KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20.10.2009. a Tallinn Haldusasja number 3-09-854 Haldusasi Kodumajagrupi AS-i kaebus Tal

§ 47

alusel tänavate rajamise kulusid hüvitada, kuna ei olnud tõendatud halduslepingute sõlmimist Tallinna linna ja kaebaja vahel, samuti, et kohustust alusetu säästmise, käsundita asjaajamise või kahju hüvitamise sätete järgi. Kohus ei otsustanud, kas linnal on kohustust omandada kinnisasjad

§ 30lg 5 või hilisemalt kehtestatud Plan

S § 30 alusel. (seotud lahenditega Tallinna HK nr 3-2612/04; Tallinna RK nr 3-04-429; Riigikohtu lahend nr 3-3-153-04). Kohustamiskaebuse raames Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-05-1 ja Riigikohtu asjas nr 3-3-1-89-08 otsustati, et kaebaja 2000. ja 2001. a taotlused sisaldasid

§ 30lg 5 (hilisema Plan

S § 30) kohast kinnistute omandamise nõuet ning Tallinna linnal oli kohustus vaadata kaebaja taotlused sellel alusel läbi. Tallinna Linnavalitsus jättis täitmata kohustuse vaadata kaebaja

1. ja
2. a taotlused läbi, viies läbi vastava haldusmenetluse. Kohtud pidasid vajalikuks teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse, millega kohustati linnavalitsust haldusmenetluse läbiviimiseks ja taotluste lahendamiseks ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Linnavalitsus võttis
3. märtsil 2009 vastu korralduse nr 388-k, millega jättis rahuldamata kaebaja
4. augusti 2000,
5. novembri 2000,
6. veebruari 2001,
7. juuli 2007 ja
8. detsembri 2007 taotlused Tiskre elurajooni Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavate aluste kinnistute omandamiseks PlanS § 30 (endise

§ 30

lg 5) alusel ning keeldus kaebajale kuuluvate kinnistute omandamisest kohese ja õiglase tasu eest. Korralduses leidis linn, et ta ei võta seisukohta õiglase hüvitise suuruse osas. Korralduses märgiti ära kaebaja taotluse rahuldamata jätmise 3 motiivi: 1) 1995.a. DP kehtestamise ajal ei olnud kaebaja kinnistu omanik, mistõttu puudub linnavalitsuse arvates kaebaja õiguste riive; 2) kaebaja ei seadnud 1995.a. DP kehtestamise ajal tingimuseks, et talle makstakse hüvitist või kohalik omavalitsus omandaks kinnistud; 3) 1995.a. DP-ga ega seda hiljem asendavate –täpsustavate DP dokumentides ei ole määratud, et tänavad oleksid avalikul otstarbel kasutatavad, samuti nähtub, et faktiliselt olevat tegemist poolsuletud territooriumiga, kuhu sissepääs on tõkestatud (lukustatud väravad; tõkkepuu) ja seda isegi operatiivautodele. Kaebuse esitaja vaidlustab eelmärgitud asjaoludest lähtudes Tallinna Linnavalitsuse 11.03.2009 korralduse nr388-k ja palub selle täies ulatuses tühistamist ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks lahendada taotlused tänavate aluste kinnistute omandamiseks uuesti. 2 3) Kaebaja leiab, et vaidlus puudub selles, et ta on kinnisasjade omanik, et ta on esitanud vastava nõude, kinnisasjad asuvad olemasoleval hoonestusalal ning on kehtestatud DP, mis näeb ette kõnesolevate kinnisasjade kasutamise linnatänavatena. Enne Tiskre elurajooni piirkonna DP –de kehtestamist oli tänaste tänavate aluse maa sihtotstarbeks maatulundusmaa ning sellel otstarbel kinnisasju enam ei ole võimalik kasutada. Kinnisasjade omandamise eest õiglase ja kohese tasu suurust ega põhimõttelist lähtealust ei ole linnavalitsus kindlaks määranud, kuigi see on PlanS § 30 kohaselt haldusmenetluse käigus väljaselgitatavaks ja kindlaksmääratavaks asjaoluks. Korralduses märgitakse selgesõnaliselt, et selles ei võeta seisukohta õiglase hüvitise suuruses. Korraldus on puudulikult motiveeritud, kuna PIS § 30 näeb ette p-des 1 ja 2 kaks alternatiivset alust, kuid korraldusest ei selgu üheselt, kumma aluse suhtes põhistused esitatakse ja korralduse jälgimine ja kohtulik kontroll on takistatud. Kaebaja leiab, et eeltoodu kinnitab, et haldusmenetlus viidi läbi puudulikult ja linn ei lahendanud PIS § 30 kohaselt lahendamisele kuuluvaid küsimusi, vaid on sellest keeldunud. Korralduse järeldused ei vasta PIS § 30 kontekstis tähtsust omavatele asjaoludele, samas tugineti mitteasjakohastele motiividele. 4) Kaebaja vaidleb vastu kõikidele korralduses toodud motiividele, millele tuginedes kaebaja taotlus rahuldamata jäeti. 4.

1. Esineb asjaolu: „kehtestatud detailplaneeringuga nähakse ette kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel“ (PlanS § 30 p 1) Detailplaneering on oma olemuselt eriline haldusakt, mis reguleerib ja sätestab õigusi ja kohustusi ning piiranguid, mh ka ilma verbaalselt väljendamata (nt. joonisena või joonisele kantud tingmärkide kaudu). Vastustaja näib olevat ekslikul seisukohal, nagu oleks detailplaneeringul õigustloov tähendus üksnes siis, kui vastav õigusmuudatus (näiteks kinnisasja teatud osa kasutusviis) on sätestatud verbaalselt. Seisukoht on ilmselgelt ebaõige. Tähtsust ei oma, kas detailplaneeringu dokumentides sisaldub tekst „määrata tänavad avalikul otstarbel kasutamiseks“ või nähtub vastav otstarve detailplaneeringu visualiseeritud osast ka ilma selgitusteta (nt joonistest koos kõige sinna kantuga). Seega on asjakohatu linnavalitsuse põhjendus, et tänavate määramist avalikuks kasutuseks pole detailplaneeringu dokumentides „kirjas“. Tänavad ehk linnatänavad on olemuslikult ette nähtud kindlaksmääramata ja piiramata hulga isikute liiklemiseks ja liikumiseks asula (linna) territooriumil, sõltumata sellest, mis on taolise liiklemise eesmärk (sõita koju või tööle, jalutada sihitult või sõita autoga ringi) või kas liikleja omandis on või ei ole vastava tänava ääres asuvaid kinnisasju. Linnatänavate, nagu ka maanteede, olemasolu on üks liikumisvabaduse põhiõiguse tagatis. Pole võimalik väita, et linnatänav teenib üksnes selle ääres paiknevate kinnistute omanike erahuvi. Planeeringu joonistelt (tänavate ja elamukruntide paigutus jne) nähtub, et Tiskre elurajooni linnatänavad on ette nähtud mitte konkreetse krundi privaatseks juurdepääsuks, vaid vastava uue linnaruumi piires üldiseks liiklemiseks. Seega on tegemist avalikul otstarbel kasutatavate kinnisasjadega. 4.
2. Esineb asjaolu: „kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks.“ (PlanS § 30 p 2) Kaebaja arvates ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et Tiskre elurajooni detailplaneeringutega muudeti täielikult tänavate alla jäävate kinnisasjade sihtotstarve, mis ei võimaldanud kinnisasjade kasutamist senisel otstarbel (varem maatulundusmaa, nüüd transpordimaa). Detailplaneeringu kehtestamine on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses ning kaebaja ei saa seada volikogule 3 tingimusi, millistel viimane võib või ei või enda territooriumil detailplaneeringuid kehtestada. Igal detailplaneeringuga puudutatud isikul on õigus eeldada, et linn detailplaneeringu kehtestamise järgselt täidab PlanS § 30 (varasemalt

§ 30lg 5) tulenevaid kohustusi.

Kohaliku omavalitsuse kohustus omandada avalikku kasutusse läinud kinnisasi ei ole mitte „sanktsioon“ kellegi õiguste rikkumise eest, vaid normaalne õiguslik tagajärg juhtudel, kui kinnisasja hakatakse volikogu otsusega kasutama avalikul otstarbel. Puudutatud isik ei pea vastava õiguse realiseerimiseks detailplaneeringule vastu vaidlema ega „seadma tingimusi“ kohalikule omavalitsusele, vaid võib mõistliku isikuna eeldada, et avalikus kasutuses olevad objektid omandatakse kohaliku omavalitsuse poolt selleks ettenähtud korras.

§ 30lg 5 ega Plan

S § 30 ei näe kohaldamise eeltingimusena ette „tingimuste seadmist“ või detailplaneeringule vastuvaidlemist avalikult kasutatava kinnisasja omaniku poolt. 4.

1. Korraldus sisaldab ebaõigeid andmeid. Korralduse punktis 2.2 väidab linnavalitsus, et planeeringulahendus oli ette nähtud taotleja enda huvides, tagamaks elamurajooni elamute müüki ning et tänavate olemasolu suurendas müüdavate elamukruntide väärtust ja taotleja sai sellest tulu. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peaksid väljaehitatavad tänavad ilmtingimata suurendama arendaja tulu – loomulikult väärtustavad tänavad maa väärtust, kuid kui tänavate väljaehitamise kulud osutuvad suuremaks kui sellest kinnistutele lisandunud väärtus, siis teenib taotleja kahjumit, mitte ei saa kasu. Väljaehitatavate tänavate tingimused on tegelikkuses määratud linnaametnike poolt, kes on huvitatud eelkõige tänavavõrgustiku arengust tervikuna (linna ehk avalikest huvidest lähtuvana), mitte aga arendajale mõistlikest kuludest. Korralduses ei ole viidatud mitte millelegi väites, et „taotleja sai sellest [tänavate väljaehitamisest] tulu.“ Korralduse punktiga 2.3 seonduvalt märgib kaebaja esmalt seda, et Vahepere, Taludevahe ja Tiskrevälja tänavad on planeeritud ja väljaehitatud lähtuvalt linnapoolsetest nõudmistest selliselt, et neid tulevikus kasutataks liinibusside liikluseks. Miks linn ei ole bussiliine käivitanud, et need läbiksid Taludevahe ja Tiskrevälja tänavaid, et ole kaebaja poolt lahendatav küsimus. Tänavad on tehniliselt valmis bussiliikluseks. Teiseks on oluline esile tuua seoses korralduse punktiga 2.3, et Tiskre elurajoon ei ole „poolsuletud territoorium“ ning ei ole avalikule juurdepääsule tõkestatud, samuti ei ole tõkestatud operatiivautode liikumine. Tegemist on ebaõigete väidetega, mis põhinevad ebaõigesti ja tendentslikult koostatud vaatlusprotokollile
2. veebruarist
3. Operatiivautode tõkestamise väite osas aga ei põhine korraldus mingile selgitusele või dokumendile. Viidatud
4. veebruari 2009 protokolli koostamise juurde kaebajat ei kutsutud ning protokolli eesmärk ilmselt ei olnud tuvastada objektiivset olukorda, vaid anda linnavalitsusele tendentslikke argumente taotluse rahuldamise vastu. Nimelt, Roostiku ja Tiskrevälja tänavale on väravad paigutatud ajutiselt elanike turvalisuse kaalutlustel, kuid need ei takista avalikku liiklust tänavatel. Taludevahe tänava tõkkepuu avaneb ja sulgub automaatselt igale sisse- ja väljasõitjale (tõkkepuu ees hetkeline seisak on vajalik selleks, et elurajooni turvalisuse kaalutlustel kaamera automaatselt fikseerib auto registreerimisnumbri). Elurajooni kõikidele tänavatele saab sisse sõita igaüks, selleks ei ole vaja mingit pulti ega võtit. Samuti märgib kaebaja, et Tiskrevälja tänava jalgvärav on avatud kogu aeg ning autovärav avaneb elurajooni elanikele, kes omavad pulti. Siiski on juurdepääs Tiskrevälja tänavale võimalik ka ilma puldita, Taludevahe tänava kaudu. Tegemist on elanike poolt turvakaalutlustel rakendatud ajutiste abinõudega seni, kuni linn asub oma territooriumil asuvate tänavate korrashoidu korraldama (mida siiani pole tehtud). Seni on elanikud sunnitud ise omal kulul tagama tänavate remondi, hoolduse ja korrashoiu, sh. koguni tasuma tänavavalgustuse parandamise ja valgustuseks kuluva elektri eest ning vastavalt on nad ka huvitatud jälgimast, et tänavate kasutajad midagi ära ei lõhuks. 4 Vaatamata eeltoodule leiab kaebaja ka seda, et kui linnavalitsusel on pretensioone seoses tänavatel liikluse väidetava takistamisega kohalike elanike poolt, on linnavalitsusel võimalik rakendada abinõusid selle vastu. Kohalike elanike käitumine seoses avalike linnatänavate kasutamisega ei saa olla aluseks kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmisele. Seoses korralduse punktiga 2.1 märgib kaebaja, et on küll formaalselt õige, et
5. a detailplaneeringu kehtestamise ajal kaebaja ei olnud tänavaaluste kinnistute omanik, kuid samas jätab linnavalitsus tendentslikult märkimata, et PlanS § 30 kohaldamine ei piirdu kinnistutega, vaid need võivad olla laiemas mõttes kinnisasjad (näiteks Vahepere tänava puhul oli tegemist hoonestusõigusega).
6. a langeb omandireformi aega, kus kaebajal olid olemas lepingutega tagatud õigused vastavate kinnistute või hoonestusõiguste saamiseks, mis ei olnud veel jõutud vormistada kaebaja omandisse kas omandireformi või muude formaalsete takistuste tõttu. Samas leiab kaebaja allpool punktis 2.5 toodud põhjendustel, et see, millal kaebaja sai maatükkide omanikuks, ei oma tähtsust PlanS § 30 õiguste realiseerimiseks ning taolisi piiranguid PlanS ette ei näe. Millisele õigusaktile ja millisele sättele tugineb linnavalitsuse vastupidine väide, millele põhiliselt on rajatud keelduv otsustus, korraldusest ei nähtu. 4.
7. Subjektiivsete õiguste rikkumine HKMS § 7 mõttes. Rikutud on ka kaebaja õigusi õiglasele ja tõhusale haldusmenetlusele. Vaatamata ligi kümneaastasele ajaperioodile, mis jääb tänase kaebuse ja kaebaja poolt linnavalitsusele esitatud taotluste vahele, ei ole suudetud läbi viia igakülgset ja kõiki vajalikke asjaolusid arvestavat haldusmenetlust, mis ammendavalt ja objektiivselt lahendaks kaebaja taotlused PlanS § 30 alusel. Nõustuda ei saa linnavalitsuse seisukohaga, nagu puuduks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine pelgalt seetõttu, et
8. a detailplaneeringu kehtestamise ajal ei olnud ta tänavaaluste kinnistute omanik (korralduse punkt 2.1). Asjaõigustest tulenevad õigussuhted on olemuselt absoluutsed õigussuhted ning kinnisasjadest tulenevaid õigusi teostab asja igakordne omanik. Korralduses ei ole viidatud ühelegi õigusnormile, millel põhineb väide, et PlanS § 30 sätestatud taotlust saab esitada üksnes detailplaneeringu kehtestamise ajal omanikuks olev isik. Taoline väide ei ole ka loogiline, sest kinnisasja faktiline kasutamine avalikul otstarbel riivab igakordse omaniku õigusi, kes peaks olema õigustatud esitama PlanS § 30 sätestatud taotlust igal juhul ning kasvõi korduvalt (näiteks, kui kinnistu avaliku kasutuse intensiivsus kasvab vmt.). Peale selle oli kaebajal
9. a planeeringu kehtestamise ajal sõlmitud siduvad lepingud vastavate kinnisasjade omandamiseks, mis tähendab, et kaebajal oli õigustatud huvi ka planeeringu kehtestamise ajal olemas. 5) Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja juba esitatud seisukohtade juurde. Tiskre elurajooni tänavad on olemuslikult avalikult kasutatavad. Tegemist on linnatänavatega ehk „tänavaga“ teeseaduse mõttes. Toetudes TeeS § 6, § 4 lg 1, § 5.1 jääb kaebaja seisukohale, et tänavatena mõistame kohalikku teed, see on olemuslikult avalikult kasutatav sõltumata, kas tema suhtes on sõlmitud või ei ole sõlmitud kohaliku omavalitsuse ja omaniku vahelist lepingut ja kui linn ei ole lepingut sõlminud, ei muutu asja olemus. Linnatänavad on olemuslikult osa avalikust linnaruumist, osa linna infrastruktuurist. Tiskre elurajooni tänavad ei erine ühegi olulise tunnuse poolest mistahes teisest Tallinna linna tänavast. Tänav ei ole pelglalt erahuvides kasutatav tee. Linnal on kohustus tänavad kui avalikult kasutatavad teed õiglase ja kohese hüvitise eest omandada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Väravate ja tõkkepuu olemasolu Tiskres ei oma tähtsust ja linnal on õigus nõuda tõkete kõrvaldamist. Väited faktilise tee sulgemise kohta on ebaõiged. Kaebaja ei nõustu väitega, et PlanS § 30 nõudeid saab esitada vaid DP kehtestamise aegne omanik. Vastustaja ei ole tõendanud, et 5 kaebaja või mõni DP menetlemise ajal maaomanikuks olev isik oleks nõustunud tingimusega, et tänavate väljaehitamine ja avalik kasutus toimub tasuta või ilma avalikult kasutatavate tänavate linnapoolse omandamiseta õiglase ja kohese hüvitise vastu. 6) Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada täies ulatuses ja välja mõista vastustajalt tasutud riigilõiv summas 250 kr (maksekorraldus tlk 15) ja advokaadikulud summas 21 808, 60 krooni. Kaebuse esitaja esindaja vaidles vastu vastustaja õigusabikulude hüvitamise nõudele, kuna leiab, et vastustaja peab olema suuteline ise kaitsma oma õigusi kohtumenetluses ning nõue on alusetu. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 7) Kodumajagrupi AS-i 14.12.
10. a taotluse alusel algatati Tiskre elurajooni arengukava ja
11. ehitusjärgu detailplaneering (Detailplaneering), mis kehtestati Tallinna Linnavolikogu 07.09.
12. a otsusega nr 114 ning mis nägi mh ette ka Tiskre elurajooni tänavate väljaehitamise. 07.03.
13. a Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 19 kehtestati Tiskre elurajooni I ehitusjärjekorra detailplaneeringu korrektuur nr 1, millega muudeti ainult krundijaotusplaani ning teedevõrgu lahendust ei muudetud. Tiskre elurajooni
14. ehitusjärjekorra detailplaneeringu
15. etapi korrektuuriga, mis kehtestati Tallinna Linnavolikogu 09.01.97 otsusega nr 1, ei muudetud samuti teedevõrgu ja kommunikatsioonidega seonduvat (korrektuur seisnes samuti ainult kvartalisisese krundijaotuse muutmises). Detailplaneeringu materjalidest nähtuvalt hõlmas detailplaneeringu ala kokku 10 endist kinnistut, mille osas olid õigustatud subjektide maa tagastamise taotluse menetlused pooleli. Ükski nendest isikutest ei vaielnud detailplaneeringu kehtestamisele vastu, vastupidi, enamik neist andsid selgesõnalise tingimusteta nõusoleku detailplaneeringu kehtestamiseks. Oluline on, et kaebajale ei kuulunud detailplaneeringu kehtestamise ajal detailplaneeringu alal ühtegi kinnistut ega arusaadavalt ka maareformi kohast maa tagastamise nõudeõigust. Seega ei olnud kaebajal DP kehtestamise ajal detailplaneeringu ala maatükkide suhtes omanikuõigusi ega ka sellega võrdsustatavaid õigusi. Kinnistusraamatu andmeist nähtuvalt omandas kaebaja esimesed detailplaneeringualasse jäävad kinnistud alles
16. aastal (nt registriosa nr 210301 ja 210501). Ka ei nähtu detailplaneeringu materjalidest, et kaebaja ja detailplaneeringuala maa omanike/ õigustatud subjektide vahel oleks detailplaneeringu kehtestamise ajaks sõlmitud mistahes siduvaid lepinguid Kaebaja poolt kinnisasjade omandamiseks, mida väidab olevat kaebaja oma kaebuse vastuse punktides 2.4.6 ja 2.5.
17. Nimetatud kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Ka ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks detailplaneeringu kehtestamise ajal olnud mõne vaidlusaluse tänava-ala alla jääva maa-ala suhtes hoonestusõiguse omanik. Kui see vastaks tõele, peaks nimetatud asjaolu nähtuma ka kinnistusraamatu andmeist. Ent isegi siis, kui kaebajal oleks mõne detailplaneeringualasse jääva kinnistu suhtes, millel asuvad käesoleval hetkel Tiskre elurajooni tänavad, detailplaneeringu kehtestamise ajal olnud mõnest lepingust tulenev õigus (mida aga detailplaneeringu materjalidest ei nähtu ning kaebaja ei ole oma vastavat väidet ka tõendanud), ei seadnud kaebaja ega tollased detailplaneeringuala kinnistute omanikud/ õigustatud isikud detailplaneeringu kehtestamisel tingimuseks, et neile makstakse tänavate rajamise eest hüvitist või et kohalik omavalitsus omandab kinnistu(d). Vastav nõue esitati kaebaja poolt alles
18. aastal, so viis aastat pärast
19. a detailplaneeringu kehtestamist, mil ta oli Tiskre elurajooni tänavad suures osas juba välja ehitanud.
20. a detailplaneeringu algatamise taotlejana soovis kaebaja Tiskre elurajooni tänavate rajamist detailplaneeringualale ning selline planeeringulahendus oli ilmselgelt ka taotleja enda huvides, 6 tagamaks elamurajooni elamute müüki tema poolt arendatavas piirkonnas. Tänavate olemasolu suurendas müüdavate elamukruntide väärtust ja taotleja sai elamukrunte müües sellest ka tulu. On ilmne, et kui elamukruntide vahelised tänavad ja tänavavalgustus ei oleks välja ehitatud, oleks ka elurajooni elamukruntide hind olnud sellevõrra väiksem. Vastavad taotlused Kaebaja poolt välja ehitatud Tiskre elurajooni tänavate ehitamise kulude kompenseerimiseks ja tänavate võõrandamiseks esitas kaebaja
21. aastal: -
22. augustil 2000 esitas Kodumajagrupi aktsiaselts taotluse Tiskre elurajooni Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavate võõrandamiseks Tallinna linnale. -
23. novembril 2000 täiendas taotleja esialgset taotlust üksikute tänavate võõrandamisega seonduvaga, -
24. veebruaril 2001 täiendas taotleja taotlust sotsiaalobjektide loeteluga, mis võõrandataks Tallinna linnale koos tänavatega. Edaspidi nimetatakse eelnimetatud
25. ja
26. a taotlusi Taotlused I-III. -
27. juulil 2007 ja
28. detsembril 2007 kordas taotleja oma 2000.a ja 2001.a taotlusi. 8) Vastustaja teatas
29. veebruaril 2009 kirjaga nr LV-1/1135 kaebajale haldusmenetluse alustamisest taotleja taotluste osas Tiskre elurajooni tänavate aluste kinnistute omandamiseks PlanS § 30 alusel ning palus kaebajalt viidata konkreetsele detailplaneeringu dokumendile (alusele), millest kaebaja hinnangul nähtub nimetatud tänavate avalikul otstarbel kasutamiseks määramine. Kaebaja teatas oma vastuses
30. veebruaril 2009, et „..detailplaneeringust tulenevalt nähti ette osa kinnisasjade kasutamine avalikul otstarbel (linnatänavate alla jäävad osad) ning nende kasutamine senisel otstarbel (maatulundusmaa) muudeti võimatuks ehk on täidetud PlanS § 30 nõuded.” Konkreetseid viiteid detailplaneeringu osale või dokumentidele kaebaja oma vastuskirjas ei andnud. Taotluse lahendamisel vaatles ja analüüsis Vastustaja täiendavalt nii detailplaneeringut ja selle kõiki materjale, samuti selle
31. a ja
32. a korrektuure ning ka hetkel kehtiva, Tallinna Linnavalitsuse
33. novembri 2008 korraldusega nr 1848-k kehtestatud Vahepere, Roostiku, Taludevahe ja Kristeni tänavate vahelise kvartali ning lähiala detailplaneering Haabersti linnaosas, mis hõlmab ka Tiskre elurajooni vaidlusaluseid tänavaid. Vastustaja järeldas, et detailplaneering ei näe ette Tiskre elurajooni tänavate ja nende aluste kinnistute avalikul otstarbel kasutamist ning seda ei näe ette ka hetkel kehtiv detailplaneering. Ka faktiliselt ei ole Tiskre elurajooni tänavad avalikus kasutuses, tegemist on poolsuletud territooriumiga, kus kõik kolm juurdepääsuteed on avalikule juurdepääsule tõkestatud. Tallinna Kommunaalamet on eeltoodud asjaolude väljaselgitamiseks teostanud
34. veebruaril 2009 kohapealse paikvaatluse ja koostanud selle kohta objekti ülevaatuse akti ja on olukorra jäädvustanud ka fotodel. Ülevaatuse tulemusena tuvastati, et Roostiku tänavale ja Tiskrevälja tänavale sissesõidud on suletud metallväravatega. Kuna Roostiku, Tiskrevälja ja Taludevahe tänava sissesõidud on suletud, siis puudub avalik juurdepääs ka Kotlepi, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavale. Tänavatel ei toimu ühistranspordiliiklust. 9) Viies läbi haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele vastava haldusmenetluse, leidis vastustaja, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. 7 Korralduse esemeks olid üksnes Tiskre elurajooni Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavad, mistõttu Kaebaja viited teistele Tiskre elurajooni tänavatele nagu Vahepere tänav, ei ole asjakohased. 10) Väär ja põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et haldusmenetlus on taotluse osas läbi viidud puudulikult ning korraldus on vigaselt motiveeritud. Vastustaja viis läbi kohase haldusmenetluse ning võttis vastu motiveeritud, selge ja üheselt mõistetava haldusakti. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane nii materiaalsest kui formaalsest aspektist ning on piisavalt motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Haldusakti vastuvõtmisel on järgitud kõiki kaalutlusreegleid ning ei esine diskretsioonivigu. Kaebuses esitatud väited ei lükka eeltoodut ümber. HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Vaidlustatud korralduse kui haldusakti motiveeringud sisalduvad nii haldusaktis eneses kui ka haldusaktile lisatud seletuskirjas. Haldusmenetluse läbiviimist ja taotluse rahuldamata jätmise kaalutlusi on korralduses põhjalikult selgitatud. Sisutu on kaebaja väide, et korraldusest ei selgu, milliseid korralduse põhjendusi peab linn asjakohaseks PlanS § 30 sisalduva kahe alternatiivse aluse suhtes. Korralduse motiveeringut tähelepanelikult lugedes ei saa jääda mingitki kahtlust, et korralduse punktides 2.1 ja 2.2 toodud asjaolud (st detailplaneeringu kehtestamise ajal omanikuks mitteolek ja planeeringulahendusega tingimusteta nõustumine) välistavad PlanS § 30 (

§ 30lg 5) kohaldamise mõlemal alternatiivil. Korralduse kolmas motiiv on seotud avaliku kasutuse küsimusega ning Plan

S § 30 (

§ 30lg 5) kontekstis on see arusaadavalt kohane esimese alternatiivi juures.

11) Täiesti arusaamatuks jääb kaebaja etteheide vastustajale, et korralduses ei sisaldu õiglase ja kohese tasu suurust ega isegi mitte põhimõttelist lähtealust õiglase hüvitise suuruse osas. Kuna vastustaja jättis taotluse rahuldamata, st keeldus kinnistuid omandamast, siis puudus ka igasugune vajadus välja arvestada õiglase hüvitise suurus. Viimane tulnuks määrata vaid juhul, kui vastustaja oleks tuvastanud, et taotlus kuulub PlanS § 30 (

§ 30lg 5) rahuldamisele.

Seega juhul, kui korralduses oleks sisaldunud õiglase hüvitise suurust, oleks see olnud absoluutselt asjakohatu kaalutlus. 12) Eeltoodut arvesse võttes ei ole antud juhul tegemist puudulikult motiveeritud haldusaktiga. Korraldus on kontrollitav, asjakohastest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud, st õiguspärane, selge, üheselt mõistetav ja menetlus- ning vormivigadeta. Kaebaja kinnistute võõrandamise nõue on PlanS § 30 (

§ 30

lg 5) mõlema alternatiivi alusel välistatud juba ainuüksi seetõttu, et esiteks ei olnud kaebaja detailplaneeringu kehtestamisel planeeringualasse jääva(

1. te)kinnisasja(
2. de)omanik ning teiseks ei seadnud kaebaja detailplaneeringu kehtestamisel tingimuseks, et talle makstakse tänavaaluste kinnistute eest hüvitist või linn omandab need kinnistud. Kuna PlanS § 30 (

§ 30

lg 5) näeb ette omandamiskohustuse üksnes detailplaneeringu kehtestamise aegse kinnistu omaniku suhtes, kelle omandiõigust on detailplaneeringu kehtestamisega riivatud, kaebaja aga ei olnud 1995. a detailplaneeringu kehtestamise ajal kinnistu(te) omanik, millele nähti tänavate ja teede rajamine ning millel asuvad käesoleval hetkel Tiskre elurajooni tänavad, tuli taotlus Tiskre elurajooni tänavate aluste kinnistute omandamiseks jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusel, et kaebajal puudub omandiõiguse riive. Kinnistute omandamine pärast detailplaneeringu kehtestamist ei too kaasa PlanS § 30 (

§ 30

lg 5) omandamiskohustust, kuna uus omanik soetab kinnistu juba kehtiva detailplaneeringuga ja peab omandamisel arvestama detailplaneeringust kinnistuomanikule tulenevate võimalike kitsendustega, 8 st vastavad kitsendused kehtivad juba kinnistu omandamisel ning ei esine olukorda, kus detailplaneeringu tõttu omaniku endine olukord halveneks. Kehtestatud detailplaneering kehtib kõikide isikute suhtes ning kinnistu omandamisel on isikul võimalik otsustada, kas ta soovib soetada kinnistut, mille suhtes kehtib vastavaid piiranguid ette nägev planeering või mitte. Seega puudub alus kaebaja taotluse rahuldamiseks PlanS § 30 (

§ 30

lg 5) alusel, kuna kaebaja on kõik vaidlusaluste tänavate alused kinnistud, mille omandamist kaebaja taotleb, omandanud pärast detailplaneeringu kehtestamist. Eeltoodu välistab kaebaja võõrandamisnõude PlanS § 30 (

§ 30lg 5) mõlemal alternatiivil.

Vaatamata sellele, et taotluse rahuldamata jätmise tingib juba ainuüksi korralduse punktis 2.1 toodu, puudub Kaebajal võõrandamise nõudeõigus PlanS § 30 (

§ 30

lg 5) alusel ka seetõttu, et isegi kui kaebaja oleks olnud vaidlusaluste kinnistute omanik, ei seadnud ta 1995. a detailplaneeringu lahenduse kehtestamisel tingimuseks, et talle makstakse hüvitist või kohalik omavalitsus omandab kinnistu(d), mis on PlanS § 30 (

§ 30lg 5) rakendamise eeldus. Eeltoodu välistab kaebaja võõrandamisnõude Plan

S § 30 (

§ 30lg 5) mõlemal alternatiivil. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et Plan

S § 30 (

§ 30

lg 5) alusel saab võõrandamisnõude esitada vaid planeeringu kehtestamise aegne omanik, kes ei ole nõustunud tingimusteta planeeringulahenduse kehtestamisega, tuleneb üheselt nii PlanS § 30 (

§ 30lg 5) mõttest ja eesmärgist kui ka kehtivast kohtupraktikast. Plan

S § 30, mille alusel Kaebaja on nõude esitanud, sätestab: „Kohalik omavalitsus on kohustatud kinnisasja omaniku nõudel omandama olemasoleval hoonestusalal asuva kinnisasja või selle osa kohese ja õiglase tasu eest, kui kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga: 1) nähakse ette kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel; 2) piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks.” Enne PlanS-i kehtiv

§ 30lg 5 sätestas analoogse regulatsiooni. Arvestades Plan

S § 30 (

§ 30

lg 5) sõnastust ja sisu, on üheselt ilmne ja arusaadav, et antud normi eesmärgiks on kaitsta neid isikuid, kes on kinnistu omanikuks planeeringu kehtestamise ajal ning kelle omandiõigust detailplaneeringu kehtestamisega riivatakse kas seeläbi, et kinnistu nähakse ette avalikuks kasutuseks (st varem ei olnud avalikus kasutuses) või senist kasutust piiratakse, ning kes ei ole sellise kitsendava planeeringulahendusega nõustunud. PlanS § 30 eesmärgiks on luua õiguskaitse neile isikuile, kelle olukord kinnistu omanikuna muutub halvemaks planeeringu kehtestamise tulemusena. See iseenesest aga eeldab juba seda, et isik oleks olnud omanik nii planeeringu kehtestamise eelselt (st ajal, mil planeeringujärgseid kitsendusi veel ei olnud) kui ka kehtestamise ajal ja selle järgselt (st ajal, mil omanik on sunnitud taluma detailplaneeringujärgseid kitsendusi). Isikud, kes omandavad kinnistu pärast detailplaneeringu kehtestamist, peavad juba kinnistut omandades arvestama detailplaneeringust tulenevate kitsendustega (kehtestatud detailplaneering kehtib kõigi isikute suhtes), st nende omandiõigus on juba kinnistut soetades detailplaneeringuga määratud ulatused piiratud ning nad ei saa väita, et nende olukord oleks võrreldes varasemaga halvenenud. Erinevalt neist isikuist, kes on kinnistu omanikuks detailplaneeringu kehtestamise ajal ning kellel ei ole planeeringuga kehtestatavate kitsenduste talumisest võimalik keelduda (ning kellele seetõttu laienebki PlanS § 30 õiguskaitse), on tulevastel kinnistuomanikel võimalik juba algselt keelduda sellise kinnistu omandamisest, mille osas kehtiva detailplaneeringuga on ette nähtud kitsendused. Kinnistu omanikul, kes oli omanikuks kitsendusi ettenägeva detailplaneeringu kehtestamise ajal ning kes ei ole nõus kitsendusi taluma, aga analoogset võimalust ei ole (ta ei saa lihtsalt loobuda omandist) ning just sel eesmärgil on ainult detailplaneeringu kehtestamise aegsetele omanikele ette nähtud PlanS §-st 30 tulenev õiguskaitse ja õigus nõuda linna poolt kinnistu omandamist. 9 Alusetu on kaebaja kaebuse punktis 2.2 toodud seisukoht, et antud juhul esineb alus PlanS § 30 p 1 kohaldamiseks, kuna esineb asjaolu: „kehtestatud detailplaneeringuga nähakse ette kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel.“ Selle aluse kohaldamise välistavad korralduse punktides 2.1-2.3 toodud asjaolud. Kaebaja ei olnud detailplaneeringu kehtestamisel kinnistu omanik ega seadnud detailplaneeringu kehtestamisel ka tingimuseks linna poolt kinnistute omandamist või hüvitamist. Oluline on, et ka Detailplaneeringu hilisemad

1. ja
2. a korrektuurid ega ka Tallinna Linnavalitsuse
3. novembri 2008 korraldusega nr 1848-k kehtestatud kehtiv detailplaneering, mis hõlmab ka Tiskre elurajooni tänavaid, ei näe ette Tiskre elurajooni tänavate ja nende aluste kinnistute avalikul otstarbel kasutamist. Uue, kehtiva detailplaneeringu kehtestamine tõi kaasa
4. a Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise (PlanS § 24 lg 6). Kehtiva detailplaneeringuga ei muudetud
5. a detailplaneeringu liikluslahendust, hoonestustingimusi ega ehitusõigust (sh olemasolevate kinnistute sihtotstarbeid). Uue detailplaneeringu kehtestamise eesmärgiks oli vaid maa-alal maakorralduse ja krundipiiride täpsustamine. Kehtiva detailplaneeringu menetluse käigus küll kaaluti kahe vaidlusaluse tänava (täpsemalt Tiskrevälja ja Taludevahe tänava) avalikul otstarbel kasutusse määramist, kuid detailplaneeringu ala kinnistute omanike (sh kaebaja enda) vastuseisu tõttu ja detailplaneeringualal väljakujunenud faktilise olukorra tõttu otsustati tänavate avalikul otstarbel kasutusse määramisest loobuda. Samas on siinkohal oluline see, et ka faktiliselt ei ole Tiskre elurajooni tänavad avalikus kasutuses, tegemist on poolsuletud territooriumiga, kus kõik kolm juurdepääsuteed on avalikule juurdepääsule tõkestatud. Taludevahe tänavale on juba rajooni ehituse algfaasis paigaldatud autode läbipääsu tõkestamiseks tõkkepuu. Roostiku ja Tiskrevälja tänavate ette on paigaldatud puldiga avatavad väravad, jalgvärav puudub. Ilma omanike nõusolekuta ei ole viimati nimetatud tänavatele juurdepääsu isegi operatiivteenistuse autodele. Tallinna Kommunaalamet poolt 18.02.
6. a teostatud ülevaatuse tulemusena tuvastati, et Roostiku tänavale ja Tiskrevälja tänavale sissesõidud on suletud metallväravatega. Väravatel on liiklusmärk 331 „Sissesõidu keeld” koos lisatahvliga „Eravaldus. Lubatud valdaja loal”. Taludevahe tänavale sissesõit on suletud tõkkepuuga, tõkkepuul liiklusmärk 331 „Sissesõidu keeld” koos lisatahvliga „Eravaldus. Lubatud valdaja loal”. Sissesõidust paremal pool on valvuriputka ning vasakul pool on tänavavalgustuspostile paigaldatud liiklusmärk „Õueala” ja lisatahvel „Eravaldus. Lubatud valdaja loal”. Kuna Roostiku, Tiskrevälja ja Taludevahe tänava sissesõidud on suletud, siis puudub avalik juurdepääs ka Kotlepi, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavale. Tänavatel ei ole ühistranspordiliiklust. Kaebaja väide, et osadele vaidlusalustele tänavatele on tulevikus ette nähtud bussiliiklus, on alusetu ega tugine ühelegi kehtivale õigus- ega haldusaktile. Seega ei näe detailplaneering ega ka kehtiv detailplaneering ette vaidlusaluste tänavate aluste kinnistute avalikku kasutust ning ka faktiliselt ei ole vaidlusalused kinnistud avalikus kasutuses, mida on ülaltoodust nähtuvalt möönnud ka kaebaja seaduslik esindaja ise. Ainuüksi seetõttu on välistatud PlanS § 30 p 1 (

§ 30lg 5 I alternatiivi) kohaldamine taotluse osas.

Ka ei ole antud juhul vaidlusaluste tänavate aluste kinnistute näol tegemist avalikult kasutatava teega teeseaduse (TeeS) tähenduses. Vaidlusaluste kinnistute näol on tegemist erateega TeeS § 5² tähenduses. Avalikult kasutatava tee mõiste sisustab TeeS §

1. Antud juhul ei ole tegemist TeeS § 4 lg 1 sätestatud juhuga. TeeS § 4 lg 3 kohaselt määratakse eratee avalikuks kasutamiseks vaid omaniku ja Maanteeameti või omaniku ja valla- või linnavalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel. 10 Antud juhul selliseid lepinguid, millega on kaebajale kuuluvad teed määratud avalikku kasutusse, ei eksisteeri. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et isegi kui detailplaneeringus oleks ette nähtud kinnistu või selle osa kasutamine avalikult kasutatava teena, ei too see automaatselt kaasa eratee muutumist avalikult kasutatavaks ega asenda omaniku ja haldusorgani vahel vastava kokkuleppe sõlmimise vajadust. Eeltoodut on sedastanud ka Riigikohus oma 22.03.
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-
3. 13) Kohtuistungil jäi vastustaja oma seniste seisukohtade juurde. 14) Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, jätta kaebaja menetluskulud kaebaja kanda ning välja mõista menetluskulude katteks 17 700 krooni. Lisatud on arved, töö aruanne, konto väljavõte õigusabiteenuse tasumise kohta (tlk 90-93). KOHTU SEISUKOHAD 15) Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebuse esitaja menetluskulud jätta kaebaja kanda. 16) Kaebuse esitaja huviks on olnud ühel või teisel õiguslikul viisil saada tagasi avalike tänavate rajamiseks tehtud kulutused. Kaebaja on olnud valmis Tiskre elurajooni tänavate aluste kinnistute omandiõiguse üle andma Tallinna linnale või siis ehituskulude summa väljamõistmisega kahjuhüvitisena. Käesolevalt on vaidlus jõudnud kohtusse põhjusest, et Tallinna HK varasemalt lahendamisel olnud haldusasjas oli Kodumajagrupp AS esitanud nõude, et linn viiks läbi PlanS § 30 kohase haldusmenetluse. Kaebuse esitaja on nõustunud, et Kodumajagrupi AS esitas varasemalt tuvastamiskaebuse, mille menetluse tulemusena on selgunud, et

§ 47alusel linnal taotluse rahuldamiseks kohustust ei olnud.

Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendist nr 3-3-1-89-08 05.02.09.a. tulenevalt vaatas vastustaja läbi kaebaja taotluse

§ 30lg 5 alusel. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on alusetult leidnud, et Plan

S § 30 p1 ja p 2 (

§ 30lg 5) alused tema taotluse rahuldamiseks puuduvad.

17) Nähtuvalt 24.07.07 a Kodumajagrupi AS kirjast Tallinna Linnavalitsusele tlk 42, on temale saanud teatavaks Riigikohtu lahendist, et linnal ei ole absoluutset kohustust teede väljaehitamist kompenseerida, kui ei ole vastavat kokkulepet arendaja ja linna vahel. Kaebuse esitaja märkis selles kirjas, et toetudes PlanS § 30 p 1 ja Tallinna linna ehitusmääruse § 23 lg 1 on linn kohustatud omandama kinnisasja, kui kinnisasja või selle osa kasutamine on DP-ga või üldplaneeringuga ette nähtud kasutamiseks avalikes huvides. Kaebaja leidis, et DP nägi ette kinnistu kasutamise avalikul otstarbel, so linnatänavatena, mistõttu palus ta taotlusega määrata õiglane hind Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavate aluste kinnistute omandamiseks. 07.12.07 esitas kaebaja taotluse (tlk 43), milles märkis, et kohtuliku lahendi sai küsimus varasema planeerimis-ja ehitusseaduse § 47 tõlgenduses. Linn ja kaebaja said teada, et linnal puudus vahetu kohustus

§ 47

alusel hüvitada kaebajale tänavate rajamise kulu, samuti, et linn ei ole mittehüvitamisega vahetult tekitanud õigusvastast kahju. Kaebaja märgib, et on vaja lahendada küsimus, kas linnal on PlanS § 30 tulenevalt kohustus omandada tänava alused kinnistud õiglase hinnaga. Kaebaja leidis, et linnal tuleks täita PlanS § 30 lg 1 tulenev kohustus ja õiglaseks hüvitiseks oleks ca 40 miljonit krooni. Kaebaja esitas ka teise alternatiivi ning kompromisskokkuleppe. 11 Nähtuvalt Tallinna RK otsusest 14.11.06.a. nr 3-04-429 (tlk 45) on selles lahendis viidatud, et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-53-04 saab linna kohustus tänavate väljaehitamiseks tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on

§ 47

. Seega lähtudes selle lahendi järeldustest, tulnuks kaebajal esitada kokkulepe või tõendada, et vastav kokkulepe on sõlmitud, kui ta soovis teede väljaehitamise kompensatsiooni. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja sellist kokkulepet esitanud. Kaebuse esitaja ehitatud tänavad olid ära märgitud DP-des, kuid seal ei ole märgitud, et tänavad rajatakse avalikuks otstarbeks linnatänavatena, so nende võõrandamiseks linnale sj tasu eest. Kohtuotsusest järelduvalt sai kaebuse esitaja veenduda, et DP-ga tänavate rajamine ei tähendanud iseenesest õigust nõuda, et vastustaja omandaks need tänavad sj tasu eest. Ka nähtub, et puudub kokkulepe, millest tulenevalt oleks kaebajal õigus nõuda tänavate lülitamist linna omandisse ja linnal vastavalt tekiks kohustus hüvitada tänavate rajamise kulutused. Ka nähtub teiste kohtuasjade materjalist, et kaebuse esitaja on olnud siiski teadlik, missugused on transpordikinnistute kompenseerimise eeldused ning et kaebaja ei ole sellist kokkulepet saavutanud, mis juba kohustaks vastustajat kulusid hüvitama (nt Tallinna RK otsus 3-04-429). Tulenevalt aga Riigikohtu Halduskolleegiumi lahendist nr 3-3-1-89-08 05.02.09.a. vaatas vastustaja läbi kaebaja taotluse

§ 30lg 5 alusel. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on alusetult leidnud, et Plan

S § 30 p1 ja p 2 (

§ 30

lg 5) alused tema taotluse rahuldamiseks puuduvad, mistõttu kohus kontrollib vastustaja tehtud lahendit, so 11.03.09.a. korraldust nr 388-k. 18) Kohus esmalt selgitab, et linna avalik-õiguslik kohustus

§-st 47 tulenevalt on tagada teede ehitamine ehituskruntideni enne ehitusloa andmist, st et teede ehitamise tagastamise kohustus ei ole samane, mida mõistame teede ehitamise kohustusena, antud juhul teede ehitamine oli linna poolt tagatud. Teede ehitamine toimus kinnitatud DP alusel ja kaebaja märkis, et enne Tiskre elurajooni piirkonna DP kehtestamist oli praeguste tänavate aluse maa sihtotstarbeks maatulundusmaa, kaebuse esitaja kinnisvaraarendajana omandas maad ostes neid erinevatel aegadel ning seejärel läbi DP arendas ehitustegevust. Elamukrundid müüdi ja need on erinevate isikute kasutuses. Kaebuse esitaja väitel on aga tänavad avalikus kasutuses ja ta ei kasuta neid erahuvides, need on läinud avalikku kasutusse ja selliselt loodud transpordimaa kinnistu tuleb kohalikul omavalitsusel omandada ettenähtud korras. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustunud. Kohus nõustub vastustajaga, et avalikuks kasutamiseks võib olla ette nähtud ka eratee. Erakinnistule tee ehitamine isegi juhul, kui see on planeeringus ette nähtud avalikuks kasutamiseks, ei ole igal juhul avalik ülesanne. Kaebuse esitaja selgitustest nähtuvalt teede ehitamisel tegutses arendaja ennekõike enda huvides, et tagada arenduspiirkonnas elamute müük. Kuigi kaebaja märgib, et ta oli selleks sunnitud ja vastupidiselt ei oleks ta saanud ehituslube vastava piirkonna elamukruntide hoonestamiseks, märgib kohus, et kaebuse esitaja oli nõustunud DP tingimustega ja vastupidine ei ole tõendatud. Kuivõrd kaebaja soovis DP läbiviimist selles märgitud tingimustel ja linnavalitsus tagas teede ehitamise (

§ 47

), siis ei ole põhimõtteliselt vale väita, et teede ehitamisel oli kaebuse esitajal olemas huvi, mille ta realiseeris. Tänavate ehitamist ei lugenud linna kohustuste täitmiseks ka Tallinna Ringkonnakohus juba lahendis nr 3-04-429, kuigi kaebaja oli sellise küsimuse püstitanud. Ringkonnakohus märkis, et linna kohustuse täitmiseks ei muutnud kaebaja tegevust ka asjaolu, et kaebaja ei arvestanud teede ehitamise kulusid hoonestatud kinnistuid klientidele müües kinnistute hinna sisse. Ringkonnakohus märkis veel, et veelgi vähem saab kaebaja poolt tänavate ehitamisega nõustumisest välja lugeda nõustumist tänavate ehitamise kulude kandmisega. Käesolevalt leiab kohus, et sõltumata asjaolust, kas vastustaja on taotluse lahendamisel õigesti märkinud, et kaebaja sai tulu, nähtub, et kaebuse esitaja sai DP realiseeritud, seega ei muuda 12 vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks vastustaja seisukoht, et elurajooni elamute müügi tagamiseks tehtud tööd tõid kaebuse esitajale tulu. Kaebaja huviks oli kinnistute hoonestamine ning ta realiseeris hoonestatud elamukrundid, seega sai ta planeeritud tulu. Kohus eeldab, et kaebaja tegutses planeeritult ning määras elamukruntidele õiglase hinna, mis võimaldas need realiseerida. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, et juba on leidnud kinnitust, et tegemist on selliste avalike tänavatega, mis juba kuuluvad Tallinna linnale ning et omavalitsus on jätnud kohustused täitmata, kui ei ole korrastanud tänavaid või näiteks on jätnud kandmata tänavate valgustuse vms korrashoiuks tehtud kulutused. Kaebaja seisukoht, et vastustaja saab igal ajal nõuda ka kohapeal paigaldatud liiklusmärkide ja teesulgude (tõkked vms) kõrvaldamist, ei muuda vastustaja kohapeal tehtud kontrolli alusel saadud järeldusi ebaõigeteks. Kuigi kohus leiab, et paikvaatluse protokollis esitatud andmed vaid aitavad olukorda iseloomustada, on olulisem vastustaja vastusest ja haldusaktist tulenev järeldus, et transpordimaa kulub kaebuse esitajale ja teed ei ole võetud kaebaja tahte vastaselt avalikku kasutusse. Tänavate avalikku kasutust ei määra hetkel asjaolu, kas tegelikkuses on võimalik tõkkepuid avada ja sealt läbi pääseda kõigil isikutel, kes sinna satuvad. Kuivõrd kohtud ei tuvastanud varasemalt, et linnal tekkis kohustus DP-st tulenevalt või siis kokkuleppest tulenevalt teede ehitamist tasustada või tehtud kulutused hüvitada, siis nähtus, et sõltumata, kas kaebaja rajas avalikult kasutamiseks vajaliku tee või nn eratee, ei anna see veel automaatselt õigust esitada nõudeid, mille kohaselt lasub vastustajal seadusest tulenev kohustus määrata kaebajale kompensatsioon või siis omandada kinnistu. Kuivõrd kaebaja esitas nõude PlanS § 30 (

§ 30

lg 5 alusel), siis teostas vastustaja uuesti õigusnormi kontrolli ning ka paikvaatluse põhjusest, et kaebaja oli väitnud, et teed kasutatakse üldiseks liiklemiseks. Vastustaja veendus kohapeal, et ühistranspordiliiklust kohapeal ei ole suunatud erateedele ja on esinenud probleem, mil päästeteenistusel tekkis probleemne olukord tulekahju kustutamiseks. Kuigi kaebaja väidab, et sellel motiivil ei ole vastustajal millelegi toetuda, nähtub kohtule tlk 68 esitatud Tiskrevälja tn 20 elaniku kirjast, et kinnistu omanik on avaldanud, kuidas 24.06.06.a. toimunud tulekahju kustutamiseks tekkis juurdepääsu piirang tänavale paigaldatud tõkkepuust. Elaniku kirjast muuhulgas nähtub, et elanikud on käsitlenud ise teid ja tänavaid erateedena, mille suhtes elanike poolt asutatud ühistu või elanikud ise on turvalisuse huvides paigaldanud tõkkepuid ja osaliselt oleks elaniku arvates avalikku kasutusse määrata Tiskrevälja ja Taludevaheline tänav. Kuivõrd ka PlanS § 30 ning endise

§ 30lg 5 asjaolude kindlakstegemiseks tuli kaebuse esitajal esitada tõendeid, mis kinnitaksid, et vastavalt Plan

S § 30 p 1 oleks kehtestatud DP või üldplaneeringuga ette nähtud kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel ja p 2 tulenevalt, et tõendada, et piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks, siis oli kaebaja kohustatud tõendama nõutud asjaolud uuesti. Kaebuse esitaja tegevusest nähtub, et ka käesolevas vaidluses ei esitanud kaebaja tõendeid, millest järelduks, et vastustaja oli nõustunud, et peale teede rajamist tuleks linnal teed omandada või juba tehtud kulutused katta. Selliseid järeldusi ei saa teha DP dokumentide või jooniste tõlgendamise teel (kaebuses märgituna planeeringu joonis, tänavate ja elamukruntide paigutus jne). DP koostamisel ja kehtestamisel arvestatakse tõepoolest linnaruumi kujundamise põhimõtetega, kuid see ei selgita ega kohusta rajama konkreetseid teid, vastustaja kohustuseks on tagada vajalikud teed, mille näeb ette planeerija ning selle tegevuse käigus on ametnikel – spetsialistidel võimalik esitada soovitusi või teatud juhtudel ka tingimusi, mis aga ei muuda veel rajatavat teed kaebaja nimetatud tunnustel avalikuks teeks/tänavaks. Omanik peab ehitamisel arvestama ka avalike huvidega ja neil rajanevate omavalitsusüksuste suunistega. Asjaolu, et kaebuse esitajal oli lootus, et tehtud kulutused kompenseeritakse, ei muuda elurajooni tarvis rajatud tänavaid linnale kuuluvateks. Samas nähtub, et kuivõrd teiste vaidluste tulemusel on kaebaja sunnitud tõdema, et linna ametnikud ei ole andnud ka lubadusi, millest saaks järeldada, et oleks sõlmitud siduvaid kokkuleppeid, mis oleks andnud kaebajale õigustatud ootusi ehituskulude katmiseks, neid ei ole kaebaja väidetel keegi teine peale kaebaja ka kandnud, jääb arusaamatuks, miks kaebaja ikkagi leiab, et faktiliselt on juba tegemist 13 linnaruumis üldiseks liiklemiseks ettenähtud teedega. Ka asja uue lahendamise ajaks ei toonud kaebuse esitaja esile siduvaid kokkuleppeid, seega saab kohus järeldada, et vastustaja on õigustatult märkinud, et need puuduvad. Ka käesoleva vaidluse kestel ei muutunud teede rajamise taustaolukord. Ehitustöid ja kinnistute müüki alustati juba enne, kui kaebuse esitaja hakkas esitama linnale avaldusi ja taotlusi. Isegi juhul, kui esineks asjaolusid, et kaebaja omandis olevat teed oleks kasutatud avalikult, nt ühistranspordi liiklemiseks, ei oleks vastustaja pidanud samuti järeldama, et tal tekkis juba teede rajamiseks tehtud kulutuste osas hüvitamiskohustus. TeeS § 4 lg 4 sätestas, et eratee määratakse avalikuks vaid omaniku nõusolekul ja tingimusel ning valla –või linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Sellist lepingut ei ole kaebaja ja vastustaja väitel sõlmitud, seega sellel alusel ei saanud järeldada, et tegemist on juba avaliku teega. Kuivõrd lepingus tuli ette näha hüvitis eratee omanikule ning sellist läbirääkimist kaebaja ja vastustaja vahel ei toimunud, siis sellest saabki kaebaja järeldada, et ta ei ole ei DP dokumentide ega muude kokkulepete raames rajanud teed, mis oleks avalikuks kasutamiseks. Kaebaja ei väida, et ta on vastustajale sellel alusel nõudeid esitanud, mis omakorda aga kinnitab, et ta teadis, et ta ei raja teed, mis tuleks arvata nn automaatselt avalikku kasutusse. Samasugune olukord kehtib ka käesoleva ajani ning kaebuse esitaja ei ole kohtuvaidluses tõendanud, et ta rajas tee, mis on juba automaatselt nn avalikuks kasutamiseks. Seega on vastustaja teinud õiged järeldused uurides nii kohapealset olukorda kui ka kontrollides kehtivat DP-d. 1995.a. DP kehtestamisel ei nähtud ette elurajooni tänavate kasutamine avalikul otstarbel ja selle DP-ga ei piiratud ka kinnisasjade senist kasutust või muudetud kasutamine võimatuks. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1848-k 05.11.08.a. kehtestatud Vahepere, Roostiku, Taludevahe ja Kristeni tänavate vahelise kvartali ning lähiala detailplaneering Haabersti linnaosas (edaspidi kehtiv DP), mis hõlmas Tiskre elurajooni tänavaid, ei näe ette rajooni tänavate ja nende aluste kinnistute avalikul otstarbel kasutamist. Kaebaja ei ole tõendanud, et kehtiva DP alusel oleks vastustaja seisukohad väärad ning ei vastaks tegelikule olukorrale. Kaebuse esitaja vastus vastustaja palvele esitada tõendid, mis kinnitavad vastupidist vastas kaebaja 27.02.09.a. kirjaga, konkreetseid viiteid DP-le või kokkulepetele ei sisaldanud. Kinnitamist ei leidnud ka kaebaja väide, et osadele vaidlusalustele tänavatele on tulevikus ette nähtud bussiliiklus, kuivõrd selle kohta kaebaja kohtule tõendeid ei esitanud ning vastustaja kinnitas, et ka temal niisuguseid andmeid ei ole, seega on väide alusetu, see ei tugine ühelegi kehtivale õigus- ega haldusaktile. Kuivõrd teede rajamise alustamise aja detailplaneering ega ka kehtiv detailplaneering ei näe ette vaidlusaluste tänavate aluste kinnistute avalikku kasutust ning ka faktiliselt ei ole vaidlusalused kinnistud avalikus kasutuses, mida on ülaltoodust nähtuvalt möönnud ka kaebaja seaduslik esindaja ise on välistatud PlanS § 30 p 1 (

§ 30lg 5 I alternatiivi) kohaldamine.

Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga ka Teeseaduse sätetele tuginedes esitatud seisukoht. Antud juhul ei ole vaidlusaluste tänavate aluste kinnistute näol tegemist avalikult kasutatava teega teeseaduse (TeeS) tähenduses. Vaidlusaluste kinnistute näol on tegemist erateega TeeS § 5² tähenduses. Avalikult kasutatava tee mõiste sisustab TeeS § 4. Antud juhul ei ole tegemist TeeS § 4 lg 1 sätestatud juhtumiga. TeeS § 4 lg 3 kohaselt määratakse eratee avalikuks kasutamiseks vaid omaniku ja Maanteeameti või omaniku ja valla- või linnavalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel, kuid selliseid lepinguid, millega on kaebajale kuuluvad teed määratud avalikku kasutusse, ei ole sõlmitud. See põhimõte ei ole muutunud ka seadusemuudatuste tegemise käigus. Kaebaja väited, et vastustaja jättis oma kohustused täitmata tema omandis olevate teede korrashoiukohustused, ei ole eelnevast tulenevalt asjakohased selgitama tegelikku olukorda, seejuures nähtub, et vastustaja ei ole nende tänavate omanik ja vastavalt TeeS § 25 lg 4 eratee omanik korraldab tema omandis oleval teel teehoiu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Kui kaebaja on saavutanud kokkuleppeid ühistuga või elanikega, kes teatud tööd tee korrastamiseks on võtnud enda kanda või tasuvad kaebuse esitajale korrashoiuks vajalikud kulutused, on selline suhtlus teeomaniku õigus ega tõendada käesolevas asjas kohtu esiletoodud 14 järelduste paikapidamatust. Ühiskondliku vajaduse tekkimisel muuta erateed/tänavad avalikuks kasutamiseks on võimalik lähtudes TeeS § 4 lg 3, kuid selleks tuleb kaebuse esitajal esitada omavalitsusele vastav taotlus ja see põhistada. Kaebuse esitaja püstitas kulude hüvitamise nõuete küsimused erinevatel õiguslikel alustel, soovides seejuures saada seisukohta õigusnormide tõlgendamisel. Juhul, kui kaebuse esitaja lõpuks nõustub, et tema nõuded puudutavad erateede küsimust ja ta soovib edaspidiselt enda algatusel põhjendades avaliku huviga kasutada TeeS § 4 lg 3 kaudu õigust muuta erateed/tänavad avalikuks kasutamiseks, siis saab ta vastava taotluse esitada ning asjakohane on ka edaspidiselt hüvitiste küsimuse püstitamine. Käesolevalt ei ole haldusakti motiveerimise veaks hüvitise määramiseks seisukoha mittevõtmine, pealegi nähtub, et vastustaja ei pidanudki tema seisukohast tulenevalt hüvitise suuruse osas esitama motiive. Kuivõrd vastustaja pidas taotlust hüvitise määramiseks

§ -st 30 tulenevalt alusetuks, siis on ta sellest tulenevalt ka leidnud, et taotlus jääb rahuldamata. Kohus nõustub ka vastustaja järeldustega puutuvalt PlanS § 30 p 2 tuleneva aluse rakendamisel (endise

§ 30lg 5 p 2 alust).

Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et esineb asjaolu, et „kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks“. Kaebuse esitaja õigused tulenevad kehtestatud DP-st, kokkuleppeid tänavate/teede teistsuguseks kasutamiseks, kui kohus eelnevalt tuvastas, ette nähtud ei ole. Kohus nõustub kaebaja väitega, et nii algsel omanikul kui ka igal järgmisel omanikul (eriõigusjärglus) tekib õigus nõuda, et kui piiratakse kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks, siis saab omanik esitada nõudeid, sh panna vastustajale kohustusi kinnisasja omandamiseks. Erinevalt kaebuse esitajast leiab aga kohus, et selline õigus tuleneb ja on seotud DP-ga seatud tingimustest. Kuna kaebuse esitaja ekslikult leiab, et juba on DP-ga või siis kokkulepetega reguleeritud, et tegemist on avalikult kasutatavate tänavatega, on kaebaja ka ekslikult järeldanud, et kinnisasja kasutamine muutus, kuna varem oli tegemist maatulundusmaaga. Kehtiva DP-ga nähtu ette kinnisasjadele teede ehitamine eraõigusliku isiku tarvis, seega on soovitud tulemusena saavutatud olukord, kus vastavuses DP-ga saab tänavaid kasutada ja mitte vastupidiselt. Endised maaomanikud ei ole esitanud käesoleva ajani kaebusi PlanS § 30 p 2 alusel. Selles mõttes on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et temal ei ole kohustust omandada eraomaniku teid/tänavaid, kuivõrd kinnisasja senine kasutus ei ole piiratud ega senine kasutamine muudetud võimatuks. Selles mõttes ei ole vale väita, et omandamiskohustus langeb vastustajale siis, kui omaniku omandiõigust piiratakse, kuid kaebaja suhtes selliseid piiranguid ei ole tehtud ja neid ei ole saabunud. Igal uuel omanikul on needsamad õigused ja kohustused mahus, mis olid kinnistu omanikul, kes asus DP läbi viima. Kaebuse esitaja ei ole tõepoolest ka vaidlustanud kunagi DP läbiviimist nii, et seda ei oleks saanud kehtestada, vastupidiselt nähtus, et DP viidi läbi kooskõlas kaebaja huvidega ning peale DP kehtestamist nii 1995.a. kui ka hilisema DP alusel on kaebaja teadnud temal olevate õiguste mahtu ja sisu. Asjaolu, et kaebaja lootis hilisematele muutustele, kinnitab, et kaebaja võttis teadlikult äririski. Kuivõrd kaebaja soovis tänavate rajamist etteantud tingimustel, need ka rajati, siis ei ole saabunud viidatud seadusest tulenevalt eelmärgitud nõudeõiguse tingimusi. Juhul, kui DP –ga kavandatu oleks jäänud ellu viimata, siis iga järgmine omanik on õigustatud nõudma selle realiseerimist DP-s märgitud mahus ja tingimustele. Kohtu arvates ei ole vastustaja jõudnud teistsuguste argumentide esitamise kaudu teistsugusele ja õigusvastasele tulemusele ning on kaalunud küsimust erinevatest aspektidest ega ole jätnud kaebaja õigusi kaitseta. Iga järgnev omanik on õigustatud muuhulgas ka nõudma TeeS § 4 lg 3 alusel eratee muutmist lepingu alusel avalikuks kasutamiseks, mil saab leppida kokku teehoiu korraldamise vms vajaliku. Kohus mõistab, et kaebuse esitaja ei ole käesolevalt algatatud vaidluses huvitada tegelikult teehoiu korraldamise vms küsimuste arutelust ja sellise taotluse esitamata jätmine senimaani on tingitud põhjusest, et ta peab esmalt tähtsaks saavutada linna poolt tee omandamine nii, et talle tasutakse teede rajamiseks tehtud kulutused, kuid kohus tahab siinkohal viidata, et igal omanikul (sõltuvalt 15 eriõigusjärglusest) on tõepoolest õigused, mis tulenevad varasemalt seatud õigussuhetest ja on seadusega tagatud, sh ka tee korrashoiu küsimuste regulatsioon. Iga järgnev DP või muul alusel tekkiv senise maakasutuse takistus tuleb aga lahendada siis, kui selline põhjus saabub ning kaebaja tõepoolest ei saa enam kasutada DP-ga ettenähtud viisil kinnisasja või kui muudetakse senine kasutus võimatuks. Iseenesest ei saa seejuures ka tee avaliku kasutuse fakt automaatselt viidata, et tee senine kasutamine on piiratud oluliselt või see on sootuks võimatu. Kaebuse esitaja õigusi ei ole käesoleva haldusakti andmisega rikutud ning kohus leiab, et vastustaja on jõudnud kaebaja konkreetse taotluse lahendamisel õigetele järeldustele ja kohaldanud õigusnormi õigesti. Kuigi kaebaja leidis, et haldusakt on motiveeritud puudulikult või sisaldab ebaõigeid andmeid, jääb kohus seisukohale, et taotlus on jäetud rahuldamata põhjendatult ning vastustaja teistsugune argumentatsioon ei viinud teda asja lahendamisel ebaõigete lõppjäreldusteni. Kaebaja väites, et rikuti kaebaja õigusi õiglasele ja tõhusale haldusmenetlusele, ei saa asjakohaselt põhistada järgnevalt kaebuses esiletoodu. Kohus selle tõttu küsis kaebajalt selgitust. Kaebuse esitaja esindaja selgitas kohtuistungil, et selle alusel ta iseseisvat nõuet ei ole formuleerinud, seda ka ei formuleeritud istungil, mistõttu kohus märgib, et kohus ei pea võtma väites seisukohta otsuse resolutiivosas ja väide jäi kirjalikku kaebusesse ülesse selliselt eksitavana. Kohus nõustub, et kaebaja erinevate taotluste lahendamine on veninud pikale ja juhul, kui kohus oleks pidanud rahuldama ka kaebaja taotluse vaadata asi uuesti läbi, oleks mõistetav, et kohus määraks selleks mõistliku tähtaja. Käesolevalt kohus nendib, et kaebaja erinevate taotluste lahendamine on toimunud pikka aega, kuid kohus möönab, et vastustajal on olnud raskendatud kaebaja taotluste jälgimine, samas nähtub ka, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-53-04 märkinud, et kaebaja ei ole olnud kaebamisel järjekindel. Ka käesoleva kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja endiselt mitmel eksitaval positsioonil, mille väljaselgitamine on vastustajalt ja kohtult võtnud piisavalt aega, et mõista kaebaja positsioone erinevatel ajaperioodidel, vastavalt on ka vastustaja püüdnud kaebajale vastata mitmete erinevate argumentidega ja teostanud paikvaatluse. Kohus ei leia, et paikvaatluse teostamine ning selle suhtes kokkuvõtte esitamine rikuks kaebaja õigusi ja muudaks haldusakti vigaseks või kontrollimatuks. Kaebuse esitaja ei pidanud olema selle toimingu juures, kuivõrd vastustaja soovis endale kujundada töö sisemise korraldamise vajadusel oma teadmise faktilisest olukorrast, kuivõrd kaebaja väitis muuhulgas nt, et tänavatel toimub ühistranspordi liikumine vms. Lõppastmes ühtib üldise olemasoleva olukorra kirjeldus koostatud paikvaatluse kokkuvõttes ka kaebaja poolt esiletooduga. Isegi kui lugeda kaebaja eemalejäämist menetlusveaks, ei ole see viga oluline ega saanud mõjutada otsuse sisulist tulemust. Kaebaja enda kinnitused olemasolevast olukorrast andsid kohtule sisult samasuguse teabe, seega ei ole vastustaja ja kaebaja kinnitustel ka erinevat kaalu. Kaebuse esitaja seejuures kohtuistungil enam ei väitnud, et tänavatel toimub ühistranspordiliiklus, vastavalt kinnitas kaebaja, et vastustaja ei ole bussiliiklust siiski planeerinud. Kuna kaebus tühistamisnõudes jääb rahuldamata, siis ei saa kohus rahuldada ka kohustamisnõuet ja teha ettekirjutust kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. 19) Menetluskulude nõuded. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis kaebajal tekkinud menetluskulud jäävad tema enda kanda ja menetluskulude hüvitamise nõuet ei saa rahuldada vastavalt HKMS § 92 lg 1. Vastustaja esitas menetluskulude hüvitamise nõude ja palub välja mõista kaebuse esitajalt menetluskulude katteks 17 700 krooni. Lisatud on arved, töö aruanne, konto väljavõte õigusabiteenuse tasumise kohta (tlk 90-93). Kaebuse esitaja vaidles taotluse rahuldamisele vastu. Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega. Kohus nõustub kaebuse esitaja esindajaga, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtukulude kandmise risk ei tohi olla niivõrd suur, et see sunniks ka tegelikult oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud 16 seisukohta, et haldusorganil ei ole küll halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, kuid selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, mistõttu võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral (näiteks haldusasja otsused nr 3-3-1-52-07, 3-3-1-24-07). Seega ei tulene viidatud seisukohtadest, et välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine on välistatud. Samas nähtub, et Riigikohus on kaebajatelt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkust piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et käesolevat haldusasja ei saa pidada sedavõrd keerukaks, et haldusorgani otsuse õigsuse üle peetavas vaidluses ei leiduks kvalifitseeritud ametnikku, kes ei tuleks toime kaebusele vastamisega ning ilmtingimata oleks vajalik kasutada välist õigusabi. Seejuures tuleb nõustuda antud kaebuse puhul, et vaidlusküsimus ei väljunud vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Seega ei loe kohus põhjendatuks taotlust mõista välja kantud õigusabikulu kaebuse esitajalt. Kohus jätab menetluskulud menetlusosaliste kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 17