msms) § 14 lõikest 21 ning seetõttu tuleb vallavalitsusel avaldus läbi vaadata ja lahendada.
) kohaselt on lubatud erastada elamu juurde 50 ha maad, sõltumata sellest, mitu kaasomanikku elamul on. Samuti leiavad kaebuse 2 esitajad, et M.O.M esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegselt. Esiteks heidavad kaebuse esitajad vallavalitsusele ette, et viimane ei teavitanud M.O.M-i maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise vajadusest. Kaebuse esitajad viitavad Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-4-1-17-07 ning
§-le 40 ning leiavad, et avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde sai esitada kuni
msms § 14 lg 23 mõte ei saa olla ühe elamu kaasomaniku avalduse alusel liita kõik teised kaasomanikud, kes ei ole avaldusi tähtaegselt esitanud, kuna vastasel korral ei saaks tähtaegselt esitanud kaasomanik erastada mitte taotletud suuruses maad, vaid taotletud maast üksnes enda kaasomandiosale vastava osa. Seetõttu leiavad kaebuse esitajad, et
msms § 14 lg 23 kohaselt tuleb avalduse esitamisega hiljaks jäänud isik kaasata menetlusse iseseisva avalduse alusel, mitte käsitleda teda varem esitatud avaldusega liitununa. Viidates
lõikele 41 leiavad kaebuse esitajad, et seaduse mõte ongi selles, et isegi kui üks kaasomanikest eeltoimingute tegemise käigus loobuks oma erastamisõigusest, siis oleks teisel kaasomanikul ikkagi õigus erastada Sillaotsa talu juurde maad kuni 50 ha ka oma avalduse alusel.
§-st 221 tulenevalt on ehitise kaasomanikel õigus elamu juurde erastada maksimaalselt 50 ha või endiste kinnistu piires, sõltumata ehitiste kaasomanike arvust, kusjuures erastatava maa suuruse määramisel tähtaegselt esitatud avaldustes märgitud maa pindalast. Vastustaja selgitab, et
msms-i täiendamisega andis seadusandja ehitise kaasomanikule täiendava võimaluse avalduse esitamiseks maa ostueesõigusega erastamiseks, kuid hilinenud erastamise avalduse esitajal saab õiguspärane 3 ootus olla üksnes saada kaasatud erastamise menetlusse ning osaleda sama maa erastamisel, mida taotles tähtaegselt maa ostueesõigusega avalduse esitanud ehitise kaasomanik. Seejuures viitab vastustaja ka Riigi Maa-ameti
msms § 14 lõige 23 tulenevalt ei ole vallvalitsusel võimalik erastada maad ehitiste omanike avalduses märgitud erastamiseks taotletava maa suuruse summana, vaid erastamismenetluse läbiviimisel tuleb ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel lähtuda tähtaegselt esitatud avaldusest, arvestades maa tagastamise õigustatud subjekti põhjendatud huvidega ning maakorralduse nõuetega. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et M.O.M
lg 2 kohaselt on väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu Eesti kodanikust omanikul õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Sama paragrahvi lõikest 4 tulenevalt on samamoodi õigus ostueesõigusega maad erastada ka kaasomandis oleva ehitise kaasomanikel, kusjuures igal kaasomanikul on õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast ning väljaspool linna piire asuva elamu kaasomanikud võivad ostueesõigusega erastada kokku maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piirides, kui see oli suurem 50 ha-st. Samuti sätestatakse eelviidatud lõikes, et erastatava maa suurus, mis ületab 2 ha, määratakse kaasomanike kokkuleppel ning kokkuleppe mittesaavutamisel erastatakse maa
lõikes 1 sätestatud ulatuses.
lõikes 41 sätestatakse aga, et kui mõni väljaspool linna piire asuva elamu kaasomanikest ei soovi ostueesõigusega erastada maad 2 ha ületavas osas, on teistel kaasomanikel õigus, arvestades samas paragrahvis sätestatud ostueesõigusega erastatava maa ulatust ning muid 4 tingimusi, erastada maad eraldi katastriüksusena vastavalt rohkem.
lg 1 p 1 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad teise füüsilise isiku omandis oleva elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti.
lõikes 2 on aga sätestatud, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. 14. Eeltoodud sätetest tuleneb seega, et väljaspool linna või tiheasustusega ala paikneva ehitise kaasomanikel on õigus erastada kokku kuni 50 ha maad. Kui tegemist on elamuga, oleks neil õigus erastada 2 ha maad tagastamisele kuuluva kinnistu arvelt (
Kui aga isikud saaks vabade piirnevate maade arvelt erastada vähem kui 20 ha, oleks neil õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile (
Seejuures tuleneb
lõike 4 viimasest lausest, et kui ehitise kaasomanikud ei saa omavahel kokkuleppele 2 hektarit ületava maa erastamise osas, erastatakse neile maad vastavalt
lõikele 2 (ehk elamu juurde 2 ha).
lg 41 tuleneb aga, et kui üks kaasomanik ei soov erastada maad 2 ha ületavas osas, siis on teistel kaasomanikel õigus erastada täiendavalt maad eraldi katastriüksusena ehk teisisõnu mitte enam konkreetse elamu juurde, vaid elamust sõltumatult. Selle regulatsiooni eesmärk on kindlustada, et maa erastamise tulemusena tekkivas kinnisasjas oleksid kaasomanike osad jagunenud samamoodi nagu need olid ehitises kui vallasasjas. Niisiis ei ole võimalik kahele kaasomanikule võrdsetes osades kuuluvate ehitiste juurde erastada maad selliselt, et üks kaasomanik erastab rohkem maad kui teine.
lg 1 uus redaktsioon ning selle teises lauses on sest ajast peale sätestatud: “Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 2006. aasta 1. märtsini, avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni 2006. aasta 1. juunini.“ Kõnealune
oktoobril 2005 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seadusega (selle seaduse § 18). Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-07 leidis Riigikohus, et [25. novembril 2005 jõustunud muudatusega] asendati ehitise omandamise päevast arvates maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamiseks kolmekuulise tähtaja andnud
lg 1 teine lause ehitiste juurde maa 5 erastamiseks avalduste esitamise võimalusega kuni
lg 1 sõnastust muudeti, ei sisalda paraku rakendussätteid, mis reguleeriksid seda, kuidas toimida nende avaldustega, mis on esitatud enne
lg 1 uue sõnastuse jõustumist, ent pärast varem kehtinud õigusaktides (näiteks 2MRSms §-s 26) sätestatud tähtaja möödumist ning mille suhtes kohalik omavalitsus ei olnud
Selline ongi olukord M.O.M avaldusega – selle esitamise ajal, st.
lg 1 uus sõnastus, ei olnud M.O.M poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldust veel läbi lõplikult lahendatud. 17. Kohus leiab, et vastava rakendussätte puudumisel tuleb
lõiget 1 tõlgendada selliselt, et nimetatud sättes näidatud tähtaja jooksul esitatuks tuleb lugeda ka need maa ostueesõigusega erastamise avaldused, mis on esitatud enne selle sätte jõustumist, ent mille suhtes selle sätte jõustumise ajaks ei olnud kohalik omavalitsus teinud lõplikku otsust erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramise või avalduse läbi vaatamata jätmise kohta. Nimelt on maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaja eesmärgiks tagada maareformi kui loomult ajutise üleminekumeetme sujuv ja tõrgeteta lõpuleviimine. Selle eesmärgiga ei oleks mistahes moel kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tuleks vastu võtta ning tähtaegselt esitatuks lugeda need vallasasjana omandatud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldused, mis on esitatud ajavahemikul
lg 1 sätestatud tähtaeg ei ole
msms §-s 14 sätestatutega võrreldes mitte täiendav, vaid tegemist on varasemaid avalduste esitamise tähtaegu reguleerivaid norme asendava normiga. Seetõttu ei saa Keskkonnaministeeriumi kirjas esitatud seisukohaga nõustuda.
msms § 14 lõikest 31 teha järeldust, nagu oleks tal õigus osaleda oma ehitise kaasomandiosale vastavas osas selle maa erastamises, mille ostueesõigusega erastamist on taotlenud teine kaasomanik, st. E.H. On oluline, et
lg 4 kohaselt määratakse ehitise kaasomanikele erastatava maa suurus, mis ületab 2 ha, kaasomanike kokkuleppel. Selline kokkulepe tuleb VV määruse nr 1669/267 p 11 alapunkti 3 kohaselt esitada avalduse lisana. Seega ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, nagu oleks M.O.M-il õigus erastada ½ E.H poolt 04. oktoobril 1999 esitatud avalduses näidatud 24 ha maast. Kuigi sarnast seisukohta on väljendanud ka Riigi Maa-amet oma 26.06.2008 kirjas nr 4.1-4/3719 (tl. 95) ei pea kohus seda põhjendatuks. Selline seisukoht ei tulene normi sõnastusest ega ka regulatsiooni üldisest eesmärgist. Sisuliselt annab
msms § 14 lg 23 ehitise kaasomanikule, kes varem maa erastamist taotlenud ei ole, õiguse vastav taotlus esitada, märkides seal ka ära erastatava maa suuruse. Kuna 2 ha ületavas osas on ehitise kaasomanikel õigus maad erastada endivahelise kokkuleppe olemasolul, on sellel kokkuleppel erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel keskne tähtsus. Juhul kui näiteks üks kaasomanik taotleb 24 ha maa erastamist, ent tal puudub sellise maa ostueesõigusega erastamise osas teise kaasomanikuga kokkulepe, erastatakse maa ehitise juurde kaasomanikele
lõikes 1 sätestatud ulatuses (elamu juurde 2 ha) ning 24 ha erastamist taotlenud kaasomanikul oleks
22. Kohtu hinnangul ei tulene ei
msms § 14 lg 23 sõnastusest ega ka Vabariigi Valitsuse
msms § 14 lg 23 alusel esitatud avalduses tuleb ära näidata erastatava maa suurus. Käesoleval juhul on E.H taotlenud 24 ha maa erastamist, M.O.M aga 26 ha maa erastamist. M.O.M-i taotlust ei saa käsitada kaasomanike vahelise kokkuleppena erastada maad 24 ha ulatuses, kuna ühelt poolt ei ole M.O.M nõustunud suurusega 24 ha ning teiselt poolt ei ole E.H nõustunud sellega, et tema 7 poolt soovitud 24 ha erastatakse kaasomandisse. Käesolevas kohtumenetluses, tegelikult aga juba haldusasjas 3-05-1324 on kaebuse esitajad väljendanud seisukohta, et neil on omavaheline kokkulepe 50 ha suuruse maa erastamiseks. Seaduses ei ole kaasomanike vahelisele kokkuleppele kehtestatud kindlat vormi, ent kuivõrd vastav kokkulepe tuleb esitada maa ostueesõigusega erastamise avalduse lisana, peab see olema kirjalikus vormis. Käesoleval juhul ei nähtu, et vastustaja oleks tegelikult kontrollinud, kas selline kokkulepe kaasomanike vahel on või mitte või millise maa erastamises on kaasomanikud kokku leppinud. Maa ostueesõigusega erastamise toimikust, mille vald kohtule esitas, sellise kokkuleppe olemasolu ei nähtu. Sellises olukorras tuleb kohalikul omavalitsusel nõuda vastava kokkuleppe esitamist. Kohtu hinnangul ei ole
lg 4 viimase lause kohaldamiseks alust, kui kohalik omavalitsus ei ole kaasomanike vahelise kokkuleppe mitteesitamisele kaasomanike tähelepanu juhtinud ja neilt kokkuleppe esitamist nõudnud. Vastava kokkuleppe esitamata jätmise näol on tegemist taotluses esineva puudusega, mille kõrvaldamiseks tuleb ka haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt anda tähtaeg ning alles tähtajaks puuduse kõrvaldamata jätmisel saab rakendada vastavaid järelmeid (st. jätkata maa ostueesõigusega erastamise menetlust vastavalt
23. Kohus kordab, et olukorras, kus E.H ja M.O.M on ehitiste kaasomanikud kumbki ½ ulatuses, ei ole võimaik maa erastamine selliselt, et ühele neist erastatakse 26 ha maad ning teisele 24 ha maad.
loogika kohaselt erastatakse kaasomandisse oleva ehitise juurde ka maa kaasomandisse, mille tagajärjel tekib uus asi – isikute kaasomandis olev kinnisasi, milles on kaasomandiosad samasugused nagu need olid ehitise kui vallasasja puhul. Seega tuleb Rae Vallavalitsusel E.H ja M.O.M-i avalduste uuel läbivaatamisel välja selgitada, millises ulatuses maa erastamises on kaasomanikud kokku leppinud, arvestades, et kokku on nad tähtaegselt esitanud avaldusi 50 ha suuruse maa erastamiseks. Kui kaasomanikud jäävad seisukohale, et E.H-le tuleks erastada 24 ha ja M.O.M-ile 26 ha maad, siis tuleb asuda seisukohale, et kaasomanike vahel kokkulepet saavutatud ei ole. Kui kaasomanikud aga kinnitavad, et kokkuleppe sisuks on kokku 50 ha suuruse maa erastamine, tuleb avalduste läbivaatamisel ja maa erastamise eeltoimingute tegemisel sellest lähtuda. See ei tähenda, et kaebuse esitajatele erastatava maa suuruseks peaks määramata tingimata 50 ha, kuna erastatava maa suurus sõltub paljudest asjaoludest, nagu näiteks ehitiste kaasomanike ja maa tagastamise õigustatud subjekti vahelise kokkuleppe olemasolu, piirnevate vabade maade olemasolu jne. Need asjaolud peab kohalik omavalitsus avalduste uuel läbivaatamisel välja selgitama.
lg 4 eelviimane lause), kusjuures käesolevas otsuses toodud põhjendustel ei saa selleks kokkulepitud suuruseks olla 24 ha. Samuti peab vallavalitsus välja selgitama, millises ulatuses ja millistes piirides on võimalik ehitise kaasomanikele maad erastada. 26. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitajad ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning kõigi menetlusosaliste kulude jäävad nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.