) §-s 43 lg 2 sätestatud põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele, mis tähendab, et nõue tuleks jätta läbi vaatamata ja menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuna asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Selle lahendi mõte on teiste võlausaldajate huvide kaitse; nende kaasamine protsessi kolmandate isikutena ei ole mõeldav. Vastavad nõuded tuleb lahendada tsiviilmenetluses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.10.2006 lahend ja üldkogu 13.12.2005 määrus). Kuni aga Riigikohtu lahendist või Riigikohtu loakogu resolutsioonist tulenevalt pole üheselt selgunud, kas OÜ T tõepoolest on alates 19.11.2008 pankrotis tuleb menetlus seniks peatada. Käesoleval hetkel oleks ennatlik nii asja läbivaatamise jätkamine kui menetluse lõpetamine. Vastustaja leiab, et kohtumenetluse peatamine halduskohtus seonduvalt pankroti väljakuulutamisega ei ole õige ning vaidleb sellele vastu.
lg 2 kohaselt, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Antud olukorras ei ole aga tegemist olukorraga, kus nõude oleks esitanud maksuhaldur vaid kohtusse pöördus OÜ T kui võlgnik ning kaebaja viidatud kohtulahend ei kuulu kohaldamisele niisamuti kui
Vastustaja seisukohta toetab kaebaja poolt viidatud otsusele haldusasjas nr 3-3-1-39-05 esitatud riigikohtunike eriarvamuses väljendatu, mille kohaselt ei tähenda
Seega ei ole ülalnimetatud sätte mõte maksunõude vaidlustamisega seotud. TsMS § 356 lg 1 kohaselt, kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Seega on TsMS § 356 lg-st 1 tulenevalt seadusandja poolt ette nähtud võimalus ka juhuks, kui antud maksuotsuse kui võlausaldaja nõude osas peaks maksuhaldur hagiga pöörduma pankrotiasja menetleva tsiviilkohtu poole olukorras kus maksuotsus on vaidlustatud halduskohtus. Ka viitab vastustaja
lõikele 1, mille järgi, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi või muu avaldus, mis seondub pankrotivaraga, või kui võlgnik osaleb mõnes kohtumenetluses kolmanda isikuna, võib haldur astuda menetlusse 2 võlgniku seadusliku esindajana. Kui haldur on menetlusest teadlik, kuid menetlusse ei astu, võib võlgnik jätkata hagejana, avaldajana või kolmanda isikuna. Seega, kui haldur käesolevas asjas võlgniku asemel menetlusse ei astu, puudub kohtul vajadus menetluse lõpetamiseks või peatamiseks (3-3-1-88-06, p 14). Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuivõrd Pankrotiseaduses puudub sõnaselge säte pankroti väljakuulutamisel sellele eelnevalt kaebaja initsiatiivil alustatud halduskohtumenetluse lõpetamiseks, kuulub OÜ T suhtes käimasolev maksuvaidlus jätkuvalt halduskohtu pädevusse ja alust menetluse peatamiseks ei ole. Kohtu seisukoht 12.07.2006 halduskohtule esitatud kaebusega vaidlustas OÜ T tühistamisnõudega Maksuja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 28.03.2006 maksuotsuse nr 12-5/74 käibemaksu summas 132 078 krooni juurdemääramise kohta. Tartu Ringkonnakohtu 17.11.2008 määrusega asjas nr 2-99-141 tühistati Põlva Maakohtu 29.07.2002.a. määrusega kinnitatud kompromiss ja taastati Valga Maakohtu 10.09.1999.a. otsusega väljakuulutatud OÜ T pankrotimenetlus. Lahend on jõustunud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrused 3-7-1-2-675 ja 3-7-1-2714-08).
. Pankrotimenetlusega seonduv kohtumenetlus lõike 2 kohaselt „Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata“. Selle sätte mõte, tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrusest 3-2-1-71-06 seisneb selles, et kuivõrd maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel muutub maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest, on pankrotimenetluse eesmärk rahuldada kõikide võlausaldajate nõuded pankrotiseaduses sätestatud korras. Pankrotimenetluses esitatud nõuete eristamine ja neile pankrotimenetluses erinevate õigusnormide kohaldamine rikuks oluliselt isikute võrdse kohtlemise printsiipi. Eesmärgipärane on koondada kõik vaidlused pankrotiasjades esitatud nõuete üle pankrotiasja menetlevasse kohtusse (3-3-139-05, p 13). Pankrotiasju läbivaatavaks kohtuks on maa- või linnakohus (
Lahendis 3-3-1-88-06 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et tulenevalt üldkogu 13.12.2005 kohustuslikust otsusest 3-3-1-39-05 seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel, peab maksuhaldur kui võlausaldaja kooskõlas 1. jaanuarist 2004 kehtiva Pankrotiseadusega esitama maksukohustusest tuleneva nõude pankrotimenetluses, mis tähendab sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus. Seetõttu
Kohtu kohustus jätta nõue läbi vaatamata tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 3 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse. Võib lisada, et
44 lg 1 fikseerib üheselt olukorra, kus pärast pankroti väljakuulutamist toimub nõuete rahuldamine ainult Pankrotiseaduses sätestatu kohaselt. Maksuhaldur on vastukaaluks siiski arvanud, et antud asjas ei ole tema varalist nõuet võlgniku vastu esitanud, vaid vastupidi, vaidluse halduskohtus algatas hoopis OÜ T ning sellisel juhul kuuluks kohaldamisel hoopis
lg 1, mille järgi „kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi või muu avaldus, mis seondub pankrotivaraga, või kui võlgnik osaleb mõnes kohtumenetluses kolmanda isikuna, võib haldur astuda menetlusse võlgniku seadusliku esindajana. Kui haldur on menetlusest teadlik, kuid menetlusse ei astu, võib võlgnik jätkata hagejana, avaldajana või kolmanda isikuna“. Kohus on seisukohal, et OÜ T taotlust haldusakti tühistamiseks ei saa samastada tavalise vara tagastamisnõudega vaid tegemist on üksnes haldusakti vaidlustusega, mille sisuks on maksuhalduri äriühingu vastu suunatud nõude annulleerimine, st et pankrotivaraga seotud nõue vastavalt maksuotsuse sisule on maksuhalduril, mitte äriühingul. HKMS § 84 lg 4 p 4 järgi menetluse lõpetamisel kui asi ei kuulu halduskohtu pädevusse tagastatakse tasutud riigilõiv. Kuna OÜ T eest on 06.12.2006 Rahandusministeeriumi kontole 221023778606 tasunud riigilõivu OÜ G peab kaebaja halduskohtule teatama, kellele ja millisele arvelduskontole tuleb raha tagastada. Menetluskulude hüvitamist menetluse lõpetamisel kaebuse haldusekohtu pädevusse mittekuulumise motiivil Halduskohtumenetluse seadustik järgi pole ette nähtud. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 84 lg 4 p 4 kohtunik m ä ä r a s: 1. Lõpetada menetlus haldusasjas nr 3-06-1381. 2. Kohtute raamatupidamiskeskusel tagastada tasutud riigilõiv 3962 (kolm tuhat üheksasada kuuskümmend kaks) krooni ja 34 senti. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kättesaamisest Pärnu kohtumaja kaudu. Aivar Koppel, halduskohtunik 4 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.