Obsah (10)

§ 142§ 146§ 147§ 135§ 136§ 158§ 121§ 160§ 154§ 144

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2009. a.

) § 158 lõikele 2 ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 algas aegumise arvestus alates

1. maist
2. a. otsast peale. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte tahteavaldused olid suunatud sõiduki müügilepingu sõlmisele, mitte laenulepingu sõlmimisele. Hageja ei ole ka esitanud kostjale pretensioone laenu tagastamata jätmise osas. 3 Kostja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. Iga korduv kohustus aegub perioodiliselt koos kõrvalnõuetega ühel ajal, alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Iga korduva kohustuse aegumine peab toimuma korralise aegumise sätete kohaselt, kui ei esine

-s sätestatud erijuhtumeid. Kõik väidetavast laenulepingust tulenevad hageja nõuded aegusid hiljemalt seisuga

1. detsember
2. a. Esimese astme kohtu otsus
3. aprilli
4. a. vaheotsusega jättis Harju Maakohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
5. juulit
6. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuivõrd hageja nõuete aluseks olev leping on sõlmitud
7. juunil
8. a., on see hageja väidetest lähtuvalt vaadeldav laenulepinguna TsK § 272 lg. 1 tähenduses. Viidatud normis sisalduva määratluse kohaselt on laenuleping leping, mille järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kostja on vaidlustanud hageja väite, mille kohaselt tema nõuded tulenevad laenulepingust. Kostja väitel oli poolte vahel sõlmitud leping suunatud sõiduki MercedesBenz 190 müümisele. Kostja ei ole oma vastuväiteid laenulepingu rahatuse ja müügilepingu sõlmimise kohta asja senise menetluse käigus siiski tõendanud. Samas ei omaks see nõuete aegumise üle otsustamisel määravat tähtsust, kuna igal juhul oleks tegemist tehingust tulenevate nõuetega, mille aegumisele kohalduks sama õiguslik regulatsioon. Laenusumma lõplik tagastamine pidi laenulepingu punkti
9. 2 kohaselt toimuma
10. detsembril
11. a. ning esimese osamakse tähtpäevaks oli hageja väidete kohaselt
12. juuli
13. a. Seetõttu tuleb nõuete aegumise käsitlemisel vastavalt VÕS RakS § 9 lõikele 1 lähtuda kehtivas

-s sisalduvast aegumise regulatsioonist. VÕS RakS § 9 lg. 1 järgi kohaldatakse

-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne

1. juulit
2. a. tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
3. juulit
4. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
5. juulit
6. a. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded olid tekkinud küll enne
7. juulit
8. a., kuid muutusid sissenõutavaks pärast nimetatud kuupäeva. Kehtiva

§ 142lg.

1 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas

§-ga 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 146lg.

1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab

§ 147lg.

1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Täiendavalt tuleb arvestada

§ 135

lõikest 1 tulenevaga, mille kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt

§-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Laenulepingu punkti

1. 2 kohaselt pidi kogu laenusumma olema tagastatud
2. detsembriks
3. a. Seega algas ka viimase lepingujärgse väidetava osamakse osas aegumistähtaeg hiljemalt
4. detsembril
5. a.

§ 136

lõikest 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kõnealuseks vastavaks päevaks tuleb aastates, kuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul senise kohtupraktika põhjal lugeda sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus.

§ 136lg.

9 järgi loetakse tähtaja määramisel päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Kuna laenumaksete tagastamine pidi toimuma osade kaupa, 4 kehtib tähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse (osamakse) jaoks. Selline käsitlus on kooskõlas kehtiva

§-ga

1. Sisuliselt sama tulenes ka enne
2. juulit
3. a. kehtinud

§-st

1. Samas puudub sellel käesoleval juhul otsene õiguslik tähtsus, kuna lepingujärgne viimane osamakse pidi olema tasutud
2. detsembriks
3. a. Seega oleks hageja kõik laenulepingust tulenevad nõuded aegunud ikkagi hiljemalt
4. detsembril
5. a. Hagiavaldus on kohtule esitatud
6. mail
7. a., s. t. pärast nimetatud kuupäeva. Samas on kostja vaidlustamata asjaolude kohaselt teostanud vähemalt ühe laenu tagasimakse ka pärast laenu tagastamise tähtpäeva. Puudub vaidlus selles, et kostja on viimase tagasimakse teostanud
8. mail
9. a. Seetõttu tuleb pidada põhjendatuks hageja väiteid aegumise katkemise kohta.

