) § 37 lg 1 ja lg 2 p 2, § 38 lg 1 ja lg 21 ning justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ (edaspidi - Määrus nr 9) § 3 lg 3 sätetele leiab vastustaja, et kuigi
sätestab kinnipeetava kohustuse töötada juhul, kui töö andmine on võimalik, ei nähtu hetkel kehtivatest seadustest kuskil, et kinnipeetaval oleks subjektiivne õigus nõuda enda tööle nimetamist. Samuti ei ole vangla seotud kinnipeetava poolt tööle võtmiseks esitatud taotlusega. Kinnipeetava nõusolek on vajalik vaid kinnipeetava suunamisel tööle vangla territooriumil tegutsevasse käitisesse. Käitised kui eraõiguslikud juriidilised isikud, kes on oma majandustegevuses iseseisvad, valivad ise omale personali. Kasutades majandustegevuseks kinnise vangla territooriumi ning tööjõuna kinnipeetavaid on nad vangla poolsete ettekirjutustega seotud osas, mis puudutab vangla üldist julgeolekut (allutatud turva kontrollile), töötajate ja tööga hõivatud kinnipeetavate liikumist ning muudes küsimustes, mis sätestavad vangla turvalisust ja vangla õigust kõike seda kontrollida. Samuti on vanglal õigus alati kontrollida käitisi veendumaks, et kinnipeetavate ohutus on tagatud, kuid vangla ei saa käitisele ettekirjutusi teha milliseid kinnipeetavaid ja millistel alustel nad hõivama peavad. 2 Kinnipeetavate käitisesse tööle suunamisel arvestab vangla kinnipeetavate julgeolekut ehk kas kinnipeetav võib olla teistele ohtlik soodsa olukorra tekkides või võivad seda olla teised kinnipeetavad tema suhtes. Kui selles osas mingeid probleeme esile ei kerki siis vangla poolt käitisesse tööle suunamisel mingeid takistusi ei ole. Kuid viimase valiku teeb siiski käitis. Majandustöödele valib vangla kui tööandja ise personali. Kes ja millal ning millisele tööle määratakse on direktori diskretsiooni otsus. Kui kõigile kinnipeetavatele tööd ei jätku, siis on selge, et tuleb teha valik ning vangla lähtub valikute tegemisel kinnipeetava isikust ehk kuidas allub korraldustele ja üldisele korrale, varasemad tööharjumused ning ka asjaolust, kas kinnipeetav on juba kasulikult hõivatud. Samas on vangla võimalused kinnipeetavatele töö pakkumisel piiratud, kuna vangla on pikalt kinnipeetavaid ülehõivanud ehk siis rohkem kui reaalselt vaja ning nüüd on tööjõud reaalse vajadusega kooskõlla viidud. Kaebaja väidab, et tal on vaja hagisid maksta. Antud väitele vastustaja vastu ei vaidle. Kaebaja väidab, et teised kinnipeetavad saavad tööle, seega ei ole õige vangla põhjendus, et tööd ei ole. Kaebaja taotles majandustööd, kus tööandjaks on vangla. Vangla teab, kas tal on vakantsi või mitte ning kaebaja arvamus selle kohta ei oma mingit tähendust. Kaebajal puudub tegelikult ülevaade kes, millal ja kuhu tööle sai ning millal tööle asumiseks taotlus esitati. Seega võib kaebaja vabalt kirjeldada olukorda, kus kinnipeetav asus tööle käitisesse. Samas selgitab vastustaja, et antud juhul käitus kaebaja ise ennatlikult asudes vaidlustama taotlust, kuhu oli märgitud esialgne keeldumine. Nimelt hoiab vangla kõik majandustöödele esitatud taotlused nn reservis ning kui on selge, et lähema aja jooksul ikkagi ei ole võimalik kinnipeetavat tööle määrata koostatakse keelduv haldusakt. Kuid kuna kaebaja esitas taotluses märgitud keeldumise peale (kaebajat teavitati esialgsest otsusest) kohe vaide, siis pidi vangla ka keelduva haldusakti koheselt välja andma. Kaebaja tööle lubamise taotlus jäi rahuldamata, kuna vanglal hetkel puuduvad (puudusid) majandustöödel vakantsed kinnipeetavatega hõivatavad abitöölise ametikohad. Kinnipeetavatega täidetavad ametikohad on määratud justiitsministri määrusega. Ettenähtud ametikohtade täitmisel arvestatakse ka vangla vajadustega, kas reaalselt on vaja uusi kinnipeetavaid tööga hõivata. Formaalne tööga hõivamine, ilma reaalse tööle rakendamise võimaluseta, ei täida oma eesmärki ning tekitab kinnipeetavas vale ettekujutuse töödistsipliinist Kaebaja väide, et eluosakonna koristustööd ei vaja kindlat kella aega ning seda on võimalik teha ka poole kohaga. Selles osas vastustaja nõustub kaebajaga, et eluosakonna abitöid on võimalik teha ka osalise tööajaga. Kuid õppivat kinnipeetavat ei ole vanglal võimalik tööle suunata.
Kinnipeetavate kasulik hõivamine on tihedalt seotud ametnike vanglas viibimise ajaga ehk tööajaga. Samas lisab seotus tööajaga olulised piirangud kinnipeetavate rakendamisel erinevate kasulike tegevustega. Seepärast ei ole võimalik kutsekoolis õppivat kinnipeetavat samal ajal tööle rakendada. Kinnipeetav peab olema kindel selles mida ta teha soovib ning eelnevalt oma plaanid ja soovitud tegevused vastavate ametnikega läbi arutama (Individuaalne täitmiskava - ITK). Samuti seab õppiva kinnipeetava töötamisele piirangud kinnipeetavale sätestatud õigused, mille kohaselt peab kinnipeetavale olema tagatud neli tundi vaba aega, üks tund jalutamist ning kaheksa tundi uneaega ning kolm söögikorda. Samuti on päevakavas ettenähtud loendused, spordisaali kasutamine ning pesemine. Vanglal ei ole võimalik, ilma seadust rikkumata õppivat kinnipeetavat tööle suunata. Kaebaja viited distsiplinaarkaristustele ning sellega seonduvatele võimalikele õiguste rikkumistele, on asjakohatud ning vangla seisukohta ei võta, kuna nimetatud asjas on menetluses teine haldusasi (3-09-204). Kaebaja väidab oma kaebuses, et vangla leiab ainult seda, et kinnipeetav peab vanglale alluma. Sellega on vastustaja nõus, et kinnipeetav peab alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele, kuid kuidas selline väide on seotud kaebaja tööle mitte lubamisega, see jääb selgusetuks. Vastustaja ei hakka kaebaja sellekohaste väidete esitamise võimalikke motiive lahkama, kuid kui on selgunud väidete tegelik sisu ning seotus antud asjaga, siis vastab vastustaja kõikidele 3 sellekohastele küsimustele. Euroopa Vanglareeglistiku reegel 106.1 sätestab, et järjekindel haridusprogramm, sealhulgas kutseoskuste omandamine, mille eesmärgiks on vangide üldise haridustaseme tõstmine koos nende ettevalmistamisega iseseisvaks ja kuritegudest vabaks eluks on tähtsaim osa kinnipeetavatele kehtestatud režiimis. Kuna haridus tõstab kaebaja mainet tööturul peab ka vangla hariduse omandamist väga tähtsaks ning toetab kaebaja õpingute jätkamist. Murru Vangla on kaebajale tööst keeldunud mõjuvatel põhustel. Keelduv haldusakt on väljaantud kehtiva õiguse alusel ning sellega kooskõlas. Tööle mitte määramine oli direktori kui tööandja otsus ning kaebaja ei saa ühegi kehtiva õigusakti kohaselt nõuda enda tööle määramist. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaevatud käskkirja on põhjendatud õiguslikult
lg 1 ja lg 5 ning § 38 lg 1 sätetega ning faktiliselt järgmiste asjaoludega: V.A soovis tööle asuda vangla majandustöödele; kinnipeetava majandustöödele suunamisel on vaja vangistus- ja julgeolekuosakonna nõusolekut, kuid osakond ei toeta V.Ae tööle asumist, kuna kinnipeetaval on hetkel 2 kehtivat distsiplinaarkaristust, mistõttu puudub veendumus tema õiguskuulekas käitumises töökohustuste täitmisel; kinnipeetav asus 01.09.2008 õpingutele kutsekoolis, primaarne on omandada kutseharidus; finants- ja majandusosakonna peaspetsialisti andmetel puuduvad hetkel vangla majandustöödel vabad töökohad. 2.
lg 1 kohaselt, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. Ka
lg 22 alusel kehtestatud Määruse nr 9 § 1 lg 1 järgi kinnipeetav on kohustatud töötama, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Tulenevalt
lg 2 p-st 2 töötama ei ole kohustatud üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav. Seega on tegemist seaduses sätestatud ühe erandiga, mil kinnipeetav ei pea töötama.
lg 5 kohaselt kinnipeetava rakendamine tööle
Kohtule jääb arusaamatuks käskkirjas viide nimetatud sättele, kuna see ei ole asjassepuutuv. V.A soovis tööle asuda just vangla majandustöödele, mitte käitisesse. Järelikult poolte väited, mis puudutavad töö võimaldamist/mittevõimaldamist käitises, jäävad kui asjakohatud tähelepanuta.
lg 1 kohaselt vangla kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega seadus teeb vahet töötamisel käitises ja niisuguse töö mittevõimaldamise korral majandustöödel. Sama paragrahvi lg 21 järgi, kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, vormistab vangla kinnipeetava tööle. Vastavalt Määruse nr 9 § 2 lg-le 1 teave kinnipeetava töövõimelisuse ning kutseoskuste kohta sisaldub kinnipeetava individuaalses täitmiskavas, tulenevalt § 3 lg-st 3 kinnipeetava tööle võtmisel ja käitises tööle lubamisel arvestatakse võimaluse korral kinnipeetava soove töökoha valikul. Eeltoodud sätetest ilmneb selgelt, et ei kinnipeetava töötamise kohustus ega vangla kohustus talle tööd anda ole absoluutsed: nii nagu kõigil kinnipeetavatel ei ole kohustust töötada, nii ei ole ka vanglal kohustust tagada kõik kinnipeetavad tööga – ta saab seda teha ja peab tegema üksnes olemasolevate võimaluste piires, arvestades sealjuures kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid, oskusi ning võimaluse korral ka kinnipeetava soove töökoha valikul. 3. Käesoleval juhul ei ole vaieldav asjaolu, et V.A asus 01.09.2008 õppima kutsekoolis keevitaja erialal, millised õpingud peaksid lõppema k. a jaanipäevaks. Kuigi kaebaja nimetas 4 oma õppimist „ajutiseks“ ja „asendustegevuseks“ nii kauaks kuni ta saab tööle nn töötsooni, st käitisesse, milleks talle suvel direktor andis loa (kehtis siiski vaid kaks kuud), siis on samas põhjendatud vangla eeldus, et kui kinnipeetav asub õppima, siis ta ka läbib selle programmi /tl 48/.
lg 1 kohaselt hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Seetõttu sama paragrahvi lg 6 järgi vangla suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Kuna haridus tõstab kaebuse esitaja mainet ja avardab võimalusi tööturul, siis on mõistetav, et ka vangla peab kinnipeetavatel hariduse omandamist väga tähtsaks. Tulenevalt
Kuivõrd
lg 1 näeb ette võimaluse maksta täiskasvanud kinnipeetavale õppimise eest tasu, siis neist sätetest on selge, et õppimine võrdustatakse kasuliku hõivatuse mõttes töötamisega ja vastupidi. Tulenevalt
lg-st 1 kinnipeetaval võimaldatakse omandada kutseharidus, samuti osaleda tööalases koolituses, juhul kui see on individuaalses täitmiskavas (
Seega oli kaebaja kui kinnipeetav juba tööks mõeldud/ettenähtud ajal kasulikult hõivatud. Liiatigi, arvestades asjaolu, et V.A-l on võimalik vähem kui aasta pärast tingimisi enne tähtaega vabanemine, siis oli õppimine vabaduses nimetatud väga nõutud erialal väga asjakohane ja eesmärgipärane. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kuivõrd vangla sisekord näeb ette täpse päevakava ja normid kinnipeetavate ühele või teisele tegevusele (sh kinnipeetava vabale ajale), siis ei ole õppimise ja töötamise ühitamine reeglina ka praktiliselt võimalik. Ülaltoodust teeb kohus kokkuvõtte, et kuna V.A õppis talle individuaalses täitmiskavas ettenähtud ja tema vabanemisel kinnipidamiskohast normaalse elu jätkamiseks vajalikul erialal, siis ei olnud tal kohustust töötada ega subjektiivset õigust nõuda enda tööga kindlustamist, vanglal aga puudus kohustus talle kui õppijale tööd anda isegi siis, kui selleks oleks olnud vabad kohad. Ehkki vangla direktor võib kinnipeetava tööle määramisel lähtuda kinnipeetava taotlusest (erisoovidest), ei ole ta kohustatud määrama tööle iga kinnipeetavat, kes on selleks soovi avaldanud. Seega ainuüksi eeltoodut silmas pidades ei rikkunud Murru Vangla kinnipeetava õigusi, jättes ta määramata tööle. 4. Lisaks ülalmärgitule on kohus seisukohal, et kaebaja väide, et teda on koheldud ebavõrdselt teiste kinnipeetavatega, kellele on väidetavalt tööd võimaldatud, samuti tema väide vabade kohtade olemasolust majandustöödel on paljasõnalised ja tõendamata. Vastustaja sõnul puudusid sel ajal majandustöödel vakantsed abitöölise ametikohad ja seda on kinnitanud ka kaebaja taotlusel finants- ja majandusosakonna peaspetsialist: „Ei ole kohta“ /tl 28 pöördel/. Asjaolust, et keegi sai väidetavalt tööle ajal, kui V.A-le tööd ei leitud, ei saa teha järeldust, et teda on ebavõrdselt koheldud. Puuduvad andmed, kas see väidetav isik sai tööle käitisesse või vangla majandustöödele (tööjõu väljavalijad on erinevad), kas ta oli samuti õppija jms, rääkimata asjaolust, et kaebaja oleks teadnud nimetada konkreetse(te) kinnipeetava(te) nime. Asjaolu, et keegi sai majandustöödele näiteks 2009 märtsis /tl 48/, ei lükka ümber vangla väidet, et kaebaja suhtes otsuse tegemise ajal vabad kohad puudusid. 5.
ja Määruse nr 9 kõrval reguleerib kinnipeetava töötamisega seonduvaid küsimusi ka Murru Vangla direktori 19.02.2007 käskkirjaga nr 13 kinnitatud „Kinnipeetavate tööle vormistamise ja töölt vabastamise kord“ (edaspidi – Kord) /tl 33-46/. Korra p-s 2 on sätestatud kinnipeetavate tööle vormistamine majandustöödele abitööliseks. Korra p 2.2 kohaselt kinnipeetava täidetud blanketi kooskõlastab eluosakonna peaspetsialist, oma nõusoleku peavad andma aga vangistus-, finants- ja majandus-, meditsiini- ja julgeolekuosakond. Nimetatud kooskõlastuse ja nõusolekute olemasolust lähtudes langetab siis vangla direktor kinnipeetava taotluse osas otsuse. 5 Antud juhul nähtub taotluse blanketilt, et vaid meditsiiniosakonna juhataja on toetanud V.A majandustöödele lubamist, ülejäänud osakonnad ja ametiisikud seda ei toeta/ei ole sellega nõus. Sealjuures on vangistusosakond toonud kooskõlastuse andmisest keeldumise alusena kaebaja kaks kehtivat distsiplinaarkaristust (09.09.2008 ja 10.09.2008) ning tema õppimise kutsekoolis, julgeolekuosakond on samuti märkinud põhjuseks V.A õppimise. Kohus leiab, et juba ainuüksi sel põhjusel, et eelmärgitud osakonnad ja ametiisikud, kes tegelikult direktorist enam kaebajaga igapäevaselt suhtlevad ja teda tunnevad/teavad ning kelle nõusolek on Korrast tulenevalt loa andmise eelduseks, pole selleks praktiliselt üksmeelselt nõusolekut andnud, ei oleks vangla direktoril olnud alust asuda oluliselt teistsugusele seisukohale, liiatigi, kui vabad kohad puudusid. Kui vangla majandustöödel abitöölise vaba töökohta ei ole, siis vaatamata mittevaieldavale asjaolule, et kaebajal on “vaja hagisid maksta”, poleks saanud direktor ka parema tahtmise juures ainuüksi sel põhjusel kaebaja taotlust rahuldada. 6. Kaevatud käskkirja on põhjendatud samuti kolme eelviidatud faktilise asjaoluga: 2 kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, õpingud kutsekoolis ja vangla majandustöödel vabade töökohtade puudumine. Õppimise ja samaaegse töötamise küsimust ning vabade kohtade olemasolu kohus juba eelnevalt käsitles ja seetõttu puudub vajadus neil küsimustel uuesti peatuda. Kohus märgib üksnes täiendavalt, et kuivõrd ka Korra p 1.2 kohaselt on kinnipeetavate tööle suunamise eesmärgiks pakkuda neile võimalust aega kasulikult ja optimaalselt kasutada ning kaebaja oli juba õppimise tõttu kasulikult ja optimaalselt hõivatud, siis tema tööle lubamine nimetatud eesmärki ei oleks enam efektiivselt täitnud. Küll aga annab kohus hinnangu tööle mittelubamise ja kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu vahelisele seosele, kuna kaevatud otsuse näol on tegemist vangla direktori diskretsiooniotsusega, mille puhul tuleb hinnata kõiki kaalutlusi. 7. Kohus tõdeb, et ei
, Määrus nr 9 ega Kord sätesta otsesõnu vangla majandustöödele mittelubamise alusena kinnipeetaval kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Seda möönis kohtuistungil ka vangla esindaja. Samas ei saa ka väita, et tegemist oleks asjakohatu kaalutlusega. Olukorras, kus vangla ei suuda tagada kõikidele kinnipeetavatele tööd, omandab tööle lubamine/saamine teatava privileegi varjundi. Seega olukorras, kus tööle soovijaid on rohkem kui vabu töökohti, kehtib töölevõtjal valikuõigus. Kohus märgib, et sama põhimõte kehtib ka vabal tööjõuturul. On loomulik, et tööandja (antud juhul vangla) valib paljude seast välja sellise isiku, kelle suhtes tal on veendumus isiku õiguskuulekas käitumises töökohustuste täitmisel. Kinnipeetav, kellel on raskusi distsipliiniga (selle väljenduseks on aga kehtivad distsiplinaarkaristused), tööandjas niisugust veendumust ei tekita. Järelikult on mõistetav, et tööle kui olude sunnil teatavas mõttes priviligeeritud tegevusele, distsiplineerimatut kinnipeetavat valikuvõimaluse olemasolul ei lubata. Kohtu arvates on seetõttu vangla majandustööde puhul põhjendatud analoogia kohaldamine
lg-s 22 sätestatuga (kinnipeetava võib töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav) ning Määruse nr 9 §-des 5 ja 6 sätestatuga: § 5 lg 3 p 1 järgi võib kinnipeetava ajutiselt töölt kõrvaldada distsiplinaar- või kriminaalmenetluse ajaks; § 6 lg 2 p 2 kohaselt kinnipeetava võib aga töölt vabastada ja käitises töötamise loa kehtetuks tunnistada, kui on tuvastatud kinnipeetava poolt õigusrikkumise toimepanek. Samuti on sobilik kohaldada analoogiat lubamisega töötamisele väljaspool vanglat:
§-st 22 tulenevalt on töötamine väljapool vanglat soodustus, mida võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Nimetatud 6 sätetest ilmneb selgelt õigusaktide andja tahe: töötamine on lubatud eelkõige distsiplineeritud kinnipeetaval, kelle käitumine ei ohusta vangla distsiplinaarkorda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.