3-09-438/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-438 Haldusasi O.B.’u kaebus Justiitsministeeriumi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks summas 200 000 krooni Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja: O.B.; Vastustaja: Justiitsministeerium; Esindaja: Margot Olesk. RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata;
3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
5. 15.12.2005 pöördus O.B. Justiitsministeeriumi poole palvega anda talle Interpoli telefoninumber, kuna ta soovis teatada kuriteost. Justiitsministeeriumi 22.12.2005 vastus nr 41-08-5126 ei sisaldanud Interpoli telefoninumbrit.
6. 21.11.2008 esitas O.B. Justiitsministeeriumile kahju hüvitamise taotluse. 26.01.2009 kirjaga nr 11-4/2423 jättis Justiitsministeerium taotluse rahuldamata. 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7. Kaebaja selgitab, et pöördus 15.12.2005 Justiitsministeeriumi poole palvega anda talle Interpoli telefoninumber, kuna ta soovis teatada kuriteost. Tallinna Vanglas keelduti kategooriliselt andmast talle Interpoli telefoninumbrit, vaid anti talle tarbetu Keskkriminaalpolitsei number 6 123
8. Justiitsministeerium vastas kaebajale 22.12.2005 kirjaga nr 4-1-08/
9. Vastuses ei olnud märgitud Interpoli telefoninumbrit. Kaebaja ei saanud seetõttu teatada kuriteost ja sellega rikuti tema õigusi.
10. Kaebaja palub Justiitsministeeriumi tegevusetuse eest kanda riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lõike 1 ja 2 alusel tema isiklikule arvele Tallinna Vanglas 200 000 krooni. Kaebaja selgitab, et nõuab RVastS § 7 lõike 1 alusel kahju hüvitamist, kuna kahju ei ole tema seisukoha kohaselt võimalik muul viisil kõrvaldada. Interpoli numbri sai kaebaja teada hiljem ja teisest allikast. RVastS § 7 lõike 2 alusel saab kaebaja nõuda kahju hüvitamist, kuna Justiitsministeerium ei sooritanud toimingut õigeaegselt ning rikkus sellega tema õigusi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
11. Justiitsministeerium märgib esiteks, et vaidlus on ajendatud kinnipeetav O.B.u väidetest, et Justiitsministeerium ei andnud talle Interpoli telefoninumbrit. Vastustaja leiab, et Interpoli numbri andmist ei saa pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks, võttes arvesse asjaolu, et isikule anti Keskkriminaalpolitsei number tulenevalt isiku väidetest, et tema sooviks on teatada kuriteost. Interpol on aga rahvusvaheline politseitööd koordineeriv organisatsioon, mille eesmärgiks on ennekõike võitlus rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Eestis tegelevad aga kuritegude menetlemisega politseiasutused ja prokuratuur.
12. Vastustaja leiab, et kaebuses ei esine kahju hüvitamise aluseid. Kaebaja ei ole esiteks näidanud, milles väljendub 200 000 kroonise kahju tekkimine. Riigivastutuse seaduse kohaselt võib avaliku võimu kandjalt taotleda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebusest ei selgu, millise kahju hüvitamist kaebaja taotleb, kuid võib eeldada, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, kuna kaebaja ei ole tõendanud rahalise kahju tekkimist. Mittevaralise kahju hüvitamise puhul kohaldub RVastS § 9 lõige 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. O.B.u puhul ei ole ükski eeltoodud asjaolu kohaldatav, mistõttu puudub alus mittevaralise kahju hüvitamiseks.
13. Vastustaja lisab, et Justiitsministeeriumi 26.01.2009 vastuse nr 11-7/2423 andmisel selgitati välja, et O.B.u õiguste rikkumist ega kahju tekitamist ei tuvastatud. Samuti ei taotlenud kaebaja Justiitsministeeriumilt Interpoli telefoninumbri väljastamist, vaid juhtis Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et vangla ei väljastanud talle seda. Selgus ka, et vangla väljastas kaebajale Interpoli telefoninumbri 22.12.
14. Tallinna Vangla selgitas O.B.ule 12.01.2006 vastuses nr 1-13/25910-1, et vanglal ei olnud võimalik Interpoli numbrit kaebajale anda kohe seetõttu, et see ei olnud vanglaametnikule teada. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. 2 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
16. Vaidlust ei ole selles, et Justiitsministeeriumi 22.12.2005 vastus nr 4-1-08/5126 ei sisaldanud Interpoli telefoninumbrit. Pooled vaidlevad selle üle, kas Justiitsministeerium rikkus Interpoli telefoninumbri andmata jätmisega kaebaja õigusi, jättes kaebaja ilma kuriteo teatamise võimalusest ja tekitades sellega talle kahju.
17. Kohus kontrollib kõigepealt, kas kaebaja õigusi on rikutud, kuna Justiitsministeerium ei edastanud kaebajale Interpoli numbrit. Kohus märgib, et nõustub vastustajaga selles, et Interpol on rahvusvaheline politseitööd koordineeriv organisatsioon, mille eesmärgiks on võitlus rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Seega isegi kui kaebaja võttis ühendust Interpoliga, ei oleks kuriteo menetlemine ja lahendamine olnud nende pädevuses. Kaebaja ise on selgitanud kaebuses, et vanglas anti talle Interpoli numbri asemel tarbetu Keskkriminaalpolitsei number. Kohus leiab, et tegemist oli õige numbriga, kuna Keskkriminaalpolitseis asub Interpoli ning Europoli riiklik keskbüroo. Numbri andnud ametnik arvas õigustatult, et kaebajal on asjakohasem pöörduda Interpoli vastava riikliku büroo poole. Seega oli kaebaja ekslikul arvamusel, et sellest numbrist talle kasu ei ole.
18. Kohus märgib lisaks, et kuna kaebaja eesmärgiks oli kuriteost teada anda, oleks pädevaks organiks, kelle poole kuriteoteatega pöörduda, olnud vastavalt politseiseaduse §-le 3 politsei või vastavalt prokuratuuriseaduse §-le 1 prokuratuur. Käesoleval juhul ei viita üksi asjaolu sellele, et kaebaja soovis teatada rahvusvahelisest kuriteost. Isegi kui siiski oletada, et mingil põhjusel oli kaebajale tarvilik just Interpoli keskasutuse number, siis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt väljastas Tallinna vangla selle numbri 22.12.
19. Seega kui kaebaja esitas taotluse Justiitsministeeriumile 15.12.2005 ning number väljastati talle Tallinna Vangla poolt 22.12.2005, sai kaebaja vajaliku numbri 7 päevaga. Kuna kaebuses märgitu kohaselt vastas Justiitsministeerium kaebajale samuti 22.12.2005, ei oleks kaebaja ka Justiitsministeeriumi käest numbrit kiiremini saanud.
20. Kohus lisab eelnevale, et kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on Justiitsministeerium märkinud, et kahju hüvitamise taotluses märgitud kuupäeval ei ole O.B. Justiitsministeeriumi poole pöördunud. Justiitsministeerium oletas, et kaebaja on pidanud silmas 01.12.2005 Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud märgukirju, mis edastati prokuratuuri poolt 06.12.2005 kirjaga nr PRP-13/05/500 Justiitsministeeriumile. Märgukirjades juhtis O.B. tähelepanu helistamise mittevõimaldamise, kartseri olmetingimuste ja tervishoiuteenuste kvaliteedi kohta. Justiitsministeeriumi poolt Interpoli telefoninumbri väljastamise taotlust märgukirjad ei sisaldanud. Justiitsministeerium edastas 15.12.2005 kirjaga nr 4-1-08/5126 märgukirjad Tallinna Vanglale lahendamiseks. Tallinna Vangla selgitas O.B.ule omakorda 12.01.2006 vastuses nr 1-13/25910-4, et Interpoli numbrit ei olnud koheselt võimalik kaebajale anda, kuna see ei olnud vanglaametnikule teada, kuid Interpoli number edastati O.B.ule 22.12.
21. Materjalidest ilmneb, et kaebaja ei ole tegelikult esitanud taotlust Interpoli numbri saamiseks, vaid on teavitanud, et vastavat numbrit talle vangla poolt antud ei ole. 3
22. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Justiitsministeeriumi poolt Interpoli numbri edastamata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Justiitsministeeriumile ei tulene ka ühestki õigusaktist kohustust väljastada kinnipeetavatele kolmandate asutuste kontaktandmeid. Kuna kohus tuvastas, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, ei saa kaebajal olla tekkinud varalist või mittevaralist kahju. Kaebaja poolt kahju tekkimine põhjendamata, tõendamata ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
23. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja palus jätta kohtukulud kaebaja kanda, kuid ei esitanud kohtule kohtukulude nimekirja. Seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 4