2-07-34879/60

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-07-34879 Tsiviilasi T. L.’i hagi H. L.’i vastu ühisvara jagamiseks ja lapsele elatise saamiseks H. L.i vastuhagi lapse suhtes vanema õiguste määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. mai
4. a. osaotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. L.’i apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
5. oktoober
6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant T. L. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX, XXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX), esindaja adv. Gennadi Kull Vastustaja H. L. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-X XXXXXXX), esindaja adv. Mati Maksing RESOLUTSIOON:
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. mai
9. a. osaotsus, millega tuvastati poolte abielusuhete lõppemise aeg. Tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
10. Apellatsioonkaebuse nõue osaliselt rahuldada.
11. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
12. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. 2 Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
13. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
14. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
15. septembril
16. a. esitas T. L. Harju Maakohtusse hagi H. L.’i vastu ühisvara jagamiseks ja lapsele elatise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sündis poolte abielust sündis XX.XX.XXXX tütar E. M. L.. Abikaasa on siiani kandnud kõik lapse ülalpidamisega seotud kulud, kuid poolte läbisaamine on halb ja hageja peab nii enesele kui lapsele muretsema eraldi elamispinna. Hageja pidas lapsele igakuuliselt vajalikeks kulutuseks 6599 krooni, selle summa paluski hageja kostjalt elatisena lapsele välja mõista. Poolte ühisvara väärtuseks kokku on 5.692.660, 75 krooni, kumbki pooltest peaks jagamise tulemusena saama sellest vara poole ühisvara väärtuses. Hageja tegi ettepaneku, kuidas ühisvara poolte vahel jagada. Kostja vastuväited ja vastuhagi Kostja leidis, et hagi lapsele elatise saamiseks tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kostja täidab oma ülalpidamiskohustust täies ulatuses, hageja lapsele ülalpidamist ei anna, peale selle elab laps suurema osa ajast koos kostjaga. Kostja märkis, et kui kohus elatisenõuet läbi vaatamata ei jäta, siis vaidleb kostja sellele sisuliselt vastu. Ühisvara jagamise nõude võttis kostja osaliselt õigeks, esitades seisukohad ühisvara koosseisu ja maksumuse kohta ning tehes ettepaneku, kuidas ühisvara poolte vahel jagada.
17. detsembril
18. a. esitas kostja vastuhagi abielu lahutamiseks ja lapse elukohaks isa elukoha määramiseks. Edasine menetlus
19. veebruari
20. a. osaotsusega lahutas Harju Maakohus poolte abielu. Kohus märkis otsuses, et pooled jätkavad vaidlust ühisvara jagamiseks ja lapsele elatise saamise ning lapse suhtes vanema õiguste määramiseks. Edasises menetluses täpsustasid pooled oma seisukohti vaidluse alla jäänud nõuete osas. Esimese astme kohtu otsus
21. mai
22. a. osaotsuse resolutsioonis märkis maakohus, et rahuldab hagi osaliselt osaotsusega abielusuhete lõppemise tuvastamiseks. Kohus tuvastas, et poolte abielusuhted lõppesid
23. juulil
24. a. Otsuse kohaselt palus hageja kohtuistungil rahuldada hagi osaotsusega abielusuhete lõppemise aja tuvastamiseks. Hageja väitel lõppesid poolte abielusuhted kostja esitatud 3 vastuhagiga abielu lahutamiseks. Kostja nõustus hageja nõudega lahendada osaotsusega abielusuhete lõppemise aja tuvastamine. Kostja on seisukohal, et abielusuhted lõppesid
25. juulil
26. a. PkS § 18 lg. 3 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Pooled vaidlevad abielusuhete lõppemise aja üle. Maakohus kirjeldas otsuses põhjalikult tunnistajate B. J., J. R., P. T., K. K. ja S. Z. poolt kohtuistungil antud ütlusi ning poolte poolt vande all antud seletusi. Kohus osundas otsuses sellele, et hageja töötas kostjale kuuluvas äriühingus OÜ S., kust ta vabastati
27. juulil
28. a. ning töövaidluskomisjon teda tööle ei ennistanud; sellele, et pärast
29. juulit
30. a. asus hageja ette valmistama hagi kohtusse ning tema esindaja kogus selleks tõendeid; sellele, et alates
31. juulist
32. a. tasub kostja hagejale lapse ülalpidamiseks elatist, hageja on kirjutanud omakäeliselt kostja kohustuse tasuda lapse õpingud A. koolis, sõltumata elatise suurusest, kostja on sellega aga nõustunud
