KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2009. a.

) § 60 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ning sama seaduse § 61 lg. 1 sätestab, et kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja kasuks. Vastavalt Riigikohtu seisukohale ei täida vanem ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Antud juhul on kostja teinud kulutusi lapse ülalpidamiseks enne hagi esitamist ebaregulaarselt, mistõttu on hagi elatise väljamõistmiseks põhjendatud. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejale teinud rahalisi ülekandeid pärast hageja ja laste lahkumist

1. septembril
2. a. nende alalisest elukohast Tallinnas, XXXXXXXXXXX XX, oktoobris 10.000 krooni ja novembris 10.000 krooni. Kostja vastuväited laste kulutuste suurusele tuleb lugeda osaliselt põhjendatuks. Kohus ei nõustu hageja väitega, et laste elatustase peaks jääma samale tasemele XXXXXXXXXX elamise ajaga. Pere elas XXXXXXXXXX ajal, mil maailma majandus oli kõrgtasemel, käesolevaks ajaks on teadaolevalt ka XXXXXXXXXX majanduslangus. Pere kulusid XXXXXXXXXX rahastas kostja T. L. oma äritegevusest saadavast tulust. Kostja seletuse kohaselt on tema äritegevusest saadav tulu vähenenud, üks äriettevõte on tänaseks pankrotis. Arvestades hetkeseisu majanduses, ei ole mõistlik jätkata ülemäära suurte kulutuste tegemist ka laste ülalpidamiseks. Laste vajadused võivad varieeruda, olenevalt sellest, millised on vanemate varalised võimalused. Arvestades kostja varalisi võimalusi ning laste mõistlikke vajadusi ja ka seda, et laste elatustase oli poolte kooselu ajal suhteliselt kõrge, on põhjendatud välja mõista elatis 8000 krooni kummalegi lapsele.

§ 70lg.

1 sätestab, et kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates hagi esitamisest ning sama paragrahvi

1. lõike järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud sama seaduse § 61 lõikes 6 näidatud asjaolud. Elatis laste ülalpidamiseks tuleb välja mõista alates hagi esitamisest. Elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ühe aasta eest puudub alus. Pooled elasid koos kuni septembrini
2. a. Selle ajani tasus kostja XXXXXXXXXX viibimise ajal kummagi lapse koolituskulud kokku 40.000 krooni kuus, andis hagejale raha toidu ostmiseks 600 eurot kuus. Seejärel elas pere kuni septembrini
3. a. koos XXXXXXXXXXX XX korteris, mil kostja ostis toidu ning kostja väite kohaselt ei olnud perel millestki puudu. Hiljem on kostja hagejale üle kandnud kokku 20.000 krooni. Samas on kostja maksnud ka Eestis asumise ajal laste koolituskulud 200.000 krooni aastas. Eelnevast lähtudes on põhjendatud elatise väljamõistmine alates hagi esitamisest –
4. novembrist
5. a. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista temalt välja elatis R. L. ülalpidamiseks 6000 krooni ja M. L. ülalpidamiseks 4000 krooni kuus. Maakohtu otsus on üldsõnaline ja sellest ei nähtu, millised on tegelikult laste vajadused ja kui palju nende ülalpidamiseks raha kulub. Samuti ei ole võimalik otsusest välja lugeda, kas vanemad peavad lapsi ülal pidama võrdselt või mitte. Otsus ei ole loogiliselt jälgitav. Kohus jõudis järeldusele, et kostja vastuväited laste kulutuste suuruse osas tuleb lugeda osaliselt põhjendatuks, kuid millises osas, seda märgitud ei ole. Samuti ei selgu, millest kohus juhindus, kui määras erinevate vajadustega lastele, arvestades nende vanust ja sugu, just 8000 krooni. 5 Otsuses ei ole põhjendatud, miks kohus ei nõustunud kostja väidetega, et peaaegu 10-aastase tütre ülalpidamiseks kulub rohkem raha kui 6-aastase poja ülalpidamiseks, kes lõpetas oma õpingud kallis erakoolis ja jätkab neid sügisel tavakoolis. Pealegi ostab kostja lastele vajalikke riideid ja muid tarbeid, mis neid arendavad. Vastavalt kohtu poolt kinnitatud kompromissile viibivad lapsed iga teise nädalalõpu alates neljapäevast kuni pühapäeva kella 19.00-ni ning samuti igal neljapäeval pärast koolipäeva, lisaks 4 - 5 nädalat suvel, koolivaheajal jne. isa juures, millega samuti vähenevad hageja kulutused laste osas. Vastuapellatsioonkaebusele vaidleb T. L. vastu. Vastustaja seisukoht ja vastuapellatsioonkaebus Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. A. H. palub tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas ja mõista uue otsusega mõlema lapse ülalpidamiseks välja igakuiselt 15.000 krooni. Maakohus jättis otsuse tegemisel õigesti arvestamata kostja esitatud andmed tema varalise seisukorra ja laste vajaduste kohta ning kohaldamata

§ 61lg.

2, mille kohaselt määratakse elatis, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata, et kostja on edukas ettevõtja, kes on 10 aasta jooksul kindlustanud lastele tavapärasemast kõrgema elustandardi ning lapsed on sellega harjunud. Kostja omab osalusi mitmetes tulusates ettevõtetes ning tal on keskmisest enam kinnisvara. Hagejale teadaolevalt kuulub lisaks tõenditega tõendatule kostjale ka väärtuslik kinnisvara XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXXX ning pangaarved teiste riikide pankades. Kuid juba kostja enda esitatud pangakonto väljavõte tõendab kostja rahalist sissetulekut peaaegu 2.000.000 krooni aastas. Kostja varanduslik seisukord on võimaldanud, et laste kulutused ja vajadused on olnud tavapärasest suuremad. Suuremad on olnud kulutused tervislikule toidule, riietusele, eluasemele, haridusele, hobidele ja meelelahutusele. Kostja on seda soosinud ja jätkanud lastele kallite rõivaste ja mänguasjade ostmist ka poolte lahkumineku järgselt, kuid selle erisusega, et lapsed saavad ostetud rõivaid, mänguasju ja lemmikloomi kasutada ja nautida üksnes siis, kui viibivad kostja juures. Seega on lastele kuni tänaseni tagatud omapärasel kujul senise elujärje tunnetus, kuid kostja kannab lastega kaasnevaid kulutusi suvaliselt, üksnes oma äranägemisel, mis ei pruugi olla seotud laste tegelike vajadustega. Ebamõistlikuks kulutuseks saab pidada ka M. õppimist erakoolis aastamaksuga 200.000 krooni. Õppemaksu on seni tasunud T. L, kes rõhutas sed, kui oma panust laste tulevikku. Vaidlustamata küll keeleõppe vajadust, on tekkinud olukord, kus laps peab selleks, et astuda Eesti tavakooli esimesse klassi, tegema olulisi pingutusi kooliküpsuse saavutamiseks. Kui T. L peab vajalikuks lapse koolitamist tasulises koolis, ei saa see siiski toimuda igapäeva elatustaseme arvel ning koolituskulu äralangemisel on tal võimalik panustada laste igapäevavajadustesse. Kuna laste vajadused on ligilähedaselt võrdsed, ei ole vajalik diferentseerida elatise suurust, lähtudes laste vanusest ja soost. Keskmised kulutused kahele lapsele ühes kuus on: eluasemele 9000 krooni, transpordile 5000 krooni, toidule 4000 krooni, huvialadele 3000 krooni, riietele ja jalanõudele 4000 krooni, meelelahutusele 2000 krooni ja muudeks kuludeks (taskuraha, mänguasjad, koolitarbed jne.) 3000 krooni, kokku 30.000 krooni kuus. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Et kumbki pooltest ei ole otsust vaidlustanud osas, millega hagi lastele elatise saamiseks tagasiulatuvalt ajavahemiku eest enne hagi esitamist rahuldamata jäeti, siis ei kontrolli kolleegium kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 otsuse õigsust selles osas ja seda nõuet puudutavas osas tuleb otsus jätta muutmata. 6 Alates hagi esitamisest lastele elatise saamise nõude osas ei ole maakohus otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendanud. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8. Osundatud lõike lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta: kohus ei ole tuvastanud asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumit ega rajanud oma järeldusi faktilistele asjaoludele, põhjendatud ei ole, miks ei ole kohus nõustunud hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti ei sisalda otsus tõendite analüüsi. Hageja hages kummalegi lapsele elatist summas 15.000 krooni kuus. Kostja vaidles elatise suurusele vastu. Niisuguse vaidluse lahendamiseks pidi maakohus tuvastama faktilised asjaolud, mille põhjal saab otsustada elatise põhjendatud suuruse üle. Maakohus seda ei teinud. Kohus leidis õigesti, et elatisehagi materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 61lg.

1 ning et elatise suurus tuleb kindlaks määrata vastavalt sama paragrahvi lõikele 2. Maakohus ei tuvastanud aga faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid vaidluse kooskõlas osundatud sätetega lahendada.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Seega eeldab elatise kohustatud vanemalt väljamõistmine nii lapse vajaduse kui mõlema vanema varalise seisundi kindlakstegemist. Hageja väitis, et poolte ühiste laste vajaduste rahuldamiseks kulub igakuuliselt vähemalt 30.000 krooni, seega 15.000 krooni lapse kohta. Seejuures põhjendas hageja hagiavalduses kulutuste vajadust ja esitas vajalike kulutuste loetelu liikide lõikes, (tl. 6 – 7). Vastuses hagiavaldusele leidis kostja, et hageja poolt nimetatud vajadused on ülepaisutatud, esitades konkreetsed vastuväited toidule, riietele ja jalanõudele, eluasemele, transpordile ja sidele ning muudeks vajadusteks kulutatava osas (tl. 70 – 71). Ka kohtuistungil põhjendasid pooled oma seisukohti. Maakohus ei tuvastanud vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 otsuses, millised on vaidlusaluste laste vajadused ja kuipalju kulub raha nende igakuiste põhjendatud vajaduste rahuldamiseks, samuti ei andnud maakohus hinnangut poolte faktilistele väidetele laste vajadusi puudutavas osas ega analüüsinud ka ühtegi vaidlusalust asjaolu puudutavat tõendit. Kohus märkis üksnes üldsõnaliselt, et kostja vastuväited laste kulutuste suurusele tuleb lugeda osaliselt põhjendatuks ning et majanduse hetkeseisu arvestades ei ole mõistlik jätkata laste ülalpidamiseks ülemäära suurte kulutuste tegemist. Millised on need mõistlikud kulutused, mille tegemise lastele peaksid pooled tagama, otsusest ei nähtu. Otsusest ei nähtu ka, kuidas on kohus arvestanud vanemate varalisi võimalusi lastele vajalike kulutuste kandmisel. Samuti ei nähtu otsusest kohtu seisukohti poolte poolt esitatud faktiväidete kohta, mis puudutavad lastele tegelikult tehtavaid kulutusi ja nende tegemise moodust. Et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust uue sisulise otsusega lahendada, sest see eeldaks asjas olulise faktikogumi tuvastamist, selle esmakordselt apellatsioonimenetluses tuvastamise korral kaotaksid aga pooled kassatsioonimenetluse eripära arvestades võimaluse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas. 7 Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik