3-09-257/8

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta Kohtuasja number 3-09-257 Määruse kuupäev 09.06.2009 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi Kiviõli Keemiatööstuse OÜ esindajate vandeadvokaatide Vadim Filimonov`i ja Mikk Lõhmus’e kaebus ja selle täiendus, tühistada Ida-Viru Maavalitsuse 30.07.2003.a kirjas nr 3.2412149 sisalduv haldusakt, millega anti luba Xxxxxxxx maaüksuse vaba metsamaana erastamiseks Sonda vallas, või Sonda alternatiivselt tunnistada see õigusvastaseks, Vallavolikogu 01.03.2004.a otsuse nr 19/7 osaliseks ja Ida-Viru maavanema 20.03.2007.a korralduse nr 388 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning lepingu tühisuse tuvastamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus haldusasjas nr 3-09257 läbi vaatamata HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel. Mõista OÜ Kiviõli Keemiatööstus N.M`i kasuks menetluskuluna välja 8850 (kaheksa tuhat kaheksasada viiskümmend) krooni. Määruse ärakiri saata kaebuse esitajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Edasikaebamise kord Asjaolud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ esitas Tartu Halduskohtule kaebuse tühistada Ida-Viru Maavalitsuse 30.07.2003.a kirjas nr 3.2-412149 sisalduv haldusakt, millega anti luba Xxxxxxxx maaüksuse vaba metsamaana erastamiseks Sonda vallas, või alternatiivselt tunnistada see õigusvastaseks, Sonda Vallavolikogu 01.03.2004.a otsuse nr 19/7 osaliseks ja Ida-Viru maavanema 20.03.2007.a korralduse nr 388 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning lepingu tühisuse tuvastamiseks. 1 Kohtu seisukoht Halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitajal ei saa Sonda Vallavolikogu ja Ida- Viru maavanema haldusaktide vaidlustamiseks ning Eesti Vabariigi ja N.M vahel sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamiseks ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud ning seetõttu jätab kohus kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. Nimetatud sätte kohaselt halduskohus jätab kaebuse või protesti määrusega läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Kaebuse esitaja ise möönab oma kaebuses, et ajavahemikul 01.09.2003.a. – 01.10.2003.a. toimus Sonda Vallavalitsuses vaba metsamaa maatükkide plaani ja nimekirja avalik väljapanek. N.M esitas seejärel Sonda Vallavalitsusele avalduse vaba metsamaa erastamiseks. Vastavat avaldust kaebaja ise haldusorganile ei esitanud. Seega ei ole käesoleval ajal asjassepuutuv kaebaja väide, et MaaRS § 23´4 lg 2 oleks vastuolus PS § 12 lg 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, kuivõrd ei võimalda taotleda vaba metsamaa erastamist muuhulgas isikul, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil maavara kaevandamisega. Haldusasja materjalide järgi on kaebuse esitaja taotlenud kaevandusluba ning selle arutelu ja vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise otsustamine toimus samal Sonda Vallavolikogu istungil 01.03.2004.a. Samuti on kantud N.M käesolevaks ajaks nimetatud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatust kui avalikust registrist on üheselt tuvastatav, et nimetatud maaomand on üle läinud teisele isikule. Seda enam, et Maapõueseaduse § 27 lg 1 p 8 sätestab, et kaevandamisloa taotlus peab sisaldama eraõigusliku isiku omandis oleva maavara korral maavara omaniku kirjalikku nõusolekut maavara kaevandamisloa andmiseks, kui maavara omanik ei ole kaevandamisloa taotleja. Kaevandamisluba taotlev isik peab kogu nimetatud haldusmenetluse käigus jälgima, et vastavad andmed oleks korrektselt esitatud. Kui muutub vastava kinnistu omanik, tuleb haldusmenetluses nimetatud taotlust ka täiendada. Ühelgi juhul ei saa Kiviõli Keemiatööstuse AS nõuda tagastamise korralduse tühistamist selle maa osas, mille väljanõudmine kolmandatelt isikutelt ei ole enam võimalik. Selles osas ei oleks korralduse tühistamisega enam võimalik kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi. N.M on usaldanud haldusaktide kehtimajäämist ja sõlminud muuhulgas vaidlusaluse kinnistu võlaõigusliku võõrandamislepingu, milline on avalik teave, kuna selle kohta on tehtud märge kinnistusraamatusse. Kaebuse esitajal ei ole isiklikku puutumust vaidlustatud Sonda Vallavolikogu ja Ida-Viru maavanema antud haldusaktidesse ning haldusaktide andmise ajal, ei olnud kaebuse esitajal tekkinud õiguspärast ootust, et talle kaevandamisluba üldse väljastatakse. Vaidlustatud haldusaktidest ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi ega õigusi. Kuna kaebuse esitaja ei olnud vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt, ta ei ole esitanud Sonda Vallavalitsusele ühtegi taotlust Xxxxxxxx maaüksuse maa erastamiseks või kasutusse saamiseks ega ühtegi muud taotlust maa kasutamiseks seoses maavara kaevandamisega, siis ei olnud ta ka vaba metsamaa erastamise menetlusosaline ning Sonda Vallavolikogul puudus kohustus teha vaidlustatud Sonda Vallavolikogu otsus nr. 19/7 kaebuse esitajale eraldi teatavaks. Kaebuse ülesehitus põhineb oletusele, et kui Soosilla maaüksus poleks N.M'le erastatud, kuuluks nimetatud kinnistu MaaRS § 32 lg 2 alusel riigiomandisse (kaebuse p.46). Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, kuidas sellisel juhul paraneb tema olukord. Nimelt on kaebuse esitaja korduvalt väitnud, et ta pole taotlenud riigilt maad kasutusvaldusesse, rendile andmisele ega hoonestusõigusega koormamiseks. 2 Maapõueseaduse § 53 lg 3 (teine lause) sätestab, et riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vastav kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 132 "Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise kord", mille § -s 1 on sätestatud, et määrus reguleerib riigile kuuluva kinnisasja kasutamisõiguse andmist maavaravaru kaevandamiseks. Riigile kuuluv kinnisasi käesoleva määruse tähenduses on kinnistu või selle osa (edaspidi kinnisasi ). Korra § 9 sätestab, et kinnisasja maavara kaevandamiseks saamiseks esitab õigustatud isik kirjaliku avalduse kinnisasja maavara kaevandamise loa andjale. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et on nõutava avalduse keskkonnaministeeriumile esitanud. Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud õigeaegselt haldusorganile avaldust ise vastav metsamaa erastada, siis käesoleval juhul on ainetu väita, et vaidlustatud haldusaktid rikuksid mingilgi määral tema subjektiivseid õigusi. Planeerimisseaduse § 7 kohaselt seab maakonnaplaneering planeeritavatele piirkondadele küll eesmärgid, kuid see ei loo iseenesest isikutele kitsendusi ega õigusi. Samuti sätestab Planeerimisseaduse § 2 p 2, et maakonnaplaneeringu eesmärk on maakonna territooriumi arengu üldistatud käsitlemine, asustuse arengu tingimuste ja olulisemate infrastruktuuri objektide asukoha määramine. Seega ei saa maakonnaplaneeringutest tulla isikutele subjektiivseid õigusi ega kitsendusi juhul kui järgnevaid üld - ja detailplaneeringuid ei ole algatatud. Seega ei saanud haldusorganitele tuleneda maakonnaplaneeringust keeldu vaba metsamaa erastamiseks. Samuti ei tulenenud vaba metsamaa erastamise keeldu MaaRS § 31 lg 1 p 9 mille kohaselt jäetakse riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et viidatud sättest ei tulene iseenesest, et maa tuleks jätta riigi omandisse. „Maa Riigi omandisse jätmise kord“ on vastu võetud Vabariigi Valitsuse
3. septembri
4. a määrusega nr. 226 (RT I 1996, 64, 1182), jõustunud 14.09.
5. Korra p. 5 a.p. 3 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise otsustaja keskkonnaminister. Kuivõrd pädev isik ei ole nimetatud korra alusel taotlenud õigeaegselt maa riigi omandisse jätmist ei tulene ülalviidatud seadusesättest iseenesest, et maa oleks tulnud jätta riigi omandisse ning selle erastamine oli vastuolus kehtiva õigusega. Kaebaja ei ole viidanud kaebuses, et ta oleks vaidlustanud Keskkonnaministri haldusakti, tegevusetust või toimingut, millega vaidlusalust maad ei jäetud riigi omandisse. Kaevandamisluba väljastati kaebuse esitajale Keskkonnaministeeriumi 21.11.2008.a. käskkirjaga nr
6. Kuna nimetatud luba väljastati temale peale vaidlustatavaid haldusakte ei tulene ka nimetatud loast tema subjektiivsete õiguste rikkumist, kuivõrd maa erastamise haldusaktide ajal nimetatud luba kaebajal puudus ning seega ei omanud vaidlustatavad haldusaktid puutumust tema subjektiivsete õiguste rikkumisega. Mäeeraldis määrati aga alles 21.novembri 2008 keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr. 1701, mille kohaselt peab (neljas lõik) loa omanik enne kaevandama asumist mäeeraldise piiridesse jääva riigimaa kasutamiseks maavaru kaevandamiseks sõlmima kas rendi-, kasutusvalduse või hoonestusõiguse seadmise lepingu. Loa andja on sõnaselgelt käskkirjas viidanud (viies lõik), et loa saajal ei ole maakasutusõiguse nõude olemasolu enne loa saamist (kaebuse täiendus, Lisa 13). Kaebuse esitaja oma sõnade kohaselt ei ole ta käskkirja nr. 1701 vaidlustanud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ka selle kohta, et ta on pöördunud N.M poole Xxxxxxxx kinnistu kasutamiseks või omandamiseks maavara kaevandamiseks. Asjas ei esine avalikku huvi ning alusetu on kaebaja nõue tuvastada Eesti Vabariigi ja N.M vahel 18.04.2007.a. sõlmitud lepingu tühisus. Kaebajal ei ole printsiibis oma sellise nõude esitamisega võimalust kaebuse eesmärki saavutada. Nimetatud tühisuse tuvastamisel ei ole alust kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kaebaja saaks oma vastavasisulist õigust realiseerida üksnes tsiviilkohtumenetluses asjakohase esemega hagi esitamisel. 3 Kirjeldatu alusel ei saa isikul ilmselgelt olla põhjendatud huvi haldusorgani haldusaktide või halduslepingu vaidlustamiseks, kuna nende andmise ajal ei olnud kaebuse esitajal isiklikku puutumust vaidlustatud haldusaktide või Eesti Vabariigi ja N.M vahel sõlmitud lepinguga. Mõista kaebajalt HKMS § 92 lg. 4 alusel välja 8850 krooni kolmanda isikuna kaasatud N.M õigusabikulude katteks. Ülle Polluks kohtunik 4