lg 1 kohaselt peab vangla arvestama kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Seega on Tartu Vangla direktori käskkiri vastusolus
lg-ga 1 ning ei ole õiguspärane, kuna kaebuse esitaja võimelisust tööd teha ei ole arst kindlaks teinud. Kaebuse esitaja leiab, et tema ei ole võimeline tegema seda tööd, mida Tartu Vangla talle vastu tema tahtmist peale surub.
lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kaebuse esitaja leiab, et vangla direktoril on ainus õigus kinnipeetavat tööle rakendada
lg 4 alusel, mille kohaselt vangla direktori korraldusel on kinnipeetav kohustatud osalema töödes loodusõnnetuse, epideemia, avarii või katastroofi vältimiseks, likvideerimiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks ning muude erakorraliste sündmuste puhul. Kaebuse esitaja lisab, et töötamisest ta keeldunud ei ole, keeldus ta aga konkreetselt selle töö tegemisest, mis talle määrati. O. Kivirähk leiab, et Tartu Vangla on kohelnud teda ebainimlikult ning alandavalt. Lisaks ei ole Tartu Vangla kaebuse esitaja arvates distsiplinaarmenetlusi õiglaselt läbi viinud. Algatatud distsiplinaarmenetlustest sai kaebuse esitaja teada 15- 22 päevaste viivitustega. Euroopa Vanglareeglistiku p 26.6 kohaselt on vangidel võimalus valida töö iseloomu, milles nad soovivad osaleda, p 26.7 kohaselt vanglaasutuses pakutav töö, korraldus ja meetodid peavad maksimaalselt sarnanema ühiskonnas tehtava sama tööga, et harjutada vange tavatööelu tingimustega. 2 Kaebuse esitaja on korduvalt pöördunud Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi poole palvega tema töölt vabastamiseks antud ametikohalt, tema pöördumistele ei ole reageeritud. Tartu Vangla vastuväited kaebusele Tartu Vangla leiab, et kaebus on alusetu ja palub jätta selle rahuldamata. Kaebuse esitaja ei ole nimetanud, milles seisneb vaidlustatud haldusaktide õigusvastasus või kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine ega ühtki muud põhjust, mis tühistamiskaebust õigustaksid. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja märkus tema tööle määramise käskkirja õigusvastasuse kohta põhjusel, et O. Kivirähk on menetlustähtaegu ületades vaidlustanud halduskohtus direktori 23.10.2008.a käskkirja nr 1-4/1433, millega määrati ta vangla majandustööle abitöölise ametikohale, samuti nimetatud käskkirja alusel vanglaametnike 8., 9., 11. ja 24.-26.detsembril 2008.a antud korraldused tööle minna (haldusasi nr 3-09-414). Tööle määramise käskkiri kehtib alates 24.10.2008 kuni käesoleva ajani ja seega oli O. Kivirähk kohustatud vanglaametnike korraldusel tööle asuma. Ebaõige on kaebaja väide, et teda on määratud tööle tagaselja. O. Kivirähile tutvustati tööle määramise käskkirja järgmisel päeval, s.o 24.10.2008, mille kohta on O.Kivirähk andnud allkirja, lisades omakäelise märkuse, et ta ei nõustu käskkirjaga põhjusel, et ta ei ole tööle asumiseks soovi avaldanud. Seega ei saanud tulla talle ootamatult detsembri algul antud korraldus tööle minna. Kaebuse sisust nähtub, et O. Kivirähk on suurepäraselt teadlik vangistusseaduse (edaspidi
) § 37 sisust, mille kohaselt on iga kinnipeetav kohustatud töötama. Kaebaja seisukoht, et teda ei tohi tööle minemisest keeldumise eest karistada, on vastuolus
lg-ga 1, mille kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Seega oli õiguspärane ja eelnimetatud sättega kooskõlas kaebaja karistamine distsiplinaarkorras selle eest, et tema jättis 08., 09., 11. ja 17.12.2008.a süüliselt täitmata korralduse tööle minna. Distsiplinaarmenetlused on läbi viidud õiguspäraselt, kaebaja ei eita tööst keeldumist, tunnistades sellega ka ise vangla sisekorrareeglite rikkumist. Tema terviseseisundit puudutavad vastuväited on menetluse käigus üle kontrollitud ja kindlaks tehtud, et kaebaja on töövõimeline, sellega on tema süü vastuvaidlematult tuvastatud. Kaebaja suhtes kohaldatud karistused on proportsioonis üleastumise raskusega, seejuures on kahel esimesel korral kohaldatud kaebaja korralekutsumiseks kõige kergemat karistuse liiki – noomitust, andes sellega kaebajale võimaluse veenduda, et kohustuste rikkumine toob endaga vältimatult kaasa distsiplinaarkaristuse. Kahjuks ei ole noomimine avaldanud kaebajale vähimatki mõju ja ta jätkas tahtlikult ja sihipäraselt sisekorrareeglite rikkumist, mistõttu tuli kohaldada tema suhtes rangema meetmena kartserikaristust, kuna muud mõjutusvahendid ei ole piisavad mõjutamaks teda hoiduma sisekorrareeglite rikkumisest. Et kaebajal on tõsiseid raskusi distsipliinile ja õiguskorrale allumisega, on tõendatud tema kehtivate distsiplinaarkaristuste loeteluga. O. Kivirähk kasutab töökohustusest vabanemiseks kõikvõimalikke ettekäändeid: nii on ta nimetanud tööst keeldumise põhjustena peale tervise veel töötamise soovi mitteavaldamist, ebapiisavat tööoskust, lühikesi käsi jms. Viimati esitas ta vanglale taotluse enda töölt vabastamiseks põhjusel, et tööle mitteasumisega on ta rikkunud töödistsipliini ja peaks seetõttu töölt eemaldamisele kuuluma. Otsus O. Kivirähi tööle määramiseks oli vajalik taasühiskonnastamise eesmärgil tema suunamiseks õiguskuulekale teele, seetõttu ei pea õigeks O. Kivirähi vabastamist töötamise kohustusest. O. Kivirähil puudub tööharjumus ja tal on kujunenud arvamus, et ta ei pea 3 ülalpidamise teenimiseks töötama: töö olevat alandav. Samas ei tea O. Kivirähk, millised on ühiskonnas aktsepteeritud viisid elatise hankimiseks ja peab normaalseks, et tema ülalpidamisega tegeleb keegi teine: riik, sugulased, tuttavad. Negatiivset mõju on avaldanud ka kohtusse kaebuste esitamisel tema vabastamine riigilõivude tasumisest, mis on süvendanud O. Kivirähis veendumust, et ta ei pea kunagi tööle asuma, sest mittetöötavana laieneb talle õigus saada kõike tasuta. Ainus võimalus O. Kivirähi resotsialiseerimiseks on tekitada ja süvendada tööharjumust ning suunata teda omateenitud raha otstarbekale kasutamisele, sh tegema valikuid ja seadma prioriteete. Kohustuslikul jõukohasel tööl on kasvatuslik ja hariv iseloom, mida kinnitab ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 4 lg 3, mille kohaselt on lubatud kinnipidamise käigus rakendatava töökohustuse raames töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel või selliselt kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. Seega ei saa pidada sunniviisiliseks töid, mis on vajalikud ennekõike kinnipeetavate enesehoolduseks, näiteks koristustööd, mida vangla pakub O. Kivirähile. Kohtu otsus ja põhjendused Kaebuse esitaja palub tühistada Tartu Vangla direktori 05.01.09 käskkirja nr 1-4/6; 06.01.09 käskkirja nr 1-4/10; 07.01.09 käskkirja nr 1-4/21 ja 08.01.09 käskkirja nr 1-4/37 põhjusel, et teda on tööle määratud tagaselja, tema terviseseisundit kontrollimata ja on kohustatud pesema seinu ja põrandaid, mis on talle vastuvõetamatu. Samuti leiab kaebaja, et teda ei tohi tööle sundida ega tööst keeldumise eest karistada. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla direktori 23.10.2008.a käskkirjaga nr 1-4/1433 määrati O. Kivirähk vangla majandustööle abitöölise ametikohale töötasuga tunnis 12 krooni (tl 30) Tööle määramise käskkiri kehtib alates 24.10.2008.a. ja seega oli O. Kivirähk kohustatud pärast tööle määramise käskkirja kehtima hakkamist vanglaametnike korraldusel tööle asuma. O. Kivirähk keeldus täitmast vanglaametnike korraldust tööle minna 08.12.2009 (tl 32-33); 09.12.2008 (tl 39-40); 11.12.2008 ( tl 45) ja 17.12.2008 ( tl 51). Kaebaja väide, et teda on määratud tööle tagaselja ei vasta tegelikkusele. O. Kivirähile tutvustati tööle määramise käskkirja 24.10.2008, mille kohta on O.Kivirähk andnud allkirja, lisades omakäelise märkuse, et ta ei nõustu käskkirjaga põhjusel, et ta ei ole tööle asumiseks soovi avaldanud ( tl 30 pöördel).
Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole kohustatud töötama 1) üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav;2) üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav;3) kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; 4) kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Kuna
lg 1 järgi on kinnipetav kohustatud töötama, siis peab vangla kinnipeetava ka võimaluse korral tööga kindlustama.
lg 1 kohaselt vangla kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kinnipeetavate kindlustamiseks tööga võib vangla rajada oma territooriumil või väljaspool seda käitiseid, võimaldada kinnipeetavatel töötada väljaspool vanglat või rakendada neid vangla majandustöödel.
lg 3 kohaselt vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vangla 4 juhtkonna äranägemisel. Vastavalt
on kinnipeetaval õigus saada puhkust ja § 43 lg 1 sätestab, et töötamisel makstakse kinnipeetavale töötasu. Kohus on seisukohal, et O. Kivirähi karistamine distsiplinaarkorras selle eest, et ta keeldus 08., 09., 11. ja 17.12.2008.a. täitmast vanglaametnike korraldust tööle minna, on õiguspärane. Vanglaametniku korraldusele mitteallunud kinnipeetav ei rikkunud
Allumiskohustuse rikkumine on kohtu veendumusel raske üleastumine, mis raskendab distsipliini tagamist vanglas ja seeläbi ohustab vangla julgeolekut. 1. märtsi 2007.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Tööle asumisest keeldumise selgituseks on O. Kivirähk esitanud erinevaid põhjendusi. Kaebuses väidab O. Kivirähk, et tal ei ole võimalik tööle asuda tervislikel põhjustel, lisaks sellele ei ole ta tööle asumiseks soovi avaldanud ning vangla poolt pakutav töö on talle vastuvõetamatu.
Vangla meditsiiniosakond on väljastanud tõendi selle kohta, et kaebuse esitajal ei ole meditsiinilisi vastunäidustusi töötamiseks ( tl 36). Kohtul ei ole alust arsti hinnangut kahtluse alla seada. Kohtu veendumusel on tööle asumisest keeldumise tegelikuks põhjuseks see, et kaebaja peab vangla poolt pakutud tööd (seinte ja põrandate pesemine) tema väärikust alandavaks. Nii märgib O. Kivirähk 19.01.2009.a. 08.01.2009.a. käskkirja nr 1-4/37 peale esitatud vaides, et ta ei hakka iialgi vangla seinu pesema, sest see töö on temale alavääristav ja solvav (tl 55 pöördel). Suhtumist vangla poolt pakutavasse töösse näitab ka Justiitsministeeriumile 08.02.2009.a esitatud selgitustaotluses märgitu: „ … käesoleval juhul on küsimus selles, kas vangla saab mind sundida tegema ükskõik missugust tööd, isegi kui see läheb vastuollu minu enda maailmavaate ja põhimõtetega./…/ Kas sellise karistuspoliitika näol vangla tõesti arvab, et nüüd hakkan neid seinu ja põrandaid pesema, sellisel juhul unistagu edasi“ (tl 68). Kohus on seisukohal, et kaebaja on distsiplinaarüleastumised (vangla sisekorrareeglite rikkumine) toime pannud süüliselt. Enne karistuste määramist on läbi viidud korrektne ja nõuetele vastav distsiplinaarmenetlus. Kaebaja väited selle kohta, et distsiplinaarmenetlus ei olnud õiguspärane, kuna kaebaja sai algatatud distsiplinaarmenetlustest teada 15- 22 päevaste viivitustega, ei anna alust vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks.
lg 2 kohaselt kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Sama paragrahvi lõike 41 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Antud juhul on kõik distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõuded täidetud. Kaebuse esitajat teavitati koheselt ettekannete koostamisest seoses tööle minemisest keeldumisega ja talle anti võimalus seletuse kirjutamiseks (tl 33-34; tl 39-41; 45-47)). Distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitati kaebajat vastavalt 29.12.2008, 02.01.2009 ( tl-d 35, 42, 47 ja 53). Kaebajale on tutvustatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet (protokolle) ja talle anti ka võimalus esitada oma vastuväited. ( tl 10, tl 37, tl 43, tl 48). 5 Kaebaja suhtes kohaldatud karistused on proportsioonis üleastumise raskusega, seejuures on kahel esimesel korral kohaldatud kõige kergemat karistuse liiki – noomitust, andes sellega kaebajale võimaluse veenduda, et kohustuste rikkumine toob endaga vältimatult kaasa distsiplinaarkaristuse. Kuna kaebuse esitaja jätkas sisekorraeeskirjade tahtlikku rikkumist, on tema suhtes rangema meetmena kartserikaristuse kohaldamine põhjendatud ja proportsionaalne. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus Olar Kivirähi (Kivirähk) kaebuse Tartu Vangla direktori 05.01.2009 käskkirja nr 1-4/6, 06.01.2009 käskkirja nr 1-4/10, 07.01.2009 käskkirja nr 1-4/21 ning 08.01.2009 käskkirja nr 1-4/37 tühistamiseks rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.