Obsah (14)

§ 416§ 94§ 76§ 101§ 108§ 401§ 141§ 158§ 159§ 186§ 415§ 421§ 113§ 128

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2009. a.

§ 416lg.

2 alusel kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles

1. juuli
2. a. avaldusega lepingu üles. Lepingu ülesütlemisavalduses nõudis hageja kostjalt 40.630, 73 krooni tasumist, millest 29.881, 02 krooni moodustas tagastamata krediidisumma, 3867, 11 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5976, 20 krooni leppetrahv, 6, 40 krooni viivis ning 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseni jäi kostjal tasumata
3. märtsi
4. a. maksest 100 krooni (937, 50 – 837, 50) ja
5. aprilli
6. a. maksest 742, 50 krooni (937, 50 - 195); terve osamakse 937, 50 krooni jäi tasumata
7. mail,
8. juunil ja
9. juulil
10. a. Lisaks jäi kostjal kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata osamakse summas 403, 98 krooni (ajavahemik
11. kuni
12. juulini
13. a.). Tasunud on kostja kokku 4058, 98 krooni. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25, 04% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks teinud ühtegi makset, tuleb üldtingimuste punktide
14. 1 ja
15. 3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 3867, 11 krooni:
16. a.
17. aprillini – 842, 50 krooni (877, 15 34, 65),
18. maini - 875, 38 krooni,
19. juunini - 873, 56 krooni,
20. juulini
21. a. – 871, 69 krooni,
22. –
23. juuli
24. a. eest – 403, 98 krooni. Üldtingimuste p.
25. 3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata 4 krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 5976, 20 krooni (29.881, 02 * 20%). Leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale
26. juulil
27. a. koos lepingu ülesütlemisavaldusega. Lepingujärgselt on viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 25, 04% võlgnetavalt summalt aastas. Üldtingimuste p.
28. 1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p.
29. 2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja kuni kohtuotsuse tegemiseni intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 6, 40 krooni. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 30.781, 02 krooni (krediidisumma koos võla sissenõudmisega seotud kuludega). Seega arvutab hageja viivist tagastamata krediidisumma ja võla sissenõudmisega seotud kulude tasumisega viivitamise eest 25, 04% võlgnetavalt summalt aastas.
30. märtsi
31. a. seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 5137, 74 krooni. Hageja oli sunnitud edastama kostjale
32. märtsil,
33. mail ja
34. juunil
35. a. kirjalikke meeldetuletusi,
36. juulil
37. a. lepingu ülesütlemise hoiatuse ja
38. juulil
39. a. ülesütlemisavalduse. Alates
40. jaanuarist kuni
41. juunini
42. a. kehtinud hageja hinnakirja kohaselt oli esimese meeldetuletuskirja maksumuseks 100 krooni ning teise või järgneva meeldetuletuskirja maksumuseks 200 krooni. Et kostja jättis teise graafikujärgse makse
43. märtsil
44. a. tasumata, saatis hageja talle
45. märtsil
46. a. tasulise meeldetuletuskirja. Pärast kirja saamist tasus kostja
47. märtsil
48. a. makse summas 937, 50 krooni. Kuna makse tasumise hetkel võlgnes kostja hagejale kokku 1037, 50 krooni (s. t.
49. märtsil
50. a. tasumata graafikujärgne makse summas 937, 50 krooni ning hageja hinnakirjajärgne tasu esimese meeldetuletuskirja eest summas 100 krooni), siis ei piisanud tasutud summast kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks. Hageja lähtus võlaõigusseaduse (

) § 415 lõikest 2, mille kohaselt arvestatakse ebapiisava makse korral esimeses järjekorras tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, teises järjekorras võlgnetav põhisumma ning kolmandas järjekorras intress. Et kostja tasus

1. aprillil
2. a. vaid 195 krooni, oli hageja sunnitud
3. mail
4. a. kostjale taas maksekohustust meelde tuletama, eelnimetatud kirja maksumuseks oli kirja saatmise hetkel kehtinud hinnakirja kohaselt 100 krooni. Arvestades, et kostja maksekohustust täitma ei asunud, edastas hageja talle teise meeldetuletuskirja hinnakirjajärgse maksumusega 200 krooni.
5. juulil
6. a. saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, mille maksumuseks oli hinnakirja kohaselt 200 krooni. Kuna kostja ei hakanud ka pärast hoiatuse saamist makseid tasuma, ütles hageja
7. juulil
8. a. lepingu üles. Hinnakirja ning üldtingimuste kohaselt kohustub kostja lepingu ülesütlemisavalduse eest tasuma 400 krooni. Seega, kostja on jätnud lepingu alusel hagejale tasumata kokku 900 krooni temale saadetud võla sissenõudmiskirjade, lepingu ülesütlemise hoiatuse ning lepingu ülesütlemisavalduse eest. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja ei tunnistanud võla sissenõudmise kulude nõuet 900 krooni ja leidis, et kuna viivisenõue ületab hageja kahjunõuet, ei ole see nõue põhjendatud. Kostja tunnistas põhivõlga 29.881, 02 krooni ja trahvinõuet 5976, 20 krooni. Kostja ei nõustunud intressinõudega 3867, 11 krooni ja viivisenõudega. Viivis on liiga suur, lisaks ei ole see põhjendatud. Hageja saab nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses,
9. a. jaanuarist alates on

§ 94lubatav intressimäär 3, 5% ja käesoleva ajani 4% aastas.

Lepingu lõppemisel

1. juunil
2. a. lõppes ka intressi arvestus. Kostja palus määrata otsuse täitmise korra, et esialgselt saaks tasuda põhiosa, siis viivise eest. 5 Esimese astme kohtu otsus
3. novembri
4. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 29.881, 02 krooni, intressi 3867, 11 krooni, leppetrahvi 5976, 20 krooni ja viivise seisuga
5. märts
6. a. 2083, 30 krooni, samuti viivise 11% aastas võlalt 29.881, 02 krooni alates
7. märtsist
8. a. kuni võla tasumiseni. Hagi kulutuste hüvitamiseks summas 900 krooni ja viivise saamiseks intressi tasumisega viivitamise eest jättis kohus rahuldamata. Hageja menetluskuludest jättis kohus 91% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 8% hageja kanda.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule ja § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101lg.

1 punktide 1 ja 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist.

§ 108lg.

1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik seda rikub.

§ 401lg.

1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma; lg. 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 401lg.

1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel maksma krediidi tagasi, § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 416lg.

1 järgi võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist; lg. 2 alusel peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Hagi osalise tunnistamisega on kostja omaks võtnud asjaolu, et hageja ja tema vahel on 26. jaanuaril 2007. a. kirjalikult sõlmitud tarbijakrediidileping, millega kostja sai hagejalt 30.000 krooni ulatuses krediiti, et ta jäi võlgu saadud krediidi eest kokku 29.881, 02 krooni, s. h. jäi võlgu kolme järjestikuse osamaksega vastavalt 14. mail 2007. a. 937, 50 krooni, 14. juunil 2007. a. 937, 50 krooni ja 12. juulil 2007. a. 937, 50 krooni. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat osamaksete tasumise kohustust. Kinnitust on leidnud, et hageja võimaldas kostjale

§ 416lg.

1 ja 2 alusel 2–nädalase tähtaja läbirääkimiste pidamiseks, kompromissi saamiseks ja võla tasumiseks ning et hageja on teinud kostjale mitmeid meeldetuletuskirju võla tasumiseks ja hoiatanud, et kui kostja ei asu võlga tasuma, ütleb hageja lepingu üles. Samuti kinnitas kostja, et leping on üles öeldud avaldusega 26. juulil 2007. a. Eeltoodu alusel on leping kehtivalt üles öeldud ning kostjalt tuleb tagastamata krediit 29.881, 02 krooni hageja kasuks välja mõista.

§ 141lg.

1 alusel on kõrvalkohustuseks leppetrahvi maksmise kohustus.

§ 158lg.

1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

§ 159lg.

1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist ning lg. 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja poolt leppetrahvi nõude tunnistamisega on leidnud kinnitust, et hageja esitas pärast lepingu rikkumise avastamist, s. o.

1. juulil
2. a. kostjale nõude trahvi saamiseks. Samuti on leidnud kinnitust, et üldtingimuste p.
3. 3 ja 6
4. 3 alusel, s. o. krediidisaajapoolse lepingurikkumise korral, on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 5976, 20 krooni (29.881,02 x 20%) ja leppetrahv 5976,20 krooni tuleb välja mõista.

§ 186

p. 6 järgi lõpeb võlasuhe ülesütlemisega ja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist saab võlausaldaja nõuda. Kostja jäi võlgu intressi tasumisega

1. aprillil
2. a. 842, 50 krooni,
3. mail
4. a. 875, 38 krooni,
5. juunil
6. a. 873, 56 krooni,
7. juulil
8. a. 871, 69 krooni ning
9. -
10. juuli
11. a. eest 403, 98 krooni. Seega nõuab hageja intressi 3967, 11 krooni kuni lepingu lõpetamiseni ja õiged ei ole kostja väited, et intressinõue hõlmab lepingu lõppemisele järgnevat aega. Kostja ei ole tõendanud, et intressinõue oleks hagejale hüvitatud. Lepingu lõppemisel sissenõutavaks muutunud ja kostja poolt tasumata intress 3967, 11 krooni tuleb hageja kasuks välja mõista. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise 5137, 74 krooni, mis oli muutnud sissenõutavaks lepingu lõppemisel. Kostja leidis, et viivismäär ei vasta seadusele ja viivis on ülemäära suur. Hageja nõuab viivist 25, 04% aastas, kusjuures tingimuste p.
12. 2 järgi loetakse aastaks 365 päeva ja viivise arvestamisel lähtutakse tegelikest päevade arvust kuus. Viivitatud päevade arv on
13. juulist 2007 -
14. märtsini
15. a. (lepingu lõpetamisest hagi esitamiseni) vastavalt 243 päeva. Hageja palus viivise välja mõista summalt 30.781, 02 krooni. Arvestades märgitud summa suurust ja arvestades võlguoleva krediidi suurust 29.881, 02 krooni, on vahe 900 krooni, mis kujutab endast hageja poolt võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni, mida hageja samuti nõuab.

§ 415lg.

1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 421kohaselt on sama seaduse 22.

peatüki 2. jaos tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ja vastavas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Seega ei saa hageja

§ 421ja 415 lg.

1 koosmõjust tulenevalt tugineda sellele, et tal on

§ 113lg.

1 alusel lepitud kokku kõrgem viivisemäär, kui tuleneks seadusest, sest sellisel juhul oleks selline kokkuleppe tühine. Seega on õige kostja väide, et hagejal puudub õigus nõuda viivist üldtingimustes sätestatud määras 25, 04 % aastas, kuivõrd see ületab seaduses sätestatud määra.

§ 113lg.

1 ja

§ 94

alusel on seadusjärgne viivis

§-s 94 sätestatud määr, mis on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

1. jaanuari ja
2. juulit ja millele lisandub 7%.
3. a. oli märgitud intressi määr 3, 5% aastas, seega viivis 10, 5% aastas, ja käesoleval ajal vastavalt 4% aastas ja viivis vastavalt 11% aastas. Seega on hageja viivisenõue vaid osaliselt põhjendatud. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks võlguolevalt krediidilt 29.881, 02 krooni 243 päeva eest seaduses sätestatud määras on põhjendatud. Alates
4. juulist kuni
5. detsembrini
6. a. oli viivise määr 10, 5% aastas, seega 0, 028% päevas ja viivitatud 159 päeva eest on viivis 1330, 30 krooni. Alates
7. jaanuarist
8. a. on seadusjärgne viivis 11% aastas, s. o. 0, 030% päevas ja alates
9. jaanuarist kuni
10. märtsini
11. a. on viivis 84 päeva (243 - 159) eest vastavalt 753 krooni. Kokku on viivis
12. märtsi
13. a. seisuga 2083, 30 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja palus edaspidi viivise välja mõista 25, 04%-lises määras tasumata krediidisummalt aastas. Ka see nõue on osaliselt põhjendatud ja kostjalt tuleb viivis kuni 29.881,02 krooni suuruse krediidisumma tasumiseni välja mõista seadusjärgses määras, s. o. 11% aastas. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise kohtuotsuse tegemise kuupäevast alates sissenõutavaks muutunud intressilt vastavalt 25, 04% aastas.

§ 113lg.

6 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressiga tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks 7 kõrvalekalduv leping on tühine. Seega ei ole hageja nõue intressilt viivise saamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 415lg.

1 alusel võib krediidiandja nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist, sama on sätestatud ka

§ 113lõikes 5.

Hageja palus kostjalt välja mõista lepinguga kokkulepitud võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni. Ehkki hageja märgib, et tegemist on kokkuleppelise tasuga, on tegelikult märgitud kulude näol, milleks on võla sissenõudmisel tehtud kulutused kostjale meeldetuletuste ja kirjade, s. h. lepingu ülesütlemisavalduse saatmiseks, tegemist

§ 128

lõikes 2 sätestatud kahjuga, kuna märgitud kulud on tekkinud seetõttu, et kostja rikkus lepingut. Märgitud kulud on aga väiksemad, kui hageja kasuks väljamõistetav viisis, seega ei ületa see kahju 900 krooni saadavat viivist ning seega puudub hagejal õigus selle hüvitamisele ja nõue jääb rahuldamata. Seega puudub ka alus arvestada 900 krooni selle summa hulka, millelt kohus arvestas viivise.

§ 113lg.

8 ja § 162 alusel võib viivise suurust, kui see on ebamõistlikult suur, kohus maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja palus viivist vähendada, kuid ei ole millegagi põhjendanud viivise ebamõistlikku suurust. Väljamõistetav viivis ühekordses ulatuses 2083, 30 krooni ja edasine seadusjärgne viivis ei ole ebamõistlikult suur, võrreldes kostja põhivõlaga 29.881, 02 krooni ja seega puudub viivise vähendamiseks alus. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulud summas 900 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivisest 3054, 44 krooni apellandi kasuks välja mõistmata,; osas, millega kohus mõistis kostjalt viivise välja 11%-lise määraga, samuti osas, millega kohus jättis menetluskuludest 91% kostja ja 8% hageja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sissenõudmisega seotud kulude puhul on tegemist kahjuga

§ 128lg.

2 kohaselt ning kuna see hageja poolt nõutud viivisest väiksem, siis puudub

§ 415lg.

1 ja § 113 lg. 5 alusel hagejal õigus nende kulutuste hüvitamiseks. Lepingu põhitingimustes ja üldtingimustes sisaldub niigi piisavalt olulist informatsiooni vastustaja jaoks, et ta saaks hinnata oma võimeid, kas nende kohustuste täitmine on talle jõukohane või mitte. Lepingu üldtingimustes on märgitud ka, et võlgnik on kohustatud hüvitama apellandile võla sissenõudmisega seotud kulud ja on viidatud nende suurusele. Võla sissenõudmisega seotud kulude puhul ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega. Kohus on alusetult jätnud kohaldamata hagiavalduses viidatud krediidilepingu üldtingimuste punktides

1. 3 ja
2. 3 sisalduva menetlusosaliste vahelise kokkuleppe. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste punktile
3. 3 on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nendepoolsest lepingurikkumisest tingitud kirjalike teadete saatmise eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Vastavalt üldtingimuste punktile
4. 3 tuleb lepingu ülesütlemisel tasuda krediidiandjale muuhulgas muud võimalikud kohustused, mille alla kuulub ka nimetatud tasu maksmise kohustus. Viidatud hinnakiri ning kostjale saadetud kirjalikud teated olid lisatud hagiavaldusele dokumentaalsete tõenditena. Sisuliselt on tegemist hageja tasulise teenusega, mille puhul on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse hageja hinnakirjast. Kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda juba enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas sideasutusele makstavat tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasusid, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudemise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja kulumisega kaasnevaid kulusid jms. Kuna tegemist on hageja poolt kantavate kuludega, on nende tegelik suurus küll hageja poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid 8 kliendil selle kohta ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes sätestatuga kokku leppinud tasu kindlad suurused. Kohtu lähtumine kitsalt nõude nimetusest, jättes menetlusosaliste kokkuleppest tuleneva nõude tegeliku sisu tähelepanuta, või selle ebaõige tõlgendamine on alusetu. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

§ 415lg.

1 viitab

§ 113lg.

1 esimeses kahes lauses sätestatud seadusjärgsele viivisemäärale. Kohus ei hinnanud kõiki hagis esitatud asjoalusid ja tõendeid ega põhjendanud piisavalt oma seisukohta. Apellant on viivise arvestamisel lähtunud

§ 415

lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 415

lõikes 1 ei ole viidatud, et nimetatud paragrahvis oleks viidatud ainult

§ 113

lõikes 1 esimesele kahele lausele, vaid on viidatud tervele lõikele 1, kus on kolm lauset. Samuti ei ole

§ 415

lõikes 1 muud tunnust, mis viitaks ainult

§ 94sätestatud intressimäärale.

Seadusest ei tulene erisusi

§ 113lg.

1 kohaldamisel tarbijakrediidilepingutele.

§ 113lg.

1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intress, nagu oli lepingus kokku lepitud. Nimetatud eesmärki on oluline silmas pidada ka tarbijakrediidilepingute puhul. Et apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 25, 04% aastas, mis on suurem kui seadusjärgsed viivisemäärad, siis tuleb apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda

§ 113lg.

1 lausest 3 ning vastustaja on kohustatud tasuma apellandile viivist lepingujärgse intressimäära alusel, s. o. 25, 04% aastas. Taolise viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p.

1. 1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Viivisemäära ei ole seaduses kindla summana või protsendina paika pandud. Seaduses sätestatud viivisemäära kindlakstegemisel viitab seadus ühel juhul poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale ja teisel juhul krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Üldtingimuste p. 6.1 sisaldavast sõnastusest „seaduses sätestatud maksimaalses määras” võib mõistlikult aru saada, et viivisemääraks on kõige kõrgem viivise määr, millele viitab seadus. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping, siis on maksimaalne seaduses sätestatud viivisemäär võrdne krediidilepingus kokkulepitud intressimääraga. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohus, öeldes, et seadusjärgse viivise arvestamiseks lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, on võlausaldajal võimalik nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Alates
2. jaanuarist
3. a. on

§ 113lg.

1 kolmandas lauses sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates 1. jaanuarist 2006. a. võrreldakse lepingujärgset intressimäära (taas) seadusjärgse viivisemääraga (st.

§ 113lg.

1 teises lauses sätestatud määraga) ning lepingujärgsele intressimäärale saab tugineda seadusjärgse viivisemäärana, kui see intressimäär on suurem üldisest

§ 113lg.

1 teises lauses nimetatud viivisemäärast. Tulenevalt ülalöeldust tuleb lugeda poolte vahel kokkulepitud intressimääraks 25, 04% aastas. Seega on kohus valesti kohaldanud materiaalõigusenormi, lähtudes viivise arvestamisel valest viivisemäärast. Kuna viivisemääraks on 25, 04% aastas, siis tuleb ka alates 26. märtsist 2008. a. lisanduva viivise väljamõistmisel lähtuda sellest määrast.

§ 113lg.

1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna hageja võla sissenõudmisega seotud kulusid tuleb käsitleda kui tasulist teenust, on tegemist rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega ja selle eest on apellandil õigus nõuda viivist 25, 04% aastas. Maakohus jättis ebaõigesti hageja poolt kantud menetluskulud 91% ulatuses vastustaja kanda ning vastustaja menetluskulud 8% ulatuses apellandi kanda. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg. 1 kohaselt jätta poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. 9 Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hagist loobumise avaldus

1. oktoobril
2. a. esitas hageja ringkonnakohtule avalduse, milles teatas, et loobub nõudest kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks summas 900 krooni. Ülejäänud osas jäi hageja oma apellatsioonkaebuse juurde. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlg 29.881, 02 krooni, leppetrahv 5976, 20 krooni ja intress lepingu ülesütlemiseni 3867, 11 krooni, samuti osas, millega hagi viivise saamiseks põhinõudelt osaliselt rahuldati ning hagi viivise saamiseks intressilt jäeti rahuldamata. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium otsuse õigsust selles osas. Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja otsust osas, millega hagi viivise saamiseks põhinõudelt osaliselt ja võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks täielikult rahuldamata jäeti. Apellatsioonimenetluse kestel loobus hageja oma nõudest kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmiseks summas 900 krooni. Kolleegium leiab, et hageja loobumine hagist selles osas tuleb vastu võtta, sest sellest keeldumiseks ei ole ühtki TsMS § 429 lõikes 4 sätestatud alustest. Kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 4 tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada, tsiviilasja menetlus aga lõpetada. Kolleegium leiab ka, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hagi viivise saamiseks põhinõudelt osaliselt rahuldamata jäeti; selles osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, rahuldades ühekordselt viivise saamiseks esitatud hagi 4981, 30 ulatuses ja mõistes kostjalt alates hagi esitamisest välja viivise põhivõlalt 25, 04% suuruses määras. Hagi esitamise aja
3. märtsi
4. a. seisuga hages hageja kostjalt viivist summas 5137, 74 krooni, mille ta oli arvestanud lepingus kokkulepitud viivisemääraga 25, 04% aastas, lähtudes võlgnevusest 30.781, 02 krooni, sealhulgas tagastamata krediit 29.881, 02 krooni ja kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni. Et hageja on oma nõudest 900 krooni osas loobunud, siis ei ole alust arvestada hagejal kostjalt põhivõlana saadaoleva summa hulka võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni ja viivist tuleb arvestada tagastamata krediidisummalt 29.881, 02 krooni. Vaidlustatud ei ole, et selle summa tasumisega oli kostja hagi esitamise ajaks viivitanud 243 päeva. Maakohus eksis aga, kui leidis, et

§ 415lg.

1 lause 1 kohane viivisemäär, millest kõrgemat viivist ei saa hageja tarbijakrediidilepingu järgi nõuda, on

§ 113lg.

1 lausest 2 tulenev viivisemäär. Riigikohus on lahendis 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415lg.

1 esimene lause viitab ka

§ 113lg.

1 kolmandale lausele, mille kohaselt juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt krediidisumma tagastamisega viivitamise eest viivist 25, 04% viivitatud summalt aastas. Ajavahemikul

1. juulist
2. a. kuni
3. märtsini
4. a. viivitatud 243 päeva eest on hagejal õigus nõuda kostjalt krediidi tagastamata jätmise eest viivist 4981, 30 krooni (243 päeva x viivisemäär 25, 04% : aasta päevade arvuga 365 x põhivõlg 29.881, 02). See summa tulebki kostjalt hageja kasuks välja mõista. Alates
5. märtsist
6. a. on hagejal eespooltoodud põhjendusel õigus saada kostjalt viivist 25, 04% põhivõlalt 29.881, 02 krooni aastas kuni võla tasumiseni. Seegi nõue tuleb rahuldada. Menetlusosaliste maakohtus tehtud menetluskulud tuleb jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Vastavalt TsMS § 168 lõikele 2 tuleb arvesse võtta ka nõuet, millest hageja apellatsioonimenetluses loobus. Protsendina põhinõudest esitatud viivisenõuet arvestamata oli hagi esitatud summas 45.762, 07 krooni, millest hagi rahuldatakse summas 44.705, 63 krooni ehk 97, 7% ulatuses. Seega tuleb menetlusosalistel 10 esimese astme kohtus tehtud menetluskulud kanda samas proportsioonis: hagejal 2, 3% ulatuses ja kostjal 97, 7% ulatuses. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb jaotada vastavalt TsMS § 171 lg. 1, § 163 lg. 1 ja § 168 lg. 2 koosmõjule võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja otsuse protsendina põhinõudest esitatud viivisenõuet arvestamata summas 3954, 44 krooni, millest kaebus rahuldatakse summas 2898 krooni ehk 73, 3% ulatuses. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb menetlusosaliste vahel jaotada selles proportsioonis, kusjuures hageja kanda jäävad kulud 26, 7% ja kostja kanda 73, 3% ulatuses. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik