) § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud nii juhul, kui pidada arveid haldusaktideks, kui ka juhul, kui kvalifitseerida arvete väljastamine õiguslikult Veeteede Ameti toiminguteks. Alternatiiv III – kaebajate õigusi on rikutud vahetult põhiseadusevastaste üldaktidega.
lg 1 annab kaebajatele õiguse nõuda ka õigusloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist tingimusel, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning kaebajad kuuluvad õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kuni 25.07.2004 kehtinud
lg 1 redaktsiooni kohaselt võisid kaebajad nõuda õigusloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui õigusloova aktiga rikuti oluliselt nende õigusi ja Riigikohus on tunnistanud vastava sätte kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Kaebajate puhul on olemas kõik viidatud sättes (nii enne kui ka pärast 25.07.2004 kehtinud redaktsioonis) rakendamiseks vajalikud eeldused või nende eelduste tekke alused. Avaliku võimu kandja kohustuse oluline rikkumine seisneb avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseadusevastases kehtestamises seadusest alamalseisva aktiga, samuti kohase menetluse kehtestamata jätmises. Kuna seeläbi on riik rikkunud mitte üksnes põhiseaduse normi, vaid ka kaebajate põhiseaduslikult kaitstavaid subjektiivseid õigusi, on tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega. Kaebajad on olnud ja on jätkuvalt aktiivsemaid tegutsejaid Eesti laevandussektoris ning kuuluvad seega eriliselt kannatanud isikute rühma. Arvestades Tallinki kontsernile kuuluvate laevade arvu ning nende liikumissagedust, tähendas tuletorni- ja jäämurdetasu maksmise kohustus kontserni jaoks üle 100 milj kr suurust väljaminekut. Seejuures ei saanud kaebajad nende poolt makstud tasude eest otseselt vastu mingit reaalset teenust ning nt 2003. aastal pidi AS Tallink Grupp mitmel korral endale ise jäämurdeteenust osutama. Formaalselt pole küll täidetud
lg 1 kuni 25.07.2004 kehtinud redaktsioonis sätestatud eeldus, so Riigikohus pole tuletorni- ja jäämurdetasu maksmiseks kohustavaid sätteid tunnistanud ei kehtetuks ega põhiseadusevastaseks, kuid seaduse analoogia alusel saab sätet tõlgendada ka selliselt, et sätestatud tingimus loetakse täidetuks sõltumata Riigikohtu otsusest seeläbi, et sätte põhiseadusevastasust on õiguskantsleri ettepanekul aktsepteerinud Riigikogu ise. Samuti võib asja lahendamiselt kohaseid, kuigi enam mitte kehtivaid sätteid põhiseadusevastaseks tunnistada ka põhiseaduslikkuse järelevalve raames, milline menetlus 3
Riigikohtu 30.11.2004 otsuse nr 3-3-1-64-04 ning Tallinna Ringkonnakohtu käesolevas asjas 28.06.2007 tehtud määruse seisukohad annavad kaebajatele alust väita, et primaarnõuete (tühistamis-, kohustamis- või keelamiskaebuse) esitamata jätmine ei saa takistada kahjunõude esitamist. Primaarnõuete esitamine oli raskendatud muuhulgas tasude nõudmise menetlust puudutava regulatsiooni puudulikkuse ja ebaselguse tõttu. Polnud võimalik üheselt ja selgelt aru saada, millist õiguslikku tähendust Veeteede Ameti poolt esitatavad arved omavad. Eesti Vabariik on ise pidanud tasu maksmise nõuet eraõiguslikuks. Riigikohus on 08.10.2007 otsuses nr 3-4-1-15-07 leidnud, et avalik-õigusliku rahalise kohustise sissenõudmismenetluse regulatsiooni ebaselgus või puudulikkus iseenesest võib juba põhiseadusega vastuolus olla. Kaebajad ei oleks saanud efektiivselt ja mõistlikult kaitsta oma õigusi tasude maksmata jätmisega. Tuletorni- ja jäämurdetasude maksmise kohustuse korrektne täitmine oli kaebajate majandustegevuse jätkamise eelduseks oleva meretranspordi tegevusloa taotlemise ja säilitamise eeldus ning tasude maksmata jätmine oleks tähendanud äriühingute majandustegevuse seiskumisega riskimist. Efektiivse õiguskaitsevahendiga poleks olnud tegemist ka siis, kui tasu oleks ära makstud ja seejärel tasu võtmine halduskohtus vaidlustatud. Meretranspordi tegevusluba on tähtajaline ning kaebajad ei saanud riskida sellega, et Veeteede Amet võib neile järgmiseks perioodiks uut luba mitte anda. Ka vaide esitamine poleks olnud efektiivseks õiguskaitsevahendiks, sest vaide oleks pidanud lahendama Veeteede Ameti peadirektor, kellel poleks olnud pädevust otsustada selle üle, kas tasude maksmise kohustust sätestav ministri määrus on põhiseadusevastane või mitte. Tõenäoliselt poleks vaiet ka menetlema hakatud põhjendusel, et arved pole haldusaktid. Kaebajad on astunud mõistlikke samme kahju vältimiseks. Tallinki kontserni emaettevõtja AS Tallink Grupp pöördus tuletorni- ja jäämurdetasu õiguspärasuse väljaselgitamiseks õiguskantsleri poole ning saades õiguskantsleri 25.09.2003 kirjast teada, et tasude kehtestamine Korraga on põhiseadusevastane, keeldusid kaebajad järgnevalt tuletorni- ja jäämurdetasu maksmast. 4
. Majandus– ja Kommunikatsiooniministeerium ning Veeteede Amet vaidlesid kaebustele vastu ja palusid need rahuldamata jätta. Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühiseks menetlemiseks ning jättis need 20.10.2008 otsusega rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. Poolte vahel puudub vaidlus kaebustes märgitud kahjunõude summade ja Veeteede Ameti arvete alusel tuletorni- ja jäämurdetasude tasumise perioodide üle. Vaidlust pole selle üle, et kõnealusel ajal olid tuletorni- ja jäämurdetasud kehtestatud KMSK § 6 p 1 alapunkti 13 ja Vabariigi Valitsuse 07.01.1997 määruse nr 1 punkti 13 alusel teede- ja sideministri 12.12.2001 määrusega nr
lg-s 1 sätestatud eeldustest – Riigikohus pole viidatud üldakte kehtetuks või põhiseadusevastaseks tunnistanud. Kuni 25.07.2004 kehtinud
lg-st 1 ei tulene, et kahjunõude esitamise õigus tekiks ka õigustloova akti vastavate sätete osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamisest. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli raames hindab, olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvad on üksnes normid, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kaebajad on asunud alternatiivsetele seisukohtadele selles, kas nende õigusi on rikutud ja kahju tekitatud Veeteede Ameti arvete kui haldusaktidega/toimingutega või vahetult põhiseadusevastaste üldaktidega. Kohus jagab kaebajate seda seisukohta, mille kohaselt tasu maksmise kohustus tekkis arvete, mitte vahetult põhiseadusevastaselt kehtestatud Korra alusel. Kohus jääb liidetud asjades 12.01.2007 tehtud kohtumäärustes avaldatud seisukoha juurde, et puudub otsene põhjuslik seos üldaktide ja väidetava kahju vahel. Tegemist ei saa olla põhiseadusevastaste üldaktidega tekitatud kahjuga, sest tuletorni- ja jäämurdetasud maksti Veeteede Ametile tema poolt esitatud arvete alusel. Kuna väidetud kahju pole tekitatud põhiseadusevastaste üldaktidega, siis ei ole kuni 25.04.2004 kehtinud KMSK § 6 p 1 alapunkt 13, Vabariigi Valitsuse 07.01.1997 määruse nr 1 p 13 ning teede- ja sideministri 12.12.2001 määrus nr 113 kohtuasja lahendamisel otsustava tähendusega. Seetõttu puudub vajadus nimetatud aktide osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Arvestades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohti asjas nr 3-2-1-55-08, nõustub halduskohus kaebajatega selles, et Veeteede Ameti poolt tuletorni- ja jäämurdetasu maksmiseks väl- 5
Alusetu rikastumise sätetel põhineva nõude põhjendatuse puhul on oluline see, et tagastada tuleb vara, mis omandati õigusliku aluseta, ning vara tuleb tagastada ka siis, kui selle omandamise õiguslik alus on hiljem ära langenud. Kaebajate poolt tasude maksmise aluseks olid Veeteede Ameti üksikaktid (arved). Üksikakti põhiseadusevastasuse või õigusvastasuse tuvastamine ei tähenda selle akti alusel vara omandamise õigusliku aluse äralangemist. Akt kehtib edasi ka pärast selle õigusvastasuse või põhiseadusevastasuse tuvastamist. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium 30.11.2004 asjades nr 3-3-1-56-04 ja 3-3-1-64-04. Ka 09.09.2003 asjas nr 3-3-159-03 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.11.2002 otsusel asjas nr 3-4-1-8-02, millega tunnistati, et varem kehtinud maksukorralduse seaduse § 28 lg 4 oli põhiseadusevastane osas, mis nägi ette, et intressi määra kehtestab rahandusminister, ei ole tagasiulatuvat jõudu. See tähendab, et nimetatud otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 05.11.2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud. Kaebajad ei ole Veeteede Ameti arveid kunagi vaidlustanud. Seega puudub neil tasutud tuletorni- ja jäämurdetasude tagasisaamise õigus ka siis, kui Riigikohus tunnistaks kaebajate viidatud üldaktid põhiseadusevastaseks. Eeltoodu alusel ei kuulu rahuldamisele alusetu rikastumise sätetel põhinev nõue. Kahjunõue saaks põhineda eeldusel, et see on tekitatud põhiseadusevastaste üksikaktidega, so Veeteede Ameti arvetega. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-64-04 leidnud, et põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikaktiga tekitatud kahjule tuleb läheneda samamoodi kui muudel põhjustel õigusvastaste üksikaktidega tekitatud kahjule, sest
ei erista üksikaktidega kahju tekitamisel põhiseadusevastaseid üksikakte ja muul põhjusel õigusvastaseid üksikakte. Üksikakti õigusvastasuse tuvastamist saab taotleda nii enne kahjunõude esitamist tuvastamiskaebusega kui ka selles halduskohtumenetluses, milles esitati kahjunõue. Kui kohus leiab, et kahjunõue ei kuulu rahuldamisele, siis puudub kahjunõude läbivaatamisel vajadus tuvastada selle üksikakti õigusvastasus, millega kahju on väidetavalt tekitatud. Riigikohtu halduskolleegium on 11.03.2004 kohtuotsuses nr 3-3-1-8-04 leidnud, et
lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. 6
lg 1), kuid jättis kaebuse rahuldamata, kuna leidis, et kaebajatel oli reaalselt võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Halduskohtu argumendid sellise järel- 7
lg 1 ebaõigesti ja rikkus HKMS § 25 lg-s 2 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigusega, mille riivet saab põhjendada ainult põhiseaduslikku järku õigustusega. Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu praktikale seoses esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega, kuid ei ole vastavaid tõlgendussuuniseid õigesti rakendanud. Riigikohus on leidnud, et isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust põhiseadusele (RKHK 30.11.2004 otsused asjades nr 3-3-1-56-04 ja 3-3-1-64-04). Käesolevas asjas menetluslike küsimuste lahendamisel märkis Tallinna Ringkonnakohus oma 28.06.2007 määruses viidatud Riigikohtu lahendite kontekstis, et põhjused, mis ei ole küllalt kaalukad põhjendamaks 30-päevase kaebetähtaja ennistamist, võivad sõltuvalt asjaoludest siiski vabandada kahju kõrvaldamata jätmist RVast § 7 lg 1 tähenduses. Samuti märgivad apellandid, et nimetatud Riigikohtu otsustes viidatud ajahetk – üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamine – ei ole käesolevas asjas formaalselt isegi veel aset leidnud. Ebaveenev on kohtu väide professionaalse õigusabi kasutamise võimalusest. Kohtupraktikas on korduvalt aktsepteeritud kahjunõudeid ilma esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseta. Ettevõtluskultuur ja õiguslik olustik oli 1990-ndate keskpaigas, kui vaidlusalused tasud kehtestati, praegusega võrreldes sedavõrd teistsugune, et tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamise õiguspärasuses kahtlemist ei saanud eeldada üheltki mõistliku hoolsusega tegutsevalt laevandusettevõtjalt. Veeteede Ameti arvete vaidlustamise vajadus mis tahes ajal ei olnud apellantidele äratuntav. Vormistatud olid arved raamatupidamisdokumendina ning mõistlikult ettevõtjalt ei saanud eeldada, et ta peaks arveid haldusaktideks ja neid kohtus vaidlustaks. Ka halduskohus pidas esialgu arveid toiminguteks, muutes oma seisukohta pärast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 20.06.2008 tehtud otsust. Seetõttu on põhjendamatu ette heita apellantidele, et nad ei osanud aastatel 2002/2003 pidada arveid haldusaktideks ega esitanud tühistamiskaebust, arvestades veel ka seda, et riik ise asus veel
tähenduses primaarnõuete mittekasutamine ei too antud juhul kaasa kahjunõude rahuldamata jätmist. Kaebajate kahjunõude üheks alternatiivseks aluseks oli
Kohus pole võtnud põhjendatud seisukohta selles, millist
redaktsiooni tuleks asjas kohaldada, arvestades, et kaebus esitati 30.06.2005 ja
Kui eeldada, et kohaldub
lg 1 varasem, so kahju tekitamise aegne redaktsioon, siis üldaktide põhiseadusevastaseks tunnistamine võib leida aset ka väljakasvanuna sellest menetlusest, milles kahju nõutakse. Arvestada tuleb, et kaebajatel puudub võimalus individuaalse kaebuse esitamiseks Riigikohtule. Kahjunõude esitamise sõltuvusse seadmise muust kohtuasjast või õiguskantsleri poolt Riigikohtu ees vastava küsimuse tõstatamisest on põhiseaduse § 25 nimetatud põhiõiguse ebaproportsionaalne riive. Apellandid on jätkuvalt seisukohal, et põhiseadusevastaselt nõutud tasude tagastamine võib toimuda ka alusetu rikastumise sätete alusel (
Nõude esitamine sellel alusel võib kõne alla tulla eelkõige juhul, kui asuda seisukohale, et kõnealuste arvete näol, millega määrati tasumisele kuuluva tuletorni- ja jäämurdetasu suurus, ei ole tegemist kohustust tekitavate haldusaktide või toimingutega. Seisukohale, et isik võib põhiseadusevastaselt kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustusena riigile tasutud summa tagastamist nõuda alusetu rikastumise sätete alusel, asus Tallinna Halduskohus 01.06.2007 otsuses nr 3-07209. Käesoleva nõude eriomaseks tunnuseks on see, et vastustaja tegevuse vastuolu põhiseadusega ei põhjusta mitte ainuüksi üldaktide vastuolu põhiseaduse §-ga 113, vaid ka vastava kohase menetluse puudumine, ehk põhiseaduse § 14 rikkumine. Apellandid ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna kaebajate väidetud kahju ei ole kaebajatele tekitatud põhiseadusevastaste üldaktidega, siis ei ole üldaktid asja lahendamisel otsustava tähendusega ning et seetõttu puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ka juhul, kui kahju on tekitatud haldusaktist või toimingust tulenevalt, tuleb kohtul hinnata haldusakti/toimingu õiguspärasust ja selle kooskõla õigusnormidega. Kui kohus tuvastab, et üksikakti/toimingu aluseks olev üldakt on põhiseadusega vastuolus, peab ta selle põhiseaduse § 152 ja HKMS § 25 lg 9 alusel kohaldamata jätma. Kui üldakt jäetakse kohaldamata, ei ole üksikaktil/toimingul õiguslikku alust ning järelikult on see õigusvastane ja õigusvastaselt tekitatud kahju või alusetult saadu tagastamise nõue tuleb rahuldada. Seega on üldaktid asjassepuutuvad ka juhul, kui asuda seisukohale, et kahju on tekitatud Veeteede Ameti arvetest tulenevalt. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja Veeteede Amet vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid selle rahuldamata jätta ning nõustusid esimese astme kohtu seisukohtadega ja järeldustega. Kaebused on jäetud õigesti rahuldamata, sest täidetud ei ole
Kaebajatel oli võimalus kasutada
Arveid esitati ja tasuti pikaajaliselt ning kaebajad oleks võinud arvete vaidlustamiseks pöörduda kohtusse ka varem, so enne õiguskantsleri poole pöördumist ja sealt vastuse saamist. 9
erinevad sätted ning kahju ja alusetu rikastumise aluseks on erinevad juriidilised faktid. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et apellantide ning vastustajate vahel puudub alusetust rikastumisest tulenev õigussuhe. Alusetust rikastumisest tuleneva kohustise tekkimise alused on sätestatud
lõikes 1, mis näeb ette, et isik võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist. Seega ei ole alusetu rikastumise alusel tekkinud nõude puhul tegemist isikule tekitatud kahju hüvitamisega, vaid tuleb kõrvaldada alusetult rikastunud isiku vara suurenemine ja see peab toimuma isiku kasuks, kelle arvel rikastumine toimus. Viidatud säte eeldab, et üks isik on teisele isikule üle andnud vara või raha ilma, et kohustus üleandmiseks eksisteeriks. Käesoleval juhul nähti tuletorni- ja jäämurdetasude rakendamine ette seadusega (KMSK § 6 p 1 alapunkt 13) ning tasu määrad/soodustuste kohaldamise alused ja korra volitas Vabariigi Valitsus (07.01.1997 määruse nr 1 p 13) kehtestama teede- ja sideministril, kes tegi seda 12.12.2001 määrusega nr
lg 1 ja § 14 lg 1 kohaselt erineb kahju hüvitamise regulatsioon sõltuvalt sellest, kas kahju on tekitatud vahetult põhiseadusevastase üldaktiga või selle rakendamiseks antud üksikaktiga või toiminguga. Kuigi väidetava kahju algpõhjus võib mõlemal juhul peituda põhiseadusevastases üldaktis, tuleb üldaktile tugineva üksikakti või toiminguga tekitatud kahju käsitleda samadel alustel muude õigusvastaste üksikaktidega või toimingutega tekitatud kahjuna ja seda põhjusel, et otsene põhjuslik seos on siin mitte üldakti ja kahju vaid üksikakti/toimingu ja kahju vahel.
lg-d 1 ja 2 piirava iseloomuga sätted.
lg-s 3 rõhutas seadusandja, et lg 1 ei välista vastutust õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud kahju eest. Kuna käesoleval juhul kaebajad tasusid tuletorni- ja jäämurdetasud mitte üldaktide alusel omal initsiatiivil ja enda arvestatud suuruses, vaid maksid nõutud tasud Veeteede Ameti koostatud ja esitatud arvete alusel, siis saab asja lahendamisel kohaldada mitte
lg 1, vaid lähtuma peab
Tähendust ei oma seejuures asjaolu, kas tasude maksmise aluseks olnud arveid käsitleda haldusaktidena või toimingutena. Oluline on kindlaks teha, kas riik on kaebajatele tekitanud kahju, mis on põhjuslikus seoses riigi õigusvastase teoga ning kas esineb riigi vastutust piiravaid asjaolusid. Esimese astme kohus märkis õigesti, et
lg-st 1 tuleneb muuhulgas, et kahju ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti (toimingu) õigeaegse vaidlustamisega. Halduskohus leidis, et käesolevas asjas pole vaidlust nõude tekkimise perioodis ega nõude suuruses ning apellatsioonimenetluses kohtu seda seisukohta ei vaidlustata. Apelleeritud kohtuotsuse põhjendustest järelduvalt võis kaebajatele olla tekkinud kahju arvete alusel tasutud rahasummade näol ja seda põhjusel, et tuletorni- ja jäämurdetasud on sisuliselt riiklikud maksud, mida saab kehtestada vaid seadusega, mitte ministri määrusega. Ka selle halduskohtu järelduse üle apellatsioonimenetluses ei vaielda. Esimese astme kohus jättis aga kahjunõude rahuldamata põhjusel, et kaebajad, kellel olid võimalused kahju ärahoidmiseks reaalsete õiguskaitsevahendite kasutamise näol, neid võimalusi ei kasutanud. Ringkonnakohus jagab esimese astme kohtu seda seisukohta. Õige on kaebajate väide selles, et põhjusliku seose eksisteerimisel tuleb kahju hüvitada, kui haldusakti/toimingu õigusvastasus ei ole äratuntav, kui isikult ei saa mingil objektiivsel põhjusel oodata haldusotsustuse seaduslikkuse hindamist või kui isikul olid kaalukad põhjused halduse otsustust kohe mitte vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul kaebajate puhul aga selliseid asjaolusid ei esine. Kaebajad väidavad, et neil puudus võimalus kasutada efektiivseid ja mõistlikke õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks, sest vastavaid tasusid sätestanud üldaktide võimalik vastuolu põhiseadusega polnud ära tuntav, mistõttu polnud põhjust ka arveid kui haldusakte või toiminguid vaidlustada, arvete lihtsalt maksmata jätmisega oleks nad riskinud majandustegevuse seiskumisega. Ringkonnakohus kaebajate arvamust ei jaga. Kaebuse esitajateks on suured ettevõtjad, kes on maksnud kõnealuseid tasusid juba aastast 1997. Nende majanduslikku seisundit arvestades pidid nad olema suutelised hindama nõutavate tasude seaduslikkust. Halduskohus märkis õigesti, ettevõtjate ärikulude hulka peab kuuluma ka ettevõtluse õigusliku keskkonna selgekstegemine. Põhimõte, et maksukohustuse elemente võib reguleerida vaid seadusega, on Riigikohtus kinnitust leidnud korduvalt ja juba aastaid tagasi. Näiteks 23.03.1998 otsuses nr 3-4-1-2-98 tunnistas Riigikohus kehtetuks tollitariifiseaduse § 15 lg-d 3 ja 5 põhjusel, et Vabariigi Valitsusele ei saa delegeerida riikliku maksu sätestamist ja kehtestamist. Seetõttu pole põhjendatud kaebajate väide, et arvestatav kohtupraktika kõnealuses valdkonnas kujunes alles pärast aastat 2004 ning et enne õiguskantsleri 06.11.2003 kirja ei saanud nad kõnealuste üldaktide põhiseadusevastasust mõista. Kui kaebajad käsitlesid arveid haldusaktidena, siis tuli tasude maksmise kohustuse tõrjumiseks esitada tühistamiskaebus seaduses sätestatud tähtajal. Käsitledes arveid toimingutena oli kaebajatel võimalik esitada kohtule kaebused toimingu lõpetamise taotlusega, samuti jätta arved maksmata, nii nagu nad seda hiljem 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.