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Loomapidaja vastutus järgneb sõltumata süüst (
lg 1 esimene lause).
lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 2 teise lause järgi, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.
alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui
lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Riskivastutuse eesmärgiks on ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva iseloomuliku ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue, sõltumata sellise ohu allikat valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst. Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. 8 Koera krundil lahtiselt hoidmine kätkeb endas mitmesuguseid riske. Käesoleval juhul on kostja omaks võtnud asjaolu, et koerad olid aias lahtiselt. Kostja poolt esile toodud tegevus – võõrastele koertega ümberkäimise selgitamine ei kõrvalda nimetatud riske, kuna loomade käitumine erinevates olukordades võib olla etteaimamatu, sõltumata nende tõust, iseloomuomadustest või treenitusest. Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule muuhulgas hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ja maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma (
Nimetatust tulenevalt on kohtul hüvitise kindlaksmääramisel teatav diskretsiooniõigus. Kohtupraktikas arvestatakse mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel eelkõige kannatanu füüsilisi ja psühholoogilisi kannatusi, nende iseloomu ja ulatust, samuti muid tähelepanu väärivaid asjaolusid. Tunnistaja APK ütlustega (II kd, tl 84-91) loeb kohus tõendatuks, et tunnistaja läks koos hagejaga kostja tütre sünnipäevale 26.08.2006.a. Kostja tuli koos koertega väravale vastu, hakati koos rahulikult juttu ajades maja poole liikuma, kui mingil hetkel üks koertest ründas hagejat ilma mingi põhjuseta. Koera kontrolli alla ei saanud ja siis asus ka teine koer hagejat ründama. Sündmus toimus maja nurga juures, trepini ei jõutud. Mingil hetkel tundus, et asi on kontrolli all ja hageja pääseb. Järgnes uus rünnak ja koerad tirisid hageja uuesti pikali. Kostja karjus lõpuks appi oma meest, kes jooksus eemalt kohale, hoidis ühte koera. Aeda sisenenutena ei tehtud äkilisi liigutusi, keegi ei komistanud ega kukkunud. Mingit põhjust koerte rünnakuks ei olnud ja see oli väga ootamatu. Kostja andis koertele käsklusi ja püüdis neid kinni hoida, koerad ei allunud üldse korraldustele. Tunnistaja ei mäleta, et oleks klammerdunud kostja käe külge. Tunnistaja märkas hiljem ehmatusega, et lapsel ei ole laupa. Verekaotus oli suur, operatsioon kestis umbes 1,5 tundi. Tunnistaja IL ütlustega (II kd tl 96-97) loeb kohus tõendatuks, et koerte rünnet ta otseselt ei näinud, tuli eemalt aiast kohale ärritava karjumise peale ja nägi, et hageja ema hoidis tema abikaasal käest kinni. Tunnistaja jõudis nende juurde, koertega oli midagi juhtunud, tunnistaja võttis ühe koera kinni ja pani edasi koerad sauna alla kinni. Kuivõrd tunnistaja ei näinud koerte rünnet, ei ole võimalik tema ütlustest järeldada, et hageja ema oleks esile kutsunud koerte rünnaku või takistanud kostjal koerte kontrolli alla saamist. Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05). Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kahju oleks osaliselt tekkinud hageja isikust tulenevatel asjaoludel. SA Tallinna Lastehaigla teatisega (I kd, tl 11) loeb kohus tõendatuks, et hageja hospitaliseeriti SA Tallinna Lastehaigla ortopeedia osakonda 26.08.2006.a diagnoosiga näo ja naha hammustushaavad, nahadefekt (irdunud täis paksusega nahalapp suurusega umbes 10 x 15 cm peapiirkonnas). Valvetraumatoloog teostas lapsele üldnarkoosis nahahaavade sutureerimise, vabanahalapp replanteeriti. Postoperatiivses perioodis tekkis vabanahalapi totaalne nekroos, nekroosiline skalp eemaldati narkoosis 06.09.2006.a ja tehti nahaplastika operatsioon. Laps viibis haiglas 26.08.-03.09.2006.a ja 06.09.-11.09.2006.a, jäädes edaspidi ambulatoorsele ravile dr T.Kaha juurde. Kehavigastuse paranemise ajalist prognoosi ei ole võimalik anda, kuid eluohtlik vigastus ei ole. Dr Tiiu Kaha vastusega (I kd, tl 12-13) loeb kohus tõendatuks, et novembris 2006.a on hageja raviarst olnud seisukohal, et hagejale jääb arm paremale otsmiku piirkonda, armi objektiivne hindamine on tulenevalt armistumise protsessi individuaalsusest raskelt hinnatav, arst loodab, et tekib pehme arm. Juustega kaetud peanaha taastamine on võimalik spetsiaalselt peanaha alla 9 paigaldatava silikoonist koeekspandri abil, mille täitmisega kasvatatakse juustega kaetud peanahka juurde. Kehavigastuse paranemise ligikaudseks ajaks võib pidada umbes kaht aastat, raviga saab likvideerida defekti juustega kaetud peanaha osas, kuid vähene arm võib jääda otsmikule. Lapse täiskasvanuks saades on võimalik armi lihvimine, mis parandab selle kosmeetilist välimust. Taastava Kirurgia Kliiniku 19.02.2007.a ja 01.12.2008.a konsultatsiooni otsustega (I kd, tl 14-16 ja II kd, tl 55) loeb kohus tõendatuks, et olenemata edasisest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas püsima. Koerte ründe käigus sai pea parem pool skalpeeriva haava 15 x 10 x 14 cm alal. Defekti on ravitud vaba nahaplastika abil, käesoleval ajal (so 01.12.2008) on paremal otsmiku kiiruluu piirkonnas arm suurusega 13 x 8 x 13 cm, millest nähtava osa alal defekt 7 x 9 x 10 cm. Paremal poolel kulm asub madalamal kui vasakul poolel. Näo miimiliste lihaste liikuvus piiratud paremal pool otsmikul ja silma nurga piirkonnas. Olenemata edasistest armide korrigeerimise meetoditest jääb püsiv jääkdefekt pea nähtavas piirkonnas. Vasakul õlavarrel doonorpinnad
Riskivastutuse kohaldamiseks pole vaja tuvastada loomapidaja tegu kui sellist. Nimetatud tõenditest teeb kohus järelduse, et valu ja kannatusi objektiviseerivateks faktideks on hageja puhul kehakudede rikkumine eelkõige pea, aga ka reite, tuhara ja selja piirkonnas. Hageja on läbi teinud kaks üldnarkoosi all operatsiooni, milledest esimene kestis vähemalt 1,5 tundi. Hageja esialgsed vigastused kuuluvad raskete kehavigastuste hulka, hageja ambulatoorne ravi on kestnud rohkem kui neli nädala, järelravi kestab senini ja hagejale jäävad püsivalt armid. Hagejat ootavad tulevikus ees võimalikud operatsioonid väljanägemise taastamiseks, mille tulemuslikkus ei ole ette hinnatav. Vaidlust ei ole selles, et hageja soovis oma tuleviku siduda balletiga ja baleriinidelt eeldatakse puudusteta väljanägemist (I kd, tl 118), aga ka emotsioonide väljendamist võimaldavat nägu. Tõenditest tulenevalt on hageja näol parandamatu defekt. Puhtfüüsiliste faktorite kõrval võtab kohus arvesse ka psüühilised mõjurid nagu vähenenud sotsiaalse suhtlemise võimalused, piirangud elukutse valikul ja spordi (ujumise) harrastamisel, olemuse muutuse (hageja on muutunud endassetõmbunuks, eitab tegelikku probleemi). Nimetatud mittevaralised halvemused kujutavad endast kohtu hinnangul hageja kui lapse jaoks elus tuntavaid kitsendusi. Vaidlust ei ole selles, et hageja pole esitanud kostjale varalise kahju nõuet, kuna Haigekassa katab nimetatud kulutused ja asjas ei ole võimalik ette näha varalisi kahjusid. Seetõttu pole võimalik arvestada kohtupraktikas tunnustamist leidnud põhimõttega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-1-01), et arvestada tuleks ka kannatanule hüvitatud või hüvitatava varalise kahjuga ja selle suurusega. Kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu (
Eesti kohtupraktikas ei ole tunnustatud seisukohta, mille kohaselt hüvitise määr sõltuks kahjustatud 11 isiku varanduslikust seisundist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-51-05), käesoleval juhul on tegemist lapsega, kellel vara olemasolu kohta tõendeid ei ole. Riigikohus on leidnud, et tähendust omab kahju tekitanud varanduslik olukord: nimelt peab kohus veenduma, et väljamõistetava hüvitise suurus ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu langust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-1-01). Õige on hageja tähelepanek, et kostja on hageja majandusliku olukorra hindamisel lähtunud leibkonnast, samas kui kostja enda varalise seisundi hindamisel kostjast ainuisikuliselt. Kostja tuludeklaratsioonis sisalduvate andmete ja kinnistusregistri väljavõtte järgi võib väita, et kostja varanduslik olukord on halvem kui hageja vanematel kokku. Samas ei ole kostja väitnud, et hüvitise suurus tooks kaasa tema perekonna heaolu languse. Hageja kehavigastus on raske, kuid hageja poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitis 350’000.- kr on suurem kui kohtute poolt keskmiselt sellistes asjades väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis raskete tervisekahjude korral kuni 300’000.- krooni. Nimetatut arvestades on hageja nõue põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele kostja suhtes summas 300’000.- krooni. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas menetluses mittekohases protsessuaalses vormis tõendeid: AT ja MS kirjalikud ütlused (I kd, tl 78-79), tõendeid hageja vanemate varandusliku seisundi kohta (I kd, tl 125-143), kuna need ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse osaliselt, seega tuleb asjas kantud hageja menetluskulud jätta 86 % osas kostja kanda ja kostja menetluskulud 14 % ulatuses hageja kanda. Pooltel on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ele Liiv kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.