33. augustil
34. a.; samuti sellele, et juulist
35. a. puudus pooltel ühine majapidamine. Otsuses sisalduva järelduse kohaselt lõppesid poolte abielusuhted
36. juulil
37. a., kuna hageja kinnitas, et sellel päeval kostja teda peksis ja ta pidi pöörduma traumapunkti, samuti möönis hageja, et hagi esitamisel lootis ta suhete paranemist. Ebausaldusväärseks pidas kohus hageja väidet, et ta ei mäleta, kas abielusuhted olid lõppenud, kui kostja tasus hageja arvelduskontole lapse ülalpidamiseks elatist alates
38. juulist
39. a. Tunnistajate B. J. ja J. R. ütlustega on leidnud kinnitust, et pooled käisid koos reisimas. Kostja seletusega on tõendatud, et ta oli üksinda reisil - augustis
40. a. Kreetal, novembris – Austraalias, detsembris – Tais. Septembris oli hageja üksinda kolm nädalat Londonis. Seega kuulub hageja nõue abielusuhete lõppemise tuvastamise osas osaliselt rahuldamisele. Menetlus jätkub T. L.i hagis H. L.i vastu ühisvara jagamiseks ja lapsele elatise saamiseks ning vastuhagis lapse suhtes vanema õiguste määramiseks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tuvastada, et poolte abielulised suhted lõppesid novembris
41. a. T. L. palus täpsustada
42. veebruaril
43. a. toimunud kohtu eelistungi protokolli. Protokolli kolmandal leheküljel on kirjas, et abielusuhted lõppesid
44. juulil
45. a., kuigi hageja ei ole kunagi pidanud silmas seda kuupäeva abielusuhete lõppemise ajana. Hageja teatas, et sel kuupäeval käis ta arsti juures, kuid protokolli parandamise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Apellant ei nõustunud maakohtu poolt tunnistajate ütlustele antud hinnanguga. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta J. R. ütlusega, et poolte abielulised suhted lõppesid sügise lõpus või talve alguses, või millises põhjuslikus seoses on
46. juulil
47. a. poolte vahel asetleidnud sündmus abieluliste suhete lõppemisega
48. juulil
49. a. Kohus jättis selgitamata, kuidas S. Z. ütluse alusel saab teha järelduse, et poolte abielulised suhted lõppesid
50. juulil 2007.a. Hageja vande all antud seletusest nähtuvalt suhted lõppesid siis, kui kostja andis abielulahutuse sisse. Suhted lõppesid siis, kui kostja tuli reisilt jaanuaris
51. a. Hageja kinnitas, et
52. juulil
53. a. oli peksmine, kuid see ei olnud abielusuhete lõppemise aeg. Kohus jättis põhjendustes märkimata osa hageja poolt antud ütlusi, muuhulgas selle kohta, et jaanuaris 2008 sai hageja aru, et suhted on lõplikult läbi. Jääb selgusetuks, kuidas sai maakohus eeltoodust järeldada, et pooltevahelised suhted lõppesid just
54. juulil
55. a. Pooled ei ole kunagi teineteisele teatanud, et tänasest on suhted lõppenud. Kuna vastustaja esitas hagi
56. detsembril
57. a., siis ta esitas selle hoiatusena, et on valmis abielusuhete lõpetamiseks, kui apellant jääb vara jagamise hagi juurde kindlaks. Apellant ei loobunud vara jagamise hagist ning
58. a. jaanuaris otsustas H. L., et ta jääb abielulahutuse küsimuses oma nõude juurde ning soovib, et abielu lahutataks. Asjaolu, et lahkumineku küsimus oli lõplikult 4 küpsenud just jaanuaris
59. a., tõendab B. J. ütlus selle kohta, et eelmise aasta jaanuaris – veebruaris taheti sauna minna, kuid kui H. tuli koju, lülitas ta elektri välja. Kohus on jätnud märkimata kostja ütlused, mis ta andis
60. aprillil
61. a. toimunud istungil ja mille kohaselt hageja tahtis sauna
62. veebruaril, kostja lubas tal tulla ja läks ise sel ajal ära; kostja üritas leppida ja tõin lilli ning kingitusi, aga vastvõtt oli külm. Kostja nimetatud
63. veebruar langeb kokku B. J. ütlusega sauna kohta. Ka kostja ütlustest võib välja lugeda kahevahel olekut. Ta ei olnud veel
64. veebruaril
65. a. täiesti veendunud, et nende suhted T. on lõppenud. Hetkel, kui apellant esitas vara jagamise hagi kohtule, ei olnud tal kavaski lahutada poolte abielu, tema ainsaks sooviks oli päästa vara. Ka kostja kinnitas oma ütlustes, et vara jagamise jutt hakkas kohe peale abiellumist. Abielulahutusest sai hageja teada alles vastuhagist. Vastuhagi abielu lahutamiseks oli esialgu mõeldud rohkem hirmutamiseks kui tõsimeeli. Hageja sai abielulahutuse nõudest teada alles jaanuaris
66. a. Peale seda, kui kostja sõitis ära Taisse, pooltel enam tõesti ei olnud abielulisi suhteid. Puudus füüsiline kontakt, hageja ei pesnud kostja riideid ega valmistanud talle süüa, kostja ei saanud osaleda lapse kasvatamises ega muudes perekonna üritustes. Kuid mainitud tähtaeg november
67. a. on tinglik, sest siis ei teadnud kumbki pooltest, et jaanuaris
68. a. langetavad nad otsuse, et nende kooselu on lõppenud. Kui poolte abielulised suhted oleksid lõppenud enne vastuhagi esitamist, siis vaevalt, et kostja oleks kinni maksnud apellandi õpingud ning muud ülalpidamiskulud. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 2 ja § 657 lg. 1 p. 3 alusel, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tegi asjas osaotsuse, millega tuvastas poolte abielusuhete lõppemise ajahetke. Osaotsuse tegemise menetluslikku alusnormi maakohus otsuses ei märkinud. Otsusest võib mõista vaid, et maakohus pidas asjas osaotsuse tegemist võimalikuks sellest tulenevalt, et mõlemad pooled sellega nõustusid. Osaotsuse tegemise eeldused on sätestatud TsMS § 450 lg. 1 lauses 1, mille kohaselt juhul, kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis, võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist. Seega saab kohus seaduse kohaselt teha osaotsuse mingi menetluses esitatud tsiviilõigusliku nõude kohta. Vaidlusaluses asjas olid pooled vastastikku esitanud mitmeid nõudeid – nõude lapsele elatise saamiseks, nõude ühisvara jagamiseks, nõude lapse elukoha määramiseks –, kuid vastuolus TsMS § 450 lg. 1 lausega 1 ei lahendanud maakohus osaotsusega neist ühtegi. Resolutsioonis märkis maakohus küll, et rahuldab hagi osaliselt, otsuse resolutsiooni ega ka põhjenduse põhjal ei ole aga mõistetav, mida kohus sellega silmas pidas, sest ühegi nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta kohus seisukohta ei võtnud ning ühtegi esitatud nõuetest kohus ei lahendanud. Asjaolu, et poolte ühisvara jagamise nõude lahendamine eeldab nende abielusuhete lõppemise aja tuvastamist, ei muuda selle faktilise asjaolu tuvastamise taotlust iseseisvaks tsiviilõiguslikuks nõudeks, mille kohus võiks lahendada osaotsusega. Seejuures ei olene osaotsuse tegemise võimalikkus sellest, kas pooled soovivad mingi faktilise asjaolu tuvastamist osaotsusega või mitte. Maakohus ei oleks abielusuhete lõppemise aega eraldi menetluses ühisvara jagamiseks esitatud hagi lahendamisest saanud tuvastada ka vaheotsusega. Seega ei saa maakohtu poolt tehtud lahendit ka taoliseks otsuseks pidada. Nii võib TsMS § 449 lg. 1 kohaselt kohus teha 5 poole taotlusel vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks ja nõutava rahasumma tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. TsMS § 449 lg. 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse kohta. Riigikohus on lahendis 3-2-1-10-08 leidnud, et viidatud sätete põhiliseks eesmärgiks on vältida kulukat, aegavõtvat ning tarbetut tõendamismenetlust. Vaidluse lahendamiseks ühe olulise faktilise asjaolu – abikaasade abieluliste suhete lõppemise ajahetke – tuvastamine nõude sisulisest lahendamisest eraldi menetluses taolist eesmärki ei täidaks. Riigikohus on tunnustanud vaheotsuse tegemise võimalikkust abikaasade ühisvara jagamise vaidluses ühisvara koosseisu tuvastamiseks juhul, kui see aitaks vältida ühe poole väidete kohaselt ühisvara koosseisu kuuluvate asjade väärtuse määramiseks kuluka ekspertiisi tegemise vajadust. Maakohus vaidlusaluse otsusega poolte ühisvara koosseisu ei tuvastanud. TsMS § 449 lõiget 3 ei ole võimalik tõlgendada sedavõrd laiendavalt, nagu oleks vaheotsustega võimalik ükshaaval eraldi põhimenetlusest tuvastada vaidluse lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid. Niisugune tuvastamine ei täidaks muuhulgas ka menetlusökonoomia saavutamise eesmärki: sellega, et kohus hindab mingi faktilise asjaolu kohta juba kogutud tõendeid enne vaidluse sisulist lahendamist eraldi lahendiga, ei väldita kallist ega aeganõudvat tõendamismenetlust, et aga selle lahendi peale saab edasi kaevata, ei ole taolise lahendiga võimalik menetlust kiirendada ega odavamaks muuta, pigem vastupidi. Mingi mõistliku eesmärgiga, millega vaidlusalusel juhul võiks vaheotsuse tegemise vajadust põhjendada, ei ole kumbki pooltest ega ka maakohus taolise otsuse tegemist seostanud. Et esimese astme kohtu menetluses asetleidnud menetlusnormi rikkumine ei võimalda ringkonnakohtul asja sisuliselt lahendada, tuleb otsus tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Selles mõttes on apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatud. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik