KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1606 Haldusasi Harju maavanema protes

§-d 192 lg 3 ning MRSms2005 § 26 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustavad lõpetama tagastamise menetlust ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, juhul kui isik pole tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Protesti esitaja selgitab, et tegu ei ole menetlustähtaegadega, mida saaks 2 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada, vaid seadusest tulenevate tähtaegadega, mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus.

1. Protesti esitaja viitab ka MRSms2005 eelnõu (Riigikogu X koosseis, eelnõu SE 681 ) seletuskirjale, milles põhjendatakse MRS § 192 lõike 3 vajalikkust ning kus märgitakse, et kui õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Saue Vallavalitsus vaidleb protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja,

§ 192

lõike 1 kohaselt on nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid, mille all on silmas peetud pärimisseadust (PäS). Vastustaja viitab J. P. surma ajal kehtinud PäS § 3 lõikele 2 ning protestitava korralduse andmise ajal kehtinud PäS § 115 lõikele 1, § 118 lõikele 3, § 117 lõikele 4 ning leiab, et eeltoodud sätetest tulenevalt oli J. R.l õigus kuni 21. juulini 2007 esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Vastustaja märgib ka, et üheski maareformi reguleeriva õigusakti sättes ei ole öeldud,

või selle rakendusaktid oleksid maa tagastamise nõudeõiguse pärimise küsimuses pärimisseaduse suhtes erinormideks, mistõttu tuleb MRS § 192 lõiget 3 ja MRSms2005 §-i 26 käsitleda maa tagastamise subjektide suhtes distsiplineeriva eesmärgiga sätetena, mille rikkumine ei too endaga automaatselt kaasa imperatiivset tagastamismenetluse lõpetamise kohustust.

1. Eelneva seisukoha kinnituseks viitab vastustaja
2. novembril 2005 jõustunud MRSms2005 seletuskirjale, mille kohaselt on MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 kehtestamise eesmärgiks kiirendada pikaleveninud maareformi lõpuleviimist, ent kus ei ole analüüsitud nende sätete vastavust põhiseaduse ega PäS normidele, millest saab vastustaja hinnangul järeldada, et sätete eesmärk ei olnud piirata isikute põhiõigusi pärimisele või omandile, vaid tagada maareformi lõpuleviimine.
3. Vastustaja leiab,

ms2005 § 26 tõlgendus, mille kohaselt kohustab see norm imperatiivselt tagastamismenetlust lõpetama ilma võimaluseta tähtaegu ennistada, oleks vastuolus PS §-ga 11, kuna see moonutaks pärimis- ja omandiõiguse olemust, tekitades olukorras, kus isik on küll pärinud õiguse, kuid seadusega muudetakse võimatuks selle õiguse kasutamine. Samuti leiab vastustaja,

ms2005 § 26 tõlgendamine selliselt nagu seda teeb protesti esitaja, välistaks tähtaja ennistamise võimaluse ka juhul kui pärimistunnistuse esitamise tähtaja möödalaskmiseks on olnud mõjuv põhjus. Vastustaja leiab ka, et riigi huvi maareformi kiire lõpuleviimise vastu ei saa olla olulisem, kui isikule omandi- ja pärimisõiguse tagamine.

1. Vastustaja leiab, et pärimistunnistuse esitamiseks antud tähtaja näol on tegemist menetlustähtajaga, kuna MRS reguleerib tagastamismenetlust kui haldusmenetluse eriliiki. Vastustaja märgib, et vallavalitsusel on õigus HMS § 34 lg 1 alusel tähtaeg ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel.
2. Vastustaja ei nõustu protestis toodud tõlgendusega VV määruse 1993/36 punktile 56, leides, et selle sätte alusel saab tagastamismenetluse lõpetada vaid siis, kui isikut on tagastamise tähtaegadest kirjalikult teavitatud ning ta on need mõjuva põhjuseta mööda lasknud, ent käesoleval juhul ei olnud kohalikule omavalitusele üldse teada, kes on maa tagastamise õigustatud subjekt ja seega oli võimatu teda ka kirjalikult teavitada, mistõttu 3 pikendas vallavalitsus VV määruse nr 1993/36 punkti 56 alusel korduvalt iseseisvalt Sepa A23 tagastamismenetluse tähtaega.
3. Protestis esitatud viite kohta MRSms §-le 12, leiab vastustaja, et sellest sättest ei tulene, et selle järgimata jätmisel tagastamismenetluse lõpetatakse. Vastustaja leiab, et samamoodi nagu MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 puhul, on ka MRSms § 12 eesmärk distsiplineeriv ega too endaga kaasa automaatset tagastamismenetluse lõpetamist, sest vastupidise tõlgenduse korral oleks see vastuolus PäS ja PS normidega.
4. Ka märgib vastustaja, et isegi kui eeldada, et haldusakt on õigusvastane, tuleb selle kehtetuks tunnistamisel arvestada isiku õiguspärase ootusega, et haldusakt jääb kehtima (HMS § 67 lg 2). Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on isikul kindlasti tekkinud õiguspärane ootus, sest haldusakti vastuvõtmisest on möödunud juba üle kahe aasta, samas ei ole teadaolevalt ka riigil olulist avalikku huvi konkreetse maatüki vastu, mis kaaluks üles isiku huvi haldusakti kehtima jäämise suhtes. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
5. J.R. vaidleb maavanema protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt selgitab kolmas isik, et oma soovi maa tagastamiseks kinnitas ta Saue Vallavalitsusele
6. augustil 2006 esitatud avalduses ning saades notarilt pärimisõiguse tunnistuse
7. novembril 2006, esitas selle samal päeval ka vallavalitsusele ning võttis ühendust ka maamõõtjaga, tasudes viimasele
8. veebruaril 2007 maamõõtmise eest osalise tasu 6000 krooni. Kolmas isik leiab, et protestitava korraldusega tekitataks uut ülekohut ning see oleks vastuolus Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) §-s 2 sätestatud omandireformi eesmärgiga.
9. Kolmas isik märgib ka, et ta ei olnud kuni
10. aasta juulikuuni teadlik sellest, et tal on üldse võimalik maa tagastamiseks vajalikke toiminguid sooritada, ent sel ajal kuulis raadiost, et nõudeõigust pärima õigustatud isikutele on antud lisatähtaeg õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks nõudeõiguse pärimise kohta, mispeale pöördus kohe ka vallavalitsuse poole ning ka notari poole, kes aga oma suure töökoormuse tõttu sai pärimisõiguse tunnistuse väljastada alles 2006.aasta novembris, kusjuures samal päeval esitas kolmas isik selle ka vallavalitsusele.
11. Kolmas isik viitab VV määruse 1993/36 punktile 17, mille kohaselt toimub nõudeõuguse pärimine tsiviilseadustes sätestatud korras ning õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Seejuures märgib kolmas isik, et PäS kohaselt oli kolmandal isikul õigus kuni
12. juulini 2007 esitada notarile avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Kolmanda isiku hinnangul oleks PS §-ga 11 vastuolus olukord, kus pärinud isik esitab tunnistuse mittetähtaegselt ning seetõttu muudetakse seadusega selle õiguse kasutamine võimatuks. Kolmas isik on seisukohal, et kohalikul omavalitusel on kaalumisvõimalus, juhul kui pärimistunnistuse esitamise tähtajast pole kinni peetud mõjuval põhjusel, nagu käesoleval juhul, kui kolmas isik ei teadnud oma õigusest pärida.
13. Ka leiab kolmas isik, et pärast nõudeõiguse pärimise tähtaja ennistamist on tal tekkinud õiguspärane ootus, et maa talle tagastatakse.
14. Kolmas isik selgitab, et tema mõistis MRSms §-i 26 selliselt, et kuna J. P. pärand avanes
15. juulil 1997, siis on see avanenud enne MRSms §-i 26 jõustumist ning seega saab ta esitada 4 vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse üheksa kuu jooksul nimetatud sätte jõustumisest arvates.
16. Kolmas isik on seisukohal, et kui ta oleks pidanud nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöörduma enne
17. jaanuari 2004, oleks tegemist erakordse piiranguga, kuna pärandi vastuvõtmiseks oli tal notari poole pöördumiseks aega kuni 21.juulini
18. Ka märgib kolmas isik,

ms2005 §-is 26 räägitakse eraldi nõudeõigust parima õigustatud isikust ning nõudeõiguse pärinud isikust ning sellest sättest ei tulene keeldu, et enne õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamist, ei tohiks 9 kuu jooksul esitada avaldust ka notarile. 22. Kolmas isik leiab,

§ 192

lg 3 ning MRSms2005 § 26 annavad kohalikule omavalitsusele õiguse lõpetada tagastamise menetlus, kuid normides ei sisaldu keeldu maa tagastamise menetluse alustamise kohta. Siinkohal viitab kolmas isik Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1575, mille kohaselt maareformi puudutavad tähtajad ei ole õigust lõpetava vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega ning kohalikule omavalitsusele on normi kohaldamisel märkimisväärne kaalutlusõigus. Seetõttu on kolmas isik seisukohal, et vallavalitsusel on õigus HMS § 34 lg 1 alusel omal algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaeg ennistada, kui tähtaeg on mõõda lastud mõjuval põhjusel, viidates siinkohal ka VV määruse 1993/36 punkti 56 lõikele 5, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse pikendada tähtaega omal algatusel.

1. Ka leiab kolmas isik, et kuigi seadusandja eesmärk võis olla maareformi kiirendatud lõpuleviimine, ei saa omaette eesmärgiks olla õigustatud isikute maast ilmajätmine ning maareformi kiirendamine kui eesmärk tuleb igal juhul saavutatuks lugeda, kui pärimisõiguse tunnistus on esitatud.
2. Kolmas isik viitab Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas 3-08-2187, et olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt taidetud järgmised tingimused: 1) õigustatud subjekti eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) õigustatud subjekti eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist; 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuvate põhjusteta.
3. Ka viitab kolmas isik sellele, et maavanem on seisukohal, et õigusaktide täitmise tagamine on väga oluline avalik huvi, kuid ei selgita, milles seisneb oluline avalik huvi kolmandale isikule maade tagastamata jätmise korral. Siinkohal viitab kolmas isik Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas 3-08-2187, kus leiti,

§192

lg 3 eesmärk ei ole anda kohalikule omavalitsusele võimalust mistahes põhjusel aastaid veninud maa tagastamise menetluse lõpetamiseks ning maa tagastamise menetluse lõpetamine sel alusel on välistatud, kui vastava otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et Harju maavanema protest on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Saue Vallavalitsuse
2. aprilli 2007 korraldus, millega tagastati Saue 5 vallas asuv Sepa A-23 õigusvastaselt võõrandatud maa J. R.le, on õigusvastane ning vaatamata korralduse andmisest möödunud ajale ei ole J. R.l tekkinud õiguspärast ootust kehtimajäämisele.
3. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Saue vallas asuv Sepa A-23 maa tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni
4. veebruari 1998 otsusega omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektiks selle vara suhtes tunnistati J. P. Vaidlust pole ka selles, et J. P. suri xx xx xxxx ega selles, et toona kehtinud pärimisseaduse (PäS) § 3 lg 2 kohaselt avanes J. P. pärand tema surmapäeval. Samuti pole vaidlust selles, et J. P. seadusjärgne pärija J.R. esitas notarile pärimisavalduse
5. juulil 2006 (tl. 19), ega selles et notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt on pärandvaraks Sepa 23-A maa tagastamise nõudeõigus, J. R.le
6. novembril 2006 ega selleski, et kõnealuse pärimisõiguse tunnistuse esitas J.R. Saue Vallavalitsusele
7. märsil 2007, olles siiski eelnevalt juba
8. augustil 2006 esitanud Saue Vallavalitsusele avalduse maa tagastamise kohta, kus selgitas ka seda, et vajalik pärimisõiguse tunnistus on vormistamisel.
9. Vaidlus on poolte vahel käesolevas asjas aga MRS § 192 lg 3 ja sellega seotud üleminekusätete (eelkõige MRSms2005 § 26) tõlgendamise ja kohaldatavuse üle. Samuti on vaidlus selles, kas, eeldusel, et Saue Vallavalitsuse korraldus on objektiivses mõttes õigusvastane, on kolmandal isikul tekkinud õiguspärane ootus selle kehtimajäämise suhtes.
11. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.
12. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel.
13. juulil 2007 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni
14. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne 2MRsÕms jõustumist (st. enne
15. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati kehtetuks
16. jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 12 sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates.
17. novembril 2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne
18. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning 6 kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
19. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni
20. novembrini 2005 reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus nõustub protesti esitaja seisukohaga,

§ 192

lg 3 ning selle rakendussätted, millest käesoleval juhul on oluline eelkõige MRSms § 12, reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes. Kuni

1. detsembrini 2008 (ning ka J. P. pärandi avanemise ajal) kehtinud PäS §-s 4 sätestati, et pärimiseks peab pärandaja pärandi vastu võtma. PäS § 117 lg 1 ning § 118 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks esitada notarile avaldus kas notari poolt selleks määratud tähtaja jooksul või kui notar sellist tähtaega andnud ei olnud, siis mitte hiljem kui 10 aasta möödumisel pärandi avanemisest. PäS § 117 lg 3 kohaselt loeti pärandaja pärandi vastu võtnuks ka juhul kui pärimisavaldust notarile tähtaegselt ei esitanud, küll aga oli asunud selle tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama.
2. MRS §-s 192 ning MRSms §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik üksnes notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti seaduses ette teistsugused tähtajad võrreldes PäS §-s 118 sätestatud tähtaegadega. Kohus järeldab MRS § 192 ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine näiteks ka muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama hakkamisega.
3. Kuivõrd J. P. suri ja tema pärand avanes xxxx. aastal, siis oleks tema pärijad pidanud pärast MRS § 192 lg 3 jõustumist (st. pärast
4. juulit 2000) pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt
5. juulil 2001 ehk ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest (2MRsÕms § 26 lg 2). Seadusandja pikendas hiljem seda tähtaega selliselt, et pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega kuni
6. jaanuarini 2004 (MRSms § 12) ning mille kohaselt tuli juhul, kui pärand avanes enne
7. jaanuari 2003 (nagu see oli ka J. P. puhul), pärima õigustatud isikul esitada notarile avaldus hiljemalt
8. jaanuaril
11. detsembril 2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning
12. veebruaril 2009 haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas enam vastu võtta ega sellest loobuda. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et J.R. oleks enne
13. jaanuari 2004 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks (vastavas osas pärandi vastuvõtmiseks) notari poole pöördunud. Eelviidatud lahendites leidis ringkonnakohus samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja möödumist notarile esitatud pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa tagastamise nõudeõiguse osas tühine ning seepeale ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Ringkonnakohtu eelviidatud otsused on jõustunud, üks neist edasi kaebamata, teine aga pärast Riigikohtu-poolset kassatsioonkaebuse 7 menetlusse võtmisest keeldumist ning halduskohtu hinnangul on neis avaldatud seisukohad asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Käesoleval juhul tulenes kaebuse esitajale seadusest kohustus esitada maa tagastamise nõudeõiguse vastuvõtmiseks notarile avaldus ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates ning jättes sellel tähtajal avalduse esitamata kaotas kolmas isik võimaluse maa tagastamise nõudeõigust pärida.
14. Kolmas isik on viidanud oma seisukoha toetuseks Tallinna Ringkonnakohtu
15. veebruari 2009 otsusele haldusasjas nr 3-08-513, kus ringkonnakohus leidis,

§ 192lõikes 3 ning MRS ms §-s 26 sätestatud tähtaegu on võimalik ennistada.

Halduskohus leiab, et haldusorganil on põhimõtteliselt võimalik ennistada neid tähtaegu, mis on kas õigusaktidega või haldusorgani enda poolt isikule kehtestatud mingisuguste selliste haldusorganile suunatud toimingute tegemiseks, nii on põhimõtteliselt võimalik asuda seisukohale, et ennistada oleks võimalik kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaega, küll aga ei pea kohus võimalikuks, et haldusorgan saaks ennistada seaduses sätestatud tähtaja, mille jooksul peab isik pärandi vastuvõtmiseks pöörduma notari poole. Lisaks tuleb tähele panna, et haldusasja nr 3-08-513 esemeks olnud vaidluse asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest märkimisväärselt, kasvõi selle poolest, et haldusasjas nr 3-08513 tehtud otsusest nähtuvalt oli isik tegelikult maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul notarile avalduse esitanud, ent talle väljastatud pärimisõiguse tunnistus oli (siiski ilmselt isiku enda tegevusetusest või notarile antud ebapiisavast teabest tingituna) puudulik ega kajastanud pärandvarana maa tagastamise nõudeõigust. Samas kajastus sellel tunnistusel pärandvarana õigusvastaselt võõrandatud maal asunud hooned ning sellegi osas leidis ringkonnakohus, et oleks tulnud eeldada, et isik päris ka nende hoonete juures oleva maa tagastamise nõudeõiguse, mis on hoonete pärimisega loomuldasa seotud. Samuti oli nimetatud asjas isik esitanud puuduliku pärimisõiguse tunnistuse seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohalikule omavalitsusele ning liiatigi tuvastas kohus, et kohalik omavalitsus oleks juba märksa varem saanud pärimisregistri kaudu teavet õigustatud subjekti võimalike pärijate kohta ja oleks pidanud omalt poolt astuma samme selleks, et pärijad välja selgitada. 35. Haldusasja 3-08-513 lahendamisel on ringkonnakohus rõhutanud just konkreetse juhtumi erilisi asjaolusid. Kohtu hinnangul käesoleva asja puhul selliseid erilisi asjaolusid ei esine. Käesoleval juhul ei nähtu, et J.R. oleks sootuks enne 2006. aasta juulikuud J. P. pärandi vastuvõtmiseks notari poole pöördunud, kusjuures haldusasja toimikus olevalt dokumentaalselt tõendilt (tl.19) nähtub, et Tallinna Linnakohtu pärimisregister on veel 2004. aasta alguses vastanud Saue Vallavalitsusele, et J. P. pärimisasja toimikut avatud ei ole. Seega näib ilmselt, et Saue Vallavalitsus astus samme J. P. võimalike pärijate väljaselgitamiseks, ent vastavat teavet saada ei õnnestunud. 36. Mis puutub vastustaja ja kolmanda isiku väitesse,

§ 192

lg 1 kohaselt toimub maa tagastamise nõudeõiguse pärimine tsiviilseaduste ehk pärimisseaduse alusel, siis leiab kohus, et eelnimetatud normi kehtivus ei välista pärimisega seotud konkreetsete aspektide reguleerimist erinormidega, nagu seda on tehtud MRS § 192 lõikes 3. MRS § 192 lg 1 viitabki PäS normidele osas, milles mistahes eriregulatsioon puudub – pärimise alused (seadus, testament, pärimisleping), pärijate ring, muud pärimise üldtingimused jms. Sellest sättest ei saa teha järeldust,

§ 192lg 3 ei reguleeri maa nõudeõiguse kui pärandvara vastuvõtmise korda.

37. Nõustuda ei saa vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga,

§ 192

lg 3 ja MRSms tekitavad olukorra, kus isikul on justkui pärimisseaduse alusel õigus maa tagastamise 8 nõudeõigust pärida, aga eelviidatud normidest tulenevalt seab seadus takistuse selle õiguse kasutamiseks. Pärimisõigus ei ole absoluutne ning seaduses pärimise korra ning pärandi vastuvõtmisega seotud ajaliste ja muude piirangute kehtestamine ei ole pärimisõiguse olemusega vastuolus. Arvestades, et omandireformi näol on tegemist loomult ajutise üleminekumeetmega, on igati põhjendatud seaduses omandireformiga seotud pärimisküsimuste reguleerimine isiku suhtes kitsendavalt võrreldes muu vara pärimise regulatsiooniga. Seetõttu ei nõustu kohus vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga MRS § 192 lg 3 ning MRSms2005 § 26 põhiseadusvastasuse osas.

1. Kolmas isik on kirjalikus seletuses asunud seisukohale, et kuivõrd MRSms2005 §-s 26 nimetatakse eraldi nõudeõigust pärima õigustatud isikut ning nõudeõiguse pärinud isikut, siis tuleks asuda seisukohale, et isik võib üheksa kuu jooksul enne vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamist pöörduda avaldusega notari poole. Selle seisukohaga kohus siiski ei nõustu. MRSms2005 § 26 ei anna isikutele, kes on varem avaldusega notari poolt pöördumiseks seaduses sätestatud tähtaja mööda lasknud, uut tähtaega notari poole pöördumiseks. Sättes nimetatud nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isiku näol peetakse silmas neid isikud, kes ei ole seaduse vastuvõtmise ajaks veel pärimisavaldust esitanud, ent kelle pärandaja pärandi avanemisest ei ole siiski veel 9-kuulist (või varem kehtestatud muud) tähtaega möödunud. J. P. pärandi vastuvõtmiseks maa tagastamise nõudeõiguse osas möödus tähtaega juba
2. jaanuaril 2004 ning MRSms2005 § 26 selle toimingu sooritamiseks uut tähtaega ei kehtestanud.
3. Asjaolu, et käesoleval juhul ei toetaks vaidlustaud haldusakti tühistamine ei toeta otseselt MRS § 192 lõike 3 kehtestamisel seadusandja eesmärgiks olnud maareformi kiirendamist, ei anna kohtu hinnangul siiski alust protesti rahuldamata jätmiseks või õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses on võetud seisukoht, milles kohaselt ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu. Lisaks ei nõustu kohus seisukohaga, et avalik huvi vaidlusaluse maa mittetagastamise suhtes sootuks puudub. Ei saa tähelepanuta jätta, et maa eraomandisse andmiseks on erinevaid võimalusi nii maareformi raames kui väljaspool seda, maa tagastamise korral antakse riigi omandis olev maa eraomanikule tasuta, samas on muid võimalusi selle erakätesse andmiseks tasu eest (nt. maa erastamine, riigi maareservina riigi omandisse jäetava maa müük enampakkumisel jms). Kuigi maa tagastamine on ette nähtud nö. esimese võimalusena (peale maa ostueesõigusega erastamise, mis käesoleval juhul kõne alla ei tule), ei saa siiski asuda seisukohale, et omandireformi objektiks tunnistatud maa tuleks igal juhul tagastada, lähtudes üksnes omandireformi eesmärgist ning jättes kõrvale seaduses sätestatud materiaalõiguslikud ja menetluslikud piirangud.
4. Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga,

§ 192

lõike 3 ning MRSms2005 §- 26 näol on tegemist pelgalt isikuid motiveerivate normidega, mille eesmärk ei ole tegelikult isikute õiguste lõpetamine. Seaduses mingisuguste toimingute tegemiseks tähtaja sätestamine oleks eesmärgipäratu, kui sellega ei kaasneks mingisuguseid õiguslikke tagajärgi.

1. Kolmas isik on väljendanud seisukohta, juhul kui tagastamismenetlusse on astunud end õigustatud subjekti pärijaks pidav isik, on eeldab tema suhtes menetluse lõpetamine seda, et isik on mõjuva põhjuseta jätnud kohaliku omavalitsuse poolt antud tähtaja jooksul vajalikud toimingud tegemata ning just nende toimingute tegematajätmine takistab menetluse 9 lõpuleviimist. See arutlus pole iseenesest väär, ent käesolevas asjas asjakohatu, kuna käesoleval juhul soovis J.R. tagastamise menetlusse astuda pärast seda, kui seaduses sätestatud tähtaeg notarile pärimisavalduse esitamiseks oli ammu möödunud. Sellises olukorras ei oleks kohalik omavalitsus saanud ega pidanudki J. R.le andma mingisugust täiendavat tähtaega pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks. Seega leiab kohus, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ei saanud Saue Vallavalitsuselt nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 56 lõikes 5 sätestatud tähtaja andmist. Käesoleval juhul on J.R. olnud põhjendamatult hoolimatu oma õiguste teostamisel ning seeläbi maa tagastamise nõudeõiguse pärimise õiguse minetanud.
2. Mis puudutab viimaks kolmanda isiku seisukohta, et tähtaja möödalaskmine ei olnud tingitud tema hooletusest, siis märgib kohus, et kuigi käesoleva asja lahendamise seisukohast ei ole see oluline, mis põhjusel J.R. õigeaegselt notari poole ei pöördunud, siis ei nähtu kolmanda isiku seletusest ega ühestki tõendist, et kolmas isik ei oleks olnud teadlik asjaolust, et tema isa J. P. oli tunnistatud Sepa A-23 maa osas omandireformi õigustatud subjektiks, vaid kolmanda isiku teadmatus näis seisnevat selles, et ta ei teadnud, milliseid toiminguid ja milliste tähtaegade jooksul tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks teha. Sellele viitab kolmanda isiku enda kirjalikus seletuses antud selgitus, et ta sai nõudeõiguse pärimise võimalikkusest teada raadiost. Kohus leidis eespool, et tegelikult
3. aasta suvel kolmandal isikul enam maa tagastamise nõudeõigust pärida võimalik ei olnud. Juhul kui kolmas isik oleks varem tegelikult huvi tundnud, mis on saanud menetlusest maa osas, mille suhtes tema isa oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, oleks, arvestades, et J. P. suri juba xxxx. aastal, olnud tal ilmselt võimalik maa tagastamise nõudeõigus pärida. Selle võimaluse lasi kolmas isik aga käest just enese passiivsuse tõttu.
4. Nii vastustaja kui kolmas isik on leidnud, et sõltumata vaidlustatud korralduse õigusvastasusest, tuleks protest rahuldamata jätta, kuna kolmandal isikul on tekkinud õiguspärane ootus teda soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kohus selle seisukohaga siiski ei nõustu. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 annab maavanemale väga ulatusliku järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse organite haldusaktide õiguspärasuse üle, sama paragrahvi
5. lõikest tuleneb ka maavanema õigus pöörduda protestiga halduskohtu poole. Samamoodi, nagu haldusorgan peab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 67 tulenevalt arvestama isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, tuleb kohtul seda usaldust arvestada ka maavanema protesti lahendamisel. Sarnast seisukohta on
6. oktoobril
7. aasta haldusasjas 3-3-1-41-02 tehtud otsuses väljendanud ka Riigikohus, leides et kuigi HMS §-d 64-70 ei reguleeri otseselt haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem.
8. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut. HMS § 67 lg 2 keelab isikut soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Siinkohal viitab kohus ka Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses võetud seisukohale, et õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud 10 põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Ühelgi juhul ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et J.R. oleks tegelikult Saue Vallavalitsuse
9. aprilli 2007 korralduse nr 313 kehtimajäämist usaldades oma elukorraldust märkimisväärselt muutunud või sellele usaldusele tuginedes mingisuguseid märkimisväärseid kulutusi või toiminguid teinud. Tuleb tähele panna, et isik, kellele maa omandireformi käigus tagastada otsustatakse, saab maa omandiõiguse vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse. Käesoleval juhul ei ole J.R.e tagastatud maa omanikuna kinnistusraamatusse kantud ning seega ei ole ta tagastatud maa omanikuks saanud. Ei ole ka muid tõendeid selle kohta, et kolmas isik oleks korralduse kehtimajäämist põhjendatult usaldades mingisuguseid kulutusi teinud. Oma kirjalikus seletuses on kolmas isik välja toonud selle, et on tasunud maamõõtmistööde eest. Seda kulutust tehes ei saanud aga kolmas isik usaldada vaidlusaluse korralduse kehtimajäämist, kuna vastav kulutus tehti enne vaidlustatud korralduse andmist. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kolmandal isikul ei ole tekkinud õiguspärast ootust õigusvastase haldusakti kehtimajäämise suhtes ning seda vaatamata sellele, et akti andmise ja maavanema protesti esitamise vahele on jäänud enam kui kaheaastane periood.
10. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad igaühe menetluskulud tema enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 11