§ 158lg.

1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi lg. 2 kohaselt seisneda muuhulgas õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises või intresside maksmises. Sisuliselt sama tulenes ka enne 1. juulit 2002. a. kehtinud

§ 121lg.

1 punktist

1. Hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumise 3-aastane tähtaeg katkes seega
2. mail
3. a. ning uuesti alanud aegumistähtaeg oleks lõppenud
4. mail
5. a. kell 24.00 (kuna
6. mai
7. a. oli puhkepäev). Seega on hagiavaldus esitatud aegumistähtaja viimasel päeval (s. o. aegumistähtaja piirides) ja hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on põhjendatult märkinud, et poolte vahel puudub allkirjastatud maksegraafik laenusumma tagastamise kohta, mistõttu võiks vaidluse lahendamisel lähtuda ka üksnes allkirjastatud laenulepingust. Kuigi laenulepingu punkt
8. 1 sellise maksegraafikule olemasolule viitab, ei ole hageja seda asjas tõendina esitanud. Asja materjalide hulgas ei ole ka mistahes teisi tõendina vaadeldavaid dokumente laenu tagasimaksete tähtaegade ja suuruste kohta. Hageja poolt esitatud graafik (väljatrükk) kostja tegeliku maksekäitumise kohta ei ole vaadeldav tõendina TsMS § 229 lg. 2 tähenduses. Graafik üksnes selgitab hageja nõuete arvutuskäiku. Samas ei oma laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku puudumine nõuete aegumise seisukohalt õiguslikku tähtsust, sest aegumise kohaldamise taotlus jääb rahuldamata aegumise katkemise tõttu (

§ 158lg.

1). Põhjendamatu on kostja tuginemine aegumise taotluses hagi menetlusse võtmise ajahetkele (kohus on hagiavalduse menetlusse võtnud

1. oktoobril
2. a.). Seadus seob hagi aegumise peatumise hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (

§ 160lg.

1), seega mitte hagi menetlusse võtmisega. Hagi esitamine ja selle menetlusse võtmine on eraldiseisvad menetlustoimingud, mida tuleb teineteisest õiguslikult eristada. Aegumise vastuväite esitamine ja aegumise kohaldamise taotluse võimalik rahuldamine kohtu poolt ei muuda võlausaldaja nõudeid iseenesest olematuks. Võlgnik võib üksnes keelduda kohustuse täitmisest (

§ 142lg.

1). Aegumise vastuväite esitamine ei pruugi seega tähenda kostja seisukohta, et hagejal kostja vastu nõuded puuduvad. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kohaldada aegumist. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 154ega arvestanud Riigikohtu seisukohti.

Riigikohus on leidnud, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146lg.

1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes

§ 147lõigetest 1 ja 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, s.

t. ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue

§ 154

kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul, alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena

§ 144kohaselt koos põhinõudega.

Kuna laenumaksete tagastamine pidi toimuma osade kaupa, kehtib tähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Iga osamakse suurusega 5235 krooni, mis tuli alates

