KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 16.10.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1583 Haldusasi A. ja M.R-i kaebused Maa-ame

) muudatused, millega muudeti kinnisasjade vahetamise õiguslikke aluseid. Samuti teavitati, et 31.01.2008 kiitis Vabariigi Valitsus heaks

muutmise seaduse eelnõu, millega kavandati kinnisasjade vahetamist käsitlev

§ 19

kehtetuks tunnistada ning enne seaduse muudatuse jõustumist algatatud kinnisasja vahetamise menetlused viia lõpuni kinnisasja omandamise menetlustena. Vastustaja selgitas, et eeltoodu tõttu ei ole võimalik jätkata kaebajate kinnisasja vahetamise menetlust. Maa-ameti 26.09.2008 kirjaga selgitati täiendavalt, et pooleliolev Xxxxxx pst 126 kinnisasja vahetamise menetlus viiakse lõpuni kinnisasja omandamise menetlusena.

1. 08.08.2008 saabus Tallinna Halduskohtule A. ja M.R-i kaebus Maa-ameti kohustamiseks maaüksuse Xxxxxx pst 126 vahetusmenetluse toimingute lõpuleviimiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kaebajad taotlevad Maa-ameti kohustamist maaüksuse Xxxxxx pst 126 Tallinnas vahetusmenetluse toimingute lõpuleviimiseks (kõigi vastustaja pädevusse kuuluvate vahetamise eeltoimingute tegemist). Kaebajad leiavad, et rikutud on nende õiguspärast ootust ja omandiõigust. Kaebajad leiavad, et nende taotlus tulnuks ja tuleks ka praegu lõpuni lahendada õiguse alusel (

enne 01.08.2008 kehtinud redaktsiooni § 19 lg 1 ), mis kehtis menetluse alustamisel ja andis neile aluse loota asendusmaa saamist. Selleks taotlevad kaebajad 01.08.2008 jõustunud looduskaitse seaduse ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse (edaspidi

MS) § 3 ja § 16 p 2 kohaldamata jätmist vastuolu tõttu Eesti Vabariigi Põhiseaduse (edaspidi PS) §dega 10 ja

1. 2 Taotlused enda kinnisasja vahetamiseks esitasid kaebajad 14.07.2005 ja 15.07.
2. Keskkonnaministeerium oma 09.08.2005 kirjas nr 30-3-1/3287-2 Maa-ametile andis heakskiidu kinnisasja vahetamiseks ja rõhutas kaitstavat loodusobjekti sisaldava osa suurust – 75 443m
3. 15.02.2008 kirjaga teatas aga vastustaja, et tal ei ole võimalik jätkata menetlust kinnisasja vahetamiseks. Kaebajad olid nõus oma maaüksuse maastikukaitsealasse arvamisega ainult tingimusel, et neil on võimalik see vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu, millisele võimalusele juhtis tähelepanu Harju Keskkonnateenistuse spetsialist. Kaebuse esitajad esitasid seetõttu ka 09.11.2005 Harjumaa Keskkonnateenistusele avalduse, milles väljendasid nõusolekut loovutada Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala koosseisu tolleaegse kinnistu ülejäänud osa, so 95 544 m2 tingimusel, et saavad vastu vahetusmaa. Eeltoodud avaldust toetas Tallinna Keskkonnaamet oma 09.11.2005 kirjas Harjumaa Keskkonnateenistusele. Keskkonnaministeerium palus seejärel 10.02.2000 kirjaga pöörduda Maa-ameti poole, mida kaebajad olid juba ettenägelikult 01.11.2005 teinud. Asja ettevalmistamises osalesid mõlemad pooled ning see võttis märkimisväärselt aega, kuid lõpuks jäädi ootama vastustaja seisukohavõttu, mida aga ei tulnud. Kaebajad leiavad, et ootuse maa vahetamise võimalikkusest tekitasid just vastustaja nõustumine 25.07.2005 kirjas ja Harjumaa Keskkonnateenistuse seisukoht (09.08.2005 kiri) maa vahetamise otstarbekuse kinnitamise kohta ning Nõmme Halduskogu seisukoht. Menetlus jäi pooleli Maa-ametis, kus jäi teha vaid otsus riigile kuuluvate maade hulgast sobiva vahetatava kinnistu väljavalimiseks, milleks sobivad variandid esitasid kaebajad 15.07.2005 taotluses. Need maaüksused on tänaseni riigi omandis. Kaebajad leiavad (19.03.2009 kaebuse täiendus, tlk 132-135), et vahetamine oleks käesoleval ajal võimalik Rae vallas asuva Veeru kinnistu või Xxxxxx pst 136 asuva kinnistu vastu. Kaebuse esitajad ei nõustu vastustaja väitega nagu soovinuks kaebajad vahetusmaana saada vaid maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistut, kuna sellekohast soovi taotlustest ei nähtu. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja pani kaebuse esitajaid ootama

§ 19kehtetuks tunnistamist teadlikult.

Oma toimingute õigeaegselt tegemata jätmisega seadis vastustaja kaebuse esitajad olukorda, kus nende ootused, mida vastustaja maavahetuseks neile oli sisendanud, jäid täitmata. Omanikke on petetud. Tehtud seadusemuudatus on seetõttu PS vastuolus ega võimalda omanikel kokkulepitut teoks teha. Omanikul peab olema õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kaebajad eelistavad vahetusmenetluse lõpuleviimist rahalisele kompensatsioonile. Kaebajad leiavad, et seadus pidanuks ette nägema eriregulatsiooni maade vahetamiseks juba tehtud valikute ja otsuste kohta, mida ei jõutud Maaametis lõpuni viia. 11. Vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajate taotluse esitamise ajal nägi kehtiv õigus ette kinnisasjade vahetamise võimaluse. Kaebajate kinnistu asub Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala piiranguvööndi territooriumil. Kaebajate taotluse esitamisel algas seaduses ettenähtud menetlus. Menetluses esitatud arvamuse kohaselt pidas kaebajate kinnisasja vahetamist otstarbekaks Harjumaa Keskkonnateenistus, kuna tegemist on kõrget ökoloogilist ja rekreatiivset väärtust omava alaga.

§ 19

lg 2 sätestas (ja seda kogu kehtivusaja jooksul), et kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kaitsealal, võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu selle osa kinnisasjast, mis ulatub kaitsealale ning et kogu kinnisasja võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu vaid juhul, kui kinnisasja kaitsealale ulatuv osa on suurem kui kaks kolmandikku kinnisasja kogupindalast. Käesoleva haldusasja asjaoludest nähtub, et Xxxxxxxxx tn xx kinnistu pindala oli 170987 m², millest Nõmme-Mustamäe kaitsealale ulatus 75443 m², mis tähendab et, kaitsealale jäi vaid 44,12% Xxxxxxxxx tn xx kinnistu pindalast (välistas terve kinnistu vahetamise). Eeltoodust 3 tulenevalt soovitati ka kaebajatel läbi viia Xxxxxxxxx tn xx kinnistu jagamine. 03.10.2005 esitasid kaebajad taotluse Xxxxxxxxx tn xx kinnistu jagamiseks. 10.02.2006 teavitas Harjumaa Keskkonnateenistus ka kaitse-eeskirja muutmise algatamisest, mille üheks eesmärgiks oli Xxxxxxxxx tn xx kinnisasja tervikuna kaitsealaga liitmine (kaitseala piiri käesoleva ajani siiski muudetud ei ole). Eeltoodu tõttu ei teinud vastustaja edasisi menetlustoiminguid. 01.04.2007 jõustusid

muudatused, millega muutusid kinnisasjade vahetamise õiguslikud alused.

-i asjassepuutuvate normide rakendamine eeldas Vabariigi Valitsuse poolt määruse andmist (kinnisasjade vahetamise korra kehtestamiseks), kuid seda ei tehtud, mistõttu ei saanud vastustaja menetlust jätkata. Käesoleval juhul võinuks menetluse jätkamine viia ebaõige otsuse tegemiseni. Vahetusmenetluses seni tehtud toimingud on olnud õiguspärased ja vastavad nii seaduse sätetele kui ka mõttele ning antud juhul ei ole tegemist Maa-ameti poolse tegevusetusega vahetusmenetluse läbiviimisel. Vastupidi, Maa-amet on selgitanud välja kõik vajalikud asjaolud, st on teinud kõik need toimingud, mida on olnud võimalik teha. Maa jagamiseks koostatud toimikutest nähtub, et jagamistöid teostas Kivinuka Kinnisvara OÜ ning uued katastriüksused mõõdistati juba 20.10.2005 ja katastriüksuse plaanid koostati 26.10.2005. 28.12.2005 korraldusega nr 2600-k anti omavalitsuse poolt luba Xxxxxxxxx tn xx kinnistu jagamiseks kaheks ning määrati maaüksustele sihtotstarbed ja aadressid. Paraku jõuti kaitseala valitsejalt Harjumaa KKT kinnistu jagamiseks loa taotlemiseni alles 17.10.2007, millele Harjumaa KKT andis nõusoleku oma 06.11.2007 kirjaga. 13.12.2007 jõuti lõpuks jagamise registreerimiseni maakatastris ja 09.01.2008 kanti uued kinnisasjad kinnistusraamatusse. Äriregistri teabesüsteemist (e-äriregister) nähtuvalt on Kivinuka Kinnisvara OÜ asutajateks kaebajad ning A.R on käesoleval ajal Kivinuka Kinnisvara OÜ ainuosanikuks ning ka üheks juhatuse liikmeks. Samuti nähtub Xxxxxxxxx tn xx maa jagamiseks koostatud toimikutest, et vastutavaks isikuks on mõlemal juhul olnud A.R. Seega olid kaebajad kinnistu jagamise korraldamisel ja läbiviimisel kaks aastat tegevusetud, mis otseselt viis vahetusmenetluse jätkamise võimatuseni. 31.01.2008 kiitis Vabariigi Valitsus heaks

muutmise seaduse eelnõu, millega kavandati

§ 19(vahetusmenetlust ettenägev norm) kehtetuks tunnistada.

01.08.2008 jõustus

ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seadus, millega

§ 19

tunnistati kehtetuks.

MS § 16 punktiga 2 täiendati

§-i 91 lõikega 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks (so 01.08.2008) vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Eeltoodut on vastustaja kaebajale kirjalikult selgitanud. Vahetamiseks kaebajate poolt väljavalitud maade sobivuse osas on vastustaja seisukohal, et sobiv kinnistu esitatute hulgas puudub. Xxxxxx pst 126 puhul on tegemist Tallinnas Nõmme linnaosas asuva maatulundusmaa sihtotstarbesse kuuluva katastriüksusega, pindalaga 75443 m², mis kõlvikuliselt jaguneb: 1349 m² looduslikku rohumaad, 72628 m² metsamaad ja 1466 m² muud maad, sh 184 m² veealust maad. Xxxxxx pst 126 katastriüksus mõõdistati 20.10.2005 ja registreeriti maakatastris 13.12. 2007 ning kanti kinnistusraamatusse (registriosa nr 23664301) 09.01.2008 kaebajate kaasomandina (võrdsetes mõttelistes osades). Kinnistu on koormatud

§ 16lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks.

Maa-amet tellis kaebajate poolt vahetusmaaks taotletud Harjumaal Rae vallas Veeru kinnistu (suurus 15,95 ha, katastritunnus 65301:002:0321) ning Xxxxxx pst 126 paikneva maaüksuse turuväärtuse leidmiseks erakorralise hindamise. OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn eksperthinnangu, töö nr 0510-2933/K kokkuvõtte kohaselt on Veeru kinnistu turuväärtus hindamise hetke turusituatsioonis (väärtuse kuupäeval 28.10.2005) 13 900 000 krooni ehk ca 87 kr/m². Eksperthinnangu, töö nr 0512-3188/D kokkuvõtte kohaselt on Xxxxxx pst 126 4 maaüksuse turuväärtus hindamise hetke turusituatsioonis (väärtuse kuupäeval 21.12.2005) 26 000 000 krooni ehk ca 347 kr/m². Maa-amet tellis ka vahetusmaaks taotletud Tallinnas Haabersti linnaosas asuva riigi omandisse jäetud Riigimaa 39 katastriüksuse (pindala 9,87 ha, katastritunnus 78406:606:0019) turuväärtuse leidmiseks erakorralise hindamise, mis eksperthinnangu, töö nr 0512-3136/K kokkuvõtte kohaselt on Tallinnas Haabersti linnaosas asuva hoonestamata Riigimaa 39 katastriüksuse turuväärtus hindamise hetke turusituatsioonis (väärtuse kuupäeval 13.01.2006) 69 300 000 krooni ehk ca 702 kr/m². Kaebajate ettepanekud ei olnud sobivad esiteks seetõttu, et nende sooviks oli vahetusmaaks saada maatulundusmaa sihtotstarbesse kuuluvat maad, mida valitud maadest polnud võimalik neile pakkuda. Maa-amet nõustub kaebajatega, et omanike taotlustes ei ole kirjas soovi asendusmaana näha üksnes maatulundusmaad. Maa-amet märgib aga siinkohal, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid ja andmeid ka oma algatusel. Maa-ameti kinnisvara korraldamise osakonna vanemspetsialisti U.U (kes tegeles A.R-i ja M.R-i avalduse menetlemisega ja kes nendega ka vahetult suhtles) sõnul, olid avaldajad huvitatud just maatulundusmaa sihtotstarbesse kuuluva vahetusmaa saamisest. Kaebajate tegeliku tahte väljaselgitamiseks peab Maa-amet vajalikuks osundada, esmalt, 6.augustil 2008 halduskohtule esitatud kaebuse 1.lõigule, milles kaebajad märgivad, et soovivad vahetamiseks kohustamist samaväärse riigile kuuluva maatulundusmaa vastu. Sama on kaebajad väljendanud kaebuse punktis 2, kus märgitakse, et taotlus esitati 15.07.2005 heas usus ja lootuses, et vastu saadakse riigile kuuluv samaväärne maatulundusmaa. Tallinnas Mustamäe linnaosas asuva kinnistu Xxxxxx 136 (pindala 52084 m², sihtotstarve sihtotstarbeta maa, registreeritud maakatastris 13.septembril 2006 - katastritunnus 78405:502:0072, kantud kinnistusraamatusse 6.detsembril 2006 - registriosa nr 21635301) osas ei olnud avalduse esitamise ajal riigi reservmaa piiriettepanekut veel tehtud. Alles 22.02.2006 (korraldusega nr 340-k) nõustuti nimetatud maaüksuse riigi maareservina riigi omandisse jätmisega. Omavalitsuse 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna linna üldplaneeringu järgi on tegemist osaliselt ettevõtluse segahoonestusalaga, suuremas osas tööstusettevõtete alaga. Ettevõtluse segahoonestusalal võib paikneda igasugune ettevõtlus, va ulatuslikku sanitaartsooni vajav tootmine, samuti võib alal paikneda ka üksikuid elamuid ja muid asutusi. Tööstusettevõtete ala on aga põhiliselt tööstusettevõtete ja ladude ala, kus võib paikneda teenindusettevõtteid ja asutusi ning uute elamute rajamine on lubatud vaid erandina. 22.06.2006 (otsusega nr 230) kehtestatud Mustamäe linnaosa üldplaneeringu järgi jääb Xxxxxx pst 136 kinnisasi hoopis korterelamute ja äriehitiste segahoonestusalale. Rae vallas asuv Veeru kinnisasi (pindala 15,95 ha), sihtotstarve maatulundusmaa, jääb 24473,1 m² ulatuses tee kaitsevööndisse. Veeru kinnistu kohta tellitud erakorralise hindamise kokkuvõtte kohaselt oli maatüki turuväärtus hindamise hetke turusituatsioonis 13,9 miljonit krooni, mis oli vaid pool Kadaka tee 126 turuväärtusest hindamise hetke turusituatsioonis. Harku vallas Tiskre külas asuva Apametsa keskuse maaüksuse (pindala 6,09 ha, sihtotstarve 90% sotsiaalmaa ja 10% ärimaa, registreeritud maakatastris 12.septembril 2008 - katastritunnus 19801:002:2084, kantud kinnistusraamatusse 30.jaanuaril 2009 - registriosa nr 13067602) osas esitati maa riigi omandisse jätmise taotlus alles 20.07.2007. Harku VV 21.augusti 2007 korraldusega nr 1321 nõustuti maa riigi maareservina riigi omandisse jätmisega ning määrati maakasutuse sihtotstarbeks 90% sotsiaalmaa ja 10% ärimaa. Lisaks märgiti korralduses, et on algatatud ka riigi omandisse jäetavat maad hõlmava Apametsa IV kvartali detailplaneering, millega kavandatakse osale riigi omandisse jäetavast maast ühiskondlike hoonete krunt ning mille üleandmist vallale taotletakse pärast detailplaneeringu kehtestamist. Tallinna linnas Haabersti linnaosas asuv Riigimaa 39A maaüksuse (pindala 11,72 ha, sihtotstarve elamumaa, registreeritud maakatastris 2.detsembril 2005 - katastritunnus 78406:606:0018, kantud kinnistusraamatusse 15.märtsil 2006 - registriosa nr 19703601) 5 sihtotstarve on elamumaa, kuid tegelikkuses jääb maatükk Tallinna linna üldplaneeringu järgi suuremas osas ühiskondlike- ja puhkeehitiste alale, väiksemas osas metsade, parkide ja looduslike haljasalade alale ning perspektiivse elamupiirkonna alale. Rae vallas Peetri külas asuva Pargi tee 6 maaüksuse osas on riigi reservmaa piiriettepanek kustutatud. Vastavalt Peetri küla kooli ja lasteaia maa-ala detailplaneeringule on Pargi tee 6 maaüksus ette nähtud sotsiaalobjekti ehitamiseks. Maa riigi omandisse jätmise menetlus on selle maaüksuse osas lõpetatud ja antud teada, et keskkonnaministeerium ei ole vastu nimetatud maaüksuse munitsipaalomandisse andmisele. Tallinna linnas Haabersti linnaosas asuva Rannamõisa tee 14H/Vana-Rannamõisa tee 41 maaüksuse (riigi reservmaa piiriettepanek nr AT0509150029) osas ei ole nõustutud maa riigi omandisse jätmisega, sest maatükk paikneb osaliselt endisel Põllu 7a maaüksusel K-91, mille osas on tagastamise taotlused lõpuni lahendamata. Tallinna linna üldplaneeringu järgi on tegemist väikeelamute alaga. Detailplaneering maa-alale puudub, kuid maa-ala suurusest tulenevalt võib arvata, et detailplaneeringu koostamisel võib osutuda vajalikuks näha ette ka uute tänavate ehitamiseks vajalikud teemaa krundid. Samuti on Tallinna haljastuse arengukavas taotletav maa-ala kavandatud pargiks ja pargilaadseks alaks ning maa riigi omandisse jätmise menetlus on peatatud. Vastustaja märgib, et vahetusmenetlust reguleerivad normid ei pannud riigile kohustust kinnisasi vahetada (

§ 19lg 1 ja ka enne seda kehtinud regulatsiooni kohaselt).

Vahetamise üheks eelduseks pidi olema, et kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Samuti eeldas vahetusmenetluse läbiviimine sobiva riigile kuuluva maaüksuse olemasolu ning riik ja kinnisasja omanik pidid saavutama vahetamise osas kokkuleppe. Seadusega oli tagatud kinnisasja omanikule võimalus esitada maa vahetamiseks avaldus. Samas ei olnud moodustatud riigi maareserv siis ega ole ka praegu piisav

sätestatud ülesannete realiseerimiseks st, et tagada kinnisasja omanike seaduslik õigus vahetada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldav või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuv kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigile kuuluva kinnisasja vastu või oluliste piirangutega kinnisasjade omandamine riigi poolt. Märgitud põhjus ajendas seadust muutma.

MS § 16 punktiga 2 täiendati

§-i 91 lõikega 10, mille kohaselt kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks (so 01.08.2008) vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Seega kinnisasja vahetamistaotlus riigile kuuluva kinnisasja vastu tuleb lahendada käesoleval ajal kehtiva õiguse alusel, arvestades õigusnormides sätestatut nende kogumis. Tulenevalt 01.08.2008 jõustunud

§ 91

lg-st 10 omandab riik Xxxxxx pst 126 kinnisasja turusituatsioonile vastav summa eest. Vastustaja ei nõustu kaebajatega selles, et kinnisasja vahetamismenetluse jätkamine omandamismenetlusena rikub isiku õiguspärast ootust.

-is sätestatud kinnisasjade vahetamise eesmärgiks oli kompenseerida isikutele looduskaitselistest kitsendustest tulenevad piirangud nende kinnisasja kasutamisel. Kompenseerimiseks nägi seadus ette kinnisasja vahetamise võimaluse riigile kuuluva teise samaväärse kinnisasja vastu. Oma olemuselt tähendab õiguspärase ootuse põhimõte tagasiulatuva mõju keeldu. Uue aktiga ei või panna isikut tagasiulatuvalt halvemasse seisukorda, kui ta oli vana akti alusel. Nii maa vahetamisel kui ka maa riigi poolt omandamisel ei muutu isiku varanduslik seisund. Arvestades asjaolu, et igaühel on võimalik vabal turul omandada talle sobiv kinnisasi ja erinevate kinnisasjade erinevates piirkondades kättesaadavus on lai, ei ole isiku poolt samaväärse maatüki omandamise võimalus ei õiguslikult ega reaalselt piiratud. Asjaolu, kas isik omandab uue 6 kinnisasja riigilt, kohalikult omavalitsuselt või eraõiguslikult isikult, ei oma mingisugust tähtsust. Isikud, kes on maa vahetamise avalduse juba esitanud, ei ole selleks teinud märkimisväärseid kulutusi. Seega ei muutu isikute olukord halvemaks, kui neil on võimalik maa vahetamise asemel see riigile võõrandada. Kinnisasja vahetamise otsuse pidi tegema keskkonnaminister. Tegemist on haldusaktiga, mille kehtima jäämise suhtes on isikul õiguspärane ootus. Õiguspärane ootus ei teki isikul menetluse käigus, ka mitte juhul, kui menetluses on tehtud isiku jaoks soodsaid menetluslikke otsustusi. Õiguspärane ootus tekib haldusakti kehtima jäämise suhtes. Seega isikutel, kelle maa vahetamise avaldus on rahuldatud, on õiguspärane ootus otsuse kehtimajäämise suhtes. Järelikult, kui maa vahetamise võimalus kaotati ehk asendati selliselt, et selle asemele tuli riigi poolt maa omandamise võimalus, ei seata halvemasse olukorda isikuid, kelle maa suhtes ei ole tehtud vahetamise otsust, ka mitte siis, kui nad on avalduse maa vahetamiseks juba esitanud. Õiguskantsleri hinnangul võib tekkida põhiseadusvastane olukord juhul, kui omandamismenetlused peaksid viibima riigi rahaliste ressursside piiratuse tõttu. Ehkki tõepoolest sõltub rahaliste ressursside olemasolust kinnisasjade omandamise kiirus, oli vahetusmenetluse kiiruses mitmeid sarnaseid ja ka täiendavaid menetlust pikendavaid tegureid. Asjatundmatu on eeldada, et riigi maareserv on piiramatu ning selles leidub iga isiku huvisid täpselt rahuldav vahetusmaa. Maa-ameti pikaajaline kogemus vahetusmenetluste läbiviijana kinnitab, et vaid harva leidus sellist vahetusmenetlust, kus riik ja vahetaja jõudsid maareservist sobiva maatüki leidmiseni kiiresti. 2009. aasta riigieelarve seaduses on riigi poolt kinnisasjade omandamiseks ette nähtud 54 miljonit krooni ning sellest peaks tõenäoliselt jätkuma omandamise avalduste laekumise järjekorra nimekirjas ca 60 avalduse rahuldamiseks. Alates 19.02.1998, mil kehtestati kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 28¹, mis sätestas eraomandis oleva kinnisasja vahetamise võimaluse riigile kuuluva kinnisasjaga, kuni 01.08.2008, mil tunnistati

§ 19

kehtetuks, on sõlmitud 215 lepingut kokku 317 kinnistu vahetamiseks (st vahetusmenetlus on lõpetatud), mis teeb aasta keskmiseks 20 lepingut. Kiire kompensatsiooni leidmise mehhanismina on vahetusmenetlus ebaefektiivne ning omandamismenetluse võimalustega võrreldes tunduvalt aeglasem. Seetõttu on asjakohatud ka mistahes seisukohad õiguspärase ootuse põhimõtetest, milles leitakse, et

MS-i vastuvõtmisega on toimunud põhimõtete muutmine ebasoodsas suunas. Vahetusmenetluse asendamine omandamismenetlusega, sätestades sealjuures selged kriteeriumid menetluse algusele, väärtuse hindamise metoodika ning kindla järjekorra menetluse läbiviimiseks, saab käsitleda vaid põhimõtete muutmisena isikule soodsamas suunas. Ei saa ka väita, et omandamismenetlus on isikute suhtes kahjulikum, kuna väidetavalt ei ole võõrandamisega tagatud see, et isik saab pärast võõrandamist omandada sama raha eest sarnase kinnisasja.

§ 20

lõike 2¹ kohaselt määratakse kinnisasja väärtus, välja arvatud metsaga kinnisasja väärtus, tehingute võrdlemise meetodil.

§ 20

lõike 2² kohaselt määratakse metsaga kinnisasja väärtus maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana. Seega arvestatakse kinnisasja väärtuse määramisel teisi analoogsete kinnisasjadega läbiviidavaid tehinguid ning tagatud on väärtuse kompenseerimine hetke turusituatsiooni arvestades. Seetõttu ei ole tõenäoline, et turusituatsioonile vastav summa ei võimaldaks omandada võõrandatuga samaväärset kinnisasja. Eelkirjeldatud viisil tagatakse isikule tema kinnisasjade väärtuse õiglasem ja täpsem kompenseerimine, kui see oleks olnud võimalik kinnisasjade vahetamisel, tuginedes 2005. aasta detsembris teostatud erakorralise hindamise tulemustele. Samuti ei ole õigustatud omandamismenetluste võrdlemine sundvõõrandamisega, kuna menetlus on alanud siiski isiku enda taotluse alusel, kes on avaldanud soovi oma kinnisasjast sobiva kompensatsiooni vastu loobuda. Asjas ei oma olulist tähtsust, kas isikule kuuluv kinnisasi kompenseeritakse samaväärse kinnisasja või rahasummaga. Ei ole usutav, et isikule kuuluva kinnisasja asendamiseks sobivad ainult riigi omandis olevad kinnisasjad. Võimalus omandada käibes olevate kinnisasjade hulgast piiranguteta kinnisasi on isiku suhtes kindlasti 7 soodsam. Isiku varanduslik seisund ei muutu sõltuvalt sellest, kas ta saab maa vahetada või see talle kompenseeritakse. Vastustaja leiab, et vastuolu põhiseadusega puudub. Samuti ei saa haldusasja lahendamisel

MS § 3 ja § 16 punkt 2 ning

§ 91

lõige 10 kohaldamata jätmine tagada kaebajatele soovitud tulemust, so kinnisasja vahetusmenetluse lõpuleviimist vahetusmenetlusena.

MS §-ga 3 tunnistati kehtetuks

§ 19, mis reguleeris vahetusmenetlust.

Samuti on kehtetu Vabariigi Valitsuse määrus, mis sätestas vastava täpsema menetluskorra. Õigusnormi kehtetuks tunnistanud normi kehtetuks tunnistamine või kohaldamata jätmine ei jõusta kehtetuks tunnistatud normi. Seega ei ole ka millegagi põhjendatud kohustada vahetusmenetluse lõpetamiseks Maa-ametit vahetustoimingute tegemiseks, millega tuleks lõpuni viia Xxxxxx pst 126 kinnisasja vahetamise eeltoimingud. Kui aga seadus ei näe ette kinnisasjade vahetamist, vaid üksnes omandamist, siis pole vahetusmenetluses ettenähtud eeltoimingute tegemine vajalik ega ka põhjendatud. Vastustajal on omandamismenetluses põhimõtteliselt kõik eeltoimingud tehtud. Vastustaja esitas vastuväite ka sellele, et kaebajad loovutasid kinnisasja (nõustusid selle arvamisega kaitsealasse) tingimusel, et toimub maade vahetamine. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et nende ja kaitseala moodustamist läbiviinud haldusorgani vahel oleks sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt toimub maa loovutamine riigilt saadava asendusmaa vastu ning selline kokkulepe ei oleks ka õiguslikult võimalik. Samuti ei ole toimunud maa loovutamist, vaid kaebajate kinnistu arvati kaitseala koosseisu. Kaitse alla võtmine toimub ülekaalukast avalikust huvist lähtudes ning maaomanike esitatavad tingimused ei oma mingit õiguslikku tähendust. Maaomanikule andis eeltoodu vaid aluse esitada taotlus maa vahetamiseks. Vastustaja juhib tähelepanu ka sellele, et kaebajad ei ole vaidlustanud akte, mis nägid ette kaitseala moodustamise. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebajad taotlevad Maa-ameti kohustamist Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealale jääva kaebajate omandis oleva kinnisasja (asukohaga Xxxxxx pst 126 Tallinnas) osas vahetusmenetluse eeltoimingute lõpuleviimiseks (kohustamiskaebus). Kohustamiskaebuse saab kohus rahuldada juhul, kui on olemas õigusnorm, mis paneb haldusorganile kohustuse toiming (antud juhul veel sooritamata vahetusmenetluse toimingud, mille sooritamine kuulub vastustaja pädevusse) sooritada, esinevad normi kohaldamiseks vajalikud asjaolud, haldusorgan on õigusvastaselt tegevusetuses, viivituses või keeldunud toimingu sooritamisest, haldusorgani toiming rikub kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi, kohtumenetluse ajal ei ole kohustus seaduse ega asjaolude muutumise tõttu ära langenud. Kaebajad väidavad, et nende subjektiivseid õigusi (omandipõhiõigust ja õiguskindlust) on rikutud sellega, et vahetusmenetlust kaotavaid sätteid on kohaldatud tagasiulatuvalt ning vastustaja on sellise olukorra tekitanud oma tahtliku käitumisega (tegevusetusega). Kaebajad ei soovi saada rahalist kompensatsiooni, vaid asendusmaad. Kaebajad on vaidlustanud looduskaitseseaduse ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise seaduse § 3 ja § 16 p 2 põhiseaduspärasuse, leides, et viidatud normid ei ole kooskõlas PS §dega 32 ja
2. HKMS § 25 lg 10 alusel, kui halduskohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta kohtuotsuse Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Kohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega (HKMS § 19 lg 7), mistõttu tuleks kohtul kaebaja 8 eelnevate väidetega nõustudes tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka

§ 91lg 10 (rakendussäte).

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajad on vastustajale esitanud taotluse maade vahetamiseks juba 2005.aastal ning kaebajate taotluse osas ei ole haldusorgan otsust teinud (sh omandamismenetluses) samuti, et kinnisasi asub kaitsealal. Pooltevahelise õigusliku vaidluse sisuks on kokkuvõtvalt see, kas kaebajate õigusi on rikutud sellega, et muutunud õiguslike aluste tõttu ei ole enam võimalik (ilma asjassepuutuvate normide PS vastaseks tunnistamiseta) kinnisasja vahetamine, kuna kaitseala režiimist tingitud omandi kasutamise piiranguid kompenseerib kehtiva õiguse alusel vaid võimalus kinnistu riigile võõrandada. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt haldusorganile esitatud taotluse menetlemisel tuleb lähtuda kehtivast õigusest, so

§ 91

lg-st 10 (rakendussäte nende taotluste kohta, mis esitati enne 01.08.2008), mis näeb ette, et kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena, kusjuures esitatud kinnisasja vahetamise avaldused loetakse kinnisasja omandamise ettepanekuteks. Ajal (15.07.2005), mil kaebajad esitasid Keskkonnaministeeriumile taotluse Xxxxxxxxx tn xx kinnisasja vahetamiseks riigile kuuluva kinnisasja vastu nägi

ette omandikitsenduse hüvitamise kinnisasja riigile kuuluva maa vastu vahetamise võimaluse kaudu.

§ 19(kehtis sellises sõnastuses kuni 01.04.2007) sätestas:

§ 19

lg 5) alusel kehtestas Vabariigi Valitsus 08.07.2004 määruse nr 241 “Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused” (Määrus nr 241), mis jõustus 16.07.2004. Alates 01.04.2007 kuni 01.08.2008 kehtis

§ 19

lg 1 (mida tulnuks kaebaja taotluse osas otsust tehes kohaldada) samas sõnastuses, kuid muudeti volitusnormi (lg 5) sisu. Vastavat määrust Vabariigi Valitsus viidatud normi alusel aga ei andnud, samuti ei täiendanud Vabariigi Valitsus varasemat määrust, vaid asus ette valmistama

§ 19kehtetuks tunnistamist (so regulatsiooni, mis kaotaks vahetusmenetluse).

Eelnõu kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks 31.01.2008 istungil ning eelnõu (212SE) menetlus algatati Riigikogus 10.03.2008.

§ 19

tunnistatigi 01.08.2008 jõustunud

MS §-ga 3 kehtetuks. Seega ei näe

alates 01.08.2008 ette kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamist riigile kuuluva kinnisasja vastu.

MS § 16 p-ga 2 täiendati ka

§-i 91 lg-ga 10, mille kohaselt 9 kinnisasja vahetamise menetlused, mille kohta ei ole käesoleva lõike jõustumiseks (so 01.08.2008) vahetamise otsust tehtud, viiakse lõpuni

§ 20

kohaselt kinnisasja omandamise menetlusena.

MS § 16 p 2 on tagasiulatuva jõuga materiaalõigust muutev õigusnorm. Enne kui kohus käsitleb kaebajate argumente asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasusest, hindab kohus seda, kas vastustaja oleks pidanud jõudma enne vahetusmenetluse kaotamist lõpetada vahetamise eeltoimingud ning edastada toimiku lõpliku otsuse tegemiseks pädevale haldusorganile ehk teisisõnu, kas vastustaja oli õigusvastases viivituses. 03.10.2005 esitasid kaebajad Tallinna Linnaplaneerimise Ametile taotluse katastriüksuse Xxxxxxxxx tn xx jagamiseks selliselt, et üks uus moodustatav kinnistu jääks tervikuna kaitsealasse. Kinnistu jagamismenetlus jõudis lõpule alles 09.01.2008 (maakatastris registreeriti küll juba 13.12.2007), mil vaidlusalune kinnistu kanti kinnistusraamatusse. Vastustajat teavitasid kaebajad eelnevast 29.01.2008 kirjaga. Samuti omab tähtsust, et 10.02.2006 teavitas Harjumaa Keskkonnateenistus kaitse-eeskirja muutmise algatamisest, mille üheks eesmärgiks oli Xxxxxxxxx tn xx kinnisasja tervikuna kaitsealaga liitmine (kaitseala piiri käesoleva ajani siiski muudetud ei ole), mis samuti takistas vastustajapoolsete toimingute tegemist. Kohus on seisukohal, et enne 29.01.2008 ei olnud vastustajal võimalik vahetamise eeltoiminguid lõpule viia. Vaatamata kinnistu jagamise algatamisele tegi vastustaja ära sellel ajal võimalikud menetlustoimingud, so tellis kaebaja poolt välja pakutud vahetusmaade turuväärtuse hindamise (ajavahemikus 2005-2006). Seega ei viibinud menetluse lõpule viimine kuni 29.01.2008 vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu. Kohus käsitleb ka seda, kas 29.01.2008 kuni 01.08.2008 (kui jõustus vahetusmenetlust kaotav säte) oleks vastustaja pidanud tegema menetlustoiminguid. Kohus on seisukohal, et kuigi seaduseelnõu menetlemine Riigikogus ei ole õigusaktides sätestatud aluseks menetluse peatamisel, ei olnud antud juhul põhjendatud menetlustoimingutega jätkamine, arvestades, et teada oli menetletava rakendussätte (puudutas juba esitatud taotlusi) sisu ning kaebajate poolt väljapakutud asendusmaade hulgas puudus vahetuseks sobiv maaüksus. Vastustaja on 15.02.2008 kirjas kaebajaid esinevatest takistustest ka teavitanud. Vastustaja on oma vastuses esitanud põhjaliku ülevaate kõigist kaalumisel olnud maaüksustest ning põhjustest, miks need vahetamiseks ei sobinud ning kohus nõustub vastustaja selle seisukohaga. Maadevahetus toimus poolte kokkuleppel, mistõttu ei piisa vaid sellest, et kaebaja hinnangul leidus talle sobiv asendusmaa. Kohus peab vastustaja poolt esitatud põhjendustel usutavaks ka vastustaja väidet, et kaebajad soovisid saada eelkõige maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistut, mis valikut veelgi ahendas. Seega esinesid kohtu hinnangul objektiivsed takistused menetlustoimingutega jätkamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-56-08 leidnud, et haldusmenetluse üldpõhimõtetega on kooskõlas menetluse peatamine olukorras, kus menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise, võiks kahjustada oluliselt avalikke huve või puudutatud isikute huve. Sama otsuse p-s 19 on Riigikohus juhtinud tähelepanu ka sellele, et peatamise puhul tuleb jälgida, et menetlustoiming (peatamine) ei riivaks õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Põhimõtteliselt, kui eelmärgitud takistust (seaduse muudatuse menetlemine) ei oleks esinenud, oleks vastustaja saanud jätkata sobiva vahetusmaa otsimist (ei saa välistada, et selline maaüksus oleks vahetamist võimaldava regulatsiooni kehtima jäämisel leitud, arvestades, et kaebajad on selgitanud oma soovi ka erineva sihtotstarbega maa sobivusest) lähtudes varasemast praktikast, mis kujunes VV määruse nr 241 alusel ning mida haldusorgan kohtule teadaolevalt mõningates teistes menetlustes ka tegi. Seega ei nõustu kohus vastustajaga selles, et menetlustoimingutega jätkamise välistas täielikult

volitusnormis nõutava Vabariigi Valitsuse määruse puudumine. 10 Järgnevalt käsitleb kohus asjassepuutuvate (

MS § 3 ja § 16 p 2 ning

§ 91lg 10) sätete vastuolu põhiseadusega.

Kaebajad on 30.03.2009 vastuses selgitanud, et enne vaidlusaluse maa tagastamist kasutati seda maatulundusmaa sihtotstarbel ning neid rahuldas tagastamiskorralduses märgitud võimalus jätkata maa kasutamist samal sihtotstarbel. Samuti on kaebajad märkinud, et nad eelistavad looduskaitseliste piirangute tõttu tekkinud omandi kasutamise kitsenduse kompenseerimist asendusmaa andmise, mitte raha maksmisega. Kaebajad ei ole väljatoonud muid asjaolusid seoses omandiõiguse kasutamisega või menetluses tekkinud kuludega. Vastustaja vastuse kohaselt on kaebajate kinnistu kõlvikuliselt koosseisult valdavalt metsaala. Vastustaja on leidnud, et kuigi riigivõimu kehtestatavad piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul kompenseerimisele, sest piirangud kehtestatakse avalikes huvides ning ka PS-i kohaselt võib omandiõigust üldistes huvides piirata, võib teatud juhtudel (seadusandja poolt

-s määratud juhud) eraisiku koormamine osutuda liiga intensiivseks omandiõiguse riiveks.

nägi omandiõiguse riive kompenseerimiseks kinnisasja vahetamise riigi omandis oleva kinnisasja vastu või kinnisasja omandamise riigi poolt. Vastustaja hinnangul on tegemist võrdväärsete hüvitamise viisidega. Kohus nõustub vastustajaga, et omandiõiguse riive on lubatav ning kitsendused võib sätestada seadus, kuid see peab olema põhiseaduspärane. Samuti ei tähenda õiguspärase ootuse põhimõte seda, et isiku õiguste piiramine või soodustuse lõpetamine oleks üldse lubamatu (vt Riigikohtu lahend 3-4-1-20-04, p 14). Antud asjas on küsimuseks, kas õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine ei too kaasa kaebajate õiguste rikkumist. Riigikohus on tagasiulatuva õigusjõu küsimust selgitanud lahendites III-4/1-5/94, 25.04.2002, 3-2-1-51-02, 3-2-1-96-03, 3-2-1-79-05 ja leidnud, et üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes.

§ 19

tunnistati 01.08.2008 jõustunud

MS §-ga 3 kehtetuks, mistõttu on käesoleval ajal võimalik omandikitsenduse hüvitamine vaid kinnisasja omandamisega riigi poolt.

MS § 16 p-ga 2 täiendati

-i rakendussättega -

§ 91

lg 10.

MS eelnõu (212 SE) seletuskirjast nähtub, et looduskaitselise väärtusega maade omandamiseks üldistes huvides vahetamismenetluste läbiviimine oli raskendatud, kuna alati ei leidunud vahetamiseks sobivat riigimaad ja selle leidmine oli keerukas, mistõttu peeti maaomanikele piirangute efektiivsemaks kompenseerimiseks vajalikuks omandamismenetluse ettenägemist ja vahetamismenetluse kaotamist. Eeltoodu on kohtu hinnangul õiguslikult aktsepteeritav eesmärk. Tegemist oli seletuskirja kohaselt nii riigile kui taotlejatele soodsama variandiga. Seletuskirjas märgitakse: “Olenemata sellest, kui täpselt menetluslikult reguleerida kinnisasja vahetamist, on riigile kuuluva maa vastu kaitsealuse maa vahetamisel võrdsete väärtuste tagamine alati keeruline ning seotud kinnisvaraturul toimuvatest muudatustest tuleneva ebamäärasusega. Nii näiteks on alati kindel, et kaitsekorraga kinnisasja rahaline väärtus kinnisvaraturul ei tõuse sellisel määral nagu kaitsekorrast vaba kinnisasja väärtus. Looduskaitseseaduse muutmine võimaldab efektiivsemalt kompenseerida maaomanikele kinnistute sihtotstarbelise kasutamisega kaasnevaid looduskaitselisi piiranguid ja suunata Keskkonnaministeeriumi haldusalas olemasolev, hetkel ennekõike kinnistute vahetusmenetlusele suunatud haldussuutlikkus täiel määral kinnistute omandamisele. Kinnisasja vahetamise menetlus on kinnisasja omandamise menetlusega oluliselt pikem (moodustada tuleb vahetusmaa) ja kulukam (hinnata tuleb mitu kinnisasja, samuti lisanduvad riigile vahetusmaa vormistamisega seonduvad kulutused). 11 Vahetamismenetlustelt omandamismenetlustele üleminek lõpetaks isikutega tihti pikale veninud läbirääkimised sobiva vahetusmaa väljavalimisel. Lisaks tuleb arvestada, et riigil ei ole piiratud maareservi juures võimalik kõigile avalduse esitanutele tagada võrdväärset vahetusmaad.“/…/ Kinnistute väljaostmise korral on kinnisasja omanikul võimalus omandada piiranguteta kinnisasi käibes olevate maade hulgast talle sobivas kohas ja sobiva sihtotstarbega. Vahetamismenetluste jätkamine võimalikult võrdväärsete vahetusmaa väljavaliku kriteeriumide kehtestamise korral ei täidaks ikkagi valdava osa taotlejate ootusi, kuna praktikas on paljud vahetusavalduse esitanud maaomanikud soovinud vahetusmaad mitte vahetatava kinnisasja lähedusse vaid võimalikult lähedale oma praegusele elukohale. Samuti on avaldatud soovi vahetada metsakinnistuid elamumaade jms. vastu sõltuvalt konkreetse isiku huvidest. Vahetamismenetlustelt omandamismenetlustele üleminek tagab kõigile isikutele võimaluse soetada endale sobiv kinnistu vabalt valitud asukohas ja vabalt valitud sihtotstarbega. Samuti laieneb kinnistu soetamise võimalus kogu kinnisvaraturule ning isikud saavad oma erahuve paremini realiseerida.” Kohus leiab, et vaid maa riigi poolt omandamise võimaluse säilitamisega ei muutu kaebajate varanduslik seisund võrreldes olukorraga, kus oli võimalik nii vahetamine kui omandamine. Kaebajatel on võimalik oma kinnistu riigile võõrandada ning omandada saadava rahaga vabal turul sobiv kinnisasi, mis võib nende valikuvõimalust hoopis laiendada. Kaebajad põhjendavad kaebust väitega, et eelistavad saada vahetusmaad, mitte rahalist kompensatsiooni. Kohus märgib, et kehtiva regulatsiooni soodsamaks või ebasoodsamaks hindamise juures ei oma kaebajate subjektiivne eelistus (kas maa või raha) õiguslikku tähendust. Kaebajad ei ole esitanud muid põhjendusi, millest nähtuks võimalik omandiõiguse rikkumine. Kohus peab siiski vajalikuks lisada, et kinnisasja omandamise puhul on omandamisega seotud kulude kandjaks riik (

§ 20

lg 2) ning ei nähtu, et kaebajatele tekiks seoses vahetusmenetluse kaotamisega mingeid kulusid. Antud juhul ei ole kaebajate suhtes antud haldusakti (puudub ka kokkulepe vahetatava maa osas), mille kehtimajäämist võiks õiguspärase ootuse põhimõttest lähtudes eeldada. Ei ole põhjust ka arvata, et asja ei otsustata mõistliku aja jooksul.

§ 20

lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.

§ 20

lg 2² kohaselt määratakse metsaga kinnisasja väärtus maatüki ja sellel kasvava metsa väärtuste summana. Seega hüvitis sõltub kinnisasja väärtusest mitte selle harilikust väärtusest. Eelnõu 212 SE seletuskirja kohaselt: „..hariliku väärtuse termini asendamine kinnisasja väärtuse leidmise metoodikaga tingis praktiline vajadus – kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja hariliku väärtuse määramine oli sageli raskendatud, kuna tehinguid sarnaste kinnisasjadega ei toimu või toimub väga harva. Sellisteks juhtumiteks on eelkõige soised maatükid, metsanduslikus mõttes väheväärtuslikud rabametsad jne. Nii võis praktiliselt tekkida olukord, kus loodusobjekti sisaldaval kinnisasjal oli väärtus ebaproportsionaalselt väike või ka suur. Selline olukord aga ei ole õiglane teiste isikute suhtes. Seega lõi uus regulatsioon vastupidiselt apellandi arvamusele praktikas omanikele paremad võimalused saada kinnisasja eest õiglast hüvitist.“

§ 20

lg 4 kohaselt, kinnisasja omandamine otsustatakse omandamiseks tehtud avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjusi menetluse pikendamiseks. Mõjuva põhjuse esinemisel lahendatakse avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Andmed omandamise avalduste ja nende laekumise järjekorra kohta avaldatakse keskkonnaministeeriumi veebilehel. Kaebajate taotlus on seisuga 01.10.2009 järjekorras 151.kohal (www.envir.ee/1077215). 12 Omandamine toimub eelarvevahendite piires ning arvestades majanduslikku olukorda ei ole vahendite ettenägemine eelarves, millest sõltub taotluste lahendamise kiirus, selgelt prognoositav. Samas arvestades vahetusmenetluse kiirust, millele vastustaja on vastuses viidanud (kokku sõlmitud 215 lepingut 317 kinnistu vahetamiseks, mis teeb aasta keskmiseks 20 lepingut) ja kaebajate avalduse järjekohta ei ole alust oodata omandamismenetluse venimist nii pikaajaliseks, et see võiks rikkuda kaebajate õigusi. Vastustaja on 18.09.2009 täiendavas selgituses viidanud sellele, et seonduvalt loodusväärtuslike maade omandamiseks ettenähtud riigieelarveliste vahendite vähendamisega, otsustati täiendada

-is sätestatud maade omandamist käsitlevat regulatsiooni ning loodi alates 01.07.2009 kehtiva

§ 20

lg-ga 4 võimalus osaleda riigi korraldatud enampakkumistel ja taotleda riigilt ostetava kinnisasja väärtuse tasaarvestamist kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja väärtusega. Kaebajate argumendid, et neid on petetud ja kaitseala moodustamisel andsid nad nõusoleku vaid tingimusel, et saavad vastu riigilt vahetusmaa

alusel, ei ole asjakohased. Käesolev vaidlus ei hõlma akte, millega moodustati kaitseala. Kaebaja ei ole neid ka vaidlustanud. Samuti ei saanud kaitseala moodustamisel sõlmida kokkulepet, et maa kindlasti vahetatakse ega seada seda kaitseala moodustamise eeltingimuseks, kuna seda ei võimaldanud kehtiv õigus.

MS § 3 ja § 16 p 2 ning

§ 91

lg 10 ei ole vastuolus PS §-ga 32 ja 10, mistõttu puudub vajadus käivitada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus. Nende sätete kohaldamata jätmine käesolevas kohtuasjas ei ole põhjendatud. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. 13. Menetluskulude nõuet vastustaja esitanud ei ole. Kaebajate menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel nende enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 13