← Eesti

3-08-1611/26

Obsah (5)§ 84§ 12§ 118§ 59§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 19. august 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1

) § 118 lg 2 alusel alates 06.08.2008. Käskkirjade kohaselt panid M. Tammi ja J. Luzik toime

§ 84

p-s 3 sätestatud vääritu teo - olles 23.06.2008 avalikus kohas alkoholijoobes, eirasid nad politseiametniku seaduslikku korraldust. Käskkirjade kohaselt tuvastati distsiplinaarmenetluse käigus järgmised asjaolud: Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna abipolitseinik Margit Karu 30.06.2008 ettekandest nähtub, et teostades avaliku korra kontrolli koos abipolitseinik Alo Lahtveega 23.06.2008 kell 18.00-04.00 Kõue vallas, märkasid nad umbes kella 21.00 paiku Kõue vallas, Paunküla järve ääres (Ardu - Kiruvere tee 3-ndal km-l) kahte sõidukit (reg märkidega xxxxxx ja xxxxxx), mis olid pargitud haljasalale parkimiskeelu märgi mõjupiirkonnas. Autode juures oli kaks naisterahvast ja kolm meest. Abipolitseinikud palusid juhte, et nad pargiksid oma sõidukid eemalasuvasse parklasse. Seltskond oli silmnähtavalt alkoholijoobes, mistõttu pakkusid abipolitseinikud oma abi autode parklasse toimetamisel. Seltskond väitis seepeale, et nemad on politseiametnikud ehk siis kolleegid ja nad leiavad ise kaine juhi, kes toimetab sõidukid ära. Kell 23.00 märkasid abipolitseinikud, et sõidukid pargivad endiselt keelatud alas, ja palusid sõidukid keelumärgi alast ära toimetada. Seltskonnast vastati, et neile tuleb Ardust kaine juht appi ning nemad on ise politseiametnikud, mistõttu neil on õigus seal parkida. Abipolitseinikud selgitasid seltskonnale, et kui tegemist on politseiametnikega, siis peaksid nad suurepäraselt ise teadma kohustust järgida liiklusmärke. Autode juhid väitsid, et pole mingeid märke näinud. Käskkirjas nr 1155-p märgiti M. Tammi osas järgmist: Üks sõiduki omanikest Maksim Tammi käitus eriti agressiivselt. Abipolitseinikud istusid autosse, et dokumente kontrollida ning palusid isikutel seni oodata. M. Tammi ähvardas abipolitseinikke kättemaksuga ja lubas, et edaspidi abipolitseinikud enam sellel alal ei tööta. M. Tammi eiras kõiki korraldusi. Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna abipolitseinik Alo Lahtvee 30.06.2008 ettekandest nähtub, et ta oli 23.06.2008 kell 18.00 kuni 24.06.2008 kella 04.00 koos abipolitseinik Margit Karuga patrullis. A. Lahtvee kinnitab M. Karu ütlusi ja lisab, et M. Tammi ähvardas teda suurte pahandustega. Lubas „näo meelde jätta“ ja „homsest abipolitseinik enam siin ei tööta“ ning lubas teda „kinni panna“. 24.06.2008 kell 01.30 tuvastati Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna komissar Tõnu Niinsoo poolt Maksim Tammi väljahingatavas õhus alkoholijoove 1,17 milligrammi ühe liitri kohta, mille kohta on distsiplinaarmenetluse materjalides protokoll. M. Tammi on protokollis nõustunud tuvastamise tulemusega. Käskkirjas nr 1156-p märgiti J. Luziku osas, et ta hakkas abipolitseinikke sõimama, kasutades väga ebatsensuurseid väljendeid. 24.06.2008 kell 01.00 tuvastati Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna vanemkonstaabel Raimo Toomingase poolt J. Luziku väljahingatavas õhus alkoholijoove 1,02 milligrammi ühe liitri kohta, mille kohta on distsiplinaarmenetluse materjalides protokoll. J. Luzik on protokollis nõustunud tuvastamise tulemusega. Käskkirjade kohaselt arvestati distsiplinaarkaristuste määramisel, et M. Tammil ja J. Luzikul ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Vastutust raskendava asjaoluna arvestati seda, et nad teostavad igapäevaselt avalikku võimu sarnaselt politseiametnikele ja on seega teadlikud, kuidas peab õiguskuulekas kodanik suhtlema avalikku võimu teostavate isikutega. Tallinna Vanglat 2

(8)3-08-1611 kui õiguskorda tagavat riiklikku asutust esindav ametnik peab jääma korrektseks ka väljaspool teenistusülesannete täitmist.
  1. 13.08.2008 esitasid Jevgenia Tammi (haldusasi nr 3-08-1611) ja Maksim Tammi (haldusasi nr 3-08-1612) Tallinna Halduskohtule kaebused vastavalt Tallinna Vangla direktori 05.08.2008 käskkirjade nr 1156-p ja 1155-p tühistamiseks ning neile õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest kompensatsioonina kuue kuu ametipalga hüvitamiseks. Tallinna Halduskohtu 27.08.2008 määrusega liideti kaebused ühte menetlusse. Kaebuste kohaselt on kaebajate teenistusest vabastamine õigusvastane järgmistel põhjendustel: 1) Ametialast juurdlust alustati 26.06.2008 käskkirjaga, kaebajad vallandati aga abipolitseinike M. Karu ja A. Lahtvee 30.06.2008 ettekannete põhjal, mis saabusid vanglasse 30.06.
  2. Kaebajate arvates helistas konstaabel A. Metsaorg oma parimale sõbrale Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist Urmas Lissenile, kellega kaebajatel ei ole tööalaselt kõige parem läbisaamine, ja nad leppisid eelnevalt kokku kaebajate kompromiteerimises. Konstaabel A. Metsaorg andis U. Lissenile
  3. juunil ja
  4. juunil juhtunu kohta vale informatsiooni, mis oli kirjutatud abipolitseinike M. Karu ja A. Lahtvee dikteerimisel; 2) Abipolitseinik M. Karult ja A. Lahtveelt võeti tõele mittevastavad ettekanded peale seda, kui M. Tammi esitas 30.06.2008 Harju Maakohtusse (koopiad Tallinna Vangla ja Põhja Politseiprefektuuri) avalduse politseiniku poolt valesti sõiduki parklasse viimise kohta; 3) 26.06.2008 kutsus Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist U. Lissen kaebajad enda juurde, öeldes, et tööandja algatas distsiplinaarmenetluse, ja teatas, et politsei on algatanud kriminaalasja - politseile vastuhakkamise kohta. Dokumendid saadeti Tallinna Vanglale politseist ja nende põhjal alustati teenistusalast juurdlust. Kaebajatele neid pabereid ei tutvustatud, mistõttu nad ei tea, milles neid süüdistatakse ja miks vallandatakse; 4) Samal päeval kui kaebajad kirjutasid seletuskirjad, kutsus U. Lissen nad õhtul enda kabinetti, kus oli ka peaspetsialist Juri Kutõrev, ja ütles, et kui nad räägivad kõigest täpselt, mis jaanipäeval juhtus, siis saavad kergema karistuse. Kaebajatel ei olnud aga varem antud seletustele midagi lisada. Kaebajate vallandamise käskkirjas on märgitud, et konflikti juures viibisid mitu politseinikku, kuid tegelikult oli 1 politseinik ja 2 abipolitseinikku; 5) J. Luziku seadusvastase kinnipidamise kohta politsei poolt algatas Harju Maakohus 12.08.2008 juurdluse nr 2-08-53778; Põhja Politseiprefektuuris on selle fakti osas alles algatatud juurdlus ja kaebaja süü ei ole tõendatud. J. Luzik ei solvanud konstaabel A. Metsaorgu ega abipolitseinikke M. Karu ja A. Lahtveed, samuti ei osutanud ta neile mingit vastupanu; 6) Konstaabel A. Metsaorg saatis Tallinna Vanglasse dokumentide koopiad, milles toodud faktid ei olnud kontrollitud. Seoses selle intsidendiga esitas M. Tammi Harju Maakohtusse avalduse, mille alusel algatati juurdlus nr 2-02-
  5. Põhja Politseiprefektuuris on algatatud kriminaalasjad nr 08230000029 ja nr 08230119100, kuid juurdlus on alles algstaadiumis; 7) J. Tammi ei vaielnud abipolitseinikega ega ähvardanud kedagi, tal oli konflikt vaid konstaabel A. Metsaoruga, kelle ebaseaduslikku korraldust - paigutada auto teise kohta – ta keeldus täitmast, kuna ta oli tarvitanud alkoholi ja pargitud auto ei seganud liiklust metsateel. Kuna nende kõrval ei viibinud kedagi, siis arvasid kaebajad, et see ei ole avalik koht; 8) Vangla oleks võinud kaebajate suhtes rakendada vangistusseaduse (VangS) §-s 150 ette nähtud kergemaid distsiplinaarkaristusi, kuna kaebajatel ei ole varem olnud mingeid rikkumisi; 9) Kaebajad ei soovi enda teenistusse ennistamist.
  6. Tallinna Vangla vastuses vaieldi kaebustele vastu ja paluti jätta need rahuldamata.
  7. Tallinna Halduskohtu 20.11.2008 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Põhjendused: 3
(8)3-08-1611 1) Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajad viibisid kaevatavates käskkirjades märgitud ajal koos kolme kaaslasega Paunküla järve ääres, ja olles alkoholijoobes, tekkis neil konflikt oma teenistusülesandeid täitvate politseiametnikega. Intsidendi suhtes seaduses ettenähtud korras läbi viidud distsiplinaarmenetluse materjalidega on tõendatud kaebajate poolt käskkirjades märgitud distsiplinaarsüüteo toimepanemine ja kaebajate kirjeldus toimunu asjaoludest ei ole tõene. Kuivõrd avalik koht on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks ettenähtud piiratud territoorium, ei sõltu ühe või teise paiga kvalifitseerimine avalikuks kohaks sellest, kui palju seal parasjagu isikuid viibib ja kas need isikud ise peavad kohta avalikuks. Pole kahtlust, et Paunküla järve äärne puhkeala on avalik koht, mitte kellegi eraterritoorium; 2) Distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks viiakse läbi distsiplinaarmenetlus (VangS § 149 1). Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt algatatakse distsiplinaarmenetlus käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 3 võib distsiplinaarmenetluse läbiviija distsiplinaarsüüteo kohta nõuda selgitusi ja koguda tõendeid. Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik. Vanglaametnikul, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on õigus anda selgitusi; 3) Distsiplinaarmenetlus kaebajate tegevuse kohta avalikus kohas 23.06.2008 algatati vangla direktori 26.06.2008 käskkirjaga nr 1032-p pärast vastava suulise info laekumist Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonnast. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks olnud asjaolud on toodud vanemkonstaabel A. Metsaoru 24.06.2008 ettekandes Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna juhile. Menetluse läbiviijaks määrati Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist U. Lissen ja menetluse läbiviimise tähtajaks 18.07.2008. Kaebajate paljasõnalised väited, et neil ei ole tööalaselt mitte kõige parem läbisaamine U. Lisseniga ja viimane on A. Metsaoru parim sõber, ei anna alust väita, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi kallutatult eesmärgiga kaebajaid kompromiteerida; 4) Ainuüksi A. Metsaoru 24.06.2008 ettekandes märgitu lükkab ümber kaebajate väited, et neil ei olnud mingit konflikti abipolitseinike M. Karu ja A. Lahtveega, vaid üksnes M. Tammil tekkis konflikt A. Metsaoruga, samuti selle kohta, et järve ääres viibitud „aja jooksul mitmekordselt sõitsid mööda politseipatrullautod ja meile neist ühtegi korda keegi ei teinud märkust selle kohta, et meie autod on valesti pargitud“. Nimetatud ettekandest selgub, et 23.06.2008 õhtul umbes 23.15 helistasid A. Metsaorule abipolitseinik M. Karu ja A. Lahtvee, kes kutsusid politseiametnikku lisajõuna appi lahendamaks Paunküla järve ääres pidutsevate isikute ja abipolitseinike vahelist vaidlust. Varem umbes 21.00 paiku teostasid abipolitseinikud avaliku korra kontrolli ja märkasid Paunküla järve ääres haljasalal parkimist keelava märgi alas pargitud kahte sõidukit. Autode juures viibis ka pidutsev seltskond, kellel paluti sõidukid ära viia parklasse, mida seltskond ka teha lubas. Umbes kella 23.00 ajal märkasid samad abipolitseinikud, et autod seisavad endiselt samas kohas. Abipolitseinikud palusid ka seekord sõidukid parklasse toimetada, mispeale seltskond hakkas neid sõimama ja mõnitama. Seepeale andsid abipolitseinikud juba korralduse sõidukite omanikel sõidukid parklasse toimetada. Pidutsev seltskond keeldus korraldusele allumast, teatades, et nad on politseinikud ning võivad seal parkida; 5) A. Metsaoru 24.06.2008 ettekandes toodud sündmuste käiku kinnitavad abipolitseinike M. Karu ja A. Lahtvee 30.06.2008 ettekanded ning kaudselt ka vangla peaspetsialistkorrapidaja Vadim Ventmanni ettekanne. Nii ühtib V. Ventmanni seletuses märgitu, et ta üritas politseiautos istudes läbi lahtise akna rahustada oma tuttavaid, M. Karu ettekandes märgituga, et üks sõidukite omanikest oli V. Ventmann, kes oli ainus rahulik inimene seltskonnas ning püüdis ka rahustada agressiivseid kaaslasi, kuid asjata. Samuti võttis V. Ventmann omaks, et autot parkides ei olnud nad märganud parkimist keelavat märki, ning tema selgitus kaine auto 4
(8)3-08-1611 juhi otsimisest/ootamisest ühtib ametiisikute ettekannetes märgituga. Vanemkonstaabel A. Metsaorg ning abipolitseinikud M. Karu ja A. Lahtvee kirjeldavad sealjuures ka üksikasjalikult, mida keegi pidutsevast seltskonnast konkreetselt tegi või ütles. Puudub mõistlik selgitus, miks nimetatud isikud, keda kaebajad varem ei tundnud, pidid ettekannetes toodud sündmused ja kaebajate väljendid sellise täpsusega lihtsalt välja mõtlema, kui mingit konflikti polnudki. Samuti puudunuks politseinikel vajadus toimetada kaebajad politseiosakonda kainenema, kui nad ei oleks olnud agressiivsed, vaid käitunuks viisakalt. Seetõttu tuleb lähtuda vanemkonstaabli ja abipolitseinike ettekannetest ja ütlustest, kuna need on kaebajate selgitustest usaldusväärsemad, sest esiteks olid kaebajad sel õhtul joobes ja ei andnud oma tegudest ilmselt adekvaatselt aru ning teiseks on neil kui elukaaslastel, oluline huvi näidata tolle õhtu sündmusi teisiti, kui need tegelikult olid. Kaebajate väited on ka vastuolulised: näiteks 26.06.2008 seletuskirjas väidab M. Tammi, et käitus politseiametnikega viisakalt, kuid kaebuse täpsustuses tunnistab, et tal siiski oli konflikt A. Metsaoruga. Kui M. Tammi väidetavalt ei vaielnud ega sõimelnud politseiametnikega ega ähvardanud neid, siis jääb seletuskirjast arusaamatuks, mille eest ta vabandab ja lubab, „et rohkem selliseid juhtumeid ei tule“; 6) Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastamist leidnud asjaolud, distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon ja distsiplinaarkaristuse määramise ettepaneku tegemiseks arvesse võetud asjaolud on toodud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mille vangla direktor kinnitas 18.07.
  1. Distsiplinaarmenetluse raames on selle läbiviija kogunud piisavalt tõendeid kaebajate toime pandud süüteo kohta, samuti on võetud seletus mõlemalt vanglaametnikult endalt ning asja juurde on võetud kaebajate soovitud tõendid. Vaidlustatud käskkirju tutvustati kaebajatele 05.08.
  2. Distsiplinaarmenetlus ja kaebajate süü tuvastamine on toimunud seaduspäraselt; 7) Sündmused, mis pärast teel politseiosakonda või osakonnas väidetavalt toimusid (politseinik, kes istus politseiautos juhi kõrval, hakkas peksma M. Tammit ja kui J. Luzik hakkas seepeale karjuma, siis see politseinik üritas tedagi mitu korda näkku lüüa; Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna vanemkonstaabel Raimo Toomingas sundis J. Tammit vägivallaga ähvardades puhuma alkoholijoobe kontrollimiseks joobemõõte torukesse jms), ei muuda kaebajate distsiplinaarsüütegu olematuks. Samuti ei õigusta kaebajate kui riigiametnike ebaväärikat käitumist asjaolu, et väidetavalt „Konstaabel Anu Metsaorg käitus väljakutsuvalt ja provotseerivalt“, isegi kui see osutub politseisisese juurdluse käigus tõeks. Seega ei oma tähtsust ka asjaolu, et väidetavalt on M. Tammi seoses selle intsidendiga esitatud avalduse alusel algatanud Harju Maakohus juurdluse. Distsiplinaar- ja kriminaalmenetlus on erinevad asjad, kus üks ei välista teist tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-st
  3. Seetõttu ei sõltu distsiplinaarmenetluses kaebajate süü tuvastamine sellest, kas nende süü Põhja Politseiprefektuuris algatatud kriminaalasjades nr 08230000029 ja 08230119100 on tõendatud või on juurdlus alles algstaadiumis; 8) Tulenevalt

§ 12

lg 3 p-st 6 laieneb see seadus vanglaametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti.

§-s 84 on loetletud distsiplinaarsüüteod. Vangla märkis õigesti, et

lisana toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksis on seadusandja sätestanud ühiskonna ootused riigiametniku käitumisele nii riigiteenistuses kui ka väljaspool seda. Eetikakoodeksi p 18 järgi on ametnik väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. VangS § 150 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule määrata distsiplinaarkaristuseks kas noomituse, ametipalga vähendamise 10 kuni 50 protsenti kuni kolmeks kuuks või teenistusest vabastamise

§ 118

alusel.

§ 118

lg 2 järgi võib ametniku vabastada teenistuskohustuste rikkumise eest, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt ei ole tööandja distsiplinaarkaristuse valikul seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga. Seetõttu on distsiplinaarkaristuse määramine juhi kaalutlusotsus; 5

(8)3-08-1611 9) Kuna kaebajad vabastati teenistusest väljaspool teenistusülesannete täitmist toime pandud vääritu teo eest, oli nende teenistusest vabastamine võimalik ilma kehtivate distsiplinaarkaristuseta. Distsiplinaarkaristused määrati kaebajatele tähtaegselt. Distsiplinaarkaristused on määranud selleks pädev ametiisik ja kaevatud käskkirjad vastavad põhimõtteliselt seaduse nõuetele. Käskkirjad on piisavalt õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, sh on toodud kaalutlused, millest lähtudes valiti karistuseks just ametnike teenistusest vabastamine ehk kõige rangem karistus; 10) Kaebajatele määratud karistused on kooskõlas TDVS § 8 lg 1 nõuetega.

§ 59

lg 1 kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud avaliku teenistuse seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja lähtuma ka

lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist, mille p 18 kohustab ametnikku olema väärikas.

§ 84

p 3 kohaselt on mitteväärikas ehk siis vääritu tegu selline süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust; 11) Tallinna Vangla on kahtlemata õiguskorda tagav riiklik asutus. Seega on põhjendatud, et vanglaametnikele, kes peavad ise õiguskorda kaitsma ja aitama kinnipeetavaid suunata õiguskuulekale käitumisele, esitatakse kõrgemad eetilised ja kõlbelised nõudmised kui muudele riigiametnikele ning seda nii teenistuses olles kui ka väljapool teenistust. Vanglaametnik peab olema õiguskuulekas, et võiks olla eeskujuks ja avaldada positiivset mõju nende nn hoole alla antud isikutele. Selleks näeb VangS (§-d 114 ja 1141) ette nii keelu teatud isikuid vanglaametniku ametikohale ametisse nimetada kui ka vanglasse tööle asuda soovivate isikute taustakontrolli. Samuti peab vanglaametnik riigiametnikuna olema riigitruu ja

§ 28

lg 1 kohaselt andma esmakordsel ametisse astumisel teda ametisse nimetanud isikule kirjaliku ametivande; 12) Isikud, kes teenistusvälisel ajal käituvad avalikus kohas alkoholijoobes olles agressiivselt nii, et neid ollakse sunnitud toimetama kainenema, hakkavad vastu abipolitseinikele (politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja) ja politseiametnikele (ei allu nende korraldustele), püüdes end samal ajal nendega võrdsustada, sõimlevad, ropendavad, ähvardavad, halvustavad riiki, mille teenistuses nad on, on ebasobivad töötama õiguskorda tagavas riigiasutuses, kuna sellise käitumisega nad mitte üksnes ei diskrediteeri iseend kui ametnikke, vaid oma tööandjat tervikuna. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletustest ja kohtukaebustest nähtuvalt ei näe kaebajad endal mitte mingisugust süüd ega tunneta oma vastutust, vaid leiavad, et hoopis kõik teised valetavad, fabritseerivad, käituvad väljakutsuvalt jne. Distsiplinaarmenetlusega tuvastatud ja selle kokkuvõttes toodud asjaolude valguses on Tallinna Vangla direktor õigesti hinnanud süüteo raskust ja kaebajate sobimatust edasiseks vanglateenistuseks ning asunud põhjendatult seisukohale, et sellised isikud tuleb teenistusest vabastada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. M. Tammi ja J. Tammi apellatsioonkaebustes paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebused. Apellatsioonkaebustes kordasid kaebajad oma kaebustes ja halduskohtus esitatud seisukohti 23.06.2008 aset leidnud sündmuste kohta ning pidasid nende teenistusest vabastamist ebaõigeks kaebustes toodud põhjendustel. Kaebajad soovisid saada kompensatsioonina hüvitust kuue kuu ametipalga ulatuses ja märkisid, et nad ei soovi enda teenistusse ennistamist. Vangla oleks võinud arvestada, et kaebajad on kvalifitseeritud töötajad ja tähistasid Eesti rahvuspüha ning neid ei ole varem karistatud, ja määrata kergema distsiplinaarkaristuse. Tallinna Vangla rikkus VangS § 149 p 5, kuna kaebajaid ei tutvustatud uurimise tulemustega ning ei kuulatud üle Põhja Politseiprefektuuri Ida-politseiosakonna konstaabel Oleg Pevtsovi ja Natalija Kremnevat, kes viibisid 23.06.2008 koos kaebajatega Paunküla järve ääres. 6

(8)3-08-1611 Vangla rikkus ka avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkti 16, mille kohaselt avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus, ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu, samuti punkti 11, mille kohaselt peab ametnik olema oma tegevuses poliitiliselt erapooletu. Täiendavalt märkisid kaebajad 30.07.2009, et sisejuurdluse käigus andis M. Tammi puhtsüdamliku ülestunnistuse, kahetses ja vabandas oma tegude pärast. M. Tammi teo tõttu kannatas ka tema abikaasa J. Tammi, kuna algselt politseinike antud ütlustest nähtub, nagu oleks ka viimane ebaväärikalt käitunud. Kriminaalasja nr 08230000029 materjalidest nähtuvalt midagi sellist ei olnud. Peale vabastamist läks M. Tammi tööle tehasesse, kus töötab tänaseni ja kus tal pole mingeid rikkumisi, mis näitab, et ta on kohusetundlik töötaja. J. Tammi on 8 kuud rase ja ei saa intsidendi tõttu lõpetada Sisekaitseakadeemiat. Kaebajad on nõus alustama tööd ükskõik millises Eesti Vabariigi vanglas peale Tallinna Vangla.
  1. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja nõustuti halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastuses leiti, et vangla ei pidanud O. Pevtsovilt ja N. Kremnevalt täiendavalt seletusi võtma, kuna kaebajate süü oli piisavalt tõendatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte kui uurimistulemus ei oma õiguslikku jõudu ega tagajärge kaebajate suhtes. Kaebajatele on tutvustatud distsiplinaarkäskkirju, millega nad teenistusest vabastati, ning vastavates käskkirjas oli ära toodud uurimisel selgunud asjaolud. Sellest tulenevalt on kaebajad teadlikud kõikidest asjaoludest, mis uurimise tulemusel selgusid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuste rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Vaidlustatud käskkirjade kohaselt vabastati kaebuse esitajad teenistusest distsiplinaarkaristuseks

§ 118

lg 2 alusel alates 06.08.2008, sest nad panid toime

§ 84

p-s 3 sätestatud vääritu teo, olles 23.06.2008 avalikus kohas alkoholijoobes, eirasid nad politseiametniku seaduslikku korraldust. Halduskohus järeldas tõendeid kogumis hinnates põhjendatult, et käskkirjades kaebajatele süüks arvatud distsiplinaarsüüteo (avalikus kohas alkoholijoobes politseiametniku seadusliku korralduse eiramise) toime panemine kaebajate poolt on tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus tõendite hindamisel eksinud ning on piisavalt põhjendanud, miks ta peab abipolitseinike M. Karu ja A. Lahtvee ning vanemkonstaabel A. Metsaoru ettekannete kirjeldusi vaidlusaluste sündmuste kohta usaldusväärsemateks kaebajate seletuskirjades ja kaebustes toodud kirjeldustest ning kohtuistungil antud seletustest. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas tõendeid teisiti, kui seda tegi halduskohus. 10. Põhjendatud on ka halduskohtu järeldus, et kõnealuses intsidendis osalenud politseiametnike väidetav ebaväärikas käitumine ei õigusta kaebajate poolt vääritu teo toimepanemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kohtule esitatud kriminaalmenetluse materjalid alust ümber hinnata fakti, et kaebuse esitajad panid toime vaidlustatud käskkirjades märgitud distsiplinaarsüüteo. Ringkonnakohtule esitatud Põhja Politseiprefektiuuri 30.01.2009 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kirjeldatakse asjas ülekuulatud tunnistajate ütlustele 7

(8)3-08-1611 tuginedes M. Tammi käitumist 23.06.2008 samuti närvilise ja agressiivsena ning ebatsensuurseid väljendeid kasutavana ning peetakse võimalikuks, et J. Tammi ei hinnanud olukorda objektiivselt alkoholijoobest tingituna. 11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajatele määratud karistused on proportsionaalsed toimepandud distsiplinaarsüütegudega ja kooskõlas TDVS § 8 lg 1 nõuetega. Asjaolu, et kaebajate väitel ei olnud neid varem karistatud, ei välista nende teenistusest vabastamist esmakordse vääritu teo toimepanemise eest. Halduskohus selgitas otsuses õigesti, et

§ 84

p-s 3 sätestatud vääritu teo eest võib ametniku teenistusest vabastada

§ 118lg 2 alusel ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku eest on kaevatavates käskkirjades piisavalt motiveeritud ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla teinud seejuures kaalutlusviga. Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust, millise sündmuse tähistamise käigus kaebajad ebakainena politseiametniku seaduslikku korraldust eirasid, sest politseiametnike seaduslikke korraldusi tuleb täita ka riiklike tähtpäevade tähistamise käigus.

  1. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et konstaabel Oleg Pevtsovilt ja Natalija Kremnevalt distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine oleks muutnud hinnangut kaebajate distsiplinaarsüüteole. Kui kaebajad oleksid pidanud nende ütlusi olulisteks, oleksid nad võinud taotleda O. Pevtsovi ja N. Kremneva tunnistajatena halduskohtus ülekuulamist, kuid nad ei teinud seda.
  2. Kaebajad viitavad Tallinna Vangla poolt VangS § 149 lg 5 rikkumisele ja neile distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte tutvustamata jätmisele, kuid nad ei ole apellatsioonkaebustes esile toonud seda, millised vastuväited jäid neil seetõttu distsiplinaarmenetluses esitamata. Kuna Tallinna Vangla esitas halduskohtule distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte, siis oli kaebajatel võimalik kohtumenetluse käigus sellega tutvuda ning oma vastuväiteid ja seisukohti halduskohtule ja apellatsioonkaebustes avaldada. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda kaebajatele distsiplinaarkaristuse määranud vangla direktori aususes ja erapooletuses. Kaebajate viide avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le 11, mis sätestab ametniku kohustuse olla oma tegevuses poliitiliselt erapooletu, on põhjendamata ja seetõttu asjakohatu.
  3. Neil põhjendustel jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad ka kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Lauri Madise Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.