1. juulist
2. a. tasuda igakuuliselt vastava kuu
3. kuupäeval kuni
4. detsembrini
5. a., aegus 3 aasta möödudes maksetähtpäevast.
6. detsembriks
7. a. oli aegunud viimane tasuda tulnud makse. 5 Et kõik osamaksed on aegunud, siis
8. mai
9. a. osamakset võiks lugeda vaid makseks, millega tunnistati viimast kuumakset. Seda enam, et hageja esitatud lepingu graafikust peab aru saama, et tema luges selle maksega tasutuks vaid
10. märtsi
11. a. kuumakse ja see saab tähendada vaid ühe kuumakse, mitte kogu lepingust tuleneva nõude tunnistamist. Vastustaja hagi võeti menetlusse alles
12. oktoobril
13. a. Maakohus ei ole üldse käsitlenud otsuses aegumise taotluse teist osa – apellandi
14. märtsi
15. a. taotluste ja seisukohtade p.
17. Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu vaheotsus on õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Kolleegium peab võimalikuks asja sisuliselt lahendada vaatamata sellele, et kumbki pooltest ringkonnakohtu istungile ei ilmunud ja apellant on esitanud taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks. Apellandi esindaja esitas apellandi nimel nimetatud taotluse kohtuistungi toimumise päeva hommikul meilitsi, põhjendades seda oma haigestumisega ja lubades haiguslehe ja tõendi esitada hiljem. Mingeid tõendeid taotluses märgitud asjaolu kohta ei olnud taotlusele lisatud ja kolleegium leiab, et taotlust ei ole piisaval määral põhistatud. Kolleegium leiab aga, et apellandi taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks ei ole ringkonnakohtule siduv olenemata selle põhjendusest. Nii on TsMS § 649 lõikes 1 sätestatud, et kui apellant või vastustaja kohtuistungile ei ilmu, lahendab ringkonnakohus kaebuse tema osavõtuta või lükkab asja arutamise edasi. Muu menetlusosalise kohtuistungile ilmumata jäämise korral lükkab ringkonnakohus kohtuistungi edasi ainult mõlema poole ühisel taotlusel. Osundatud normist tuleneb, et apellatsioonimenetluse poolte kohtuistungilt puudumise korral on ringkonnakohus õigustatud lahendama kaebuse sisuliselt, olenemata poole puudumise põhjusest, kui see on otstarbekas ja aitab kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele, milleks on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (TsMS § 2). Vaidlusaluses asjas on kaebusega vaidlustatud maakohtu vaheotsust aegumise kohta, mõlemad pooled on oma seisukohad selles küsimuses kirjalikes menetlusdokumentides esitanud, mingeid uusi asjaolusid, mille esitamine apellatsioonimenetluses oleks lubatud, ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et selles asjas on otstarbekas ja menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas lahendada kaebus sisuliselt vaatamata apellandi taotlusele kohtuistung edasi lükata. Vastuseks kaebusele leiab kolleegium, et see ei ole põhjendatud. Kui vaidlusalune laen tuli tagastada igakuuliste osamaksetena koos intressiga ajavahemikul
18. juulist
19. a. kuni
20. detsembrini
21. a., nagu apellant on väitnud, siis algas kõigi
22. a. tasuda tulnud osamaksete osas aegumistähtaeg
23. jaanuaril
24. a. kell 00.00 ning lõppes
25. detsembril
26. a. kell 24.
27. Osamaksete puhul, mille tegemise tähtpäev langes
28. aastasse, algas aegumistähtaeg vastavalt samale sättele
29. jaanuaril
30. a. kell 00.00 ja lõppes
31. detsembril
32. a. kell 24.
33. Et kostja tegi makse
34. mail
35. a., seega ajal, mil aegumistähtaeg ühegi tasumata osamakse ja sellele vastava intressi osas ei olnud möödunud, siis leidis maakohus õigesti, et kooskõlas

§ 158

lõikega 2 on tegemist kostjapoolse nõude tunnustamisega, millega sama paragrahvi lg. 1 kohaselt aegumine katkes. Kõigi tasumata osamaksete osas algas aegumistähtaeg uuesti

1. mail
2. a. ja et hagi kohtusse esitamiseks tahteavalduse tegemise tähtaja viimane päev
3. mai 2007 langes pühapäevale, siis leidis maakohus vastavalt

§ 136lõikele 8 õigesti, et hagi esitamise ajaks 28.

mail

1. a. ei olnud hagi aegunud. Hagi aegumise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, millal kohus hagi menetlusse võttis, sest TsMS § 362 lõikes 1 sätestatu kohaselt on juhul, kui hagi on kostjale hiljem kätte 6 toimetatud, hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatud nii hagi esitamisega seotud menetlusõiguslike kui ka materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, muu hulgas tähtaja järgimise ning tähtaja kulgemise katkemise ja peatumise hindamisel. Vaidlusaluses asjas ei ole kahtlust selles, et hagi on kohus menetlusse võtnud ja hagi on kostjale kätte toimetatud. Seega on hagi esitatud selle kohtusse jõudmise ajal
2. mail
3. a. Apellant ei ole pidanud vajalikuks kaebuses märkida, millised on need tema vastuväited, mida kohus hagi aegumise kontekstis ei ole käsitlenud. Kui kostja pidas silmas oma väidet, mille kohaselt hageja on kaotanud õiguse võlga sisse nõuda hea usu põhimõtte rikkumise tõttu, siis ei ole see aegumise kontekstis asjakohane. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 apellandi Nikolai Manohhini kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik