KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Mare Merimaa ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2009.

) § 11 lg. 2, § 12 lg. 1 p. 1). Saatesarja loomisel osalenud autorid — režissöör, toimetaja, kunstnik, muusikateose looja ja produtsent täitsid saatesarja tootmisel tööülesandeid.

1. mail
2. a. sõlmisid hageja õiguseellane ning saatesarja kunstnik G. R. lepingu, milles G. R. kinnitab, et töösuhte ajal loodu suhtes on tema autoriõigused üle läinud. Juhul, kui kohus ei nõustu hageja seisukohaga, tuleb lähtuda valdkonna-spetsiifilisest tavast ja praktikast nõukogude ajal loodud teoste kasutamise osas tänapäeval (näit. AS Tallinnfilmi tegevusest) ning õigusloome tulevastest suundadest (hetkel menetluses olevast autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõust). Eelnõu lähtub TsK § 490 lg. 4 sissevõetud teoste tõlgendusest — eelnõus kirjeldatud § 88 lg. 5 sätestab, et kuigi saate autori ja esitaja õigused kuuluvad raadio- ja televisiooniorganisatsioonile, siis saates sisalduvad ilukirjandusning muusikateoste õigused kuuluvad nende autoritele ja esitajatele. Sissevõetud teosteks on eraldi tajutavad ning saatest nn. eraldatavad teosed. Leopoldi tegelaskuju parodiseerimine Leopoldi tegelaskuju kostüümiga ilmselgelt ületab motiveeritud mahu, sest kostüüm ongi selle täielik koopia. Järelikult tuginevad kostjad formaadi paroodiale, johtuvalt tunnistavad kostjad formaadi kaitstavust autoriõiguse kaudu. Kostja K. Saan tunnistab, et saatesarjas „Täna õhtul Leo Põld" parodeeritakse saatesarja „Kõige suurem sõber" tegelaskujusid. Kasutades ühte teost teise loomiseks mingis äratuntavas osas (milleks võib olla ka tegelaskuju), on tegemist autoriõiguste rikkumisega. Lapsevanemad ei pruugi enam soovida nende lastele saatesarja „Kõige suurem sõber" näidata, kui lapsed on näinud saatesarja „Täna õhtul Leo Põld". Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Ken Saan ei ole saadet "Täna õhtul Leo Põld" juhtinud, finantseerinud ega ka tootnud. Hagiavalduses viidatud varalised autoriõigused kui saatesse sissevõetud teosed ei kuulu hagejale. "Sissevõetud" teos kui mistahes autori poolt loodud teos, moodustab omaette loomingulise teose ja on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis (lavastus, kunstnikutöö, dialoog jne.). Nii isiklikud kui varalised autoriõigused saate "Kõige suurem sõber" koostisosade suhtes kuuluvad nende autoritele või autorite pärijatele - režissööritöö puhul T. V., stsenaariumi puhul L. P., kunstnikutöö puhul G. R.le ja heliloomingu puhul T. K.. Vastav informatsioon autorsuse kohta on toodud ka hageja poolt turustataval DVD-l. Saatesarjas "Täna õhtul Leo Põld" ei ole reprodutseeritud hagejale väidetavalt autoriõiguste alusel kuuluvat saadet "Kõige suurem sõber" tervikuna ega ka osadena. Saates küll osalevad lastesaatest "Kõige suurem sõber" pärit parodeeritud tegelaskujud, kuid seda viisil, mis ei riku hagejale väidetavalt kuuluvaid varalisi autoriõigusi. Hagi aluseks olevad faktilised asjaolud on kirjeldatud nii üldiselt, et nende alusel ei ole võimalik hageja nõudeid rahuldada. Hageja poolt kohtule tõendina esitatud saate pilootdemo ei ole kostja teada 8 tegelikult saade, mis oleks pidanud jõudma edastamisele AS-i TV 3 eetris. Saate formaat moodustab saate üldise struktuuri, kus on kirjeldatud saatega seotud järgnevused ideede näol, formaadi alusel moodustub alles konkreetne stsenaarium või stsenaariumi plaan. Mis puudutab formaadi sisu, siis saate "Kõige suurem sõber" näol oli tegemist lastesaatega, kuid saade "Täna õhtul Leo Põld" on täiskasvanutele mõeldud saade.

ei kaitse saate formaati, kuna tegemist on saate ülesehitamise aluseks olevate ideede kogumiga. Hageja poolt toodud võrdlused saadetega "Kes tahab saada miljonäriks" või "Tantsud tähtedega" ei oma õiguslikult tähendust, kuna puudub võimalus analüüsida nende saadete tootmiseks televisiooniorganisatsioonide ja autorite vahel sõlmitud lepingute sisu ja samuti pole teada lepingutes kohaldatav õigus. Isegi kui oletada, et formaat oleks kaitstav

tähenduses, siis kindlasti ei kasutatud saate "Täna õhtul Leo Põld" loomisel formaati, mida kasutati saate "Kõige suurem sõber" puhul. Saatesari "Täna õhtul Leo Põld" on omaette teos

tähenduses. Samuti on omandatud varalised õigused otse nende autoritelt Leopoldi kostüümi kasutamise osas ja muusika kasutamise osas. Tegelaskujude osas on saates "Täna õhtul Leo Põld" tõepoolest kasutatud parodeeritud tegelasi nagu Leo Põld, Postikana, tädi Raivo, Äpu ja vanaema, viisil, mis ei kahjusta hageja varalisi autoriõigusi isegi juhul, kui ta neid omaks. Tegelaskujusid on kasutatud ainult nii palju, et saate vaatajale oleks mõistetav, et saade "Täna õhtul Leo Põld" on paroodia, kuid tarbija ei saa omavahel ajada segamini saateid "Kõige suurem sõber" ja "Täna õhtul Leo Põld". Kuna kostja ei ole rikkunud hageja varalisi autoriõigusi, siis ei saa hagejal tekkida ka varalist kahju. Hagejal on praeguseks hetkeks Patendiametis registreeritud kaubamärk "Kõige suurem sõber" registreerimisnumbriga 44299 (registreeritud

1. septembril
2. a.). Võimalik prioriteet ei anna hagejale õigust esitada kaubamärgi õiguskaitse hagi nii, nagu seda on teinud hageja. Kõik hageja poolt hagiavalduses viidatud kaubamärgid olid hagi esitamise hetkel Patendiameti menetluses ning neid ei ole kaubamärkidena senini registreeritud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milliste kaupade tähistamiseks täpselt ja millal on hageja enese poolt viidatud kaubamärke kasutatud. Tegelaskujude nimede Leo Põld, postikana, Äpu, tädi Raivo jms. kasutamine ei ole kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumine, kuna need on saatetegelaste nimed, mitte kaubad või teenused, mida saab kaitsta kaubamärgina. Igasugune tähiste ja nimede kasutamine ei ole käsitletav veel kaubamärgi kasutamisena. Hagejal puuduvad tegelikult kaubad ja teenused, mille puhul oleks kasutatud vaidlusaluseid kaubamärke. Kostja võttis oma saates "Täna õhtul Leo Põld" kasutusele tegelaste nimed enne, kui hageja esitas taotlused selliste kaubamärkide registreerimiseks. Kostja Ken Saan ei kasuta nimetatud tegelasi kaubamärkidena oma kaupadel või teenuste osutamisel. TV 3 pressiesindaja A. A. e-kirjast ETV pressiesindajale T. L. nähtub, et teleorganisatsioon on tootjana nimetanud äriühingut OÜ Konguta Agro, mitte kostjat. Hageja on enda väiteid seoses autori varaliste õiguste üleminekuga soovinud tõendada saatesarja loomisel osalenud autoritega sõlmitud töölepingutega. Töölepingud ei sisalda autoriõigustega seonduvat regulatsiooni. Hageja poolt esitatud G. R.ga
3. mail
4. a. sõlmitud autorilepingu punktis
5. 4 on lepingupooled pidanud vajalikuks täiendavalt reguleerida, et ETV endise töötajana on töösuhte ajal loodud teoste varalised autoriõigused ja autoriõigustega kaasnevad õigused üle läinud ETV-le ning autor on loobunud neid ise kasutamast või loovutamast kolmandatele isikutele. Asjaolu, et hageja on pidanud vajalikuks eraldi lepinguga reguleerida töösuhte jooksul loodud teoste autoriõigustega seonduvat, viitab sellele, et hageja peab vajalikuks autori varalistest õigustest loobumist ning et varalised autoriõigused ei läinud töölepingu alusel automaatselt hagejale üle. Teiste saatesarja loomisel 9 osalenud autoritega autori varaliste õiguste loovutamise lepinguid sõlmitud ei ole ning seega kuuluvad varalised õigused endiselt nende autoritele. Hageja viited AS-i Tallinnfilm tegevusele ning kirjastuste kordustrükkidele puudutavad üksnes õigusjärglusega seonduvaid küsimusi.

muutmise seaduse eelnõust ei ole võimalik lähtuda enne, kui selles osas on seisukoha võtnud seadusandja. Paroodia loomine eeldab lähteteose kasutamist hoopis erineval viisil kui päevasündmuste puhul. Päevasündmuste puhul toimub teose reprodutseerimine ja üldsusele suunamine, kuid paroodia puhul sõltub teose kasutamise viis ja ulatus sellest, kuidas paroodia autor paroodia objektiks olevale teosele viitab. Antud juhul ei ole paroodia tegemisel ühtegi hageja saate osa reprodutseeritud ega üldsusele suunatud. Paroodia tegemisel on kasutatud hageja saate tegelaskujudele iseloomulikke jooni ulatuses, milles see on vajalik, et vaatajale oleks arusaadav, millist saadet "Täna õhtul Leo Põld" parodeerib. Algses teoses esinevate tegelaskujude iseloomulikud jooned ei seisne ainult nende nimes ja välimuses, vaid moodustuvad saatesarja jooksul nende suhtlemisel teiste tegelaste ja ümbritseva keskkonnaga. Saate "Täna õhtul Leo Põld" tegevusliinid ja dialoogid, mis moodustavad olulise osa tegelaskujudest, on kardinaalselt erinevad esialgsest teosest. Seetõttu on saade "Täna õhtul Leo Põld" iseseisva mõttetöö tulemus ja kasutab esialgset teost üksnes ulatuses, milles see on vajalik teose parodeerimiseks. Teose tavapäraseks kasutamiseks tuleb lugeda kõik

kohaselt lubatud tegevused. Paroodia puhul ei ole põhjendatud tavapärase kasutamise piiramine esialgse teose sihtgrupiga. "Täna õhtul Leo Põld" ei kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve, sest parodeeriv saade on piisavas kontrastis algse teosega ning selle eesmärk erineb oluliselt algse teose eesmärgist. AS TV 3 plaanis

1. septembril
2. a. edastada OÜ Konguta Agro saatesarjast „Täna õhtul Leo Põld” esimese osa. Kostja AS TV 3 leiab, et tegemist on täiskasvanutele mõeldud paroodiasaatega, millele viitab nii hiline eetrissemineku aeg kui ka telekavas toodud hoiatus saate sisu osas. Saatesari on tervikuna filmitud
3. aastal, tuginedes M. A. poolt kirjutatud stsenaariumile. Saatesarjas ei kasutata katkeid ühestki varasemast saatest, küll aga on parodeeritud saatesarja „Kõige suurem sõber” osa tegelaskujusid. Lastele mõeldud saatesari „Kõige suurem sõber” loodi ja edastati esmakordselt üldsusele ajavahemikus 1982 –
4. ETV poolt turustatava DVD tagakaanel on saatesarja muusika autorina kirjas T. K., režissöörina T. V., autori ja toimetajana L. P., kunstnikuna G. R. ja laulusõnade autorina P. A..

kohaselt ei kaitsta autoriõigusega teatud intellektuaalse tegevuse tulemusi, s. h. saate ülesehituse aluseks olevate ideede kogumit. Hageja on eristanud saate formaati ning stsenaariumi. Saate stsenaariumi all mõistetakse tavapäraselt saate üksikasjalikku kavandit, sündmustiku kirjeldust või saate teksti. Seega on hageja saate formaadi all pidanud silmas saate aluseks olevat ideed või saate ülesehituse printsiipe, millele tuginedes on kirjutatud saate stsenaarium. Saate formaati kui saate aluseks olevate ideede kogumit ei loeta „teoseks“, mistõttu sellele ei teki ka autoriõigust. Hageja tõlgendus, nagu oleks

jõustumisel automaatselt sundvõõrandatud telesaates sisalduvate teoste autorite varalised õigused televisiooniorganisatsioonile, on vastuolus põhiseadusega (PS).

-s ei ole ette nähtud mingit tasu autoritele nende õiguste sundvõõrandamise eest. See välistab selle seaduse käsitlemise sundvõõrandavat toimet omava seadusena. Eeltoodust tulenevalt võivad hagejale kuuluda autoriõigused ainult saatele kui tervikule ja seda üksnes juhul, kui ta tõendab, et hageja näol on tegemist saatesarja „Kõige suurem sõber” üle kandnud televisiooniorganisatsiooni õigusjärglasega. Saatesarjas „Kõige suurem sõber” sisalduvate teoste (kostüümid, nukud, saate tunnusmuusika, stsenaarium) varaliste õiguste kuuluvust peab hageja tõendama, kuna TsK ei näinud ette saates sisalduvate teoste varaliste õiguste automaatset üleminekut 10 televisiooniorganisatsioonile. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et varalised õigused saatesarjas „Kõige suurem sõber” sisalduvatele teostele oleksid talle lepingu alusel üle läinud. Saates „Täna õhtul Leo Põld” ei ole kasutatud hagejale kuuluvat saadet. Kui hageja näol on tegemist saatesarja „Kõige suurem sõber” üle kandnud televisiooniorganisatsiooni õigusjärglasega, on tal õigus keelata kostjal kasutada saadet kui tervikut ning nn. vaba kasutamise juhtumil nõuda, et saate kui terviku kasutamine oleks kooskõlas teose tavapärase kasutamisega ning ei kahjustaks põhjendamatult autori seaduslikke huve. Saatesarjas „Täna õhtul Leo Põld” ei kasutata saatekatkeid sarjast „Kõige suurem sõber”, s. t. saade ei sisalda klippe varasemast lastesaatest. Paroodia olemusest tulenevalt on möödapääsmatu parodeeritud teose kasutamine, et vaatajatele oleks arusaadav, missugust teost jäljendatakse. Paroodia peab küll sisaldama uusi elemente, et moodustuks uus teos, kuid uusi elemente ei tohi samas olla nii palju, et üldsus lakkab tajumast seda konkreetse teose paroodiana. Seega eeldab paroodia, et selles oleks äratuntav algne teos ja et algse teose jäljendamine oleks oma olemuselt pilav. Saatesarjas „Täna õhtul Leo Põld” on küll parodeeritud osa saate „Kõige suurem sõber” tegelasi, kuid samas on nii stuudio kujundusest, saate tegelastest kui ka dialoogidest üheselt aru saada, et tegemist ei ole saatega „Kõige suurem sõber”, vaid uue teosega. Saate „Täna õhtul Leo Põld” tegelaskujud, muusika vms. sarnaneb saates „Kõige suurem sõber” sisalduvate teostega üksnes niivõrd, et oleks arusaadav, mida parodeeritakse. Lisaks kasutatakse sarnasusi varasemas saates sisalduvate teostega üksnes paroodia eesmärgil. Saatesarja „Täna õhtul Leo Põld” kui teose avalikkusele edastamise keelamine on sõnavabaduse riive. Hageja ei kasuta vaidlusaluseid tähiseid eesmärgiga eristada oma kaupu ja teenuseid teise isiku kaupadest ja teenustest ning hagejal ei ole ainuõigust viidatud tähiste kasutamiseks kaupadel ja teenustel, mistõttu ei saa rääkida hageja ainuõiguse rikkumisest või hageja kaubamärgi maine ärakasutamisest. Saates osalevatele tegelastele pandud nimede „Postikana”, „Leo Põld”, „vanaema” kasutamise eesmärk on identifitseerida saate tegelasi analoogiliselt inimeste nimedega eesmärgiga identifitseerida isikuid. Saate tegelasele nime panemisel ei ole tegemist kauba kaubamärgiga tähistamisega. Eesti siseriiklikust seadusandlusest ei tulene kaubamärgiomanikule õigust keelata kaubamärgiga identsete või sarnaste tähiste kasutamist tegelaste nimedena teoses. Samuti ei ole hagejal alust esitada kostja vastu nõudeid tulenevalt tähiste „Kõige suurem sõber”, „Leopold”, „Postikana” ja „Äpu” väidetavast üldtuntusest kaubamärgina. Hageja ei ole kasutanud tähiseid „Leopold”, „Postikana” ja „Äpu” oma kaupade eristamiseks teise isiku kaupadest, vaid saate tegelaskujude nimedena, mistõttu nende tähiste puhul ei ole tegemist kaubamärkidega ning tähiste tuntusest ei tulene hagejale kaubamärgiomaniku õigusi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt kohustuse rikkumise tõttu on talle tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kostja ei ole rikkunud hageja varalisi autoriõigusi ega kaubamärgiomaniku ainuõigust. Lisaks on hageja ise kinnitanud, et tal on võimatu tõendada kahju olemasolu. Samas üksnes juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, saab paluda kohtul otsustada hüvitise suurust, nagu seda on teinud hageja. Kui kohus leiab, et varaliste õiguste kuuluvust enne 1992. a. loodud telesaates sisalduvatele teostele reguleerib kehtiva

§ 33lg.

2, palub kostja tunnistada

§ 88

lõike 1 koostoimes

§ 33

lõikega 2 vastuolus olevaks PS § 32 lõikega 1 ja paragrahviga 39 ning jätta need otsuse tegemisel kohaldamata. Kui ostetakse nn. formaati, siis tegelikult on tehingu sisu tunduvalt laiem: litsentsilepinguga antakse õigus kasutada nn. tootmispiiblit, mis sisaldab saate nime, logo, muusikat, tunnuslauseid, küsimusi, tarkvara, lavakujundust ja põhjalikku konsultatsiooni. Hageja tõi telesaate „Kõige suurem sõber" formaadi tunnusjoontena välja selle pealkirja „Kõige suurem sõber", saate liigi (lastele mõeldud saade), saate funktsioonina meelelahutuslik-tunnetuslik, spetsiaalse stuudiokujunduse ning eesti keele. Vaidlusaluse 11 telesaate „Täna õhtul Leo Põld" tunnusjoontena võib välja tuua selle pealkirja „Täna õhtul Leo Põld", saate liigi (ainult täiskasvanutele mõeldud saade), saate funktsioonina meelelahutuslik-lõdvestav, osaliselt spetsiaalne stuudiokujundus ning eesti keel. Seega erinevad nii saadete pealkirjad kui ka saadete liik, funktsioon, spetsiaalse stuudiokujunduse kasutamise osakaal. Ainuüksi eesti keel ei muuda saateid formaadilt sarnaseks. Seejuures saate liik, funktsioon, spetsiaalse stuudiokujunduse ning eesti keele olemasolu on niivõrd tavapärased elemendid, et isegi kui eeldada, et telesaate formaadil on autoriõiguse kaitse, ei saa hageja takistada meelelahutusliku, eestikeelse ja spetsiaalse stuudiokujundusega saate tegemist. Lisaks spetsiaalse stuudiokujunduse kasutamise osakaalule erinevad ka tegelikud stuudiokujundused. Lastesaate „Kõige suurem sõber" stuudiokujunduses on rohelised tõenäoliselt mistraga kaetud seinad, kamin, sahtlitega laud, 2 riiulit ning seinakapp. Saates „Täna õhtul Leo Põld" kasutatud stuudio kujundus erineb sellest olulisel määral — must sein, tumeroosa sein, must diivan, must-valge malelaua mustriga laud, laual vaas lillega, põrand valge. Võrreldes hageja stsenaariume ning hagiavaldusele lisatud saate „Täna õhtul Leo Põld" demo, on üheselt selge, et vaidlusaluse saate aluseks ei ole hageja poolt esitatud stsenaariumid. Televisioonis ja raadios on tavapärane lastesaate tegelaste kasutamine täiskasvanutele mõeldud paroodias ning see ei ole takistanud lastesaate edastamist või DVDde levitamist. Paroodiasaates „Kreisiraadio" kujutati Tippi ja Täppi viinaravil ning Buratinol saeti seib nina küljest, kuid see ei ole takistanud ETV-1 näiteks laste DVD „Buratino tegutseb jälle" turustamist. Samuti telesaate „Täna õhtul Leo Põld" edastamine ei takista hagejal talle väidetavalt kuuluvate varaliste õiguste teostamist, sealhulgas lastesaate „Kõige suurem sõber" edastamist või DVD-de levitamist. 3. kuni 16. aprill 2008. a. läbi viidud uuring ei tõenda väljaselgitatud asjaolude olemasolu 2007. a. septembris, kui saade pidi eetrisse minema. Pealegi on uuritud telesaate „Kõige suurem sõber" tegelaskujude, mitte kaubamärkide tuntust. Hageja seisukohtadest ei nähtu, milles seisneb hageja väidetavatele kaubamärkidele tulevikus tekkida võiv kahju või kui suure osa võib tulevikus tekkida võiv kahju moodustada kaubamärgi väärtusest. Samuti ei selgu hageja seisukohtadest kostja tegevuse ja hageja võimaliku kahju vaheline põhjuslik seos. Hageja on väitnud, et tähiste kasutamist ei ole hinnakirjas. Isegi kui lähtuda sellest, et kostja on kasutanud hageja kaubamärke ning hinnakirja põhjal on võimalik teha järeldusi võimaliku litsentsitasu kohta, tuleb arvestada sellega, et reklaamklipp kestis kõigest 26 sekundit. Kostja jääb ka reklaamklipi osas seisukohale, et hageja ei ole tõendanud ainuõigust kaubamärkidele ning reklaamklipis tegelaskujude kasutamine ei ole kaubamärgi kasutamine. Hageja ei ole tõendanud ka saamata jäänud tulu ega selle suurust. Esimese astme kohtu otsus 5. mai 2008. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Ühtlasi tühistas kohus 3. septembri 2007. a. määrusega kohaldatud hagi tagamisabinõu ja jättis menetluskulud hageja kanda. Pooltel ei ole vaidlust selles, et aastatel 1982 kuni 1987

§ 33lg.

2), kuid on esitanud e-kirja, millest nähtub, et TV 3 töötaja A. A. on teatanud

1. septembril
2. a. hageja töötajale T. L., et saadet toodab Ken Saani firma Konguta Agro. Nimetatule on tuginenud ka AS TV 3 oma väidetes. Seega tuleb hagi Ken Saani vastu jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saate produtsent ja seega kohane kostja. Vaidlust ei ole selles, et hageja on esitanud Patendiametile registreerimistaotlused sõnaliste kaubamärkide „Kõige suurem sõber“ prioriteedikuupäevaga
3. märts
4. a., „Leopold“, „Postikana“ ja „Äpu“ prioriteedikuupäevadega
5. aprill
6. a. ja kombineeritud kaubamärgid „Leopold“ prioriteedikuupäevaga
7. aprill
8. a. ning „Postikana“ ja „Äpu“ mõlemad prioriteedikuupäevaga
9. aprill
10. a. Patendiameti avalikult Interneti koduleheküljelt nähtub, et menetluse jooksul on hageja kaubamärgid (v. a. postikana kujutiskaubamärk) registreeritud klassides 9 ja
11. KaMS § 3 sätestab, et kaubamärk on tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Nimetatu tuleneb ka Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt on kaubamärgi funktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimine, mis võimaldab eristada kaupa või teenust, ilma et tekiks äravahetamise oht (vt. näit. EC
12. mai
13. a. otsus kohtuasjas C-104/01 Libertel Groep BV vs Benelux-Merkenbureau). KaMS § 12 lõikes 2 ja §-s 14 sätestatust tulenevalt on kaubamärgiomanikul tema ainuõigusest tulenev õigus keelata teisel isikul kaubamärgi kasutamine kaupade ja teenuste suhtes ainult juhul, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid oma majandustegevuses kaupade ja teenuste suhtes. Sarnane regulatsioon sisaldub ka Esimeses Nõukogu Direktiivis
14. detsembrist
15. a. kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta 89/104/EMÜ. Riigikohus rõhutas lahendis 3-2-1-4-06 (p. 36), et direktiiv ei mõjuta selle art. 5 lg. 5 järgi liikmesriigis kehtivaid norme, mis reguleerivad kaitset kaubamärgi kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambula järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, näit. kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete, kohaldamist kaubamärgivaidluses. KaMS ei sätesta teose pealkirja ega teose tegelase kaitset KaMS alusel. Eesti õiguses on äriseadustiku (ÄS) § 12 lõikest 3 tulenev ärinime kui kaubamärgina kaitstava tähise eriregulatsioon, millega on laiendatud kaubamärgiomanike õiguste kaitset võrreldes KaMS-ga ja KaMS §-s 14 sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõiguse sisu. Selline säte puudub aga teose pealkirja ja tegelaskujude kohta. Eriliseks teeb teose pealkirja kaitse asjaolu, et teose pealkiri on suunatud teose sisule, selle funktsioon seisneb selles, et nimetada ja teha eristatavaks vaimse töö tulemusi teistest samalaadsetest tulemustest. Teose pealkirja esmaseks funktsiooniks ei ole viidata teost sisaldava kauba või teose produtseerimise teenuse päritolule teatud isikult: teose pealkiri „Kõige suurem sõber” ei näita tarbija jaoks mitte kauba või teenuse päritolu hagejalt, vaid viitab eelkõige saatesarja sisule. Sama kehtib saatesarja tegelaskujude nimede ja kujutiste kohta. Nimetatu ei välista hageja poolt saatesarja ja selle tegelaste registreerimist kaubamärgina hageja poolt viidatud klassides, mida hageja on ka teinud. Puudub aga alus väita, et hageja oleks seni kasutanud oma vaidlusaluseid kaubamärke oma toodetel (muuhulgas VHS-del ja DVD-del) kauba või teenuse eristamiseks teise isiku kaubast või teenusest ehk kaubamärgi funktsioonis. Kuivõrd hageja ei ole kasutanud kaubamärke „Kõige suurem sõber”, „Leopold”, „Postikana” ja „Äpu” tema poolt nimetatud toodetel ja teenuste osutamisel kaubamärgi funktsioonis (KaMS § 3), ei ole hagejal ka KaMS §-s 14 ja § 57 lg. 1 punktides 1 ja 2 sätestatust tulenevat kaubamärgi ainuõigust ja sellest tulenevat kaitseõigust kolmandate isikute vastu hagi esitamiseks. 13 Kuivõrd hageja ei ole kasutanud kaubamärke kaubamärgi funktsioonis, ei saa hageja kaubamärgid „Kõige suurem sõber”, „Leopold”, „Postikana” ja „Äpu” olla üldtuntud (KaMS § 5 lg. 1 p. 1, § 12 lg. 1 ja 2 ja Pariisi konventsiooni art. 6 bis tähenduses) kaubamärgid OÜ Konguta Agro saatesarja algse nimega „Kõige parem sõber”, hilisemalt muudetud nimega „Täna õhtul Leo Põld” tootmisel
16. a. Hageja poolt esitatud dokumentaalse tõendina hinnatav uuring tõendab saatesarja tegelaste tuntust uuringu läbiviimise ajal ja ei ole vaidluses asjakohaseks tõendiks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kohustada kostjaid lõpetama kaubamärkide kasutamine ja kohustada kostjaid hoiduma hageja ainuõiguste edasisest rikkumisest. Hageja tugineb asjaolule, et kostjate tegevus rikub hageja varalisi õigusi produtsendi loodule (eelkõige saate formaat), stsenaariumi ja dialoogi osas (lastesaate tegelaste tuntud hüüdlaused jmt), muusikateose osas (eelkõige lastesaate tunnusmeloodia) ja kunstniku loodule (leopoldi kostüüm, äpu jmt.). Poolte vahel on vaidlus, kas telesaate formaat on teos, millele tekib autoriõigus (

§ 4lg.

1 ja § 5 lg. 1). Vaidlust ei ole selles, et saate formaat on saate üldine raamistik ja/või struktuur, sellega nähakse ette saatesarja läbiv stiil, kujundus, tegelastevahelised põhisuhted, üldine plaan ning karakteristikute kogum. Hageja väited oma saatesarja formaadi olemuse ja selle rikkumise kohta kostja poolt ei võimalda teha järeldust, et hageja formaat on autoriõigusega kaitstav teos. Hageja selgitas, et formaat on, näiteks, valitud tegelased ja kogu visuaalne kontseptsioon, konkreetse saate puhul saate plaanid ja põhitegelased, pealkiri, sihtgrupp, mis on kirjas esialgses stsenaariumis, ja täpsustas, et hageja saate formaat sisaldub kirjalikus vormis stsenaariumis. Hageja poolt esitatud saate eetrilehe ja stsenaariumiga on tõendatud, et eetrilehel on järgmised vaidluses tähendust omavad ja formaadina käsitletavad märked: saate nimetus „Kõige suurem sõber”, spetsiaalne stuudiokujundus (ilma täpsema kirjelduseta), lastesaade, meelelahutuslik-tunnetuslik, eestikeelne.

ei sätesta teoste ammendavat loetelu. Saate nimetus on kaitstav eraldi

§ 4lg.

5 alusel nagu teos. Ülejäänud hageja poolt formaadina esiletoodud ja stsenaariumis kajastuvad kriteeriumid on oma üldisusest ja originaalsuse puudumisest tulenevalt ebapiisavad, et pidada hageja poolt esitatud audiovisuaalse teose formaati autoriõigusega kaitstavaks teoseks (

§ 4lg.

2 mõttes). Kuivõrd saate formaat pole autoriõigusega kaitstav teos, ei saa ka kolmandad isikud rikkuda sarnase saate formaadi loomisega hageja autoriõigusi. Vaidluse all on küsimus, kas ülejäänud hageja poolt esiletoodud teoste varalised õigused kuuluvad hagejale. TsK ei sisaldanud

§-ga 33 analoogset regulatsiooni ega teinud vahet autori varaliste ja mittevaraliste õiguste kuuluvuse vahel. TsK § 490 lg. 4 kohaselt kuulus autoriõigus televisioonisaadetele neid ülekandvatele raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele, neisse saadetesse sissevõetud teoste osas aga nende autoritele. Poolte vahel on vaidlus, mida pidada sissevõetud teoseks ehk kas nendeks on saate stsenaarium ja dialoog (lastesaate tegelaste tuntud hüüdlaused jmt.), muusikateos (eelkõige lastesaate tunnusmeloodia) ja kunstniku loodu (leopoldi kostüüm, äpu jmt.). Õige on hageja käsitlus, et teosena küll tunnustatavad, kuid saatest mitte eraldiseisvad teosed on audiovisuaalse teose lahutamatuks osaks. Kõik hageja poolt nimetatud teosed – stsenaarium (milles sisaldub ka saate tegelaste dialoog ja hüüdlaused), saate tarvis loodud muusika (saate tunnusmeloodia) ja kunstniku loodu (leopoldi kostüüm ja äpu) ei ole käsitletavad sissevõetud teostena TsK § 490 mõttes ja hagejale kuuluvad varalised õigused nimetatud teostele. Asjaolu, et DVD ümbrisel on toodud informatsioon teose erinevate osade autorite kohta, on seletatav teoste autorite isiklike õiguste äranäitamisega (

§ 11lg.

1 ja lg. 2, § 12 lg. 1 p. 1). G. R. isikliku toimikuga on tõendatud, et ajavahemikus

1. oktoobrist
2. a. kuni
3. septembrini
4. a. töötas ta hageja õiguseellase juures kunstnik-lavastajana. Autorilepinguga on tõendatud, et G. R. on
5. mai
6. a. lepingus deklareerinud hageja õiguseellasele, et on endine ETV töötaja ning tema töösuhte ajal loodud teoste varalised 14 autoriõigused ja autoriõigustega kaasnevad õigused on üle läinud ETV-le. L. P. ja T. V. isikliku toimikuga, H-A. S. toimikuga, R. J. ja T. K.a isikliku toimikuga koosmõjus saate stsenaariumiga on tõendatud, et eelpoolnimetatud isikud olid hageja töötajad režissööri, toimetaja, kunstniku, muusikateose looja ja produtsendina saatesarja valmimisaastatel. Nimetatud tõendid kinnitavad hageja saatesarjas kunstniku loodu, stsenaariumi, dialoogi ja muusikateose osas autori varaliste õiguste kuulumist hagejale. Tulenevalt

§ 13

lõikest 1 tähendab varaline autoriõigus ainuõigust ning autoriõiguse omanik võib igal moel teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt, erandiks

IV peatükis ettenähtud juhud.

§ 17

sätestab, millistel tingimustel võib piirata autori õigusi autori nõusolekuta ja autoritasu maksmata: see ei tohi olla vastuolus teose tavapärase kasutamisega, ei tohi kahjustada põhjendamatult autori seaduslikke huve ja on

§-des 18 – 25 otseselt ette nähtud. Vastavalt

§ 19

punktile 7 on autori nõusolekuta ning tasu maksmata, kuid kasutatud teose nime ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega lubatud õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine paroodias sel eesmärgil motiveeritud mahus. Vaidlust ei ole selles, et saatesari „Täna õhtul Leo Põld” on hageja lastesaatesarja paroodia. Hageja kasutab teost tavapäraselt hagiavalduses esiletoodu kohaselt televisiooniprogrammis ja erinevates müügitoodetes (DVD-d, VHS-d jne.). Asjaolu, et hageja on suunanud teose lastele, ei tähenda, et kostja ei võiks lastesaadet parodeerida, suunates oma saate täiskasvanutele. On loogiline eeldada, et kostja telesaade on suunatud ja kõnetab eelkõige vaatajaskonda, kes on näinud lastesaadete sarja „Kõige suurem sõber” ja tunneb selle ära paroodias. Arvestada tuleb asjaoluga, et saade suunatakse eetrisse õhtusel ajal ehk täiskasvanutele mõeldud ajal. Kostja tegevus ei riku selles mõttes teose tavapärast kasutamist. Vaidluse lahendamiseks tuleb kaaluda poolte vastandlikke huve. Hageja huviks on teostada autori varalisi õigusi ehk põhiõigust omandile (PS § 32), kostja huviks on väljendusvabaduse õiguse teostamine (PS § 45). Autoriõigus loob tasakaalu autorite õiguste ja kogu üldsuse õiguste vahel. Ka tuleb

-t tõlgendada kooskõlas põhiseadusega. Hageja on tuginenud oma seaduslike huvide kahjustamisel eelkõige kaubamärgi omaniku ainuõigustest tulenevale argumentatsioonile. Lisaks leiab hageja, et tema saate sihtgrupp ei ole enam kostja poolt näidatava paroodia tulemusel huvitatud hageja kaubast. Hageja väide on oletuslik ega ole kontrollitav. Paroodia puhul peavad tema adressaadid päritoluteost tundma ja aru saama, et tegemist on paroodiaga. Paroodiale on omane, et ta võib ilmutada originaali suhtes samaaegselt nii taunimist kui respekti, kriitikat kui sümpaatiat ja suhestub teosega üheaegselt nii parasitaarselt kui loovalt. Hageja lastele mõeldud telesarja esilinastumise aegne vaatajaskond on käesolevaks ajaks jõudnud saada täisealiseks. On ilmne, et hageja saadete tolleaegne vaatajaskond saab aru, et tegemist on paroodiaga ja ei ole loogiline eeldada, et sellega kaotab see vaatajaskond huvi hageja kauba ostmise vastu oma lastele. Paroodia olulised elemendid on koomiline mõju (vaid teadlikult koomilisi teoseid võib nimetada paroodiaks), kriitiline eesmärk (paroodia eesmärk on kritiseerida ehk pilada). Just imiteeritava teose kriitilise eesmärgi täitmisest tuleneb vajadus, et teos peab olema kolmandatele isikutele äratuntav kui järeletegemine/imiteerimine. Paroodia puhul antakse selgelt mõista, millist teost parodeeritakse ja paroodia omandab oma tähenduse läbi võrreldavuse originaaliga. Selle tunnuse tõttu erineb paroodia autoriõiguse rikkumiseks peetavast plagiaadist. Olulise tähendusega on seejuures, et paroodias oleks äratuntav parodeeritav teema, s. t. ka parodeeritav teos. Teost ei saa pidada paroodiaks siis, kui ta võtab algallikast küllaldaselt (või isegi liigselt materjali), kuid ei tule piisavalt selgelt esile asjaolu, et tegemist on teise, esialgsest autorist erineva autoriga. Paroodia ei pea seejuures kritiseerima mitte ainult algteost ennast, vaid võib kritiseerida ka ühiskonna nähtusi, ühiskonnaliikmete hoiakuid ja veendumusi. 15 Hageja leiab, et saate põhimotiivide (tegelaskujud, idee, ülesehitus, saate tegelaste hüüdlaused) ja Leopoldi kostüümi kasutamine ületab motiveeritud mahu. Saate idee ehk formaat ei ole autoriõigusega kaitstav teos. Vaidlust ei ole selles, et hageja teose katkeid vaidluse esemeks olevas paroodias ei kasutata. Tegelaskujude, nende hüüdlausete ja Leopoldi kostüümi kasutamine teenib paroodias „Täna õhtul Leo Põld” kriitilise eesmärgi täitmist, mis ei oleks võimalik ilma viideteta parodeeritavale teosele. Hageja stsenaariumi ja paroodia demoversiooni võrdlemisel tuleb nõustuda kostjate seisukohaga, et saate „Täna õhtul Leo Põld” tegevusliinid ja dialoogid on täiesti erinevad esialgsest teosest. Seega paroodia „Täna õhtul Leo Põld” ei piira hageja varalisi õigusi, kuna mahub

IV peatüki teose vaba kasutamise raamidesse (

§ 17ja § 19 p.

7), kostja võib paroodiat näidata hageja nõusolekuta ja tasu maksmata. Teose kasutamine ei ole õigusvastane ja hageja nõuded – kohustada kostjat lõpetama reklaamklipi näitamine ja hoiduma saate näitamisest – ei kuulu rahuldamisele. Hageja on taotlenud kostjatelt tekkinud või tõenäoliselt tekkiva varalise kahju hüvitamist, kusjuures on taotlenud eelnevalt kohtult kahju suuruse kindlaksmääramist. Hagiavalduses on hageja leidnud, et kostja poolt reklaamklipi edastamisega ning plaanitava sarja edastusega on tekitatud hagejale kahju saamata jäänud tulu näol. VÕS-i järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Objektiivse teokoosseisu tasandil peab hageja esile tooma ja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et temale oleks kahju tekkinud. Siseaudiitori arvamus ei tõenda kahju tekkimist ega selle suurust, kuna vastavad asjaolud nimetatud tõendist ei tulene. Kuivõrd delikti üldkoosseisu elementide tuvastamine toimub etapiviisiliselt ja puudub juba koosseisu esimene element, ei pea kohus andma hinnangut ülejäänud elementidele. Eelpooltoodud põhjusel on hageja nõue – määrata varalise kahju suurus ning kohustada kostjat kahju hüvitama – põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus asus seisukohale, et Ken Saan ei ole kohane kostja, kuna ta ei ole saate “Täna õhtul Leo Põld” produtsent. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg. 1 punktile 6 selgitab kohus eelmenetluses välja, kes on menetlusosalised ning kas ja kuidas neid kohtuistungile kutsuda. Kohtu kohustus hõlmab ka kohustust tuvastada, kas hageja poolt nimetatud isik saab konkreetses asjas üldse kostja olla. Vaidlust ei ole selles, et kohtule pidi hagist ja Ken Saani vastusest tulenevalt juba eelmenetluses selge olema, et hageja võis Ken Saani hagedes kostja valikuga eksida – seda enam, et hagiavalduses on kostjana I tähistatud nii Ken Saani kui ka OÜ-d Konguta Agro. Olukorras, kus esines ebaselgus, lasus kohtul kohustus selgitada välja, kes on käesolevas menetluses kostjaks I. TsMS § 392 lg. 4 sätestab, et eelmenetluses kontrollib kohus ka hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Kohus oleks võinud juhtida hageja tähelepanu vajadusele kostja asendada (§ 208 lg. 1). Hagejat ei esindanud maakohtu menetluses advokaat, mistõttu esines kõrgendatud vajadus menetlusõiguslike probleemide selgitamiseks hagejale kohtu poolt. Kohus seda ei teinud, vaid viis läbi kohtumenetluse ka Ken Saani osas olukorras, kus viimane ei olnud kohane kostja. Kostja asendamisel oleks menetlus jätkunud tõenäoliselt produtsendiks olnud OÜ Konguta Agro suhtes. Menetluslikult oleks Ken Saani suhtes esitatud hagi loetud tagasivõetuks. Vastavalt TsMS § 423 lg. 1 p. 2 ja § 426 lg. 1 oleks apellandil säilinud võimalus esitada sama hagi vajadusel uuesti Ken Saani vastu. Kui apellant esitaks nüüd hagi OÜ Konguta Agro vastu, võiks nimetatu esitada menetluses väiteid ja tõendeid selle kohta, et produtsendiks oli siiski Ken Saan. Kui apelleeritav otsus jääb Ken Saani osas jõusse, ei ole hagejal enam 16 võimalik Ken Saani vastu sama hagiga kohtusse pöörduda. Seega on menetlusõiguse normi oluline rikkumine toonud kaasa ebaõige lahendi, mille jõusse jäämise korral võib hageja õiguste kaitse olla ebaõigesti ja pöördumatult takistatud. Viidatud menetlusnormi olulist rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, kuna TsMS § 208 lg. 1 kohaselt ei saa apellatsioonimenetluses kostjat asendada. Maakohus leidis, et hageja poolt esitatud uuring tõendab saatesarja tegelaste tuntust uuringu läbiviimise ajal ja ei ole asjakohaseks tõendiks. Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet ning otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, kuna ei ole sisuliselt selgitanud, miks ei ole hageja poolt esitatud uuring asjakohaseks tõendiks. Apellant juhindus uuringut tellides kohtu enda juhistest. Kaevatava otsuse põhjendused tõendi ja hageja kaubamärkide üldtuntuse väidetava puudumise osas ei ole tekstilt arusaadavad. Kohtuotsuse alusel pole võimalik mõista, millistele järeldustele ja milliste põhjendustega maakohus on jõudnud. Uuringu tegemise aeg (küsitlusperiood oli 3. kuni 16. aprill 2008. a.) ei saa mõjutada selle tõendi usaldusväärsust. Vaidlusaluste teoste ja tähiste intensiivne kasutamine apellandi poolt toimus kümneid aastaid tagasi. Hilisem kasutamine on olnud väiksemas mahus, mistõttu on tõenäoline, et teose ja tähiste tuntus on ajas pigem kahenenud, mitte vastupidi. Eeltoodut arvestades kinnitavad uurimistulemused selgelt apellandi seisukohta, et tema kaubamärgid on üldtuntud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja saadetega seotud teoste (kunstniku loodu, stsenaarium, dialoogid ja muusikateosed) varalised autoriõigused kuuluvad hagejale. Kohus on aga ebaõigesti leidnud, et nende teoste kasutamine oli lubatav.

§ 17

sätestab, et erandina sama seaduse §-dest 13 - 15, kuid tingimusel, et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve, on lubatud teose kasutamine autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult seaduse §-des 18 - 25 otseselt ettenähtud juhtudel. Seadusandaja on

§-s 17 kasutanud määratlemata õigusmõistet “teose tavapärane kasutamine”, sest legaaldefinitsiooni ei ole sellele antud. Viidatud sättele toetudes, on maakohus asunud seisukohale, et vastustaja ei ole rikkunud teose tavapärase kasutamise põhimõtet. Maakohus on leidnud, et lastesaate parodeerimine, mille raames muudetakse lastesaadet selliselt, et seda ei ole enam võimalik lastele näidata, ei riku teose tavapärase kasutamise põhimõtet. Samas ei ole maakohus oma otsuses defineerinud mõistet “teose tavapärane kasutamine” ega andnud ka selgitusi, millistele kriteeriumidele tuginedes kohus seda mõistet sisustab. Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõte asetab kohtule muuhulgas kohustuse otsuses arusaadavalt selgitada, millistele seisukohtadele, definitsioonidele või lähtepõhimõtetele tuginedes kohus konkreetset legaaldefinitsiooniga määratlemata õigusmõistet sisustab. Maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise tõttu ei ole võimalik üheselt tuvastada, millisele ülalviidatud määratlemata õigusmõiste definitsioonile või tõlgendusele on kohus tuginenud. Kaevatavast otsusest ei selgu, millistel kaalutlustel luges kohus teoste kasutamise tavapäraseks. Maakohus asus seisukohale, et apellandi tegelaskujude, nende hüüdlausete ja Leopoldi kostüümi kasutamine teenib saatesarjas “Täna õhtul Leo Põld” kriitilise eesmärgi täitmist, mis on paroodia iseloomulikuks tunnuseks, ja et paroodia motiveeritud mahtu ei ole

§ 19p. 7 mõttes ületatud.

Otsusest ei selgu põhjendusi, milles seisneb saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” kriitika või kriitilisus oma paroodia objekti suhtes, ega sisulist hinnangut saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” materjalidele. Piirdutud on arvamusega, et apellandi tegelaskujude, nende hüüdlausete ja Leopoldi kostüümi kasutamine on paroodia seisukohalt vajalik. Kohus on õigesti leidnud, et kehtiv õigus ei keela saate ja selle tegelaste registreerimist kaubamärgina. Seda on hageja ka teinud. Samas on kohus ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole kasutanud oma kaubamärke kaubamärgi funktsioonis (KaMS § 3). Maakohus asus ebaõigele seisukohale nagu ei saaks kaubamärk “Kõige suurem sõber” näidata saatesarja päritolu apellandilt, vaid ainult saatesarja sisu. Kohus ei ole oma järeldust põhjendanud. KaMS §-st 3 17 tulenevalt on kaubamärgi funktsiooniks anda infot just nimelt ka selle kohta, kellelt vastav kaup või teenus pärineb. Kaubamärk kannab sageli infot üheaegselt nii kauba kvaliteedi (sisu) kui ka päritolu kohta. Seega on kaubamärkide olemuseks just nimelt kauba või teenuse päritolu näitamine, nende eristamine teise isiku samaliigilistest kaupadest või teenustest (KaMS § 3; direktiiv 89/104 preambula lg. 10 ja art. 2). Nende üldtuntud tähiste kasutamine telesaates näitab vaatajale kahtlemata seda, et tegemist on just nimelt hageja telesaatega. Kaevatavas otsuses pole mingeid selgitusi selle kohta, miks puudub kohtu arvates hageja kaubamärkidel eristusvõime. Kõnealused kaubamärgid annavadki ilmselt tarbijale lisaks eristatavusele muuhulgas teavet ka nende kaubamärkidega tähistatud saadete sisu kohta, kuid see ei välista kaubamärkide eristusvõimet. Et kostjad kasutavad hageja kaubamärke sisult väga teistsugustes saadetes, siis omab kohtu seisukoht saate sisule viitamise kohta tähendust hageja kaubamärkide õigusvastase kasutamisega tekitatava kahju osas (kaubamärkide maine ja eristusvõime kahjustamine), kuid ei välista kaubamärkide õiguskaitset. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaubamärgi väidetav mittekasutamine annab automaatselt aluse konkreetsete kaubamärkide õiguskaitse välistamiseks. Lähtuvalt KaMS § 17 lõikest 1 ja § 53 lg. 1 punktist 3 on seadusandja ette näinud, et olukorras, kus kaubamärgiomanik ei ole väidetavalt temale kuuluvat kaubamärki pikema aja jooksul kasutanud, on asjast huvitatud isikutel võimalik sellel alusel taotleda hagimenetluses kaubamärgiomaniku ainuõiguste lõppenuks tunnistamist. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust registreeritud kaubamärgi õiguskaitse välistamiseks seetõttu, et kohus on asunud seisukohale, et apellant ei ole temale kuuluvaid kaubamärke väidetavalt kasutanud. KaMS kohaselt on ainus võimalus tugineda kaubamärgi omaniku ainuõiguse lõppemisele, esitades kaubamärgiomaniku vastu hagi KaMS § 53 lg. 1 p. 3 alusel kooskõlas KaMS § 59 regulatsiooniga. Apellandi vastu sellist vastuhagi esitatud ei ole. Vaidlusalused kaubamärgid on registreeritud ajavahemikus

1. septembrist
2. a. kuni
3. jaanuarini
4. a. Seega ei ole kahtlust, et ükski vaidlusalune kaubamärk ei ole olnud registreeritud nii pikka aega (viis aastat), mis võimaldaks kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistada olukorras, kus kaubamärgiomanik neid mõjuva põhjuseta ei kasutanud. Vaidlust ei ole selles, et apellant on kasutanud temale kuuluvaid kaubamärke nii nende sõnalisel kui ka visuaalsel kujul tema poolt osutatavates meediateenustes, s. h. edastatavates programmides. Vaidlus on selles, kas apellant on kasutanud neid KaMS § 3 tähenduses. Apellandi kaubamärgid esinevad nii sõnalisel kui ka visuaalsel kujul VHS-idel ja DVD-del saatesarjas “Kõige suurem sõber”, mida on alates
5. a. tänaseks kokku müüdud üle 3000 ühiku. Samuti on olnud võimalik saatesarja “Kõige suurem sõber”, kus kasutatakse apellandi kaubamärke, laenutada digitaalses laenutuses. Lisaks kasutab apellant kõnealuseid kaubamärke ka oma programmides. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu ei konstitueeriks apellandi poolt oma kaubamärkide eelkirjeldatud viisil kasutamine kaubamärkide kasutamist kaubamärgi funktsioonis. Pooled osutavad meediateenust, s. t., et nad toodavad ja edastavad muuhulgas saateid ning programme. Olukorras, kus kaks isikut osutab sama teenust, tekib vajadus isikute poolt osutatavaid teenuseid eristada. Eristamise aluseks saab olla isikule kuuluv kaubamärk. KaMS seisuskohast ei saa olla aktsepteeritav olukord, kus vastustaja saab igasuguste piiranguteta kasutada apellandi kaubamärke oma saadetes ja programmides. Maakohtu otsus välistab apellandi kaubamärkide kaitse, andes vastustajale piiramatu võimaluse nende kasutamiseks kasumi teenimise eesmärgil. KaMS § 14 lg. 1 p. 2 kohaselt on kaubamärgiomaniku ainuõiguseks muuhulgas keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerimine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Apellandile kuuluv kaubamärk “Leopold” on äravahetamiseni sarnane 18 vastustaja poolt üldsusele suunatud tähisega “Leo Põld”. Apellandi kaubamärk “Äpu” on identne vastustaja poolt üldsusele suunatud tähisega. Samuti on apellandi Leopoldi kujutav kaubamärk identne vastustaja poolt üldsusele suunatud tähisega. Lisaks on apellandile kuuluv Postikana kujutiskaubamärk äravahetamiseni sarnane vastustaja poolt kasutatud Postikana kujutisega, kus inimene oli grimeeritud ning riietatud, lähtudes Postikana kujutiskaubamärgist. Apellant peab viidatud märkide üldsusele suunamise all silmas vastustaja poolt näidatud reklaamklippi. Arvestades vastusaja poolt kasutatud tähiste identsust ja äravahetamiseni sarnasust, on tõenäoline vastustaja poolt kasutatud tähiste ja apellandi kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas assotsieerimine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Televaataja, olles näinud vastustaja saadet “Täna õhtul Leo Põld”, hakkab seda saadet ning selle tegelaskujusid seostama apellandi saatega “Kõige suurem sõber” ning selle tegelastega (kaubamärkidega). Vastustaja kasutab apellandi kaubamärke oma äritegevuses (KaMS § 14 lg. 1). Kasutades õigusvastaselt apellandi kaubamärke, mida suurem osa meediateenuste tarbijatest teab juba varasemast, soovib vastustaja tekitada tarbijates huvi saate vastu, mis omakorda tähendaks lõppkokkuvõttes kõrgeid vaatajanumbreid ja reklaamikäivet. Olukorras, kus vastustaja edastaks üldsusele saadet “Täna õhtul Leo Põld”, kus ei kasutataks apellandi kaubamärke, vaid näiteks suvalisi muid tegelasi, oleks tarbijate ning ka meedia huvi saate vastu vaieldamatult väiksem. Seega on vastustaja apellandile kuuluvaid kaubamärke kasutanud õigusvastaselt oma äritegevuses ning majandusliku kasu saamise eesmärgil. Apellandil on KaMS § 14 lg. 1 alusel õigus keelata vastustajal temale kaubamärkide “Kõige suurem sõber”, “Leopold” (s. h. kujutiskaubamärk) “Postikana” (s. h. kujutiskaubamärk) ja “Äpu” (s. h. kujutiskaubamärk) õigusvastane kasutamine (KaMS § 57 lg. 1 p. 1). Maakohus leidis õigesti, et vastustaja on saatesarjas “Kõige suurem sõber” kunstniku loodu, stsenaariumi, dialoogi ja muusikateoste varaliste õiguste omanik. Maakohtu väitel peab paroodia puhul olema selge, et selle autor ei ole esialgse teose autor, otsusest ei järeldu aga, et see nõue oleks täidetud. Seega on kohtuotsus vastuoluline. Maakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et hageja saadete vaatajaskond käsitleb vaidlusaluseid saateid paroodiana. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et paroodiasaade “Täna õhtul Leo Põld” ei piira hageja varalisi õigusi, kuna mahub

peatüki teose vaba kasutamise raamidesse (

§ 17ja § 19 p.

7). Formaat on saate üldine raamistik ja/või struktuur, millega nähakse ette saate läbiv stiil, kujundus, tegelaste vahelised põhisuhted, üldine plaan ning karakteristikute kogum. Iga konkreetse saate formaat on nähtav kõigile saate vaatajatele, kuna formaat määrab sisuliselt saate olemuse (selle tegelased, nende vahelised suhted, kujunduse jne.). Maakohus on sisuliselt seisukohal, et saatesarja “Kõige suurem sõber” formaadina esiletoodu on liiga üldine, et olla autoriõigusega kaitstav. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et saate formaat eeldabki teatud üldistatuse taset, kuna formaadiga määratletakse sisuliselt saate olemus ja selle eristatavus teistest saadetest. Saate formaadi väljatöötamine eeldab intellektuaalset panust, kuna formaadi raames on vajalik sätestada kogu saate raamistik, läbiv stiil, kujundus, telelaskujud ning nendevahelised suhted. Sellest tulenevalt tuleb saate formaati lugeda teoseks

§ 4lg.

3 mõttes, sest selle näol on tegemist originaalse tulemusega kunsti valdkonnas, mis on väljendatud objektiivses vormis ning on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav. Selliselt tagatakse, et saate formaadi looja õigusi ei rikuta originaalse formaadi kopeerimisega. Kui oleks võimalik nõustuda maakohtu seisukohaga, et saate formaat ei ole autoriõigusega kaitstav, tekiks olukord, kus oleks võimalik takistamatult toota täpselt analoogseid saateid sellise õiguse eest originaalse saate loonud isikule tasu maksmata. Maakohus ei ole ka põhjendanud, milles seisneb saate “Kõige suurem sõber” formaadi üldisus ning originaalsuse väidetav puudumine, mis võimaldas kohtul asuda seisukohale, et viidatud saate formaat ei ole autoriõigusega kaitstav. 19 Maakohus asus ebaõigele seisukohale, nagu ei oleks vastustaja paroodia näitamine vastuolus teose tavapärase kasutamisega. Teose tavapärase kasutamise mõiste sisustamisel ja vastustaja tegevuse kooskõla hindamisel teose tavapärase kasutamisega

§ 17

mõttes tuleb anda hinnang kõigile teose autori autoriõigustele kogumis ning hinnata muuhulgas ka autori enda ootusi oma teose edasisel vabal kasutamisel. Apellandi saatesari “Kõige suurem sõber” on lastesaade, mis on pigem suunatud väikelastele. Vastustaja saatesari “Täna õhtul Leo Põld” on saatesari, mis on suunatud täiskasvanutele ning mille sisu võib kokkuvõtlikult nimetada ebatsensuurseks, vulgaarseks ja lastele sobimatuks. Lastesaadete parodeerimine esitab paroodiale tunduvalt rangemaid nõudeid kui, näiteks, mõne muusikateose või mängufilmi parodeerimine. Lastesaadete parodeerimine viisil, mis nähtub käesolevas asjas avaldatud saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” osadest, võib avaldada negatiivset mõju lastele, kes seda vaatamata hilisele eetriajale nägema peaksid sattuma. Vastustaja kavatseb saadet näidata saatesarjana, mitte ühekordse saatena. See omakorda suurendab ohtu, et lastele sobimatu saade saab neile siiski kättesaadavaks ning riivab oluliselt saatesarja “Kõige suurem sõber” autori ootusi tema teose sihipärase (lastele suunatud) kasutamise osas. Apellandi saate tavapärane adressaat on laps ning teose tavapärase kasutamise hindamisel

§ 17mõttes tuleb lähtuda sellest asjaolust.

Apellant ei ole asja menetluse jooksul kordagi omaks võtnud, et saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” näol oleks tegemist tema saatesarja “Kõige suurem sõber” paroodiaga. Apellant on vaid esimese kohtuastme menetluses põhjendatult ümber lükanud võimaluse, et tema autoriõiguste rikkumine saaks olla õigustatud, tulenevalt teose vabakasutuse õigusest. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei pea paroodia kritiseerima mitte ainult algteost, vaid võib selle kõrval kritiseerida ka ühiskonna nähtusi, ühiskonnaliikmete hoiakuid ja veendumusi. Kohus ei ole aga selgitanud, milles avaldub apellandi tegelaskujude, nende hüüdlausete ja Leopoldi kostüümi kasutamise kriitiline eesmärk seoses parodeeritava saatega “Kõige suurem sõber”. Vastustaja saatesari ei kritiseeri ega pila apellandi saadet, samuti ei nähtu asja materjalidest, et vaidlusalune saade kritiseeriks ühiskonna nähtusi, selle liikmete hoiakuid vms. Vastustaja saatesari ei ole käsitletav paroodiana

mõttes, kuna viidatud saatesarjal puudub paroodia olemuslik element – kriitiline eesmärk algteose ja/või ühiskonna suhtes. Isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” näol on tegemist paroodiaga, on paroodia motiveeritud maht

§ 19p. 7 mõttes ületatud.

Proportsionaalseks ei saa lugeda olukorda, kus teose vabakasutuse raames kasutatakse domineerivalt algset teost. Paroodia lubatud mahu hindamisel tuleb arvestada apellandi saate formaadi kopeerimisega. Analüüsida ja arvestada tuleb ka paroodia kasutamise motiive, eesmärke ja kestust. Motiveeritud mahu hindamine peab andma paroodia lähteteose autorile mõistliku võimaluse kaitsta ennast oma teose põhjendamatu ja õigusvastase ärakasutamise eest vastustaja poolt osutatavates meediateenustes. Saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” kogu formaat tervikuna ning tegevustik (kirjade lugemine, piltide joonistamine jne.) on kopeeritud apellandi saatest “Kõige suurem sõber”. Saates esinevad tegelaskujud, nende kostüümid ja isegi tunnusmeloodiad on kopeeritud apellandi saatest. Viidatud mahus originaalsaate kopeerimist ei saa pidada motiveeritud mahuks. Vastustaja saatesari ei ole ühekordne projekt, kus kopeeritakse teataval määral originaalsaadet, vaid see kopeerib sisuliselt originaalsaadet tervikuna, olemata algteose või ühiskonna suhtes kriitiline.

§ 19

nõuab kasutatud teosel autori nime, teose nimetuse ning avaldamisallika äranäitamist paroodias. Vastustaja saates neid nõudmisi täidetud ei ole: puudub igasugune viide apellandi saate autorile, selle nimetusele ning avaldamisallikale. Maakohus leidis, et apellant on saatesarja “Kõige suurem sõber” autori varaliste õiguste omanik, kuid sellele vaatamata ei ole apellandi seaduslikud huvid kahjustatud. 20 Maakohus on apellandi seaduslike huvide sisustamisel rikkunud materiaalõigust, kuna on võtnud aluseks vaid apellandi kui kaubamärgiomaniku õigused, jättes täielikult tähelepanu alt välja apellandi kui autori varalised õigused.

§ 17

sätestatud autori seaduslike huvide võimaliku põhjendamatu kahjustamise kontroll eeldab, et kohus annaks hinnangu kõigile autori seaduslikele huvidele ning nende võimalikule kahjustamisele. Apellant on põhjendanud enda kui kaubamärgiomaniku ainuõiguste ja autori varaliste õiguste rikkumist. Vastustaja on edastanud saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” reklaamklipi, millega rikkus apellandi autoriõigusi ning kaubamärgiomaniku õigusi, tekitades sellega apellandile varalist kahju. Samuti tekiks apellandile tulevikus kahju seeläbi, kui vastustaja saatesarja “Täna õhtul Leo Põld” üldsusele suunaks. Apellant on oma kahjunõudes tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lõikele 6, mis annab kohtule diskretsiooniõiguse kahju suuruse määratlemiseks juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, saab kohus hinnata, lähtuvalt kahju tõenäolisest suurusest. Tõenäosuse piires on kohtul sellise kahju suuruse hindamisel diskretsiooniõigus ja –kohustus. VÕS § 127 lg. 6 sätestatut kordab TsMS § 233 lg. 1. Apellandile on kahju tekitatud seeläbi, et on rikutud tema kaubamärgi ainuomaniku õigusi ning autori varalisi õigusi. Vastustaja seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust tühistada maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata hagi üldtuntud kaubamärkide „Kõige suurem sõber“, „Leopold“, „Postikana“ ja „Äpu“ õigusvastast kasutamist lõpetama kohustamiseks ning samade kaubamärkide edasisest rikkumisest hoidumiseks, samuti nendele kaubamärkidele hageja ainuõiguste rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitise määramiseks ja kostjatelt väljamõistmiseks. Samuti nõustub kolleegium maakohtu otsusega osas, millega hagi kostja Ken Saani vastu rahuldamata jäeti põhjendusel, et tegemist ei ole kohase kostjaga. Eespoolkirjeldatud osas on maakohtu otsus piisavalt põhjendatud ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Kolleegium järgib selles osas kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 maakohtu otsuse põhjendust ega korda seda. Vastuseks hageja kaubamärgiõiguste kohta esitatud kaebuse väidetele märgib kolleegium, et hageja on põhjendamatult samastanud oma saate tegelased kui autoriõiguste objektid ning kui kaubamärgid. Asjaolust, et saates osalevad teatud tegelased, ei saa järeldada, et need tegelased on iseenesest kaubamärgid. Ka teose pealkirja ei saa iseenesest kaubamärgiks pidada. KaMS §-s 3 sätestatud kaubamärgi mõiste kohaselt on kaubamärk tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. Kaubamärgi mõistest tuleneb, et tähise kaubamärgiks oleku eelduseks on võimalikkus tähistada sellega kaupu või teenuseid ja nõustuda võib hagejaga, et seega ei ole tähise kaubamärgina käsitlemiseks tingimata vajalik, et kaubamärki oleks selles funktsioonis juba kasutatud. Hageja on aga tuginenud oma nõude alusena üldtuntud kaubamärkide rikkumisele. KaMS § 5 lg. 1 punkti 1 kohaselt saab õiguskaitse muuhulgas kaubamärk, mis on üldtuntud Eestis tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6bis tähenduses. Konventsiooni art. 6bis lg. 1 kohaselt kohustuvad liidu liikmesriigid ex officio, kui selle riigi seadused seda lubavad, või asjast huvitatud isiku taotlusel tagasi lükkama või kehtetuks tunnistama ja keelama kaubamärgi tarvitamise, kui märk kujutab endast teise märgi taasesitust, jäljendit või tõlget, mis võib põhjustada tema äravahetamist, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ tunnistab, et märk on selles riigis üldtuntud kui konventsiooni eesõigusi kasutava isiku märk ja seda tarvitatakse samasuguste või sarnaste 21 toodete jaoks. Käesolev säte laieneb ka juhtudele, kus märgi oluline osa kujutab endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib põhjustada äravahetamist teise märgiga. Kuigi osundatud sättes ei sisaldu üldtuntud kaubamärgi mõistet, järeldub sellest siiski ühemõtteliselt, et üldtuntud kaubamärgiks saab olla üksnes tähis, mida kaubamärgi funktsioonis on kasutatud. Vaatamata maakohtu sellekohasele ettepanekule (kd. I, tl. 172 – 173) ei ole hageja esile toonud, milliseid konkreetseid tähiseid on ta konkreetsete kaupade tähistamiseks kasutanud, sealhulgas, milliseid konkreetseid kaupu ja millisel viisil on ta tähistanud tähistega, mida ta peab üldtuntud kaubamärkideks. Juba puudulikult esiletoodud asjaolud iseenesest võimaldasid jätta kaubamärgiõiguste rikkumisele rajatud hagi rahuldamata. Maakohus leidis lisaks siiski õigesti ka seda, et hageja saate tegelaste tuntusest ei saa veel järeldada, nagu oleksid need tegelased tuntud kaubamärkidena ja nagu saaks sellest omakorda järeldada, et tegemist on üldtuntud kaubamärkidega. Hageja etteheide maakohtule, mis puudutab saatetegelaste tuntuse uuringut ja sellele antud hinnangut, ei ole põhjendatud. Maakohus ei kohustanud hagejat oma saate tegelaste tuntust uurima, vaid selgitas, et esmalt on küsimus selles, kas hageja on vaidlusaluseid tähiseid kasutanud oma kaupade ja teenuste eristamiseks ja kas ta seega saab tugineda kaubamärkide üldtuntusele (kd. I, tl. 172 – 173). Samas tegi kohus hagejale ettepaneku esile tuua, milliste kaupade ja teenuste puhul, millal ja kuidas on ta väidetavaid kaubamärke kasutanud, ning selgitas, et oma väiteid, sealhulgas kaubamärgi üldtuntuse kohta, peab hageja tõendama. Hageja otsustada oli, milliste asjaoludega ta oma nõuet põhjendab (TsMS § 5 lõiked 1 ja 2; § 363 lg. 1 p. 2) ning millised tõendid oma väidete tõendamiseks esitab (TsMS § 230 lõiked 1 ja 2; § 363 lg. 1 p. 3). Kolleegium leiab, et maakohus ei rikkunud selles osas menetlusnorme. Et hageja ei olnud kaubamärgiõiguse rikkumisest tulenevate nõuete alusena tuginenud asjaolule, nagu oleks kostja rikkunud tema registreeritud kaubamärke, ja apellant ei ole seda asjaolu apellatsioonkaebuses käsitledes järginud TsMS § 652 lõigetes 1 – 4 sätestatut, siis jätab kolleegium registreeritud kaubamärke puudutavad väited tähelepanuta. See ei takista hagejat pöördumast kohtusse nõuetega oma registreeritud kaubamärgiõiguste rikkumisest tulenevalt. Maakohtu järeldust, et Ken Saan ei ole asjas kohane kostja, ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse väitega, nagu hõlmaks TsMS § 392 lg. 1 punktis 6 sätestatud kohustus ka kohtu kohustust tuvastada, kas hageja on oma nõude suunanud materiaalõiguslikus mõttes õige kostja vastu, kolleegium ei nõustu. Menetlusõiguslikult on kostja isik, kelle vastu hagi on esitatud (TsMS § 205 lg. 2). Otsustades hagi esitamise ja selle üle, kelle vastu ja milline nõue esitada ning kuidas oma nõuet põhjendada, käsutab hageja oma menetlusõigusi, kusjuures oma menetlusõigusi käsutada saabki üldjuhul üksnes hageja ise (TsMS § 3 lg. 1, § 4 lõiked 1 ja 2, § 5 lõiked 1 ja 2, § 206 lg. 1, § 207 lg. 1, § 208 lõiked 1 ja 2 jt.). TsMS § 392 lg. 1 punktis 6 sätestatud kohustus selgitada eelmenetluses välja, kes on menetlusosalised ning kas ja kuidas neid kohtuistungile kutsuda, kätkeb üksnes selle väljaselgitamise kohustust, kelle vastu on hageja oma nõude esitanud, seega, kes on kostja menetlusõiguslikus mõttes. Ka apellandi poolt viidatud TsMS § 208 lõigetest 1 ja 2 nähtub, et kostja asendamine saab toimuda üksnes hageja taotlusel. See, kas hageja on tsiviilasjas kostjaks valinud isiku, kelle vastu tal on materiaalõigussuhtest tulenev nõue, on asja sisusse puutuv küsimus ja tuleb välja selgitada asja sisulisel lahendamisel, mitte eelmenetluses. Kui hagi on esitatud isiku vastu, kes ei ole vaidlusaluse materiaalõigussuhte osaliseks, siis on see iseenesest alus hagi rahuldamata jätmiseks. Sisuliselt lahendab kohus hagi otsusega (TsMS § 434) ja põhjendamatu on maakohtule tehtud etteheide, nagu oleks kohus pidanud eelmenetluses hagejale teatama, et tema poolt valitud kostja ei ole materiaalõiguslikus mõttes kohane. Asjaolust, et hageja olukord oleks soodsam, kui kohus oleks hagejale eelmenetluses teatanud, et Ken Saani näol ei ole tegemist kohase 22 kostjaga, ei saa järeldada kohtupoolset menetlusõiguse rikkumist. Pooled on kohtu ees võrdsed (TsMS 7), neil on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda (TsMS § 5 lg. 2 lause 1), maakohus on aga taganud pooltele võrdse võimaluse oma seisukohti põhjendada. Vastuväitena hageja nõudele on kostja Ken Saan muuhulgas algusest peale väitnud, et ta ei ole asjas kohane kostja (kd. I, tl. 190), kohus on teinud hagejale ettepaneku sellele vastuväitele vastata (kd. II, tl. 9) ning hageja on sellele vastuväitele ka vastanud, jäädes siiski oma Ken Saani vastu esitatud nõude juurde (kd. II, tl. 15). Seega ei saanud küsimus Ken Saani kui kostja kohasusest olla hagejale ka üllatav. Seadusel ei põhine hageja etteheide kohtule, et talle eelmenetluses ei teatatud, kuidas kavatseb kohus hageja poolt Ken Saani vastu esitatud nõude lahendada. Et Ken Saani vastu esitatud nõue jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad tema nii esimeses kui teises kohtuastmes tehtud menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 hageja kanda. Hageja autoriõiguste rikkumist puudutavas osas ei ole maakohtu otsus õige; selles osas tuleb otsus vastavalt TsMS § 656 lg. 1 punktile 5 ja lõikele 2 ning § 657 lg. 1 punktile 3 tühistada, tsiviilasi aga saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium leiab, et hageja autoriõiguste rikkumist puudutavate nõuete osas ei ole maakohus oma otsust piisaval määral põhjendanud, samuti ei ole maakohus neid nõuded puudutavas osas täiel määral täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. Maakohus leidis, et hageja saate formaat ei ole autoriõigusega kaitstav teos, et saate stsenaarium, muusika ja kunstniku loodu on taolised teosed ja varalised õigused nendele teostele kuuluvad hagejale, kuid jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja teoseid on kasutatud paroodias ja selleks motiveeritud mahtu ei ole ületatud. Seejuures ei tuvastanud maakohus faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, mismoodi ja millises ulatuses on hageja saatesarja „Kõige suurem sõber“ vaidlusaluse uue saatesarja tootmiseks kasutatud. Nii ei nähtu otsusest, milliseid hageja teoste osi, mil viisil ja mis mahus on vaidlusaluses uues teoses kasutatud. Jätnud tuvastamata need asja lahendamiseks olulised asjaolud, ei teinud maakohus oma järeldusi hageja saate paroodias motiveeritud mahus kasutamise kohta faktide põhjal. Maakohtu järeldused on üldsõnalised ja faktiliste asjaoludega seostamata. Seega ei vasta otsus TsMS § 438 lõikele 1, mille kohaselt otsust tehes otsustab kohus muuhulgas, mis asjaolud on tuvastatud, ega § 442 lg. 8 lausele 1, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse muuhulgas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. Kolleegium leiab, et teose paroodias kasutamise motiveeritud mahu üle ei ole võimalik otsustada, tuvastamata, mis mahus teost selles paroodias on kasutatud. Maakohus on otsuses märkinud, et saate formaat ei ole autoriõigusega kaitstav teos, viidates Saksa kohtupraktikale, ja samas, et hageja saate formaat konkreetsel juhul ei ole autoriõigusega kaitstav teos. Otsuse käsitlusest ei ole päriselt selge, kas kohus on üldse välistanud saate formaadi kui teose kaitstuse autoriõiguse alusel või on leidnud, et hageja saate formaati ei saa pidada autoriõigusega kaitstud teoseks, ja kui nii, siis kas ei ole see teos originaalsuse puudumise tõttu (

§ 4lg.

2) või ei ole hageja esiletoodud faktilised asjaolud selle põhjendamiseks küllaldased, sest otsuses on esitatud kõik märgitud seisukohad, ilma et neid oleks loogiliselt eristatud. Maakohtu otsus ei sisalda hinnangut selle kohta, millise AutoÕS §-s 5 sätestatud intellektuaalse tegevuse tulemusega on saate formaadi näol tegemist, millele AutoÕS-t ei kohaldata, või millise teose legaaldefinitsiooni kuuluva tunnuse puudumine välistab iseenesest saate formaadi kvalifitseerimise teosena

§ 4lg.

2 alusel. Nii ei ole otsuses põhjendatud järeldust, et saate formaat ei ole käsitletav teosena

tähenduses. Järeldust, et hageja saate formaat ei ole originaalne, ei ole kohus seostanud faktiliste asjaoludega, mis selle saate formaati iseloomustaksid, sest tunnuste loetelu, mis formaadis põhimõtteliselt peaksid sisalduma, ei saa niisugusteks faktideks pidada. Selleski osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg. 8 lausele 1. 23 TsMS § 392 lg. 1 punkti 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes. Hagiavalduses on hageja seoses autoriõiguste rikkumisega esitanud järgmised nõuded: kohustada kostjat lõpetama teose õigusvastane kasutamine (reklaamklipp); kohustada kostjaid hoiduma hageja autoriõiguste edasisest rikkumisest (saade); määrata varalise kahju suurus ning kohustada kostjaid kahju hüvitama (kd. I, tl. 7, 129). Nõuete materiaalõigusliku alusena on hageja tuginenud

§ 817lg.

1 punktidele 1, 2 ja 3.

§ 817lg.

1 p. 2 alusel võib autor teose õigusvastase kasutamise korral nõuda teose õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1055. VÕS §-s 1055 sätestatakse kahju tekitava tegevuse keelamine. Selle paragrahvi lg. 1 kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui sellega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamise lõpetamist. Hageja palus kohustada kostjat hoiduma hageja autoriõiguste edasisest rikkumisest, ei määratlenud aga tegusid, mille tegemisest peaks kostja hoiduma. Hagiavalduse nõudepunkti sulgudes sisalduv viide määratlemata saatele ei ole piisav, et mõista, mida hageja seoses viidatud saatega taotleb, ehk millise tegevuse keelamist ja millise saate suhtes hageja taotleb. Ka ei olnud hageja eristanud oma väidetavale kaubamärgiõiguse rikkumisele rajatud kahju hüvitamise nõuet autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudest ega määratlenud autoriõiguste väidetava rikkumisega tekitatud kahju suurust. TsMS § 363 lg. 1 punkti 1 kohaselt peab hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) nähtuma hagiavaldusest, vaidlusaluses hagiavalduses esitatud eespoolkirjeldatud nõuded ei olnud selgelt väljendatud, maakohus aga ei juhtinud sellele eelmenetluses hageja tähelepanu ega teinud talle ettepanekut oma nõudeid täpsustada. TsMS § 392 lg. 1 p. 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja ka menetlusosaliste faktilised väited esitatud nõuete kohta. Autoriõiguste rikkumist ja sellel põhinevaid nõudeid põhjendades väitis hageja hagiavalduses, et saatesarjas „Kõige parem sõber“, hilisema nimetusega „Täna õhtul Leo Põld“, on kasutatud hageja lastesaate „Kõige suurem sõber“ tegelaskujusid ja temaatikat ning saate formaat on üle võetud; samuti, et kostjate tegevus rikub autoriõigusi produtsendi loodule (eelkõige saateformaadi osas), stsenaariumile ning dialoogile (lastesaate tegelaste tuntud hüüdlaused jmt.), muusikateosele (eelkõige lastesaate tunnusmeloodia) ja kunstniku loodule (leopoldi kostüüm, äpu jmt.) (kd. I, tl. 2, 3). Otsuse kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et saate formaat kujutab endast saate üldist raamistikku, sellega nähakse ette saatesarja läbiv stiil, kujundus, tegelaste vahelised põhisuhted, üldine plaan ja karakteristikute kogum. Hageja ei toonud aga esile, milline on siis hageja konkreetse saate formaat (milline on hageja saate raamistik, milline on selle saate stiil, millist kujundust on kasutatud, millised on tegelaste vahelised põhisuhted, milline on teose üldine plaan ja milline on karakteristikute kogum) ja millises osas konkreetselt on uue teose loomisel hageja teost kasutatud (millist stsenaariumi osa ning milliseid dialooge, sealhulgas milliste tegelaste milliseid hüüdlauseid jne. on kasutatud). Nii jäi hageja poolt esiletoodu üldsõnaliseks ega sisaldanud faktilisi asjaolusid, mille olemasolu või puudumise tuvastamine oleks vaidluse lahendamise eelduseks. Sellelegi puudusele ei juhtinud maakohus hageja tähelepanu ega teinud talle ettepanekut esitada kohtule asjakohased faktid. Hageja saate formaadi kohta leidis maakohus otsuses, et see ei ole autoriõigusega kaitstav teos. Eespool on põhjendatud, et otsus ei ole selles osas loogiliselt täielikult jälgitav. Siiski sisaldab otsus järeldusi, mille kohaselt hageja esiletoodud kriteeriumid on liiga üldised ega ole originaalsed. Nagu eespool märgitud, on hageja tõepoolest nimetanud üksnes üldisi tunnuseid, mis tema arvates saate formaadi mõistet kirjeldavad, ega ole esile toonud konkreetse saateformaadi tunnuseid, kohus ei ole aga teinud hagejale ettepanekut muuhulgas esile tuua, mille poolest tema saate formaat kõigist ülejäänud saateformaatidest erineb ning milliste tunnuste kogum muudab selle originaalseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus 24 oleks menetlusosalistega neid vaidlusaluseid asjaolusid vastavalt TsMS § 351 lõikele 1 ka arutanud. TsMS § 392 lg. 1 p. 4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja ka tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et saatesarjas, mis koosneb neljast osast, igaüks pikkusega 23 minutit, ja mida kostja kavatseb telesaatena edastada, on kasutatud teost, millele varalised autoriõigused kuuluvad hagejale. Pooled vaidlesid selle üle, millises mahus on hageja teost kasutatud, kas see ületab paroodias kasutamise motiveeritud mahu ning seega, kas uue sarja eetrisseandmine oleks hageja teose õigusvastane kasutamine. Vaidlusalust uut saatesarja ennast ei ole kohtule esitatud, selle kogumist ei ole kohtult taotletud ja maakohus ei ole juhtinud poolte tähelepanu asjaolule, et faktilisi väiteid nii selle kohta, et tegemist on teose kasutamisega motiveeritud mahus, kui selle kohta, et seda motiveeritud mahtu on ületatud, tuleb pooltel tõendada. Maakohus ei ole teinud pooltele ettepanekut esitada selle vaidluse lahendamiseks olulise asjaolu kohta tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõrvaldada eelmenetluse puudused ja lahendada asi seaduse nõuetele vastava põhjendatud otsusega. Menetluskulud tuleb vaidlust jätkavate poolte vahel jaotada asja uuel läbivaatamisel vastavuses vaidluse lahendamise lõpliku tulemusega. Mare Merimaa Iko Nõmm Malle Seppik