Obsah (6)

§ 118§ 12§ 84§ 13§ 59§ 28

3-08-1611 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1611 Haldusasi J.L-i

) § 118 lg 2 alusel, alates 06.08.2008 /tl 18-20/. 3. Tallinna Vangla direktori 05.08.2008 käskkirjaga nr 1156-p määrati Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvurile J.L-ile teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest samuti distsiplinaarkaristuseks alates 06.08.2008 teenistusest vabastamine

§ 118lg 2 alusel /tl 5-6/.

1. 13.08.2008 esitasid M.T (haldusasi nr 3-08-1612) ja J.L (haldusasi nr 3-08-1611) Tallinna Halduskohtule kaebused vastavalt Tallinna Vangla direktori 05.08.2008 käskkirjade nr 1155-p ja 1156-p tühistamiseks ning kaebajatele nende õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest kompensatsioonina kuue kuu ametipalga hüvitamiseks /tl 1-2, 24-26, 27-29, 52-54/.
2. 27.08.2008 määrusega kohus võttis kaebused menetlusse ning määras liita M.T kaebuse menetluse ühte J.L-i kaebuse menetlusega ja jätkata menetlust haldusasjana nr 3-08-1611 /tl 35/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja J.L ei ole nõus oma vallandamisega Tallinna Vanglast. Kaebaja esitab kaebuses omapoolse kirjelduse juhtunust ja toob alljärgnevad põhjused, miks vaidlustatud käskkiri on tema arvates õigusvastane. Ametialane juurdlus alustati
3. juunil, käskkiri nr 1032p, aga vallandati teda abipolitseinike M.K ja abipolitseinik A.L
4. juuni ettekande põhjal, millised saabusid Tallinna Vanglasse
5. juunil. Kaebaja arvab, et konstaabel A.M esialgu helistas oma parimale sõbrale Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist U.L`ile, kellega kaebajal on tööalaselt mitte kõige parem läbisaamine (varem töötas politseis) ja leppisid omavahel eelnevalt kokku, et teda ja M.T kompromiteerida. Kaebaja arvab, et politseinik konstaabel A.M andis Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialistile U.L-ile
6. juunil ja
7. juunil eelnevalt juhtunu kohta vale informatsiooni, millised oli kirjutatud abipolitseinike M.K ja A.L dikteerimisel /eiravad konstaabli nõudeid ja parkisid valesti sõidukid seda mitte enam politseile konstaabel A.M mitteallumisena, vaid politsei solvamisena /. Kaebaja arvab, et abipolitseinikelt M.K ja A.L võeti tõele mittevastavad ettekanded peale seda kui M.T esitas
8. juunil Harju Maakohtusse (koopiad Tallinna Vangla ja Põhja Politseiprefektuuri, edaspidi - Põhja PP) avalduse, et politseinik viis valesti sõiduki parklasse.
9. juunil kutsus kaebajat Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist U.L enda juurde, näitas dokumente öeldes, et tööandja algatas distsiplinaarmenetluse ja teatas, et politsei on algatanud kriminaalasja - politseile vastuhakkamise kohta. Need saadeti talle politseist ja nende põhjal alustati teenistusalast juurdlust. Kaebajale neid pabereid tutvumiseks lugeda ei antud, sellega seoses ta ei tea milles teda süüdistatakse ja miks vallandatakse. Kaebaja kirjutas seletuskirja. Sama päeva õhtul kutsus U.L teda ja M.T enda kabinetti, kus olid veel peaspetsialist J.K, ja ütles, et kui nad räägivad kõigest täpselt, mis jaanipäeval juhtus, siis saavad kergema karistuse, kuid neil midagi varasemalt antud seletusele lisada ei olnud. Kaebaja vallandamise käskkirjas on märgitud, et konflikti juures viibisid mitu politseinikku, kuid tegelikult oli 1 politseinik ja 2 abipolitseinikku. Vallandamise käskkirjas ei ole kaebaja nõus alljärgnevate faktidega: Vangla direktori käskkirjaga nr 1032-p
10. juunist
11. a oli algatatud distsiplinaarmenetlus, kuid abipolitseinike ettekanded menetluse algatamise kohta saabusid Tallinna Vanglasse alles
12. juunil
13. a; kaebaja seadusvastase kinnipidamise kohta politsei poolt Harju Maakohus 12.08.2008 algatas juurdluse n-2-08-53778; Põhja PP-s on selle fakti osas antud ajahetkel 2 juurdlus alles algatatud ja kaebaja süü ei ole tõendatud; Tallinna Vangla ülem oleks võinud kaebaja suhtes rakendada vangistusseaduse (edaspidi - VangS) § 150 ette nähtud kergemaid distsiplinaarkaristusi, kuna kaebajal varem mitte mingisuguseid karistusi ei olnud ja mingeid rikkumisi ei esinenud. Enda tööle ennistamist kaebaja ei soovi, vaid soovib kompensatsioonina kuue kuu ametipalga hüvitamist. Kaebuse esitaja M.T ei ole samuti nõus oma vallandamisega Tallinna Vanglast. Ka tema esitab kaebuses omapoolse kirjelduse juhtunust ja toob alljärgnevad põhjused, miks vaidlustatud käskkiri on tema arvates õigusvastane. Ametialane juurdlus alustati
14. juunil, käskkiri nr 1032p, aga vallandati teda abipolitseinike M.K ja A.L
15. juunil ettekande põhjal, millised saabusid Tallinna Vanglasse
16. juunil. Kaebaja arvab, et konstaabel A.M esialgu helistas oma parimale sõbrale Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist U.L-ile, kellega kaebajal on tööalaselt mitte kõige parem läbisaamine (varem töötas politseis) ja leppisid omavahel eelnevalt kokku, et teda materiaalselt karistada. Kaebaja arvab, et politseinik konstaabel A.M andis Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialistile U.L-ile
17. juunil ja
18. juunil eelnevalt juhtunu kohta vale informatsiooni, millised oli kirjutatud abipolitseinike M.K ja A.L dikteerimisel /eiravad konstaabli nõudeid ja parkisid valesti sõidukid seda mitte enam politseile konstaabel A.M mitteallumisena, vaid politsei solvamisena /. Kaebaja arvab, et abipolitseinikelt M.K-lt ja A.L-ilt võeti tõele mittevastavad ettekanded peale seda kui ta esitas
19. juunil Harju Maakohtusse (koopiad Tallinna Vangla ja Põhja PP) avalduse, et politseinik viis valesti sõiduki parklasse.
20. juunil kutsus U.L kaebaja enda juurde, näitas dokumente öeldes, et tööandja algatas distsiplinaarmenetluse ja teatades, et politsei on algatanud kriminaalasja - politseile vastuhakkamise kohta. Need saadeti talle politseist ja nende põhjal alustati teenistusalast juurdlust. Kaebajale neid pabereid tutvumiseks lugeda ei antud, sellega seoses ta ei tea milles teda süüdistatakse ja miks vallandatakse. Kaebaja kirjutas seletuskirja. Sama päeva õhtul kutsus U.L teda ja J.L enda kabinetti, kus olid veel peaspetsialist J.K ja ütles, et kui nad räägivad kõigest täpselt, mis jaanipäeval juhtus, siis saavad kergema karistuse, kuid neil midagi varasemalt antud seletusele lisada ei olnud. Vallandamise käskkirjas ei ole kaebaja nõus alljärgnevate faktidega: Vangla direktori käskkirjaga nr 1032-p
21. juunist
22. a oli algatatud distsiplinaarmenetlus, kuid abipolitseinike ettekanded menetluse algatamise kohta saabusid Tallinna Vanglasse alles
23. juunil
24. a; Põhja PP Ida-Harju politseiosakonna (edaspidi - Ida-Harju PO) konstaabel A.M saatis Tallinna Vanglasse dokumentide koopiad, millistes toodud faktid ei olnud kontrollitud. Seoses selle intsidendiga andis kaebaja avalduse Harju Maakohtusse 30.06.
25. a, milline algatas juurdluse n-2-02-27367; Põhja PP-s on algatatud kriminaalasjad nr 08230000029 ja nr 08230119100, kus juurdlus on alles algstaadiumis ja kaebaja süü ei ole tõendatud. Kaebaja vallandamise käskkirjas on märgitud, et ta ähvardas abipolitseinikke, kuid kaebaja nendega ei vaielnud. Kaebajal oli konflikt ainult konstaabel A.M-iga; Tallinna Vangla ülem, oleks võinud kaebaja suhtes rakendada VangS § 150 ette nähtud kergemaid distsiplinaarkaristusi, kuna kaebajal varem mitte mingisuguseid karistusi ei olnud ja mingeid rikkumisi ei esinenud. Enda tööle ennistamist ei soovi ka M.T, vaid soovib kompensatsioonina kuue kuu ametipalga hüvitamist. Vastustaja Tallinna Vangla peab kaebusi põhjendamatuks ja palub jätta need rahuldamata. Vastustaja esitab seletuses omapoolse kirjelduse juhtunust ja toob alljärgnevad vastuväited kaebustele. 3 Tallinna Vangla direktori 26.06.
26. a käskkirja nr 1032-p alusel algatatud distsiplinaarmenetlus on kooskõlas VangS § 149 lg-tega 1 ja
27. Tulenevalt eelnimetatust viiakse distsiplinaarmenetlus läbi distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks. Distsiplinaarmenetluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda selgitusi ja koguda tõendeid. Võimalikust kaebajate poolsest distsiplinaarsüüteost sai Tallinna Vangla teada 23.06.
28. a, vestlusest vanemkonstaabel A.M-iga. Distsiplinaarmenetlus algatati selgitamaks välja juhtunu asjaolusid, mille käigus koguti tõendeid ning võeti selgitusi. Seega abipolitseinike poolt 30.06.
29. a esitatud ettekanded toimunu kohta on kooskõlas seadusega, kuna distsiplinaarmenetluse käigus on distsiplinaarmenetluse läbiviijal õigus ja kohustus koguda tõendeid. 24.06.
30. a esitas vanemkonstaabel A.M Ida-Harju PO juhile vanemkomissarile V.R-ile ettekande Paunkülas 23.06.
31. a toimunu kohta. Nimetatud ettekanne jõudis Tallinna Vanglasse 26.06.
32. a Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse vahendusel. Et saada Paunkülas toimunu kohta võimalikult palju informatsiooni, paluti abipolitseinikel M.K-l ja A.L-l kirjutada ettekanded Tallinna Vangla direktori nimele, mida ka 30.06.
33. a tehti. Seega kaebajate väide, nagu oleks abipolitseinike ettekanded olnud distsiplinaarmenetluse aluseks, on vale, kuna abipolitseinike ettekanded paluti koostada asjaolude väljaselgitamiseks, mitte distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Distsiplinaarmenetluse läbiviija U.L kinnitas, et vanemkonstaabel A.M ei saatnud Tallinna Vanglale ühegi dokumendi koopiat. Nagu eelpool mainitud, saabusid materjalid Tallinna Vanglasse läbi Justiitsministeeriumi vanglate osakonna sisekontrolli talituse. Seega kaebajate väide, nagu oleks A.M U.L-ile toimunu kohta dokumentide koopiaid saatnud, on alusetu ning põhjendamatu. Tallinna Vangla on seisukohal, et politsei poolt koostatud ettekannetes olevad faktid on tõesed ning ei vaja Tallinna Vangla poolset kontrollimist. Kaebuse esitajate väide, et 30.06.
34. a on esitatud Harju Maakohtusse avaldus, mille alusel on algatatud juurdlus nr 202-27367 on antud kaebuse kontekstis asjakohatu. Mis puudutab J.L-i seadusevastast kinnipidamist politsei poolt, mille kohta on Harju Maakohus algatanud 12.08.
35. a juurdluse nr 2-08-53778, siis Tallinna Vangla leiab, et Tallinna Vanglal puudub pädevus antud küsimust arutada, kuna kinnipidamine toimus politsei poolt. Seoses väidetava juurdluse algatamisega Harju Maakohtus, leiab Tallinna Vangla, et selle küsimuse arutamine ning asjaolude väljaselgitamine on politsei ja Harju Maakohtu pädevuses. Samuti leiab Tallinna Vangla, et antud fakt, kas kinnipidamine oli seaduslik või mitte, ei ole aluseks ega määravaks distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel või määratama jätmisel. Kaebuse esitaja oma kaebuses nimetab teenistusest vabastamise käskkirjaga mitte nõustumise põhjuseid, kaasa arvatud ebaseaduslik kinnipidamine politsei poolt. Tallinna Vangla on seisukohal, et väidetav ebaseaduslik kinnipidamine, ei ole teenistusest vabastamise käskkirjaga seotud ning ühtlasi ei ole seotud ka Tallinna Vangla poolse tegevusega ning seega ei kuulu antud kaebuses arutlusele. Tallinna Vangla on seisukohal, et algatatud kriminaalasjad ei ole distsiplinaarmenetluse algatamise ja läbiviimise eelduseks, distsiplinaarmenetluse eesmärgiks on välja selgitada võimalik distsiplinaarsüütegu ning süüteo asjaolud. Vanemkonstaabli A.M-i ja abipolitseinike M.K ja A.L ettekannetest nähtub, et M.T pani toime vääritu teo ja seega on tema süü sellega tõendatud. M.T alkoholijoove on tuvastatud ning selle kohta on koostatud 24.06.
36. a kell 01.30 ka protokoll. Tulemusest selgub, et M.T-l oli joove ligikaudu 2,3 promilli. Eelnimetatud joobeastmes avalikus kohas viibimist võib nimetada väärituks teoks, arvestades asjaolu, et M.T on riigiametnik. Politsei 24.06.
37. a protokolliga alkoholijoobe tuvastamise kohta on tõendatud, et J.L oli ligikaudu 2 promillises alkoholijoobes. Samuti on tõendatud vanemkonstaabli A.M-i ja abipolitseinike M.K ja A.L ettekannetega J.L-i viibimine avalikus kohas ning agressiivne ning 4 üleolev käitumine politseiametniku ning abipolitseinike suhtes ning nende korralduste pidev eiramine Paunkülas 23.06.
38. a. M.T väidab, et tema ei ähvardanud abipolitseinikke ning et tal oli konflikt ainult vanemkonstaabli A.M-iga. M.T oma 26.06.
39. a seletuskirjas Tallinna Vangla direktorile kirjutab, et temale on teadmata, miks politsei ta kaasa võttis, kuna enda arvates käitus M.T politseinikega viisakalt. M.T kirjutab oma seletuskirjas ka, et tema ei ole politseiametnikke sõimanud. Tallinna Vangla leiab, et M.T 26.06.
40. a seletuskiri ning kaebus on vastuolulised. Seletuskirjas kaebuse esitaja väidab, et käitus politseiametnikega viisakalt ning nendega ei vaielnud, kaebuses kaebuse esitaja aga tunnistab, et tal oli konflikt politseiametnikuga. Ka Tallinna Vangla ametnik V.V, kes samuti viibis 23.06.
41. a Paunkülas, kirjutas oma seletuskirjas Tallinna Vangla direktorile, et M.T vaidles politseiametnikuga. Tallinna Vangla on seisukohal, et lähtuda tuleks vanemkonstaabli ja abipolitseinike ettekannetest ja ütlustest, kuna M.T oli sel õhtul joobes ja ei andnud oma tegudest aru. Tallinna Vangla on seisukohal, et ei esine asjaolusid, mis asetaksid vanemkonstaabli ja abipolitseinikke ütlused kahtluse alla. Tallinna Vangla järelvalveosakonna ametnikud J.L ja M.T olid vanglaametnikud, kellele laienes

§ 12

lg 3 p 6 kohaselt

niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti.

§ 84

p 3 kohaselt on väärituks teoks teenistuses või väljaspool seda toimepandud süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega.

lisana on toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksis on seadusandja sätestanud ühiskonna ootused riigiametniku käitumisele nii riigiteenistuses kui ka väljaspool seda. Eetikakoodeksi punkt 18 järgi on ametnik väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Tallinna Vangla kui õiguskorda tagav riiklik asutus on kohustatud järgima ka oma töötajate õiguskuulekust ning reageerima igale töötajapoolsele rikkumisele. Tallinna Vangla ametnikelt ning teenistujatelt nõuab seadus kõrgemaid kõlbelisi omadusi ning seaduskuulekat käitumist. Oma tegevusega 23.06.2008. a Paunküla järve ääres panid järelvalveosakonna ametnikud J.L ja M.T toime

§ 84

lg 3 sätestatud süülise vääritu teo, mis on vastuolus ametnikele esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku ja ametiasutust. Määrates distsiplinaarkaristust teostab vangla direktor kaalutlusõigust. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Distsiplinaarkaristuse määramisel arvestati, et kaebajatel ei olnud kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Raskendava asjaoluna arvestati, et J.L ja M.T teostasid teenistusalaselt igapäevaselt avalikku võimu sarnaselt politseiametnikele. Seega olid nad teadlikud, kuidas peab õiguskuulekas kodanik suhtlema avalikku võimu teostavate isikutega. Tallinna Vanglat kui õiguskorda tagavat riiklikku asutust esindav ametnik peab jääma korrektseks ka väljaspool teenistusülesannete täitmist. Arvestades kõiki asjaolusid ja kaaludes süüteo raskust ning lähtudes

§-st 84 p 3 ja VangS §-st 150 lg 3 otsustas Tallinna Vangla direktor karistada J.L-i ja M.T-d distsiplinaarkorras ja määrata neile karistuseks

§ 118lg 2 alusel teenistusest vabastamine.

Seega on Tallinna Vangla seisukohal, et määratud karistus on proportsionaalne toimepandud distsiplinaarsüüteoga. Distsiplinaarkaristamise seaduslik alus oli VangS § 149 lg-d 1-3, § 150 lg 3,

§ 84ja § 118 lg 2.

KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaevatud Tallinna Vangla direktori 05.08.2008 käskkirjadega nr 1155-p ja nr 1156-p määrati vastavalt Tallinna Vangla järelevalveosakonna vanemvalvurile M.T-le ja sama 5 osakonna valvurile J.L-ile teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine

§ 118lg 2 alusel.

Käskkirjades märgitu kohaselt eirasid Tallinna Vangla eelmärgitud teenistujad 23.06.2008, viibides avalikus kohas alkoholijoobes, politseiametniku seaduslikku korraldust. Mõlemas käskkirjas on toodud süüteo kohta tuvastatud faktiliste asjaoludena välja järgmine: Põhja PP Ida-Harju PO abipolitseinik M.K 30.06.

1. a ettekandest nähtub, et teostades avaliku korra kontrolli koos abipolitseinik A.L-iga 23.06.2008 kell 18.00-04.00 Kõue vallas Harjumaal, märkasid abipolitseinikud umbes 21.00 paiku Paunküla järve ääres (ArduKiruvere tee
2. kilomeetril) kahte sõidukit (registrimärkidega 170TFH ja 926AZT), mis olid pargitud haljasalale parkimiskeelu märgi mõjupiirkonnas. Autode juures oli 5-liikmeline seltskond: kaks naisterahvast ja kolm meest. Abipolitseinikud palusid juhte, et nad pargiksid oma sõidukid eemalasuvasse parklasse. Seltskond oli silmnähtavalt alkoholijoobes, mistõttu pakkusid abipolitseinikud oma abi autode parklasse toimetamisel. Seltskond väitis seepeale, et nemad on politseiametnikud ehk siis kolleegid ja nad leiavad ise kaine juhi, kes toimetab sõidukid ära. Kell 23.00 märkasid abipolitseinikud, et sõidukid pargivad endiselt keelatud alas. Abipolitseinikud palusid seegi kord sõidukid keelumärgi alast ära toimetada. Seltskonnast vastati, et neile tuleb Ardust kaine juht appi ning nemad on ise politseiametnikud, mistõttu neil on õigus seal parkida. Abipolitseinikud selgitasid seltskonnale, et kui tegemist on politseiametnikega, siis peaksid nad suurepäraselt ise teadma kohustust järgida liiklusmärke. Autode juhid väitsid, et pole mingeid märke näinud. Käskkirjas nr 1155-p on M.T osas märgitud täiendavalt järgmine: Üks sõiduki omanikest oli M.T, kes käitus eriti agressiivselt. Abipolitseinikud istusid autosse, et dokumente kontrollida ning palusid isikutel oodata, kuni dokumente kontrollitakse. M.T ähvardas abipolitseinikke kättemaksuga ja lubas, et edaspidi abipolitseinikud enam sellel alal ei tööta. M.T eiras kõiki korraldusi. Põhja PP Ida-Harju PO abipolitseinik A.L 30.06.
3. a. ettekandest nähtub, et ta oli 23.06.2008 kell 18.00 kuni 24.06.2008 kella 04.00 koos abipolitseinik M.K-ga patrullis. A.L kinnitab M.K ütlusi ja soovib enda poolt lisada, et M.T ähvardas teda suurte pahandustega. Lubas näo meelde jätta ja homsest abipolitseinik enam siin ei tööta ning lubas teda kinni panna. 24.06.
4. a kell 01.30 tuvastati Põhja PP Ida-Harju PO komissar Tõnu Niinsoo poolt M.T väljahingatavas õhus alkoholijoobe 1.17 milligrammi ühe liitri kohta, mille kohta on distsiplinaarmenetluse materjalides protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta. M.T on protokollis nõustunud tuvastamise tulemusega indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel ning keeldunud või loobunud alkoholisisalduse määramisest vereproovis. Käskkirjas nr 1156-p on aga J.L-i osas märgitud täiendavalt järgmine: J.L hakkas abipolitseinikke sõimama, kasutades väga ebatsensuurseid väljendeid. 24.06.
5. a kell 01.00 tuvastati Põhja PP Ida-Harju PO vanemkonstaabel R.T poolt J.L-i väljahingatavas õhus alkoholijoove 1.02 milligrammi ühe liitri kohta, mille kohta on distsiplinaarmenetluse materjalides ka protokoll alkoholijoobe tuvastamise kohta. J.L on protokollis nõustunud tuvastamise tulemusega indikaatorvahendi või mõõteriista kasutamisel ning keeldunud või loobunud alkoholisisalduse määramisest vereproovis.
6. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole seega vaieldav, et M.T ja J.L viibisid käskkirjades märgitud ajal koos kolme ülejäänud kaaslasega Paunküla järve ääres, et „puhata, lõõgastuda, juua õlut ja stressi maha võtta peale rasket tööd“, ja olles alkoholijoobes /tl 92-95/, tekkis mingi konflikt oma teenistusülesandeid täitvate politseiametnikega. Käskkirjades märgitu kohaselt tekkis kaebajatel konflikt abipolitseinike M.K ja A.L-iga seoses sõidukite parkimisega, kaebajate väiteil tekkis tüli hoopis M.T ja konstaabel A.M-i vahel. Sealjuures kaebajate väiteil selle konflikti ajal J.L ei solvanud konstaabel A.M-i ning tema abipolitseinikke M.K ja A.L ega osutanud neile ka mingisugust vastupanu, M.T kedagi ei 6 ähvardanud. Ta võtab vaid omaks, et kui
7. juunil kella 23.30 paiku tuli seltskonna juurde Põhja PP Ida-Harju PO konstaabel (kohus märgib – tegelikult vanemkonstaabel) A.M ja andis korralduse auto teise kohta paigutada, siis keeldus ta auto teisaldamisest, kuna ta oli tarvitanud alkoholi ja pargitud auto väidetavalt liiklust metsateel ei seganud. Samuti on nad seisukohal, et politseiametnikud käitusid hoopis nendega õigusvastaselt. Kuivõrd politseiametniku korraldus alkoholijoobes isikul istuda sõidukisse ja see ümber paigutada oli ebaseaduslik, siis leiavad kaebajad, et nad ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud ja see on fabritseeritud ajendatuna sellest, et seoses nimetatud intsidendiga andis M.T avalduse Harju Maakohtusse 30.06.
8. a, mille põhjal algatati juurdlus nr 2-02-
9. Liiatigi leiavad kaebajad, et kuna nende kõrval ei viibinud kedagi, siis seoses sellega arvasid nad, et see ei ole avalik koht.
10. Kohus leiab, et nimetatud intsidendi suhtes seaduses ettenähtud korras läbi viidud distsiplinaarmenetluse materjalidega on tõendatud M.T ja J.L poolt kaevatud käskkirjades märgitud distsiplinaarsüüteo toimepanemine ning kaebuse esitajate kirjeldus toimunu asjaoludest ei ole tõene. Sealjuures peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kuivõrd avalik koht on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks ettenähtud piiratud territoorium, siis ei sõltu ühe või teise paiga kvalifitseerimine avalikuks kohaks sellest, kui palju seal parasjagu isikuid viibib ja kas need isikud ise peavad kohta avalikuks. Pole kahtlust, et Paunküla järve äärne puhkeala on avalik koht, mitte kellegi eraterritoorium. Vastavalt VangS § 149 lg-le 1 distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude välja selgitamiseks viiakse läbi distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast arvates ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 3 aga distsiplinaarmenetluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda selgitusi ja koguda tõendeid. Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik. Vanglaametnikul, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on õigus anda selgitusi. Distsiplinaarmenetlus Tallinna Vangla ametnike J.L-i ja M.T tegevuse kohta avalikus kohas 23.06.
11. a algatati vangla direktori 26.06.
12. a käskkirjaga nr 1032-p pärast vastava suulise info laekumist Põhja PP Ida-Harju PO-st (vanemkonstaabel A.M). Distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks olnud asjaolud on toodud vanemkonstaabel A.Mi 24.06.
13. a ettekandes Põhja PP Ida-Harju PO juhile /tl 89-91/. Antud juhul määrati menetluse läbiviijaks Tallinna Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist U.L ja menetluse läbiviimise tähtajaks 18.07.
14. Iseenesest kaebajate paljasõnalised väited, et neil ei ole tööalaselt mitte kõige parem läbisaamine U.L-iga ja viimane on A.M-i parim sõber, ei anna alust väita, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi kallutatult eesmärgiga kaebajaid kompromiteerida. Kohtu arvates juba ainuüksi eelviidatud A.M-i 24.06.
15. a ettekandes märgitu lükkab ümber kaebajate väited, et neil ei olnud mingit konflikti abipolitseinike M.K ja A.L-iga, vaid üksnes M.T-l tekkis see A.M-iga, samuti selle kohta, et järve ääres viibitud „aja jooksul mitmekordsel sõitsid mööda politseipatrullautod ja meile neist ühtegi korda keegi ei teinud märkust, selle kohta, et meie autod on valesti pargitud“. Nimelt selgub sellest ettekandest, et 23.06.
16. a õhtul umbes 23.15 helistasid A.M-ile abipolitseinik M.K ja A.L, kes kutsusid politseiametnikku lisajõuna appi lahendamaks Paunküla järve ääres pidutsevate isikute ja abipolitseinike vahelist vaidlust. Varasemalt umbes 21.00 paiku teostasid abipolitseinikud 7 avaliku korra kontrolli ja märkasid Paunküla järve ääres haljasalal parkimist keelava märgi alas pargitud kahte sõidukit. Autode juures viibis ka pidutsev seltskond, kellel paluti sõidukid ära viia parklasse, mida seltskond ka teha lubas. Umbes kella 23.00 ajal märkasid samad abipolitseinikud, et autod seisavad endiselt samas kohas. Abipolitseinikud palusid ka seekord sõidukid parklasse toimetada, mispeale seltskond hakkas neid sõimama ja mõnitama. Seepeale andsid abipolitseinikud juba korralduse sõidukite omanikel sõidukid parklasse toimetada. Pidutsev seltskond keeldus korraldusele allumast teatades, et nad on politseinikud ning võivad seal parkida. A.M-i 24.06.
17. a ettekandes toodud sündmuste käiku kinnitavad abipolitseinike M.K ja A.L 30.06.
18. a ettekanded /tl 85-88/ ning kaudselt ka kaebajate kolleegi, vangla peaspetsialist-korrapidaja V.V ettekanne /tl 98/. Nii ühtib V.V seletuses märgitu, et ta üritas politseiautos istudes läbi lahtise akna rahustada oma tuttavaid, M.K ettekandes kirja panduga, et üks sõidukite omanikest oli V.V, kes oli ainus rahulik inimene seltskonnas ning püüdis ka rahustada agressiivseid kaaslasi, kuid asjata. Samuti võtab V.V omaks, et autot parkides ei olnud nad märganud parkimist keelavat märki, ning tema selgitus kaine auto juhi otsimisest/ootamisest ühtib ametiisikute ettekannetes märgituga. Vanemkonstaabel A.M ning abipolitseinikud M.K ja A.L kirjeldavad sealjuures ka üksikasjalikult, mida keegi pidutsevast seltskonnast konkreetselt tegi või ütles. Puudub mõistlik selgitus, miks nimetatud isikud, keda kaebajad varem ei tundnud, pidid ettekannetes toodud sündmused ja kaebajate väljendid sellise täpsusega lihtsalt välja mõtlema, kui mingit konflikti üldse polnudki. Samuti puudunuks politseinikel vajadus toimetada J.L ja M.T politseiosakonda kainenema, kui nad ei oleks olnud agressiivsed, vaid käitunuks viisakalt. Seetõttu tuleb nõustuda Tallinna Vangla seisukohaga, et lähtuda tuleks vanemkonstaabli ja abipolitseinike ettekannetest ja ütlustest, kuna need on kaebajate selgitustest usaldusväärsemad: esiteks olid J.L ja M.T sel õhtul joobes ja ei andnud oma tegudest ilmselt adekvaatselt aru ning teiseks – neil, sh kui elukaaslastel, on oluline subjektiivne huvi näidata tolle õhtu sündmusi teisiti, kui need tegelikult olid. Liiatigi, kui kaebajate enda väited on vastuolulised: näiteks oma 26.06.2008 seletuskirjas M.T väidab, et käitus politseiametnikega viisakalt ning neid ei sõimanud, oma kaebuse täpsustuses kaebuse esitaja aga tunnistab, et tal siiski oli konflikt A.M-iga. Lisaks, kui kaebaja väidetavalt ei vaielnud ega sõimelnud politseiametnikega ega ähvardanud neid, siis jääb seletuskirjast kohtule arusaamatuks, mille eest ta vabandab ja lubab, „et rohkem selliseid juhtumeid ei tule“ /tl 96-97/.
19. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastamist leidnud asjaolud, distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon ja distsiplinaarkaristuse määramise ettepaneku tegemiseks arvesse võetud asjaolud on toodud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes /tl 79-84/, mille vangla direktor on kinnitanud ilmselt 18.07.2008, mitte
20. juunil 2008, nagu märgitud. Tegemist saab olla üksnes eksitusega kuu märkimisel, kuna
21. juuniks 2008 ei olnud distsiplinaarkaristuse määramist tinginud sündmus veel asetki leidnud ning just 18.07.2008 oli antud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajaks. Ka menetleja U.L möönab trükiviga /tl 105/. Distsiplinaarmenetluse raames on selle läbiviija kogunud piisavalt tõendeid J.L ja M.T poolt toime pandud süüteo kohta, samuti on võetud seletus mõlemalt vanglaametnikult endalt /tl 96-97, 113-114/ ning asja juurde on võetud kaebajate soovitud tõendid /tl 39, 82/. Vaidlustatud käskkirju on tutvustatud kaebajatele allkirja vastu 05.08.2008 /tl 108, 112/. Seega on distsiplinaarmenetlus ja ühtlasi kaebajate süü tuvastamine toimunud kohtu arvates seaduspäraselt. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et sündmused, mis pärast teel politseiosakonda või osakonnas väidetavalt toimusid (politseinik, kes istus politseiautos juhi kõrval, hakkas peksma M.T ja kui J.L hakkas seepeale karjuma, siis see politseinik üritas tedagi mitu korda näkku lüüa; Põhja PP Ida-Harju PO vanemkonstaabel R.T sundis J.L vägivallaga ähvardades puhuma alkoholijoobe kontrollimiseks joobemõõte torukesse jms), ei 8 muuda kaebajate distsiplinaarsüütegu olematuks. Samuti ei õigusta kaebajate kui riigiametnike ebaväärikat käitumist asjaolu, et väidetavalt „Konstaabel A.M käitus väljakutsuvalt ja provotseerivalt“, isegi kui see on tõsi (selle teeb omakorda kindlaks muu hulgas politseisisene juurdlus). Seega ei oma tähtsust ka asjaolu, et väidetavalt on M.T poolt seoses selle intsidendiga esitatud avalduse alusel Harju Maakohus algatanud juurdluse. Samuti on oluline mõista, et distsiplinaar- ja kriminaalmenetlus on erinevad asjad, kus üks ei välista teist tulenevalt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi – TDVS) §-st 10 ning seetõttu distsiplinaarmenetluses isiku süü tuvastamine ei ole sõltuvuses sellest, kas kaebajate süü Põhja PP-s algatatud kriminaalasjades nr 08230000029 ja nr 08230119100 on juba tõendatud või on juurdlus alles algstaadiumis. Pealegi nähtub Põhja Ringkonnaprokuratuuri
22. ja 28.07.2008 vastustest J.L-i avaldusele, et kriminaalmenetlust nr 08230000029 on alustatud hoopis KarS§ 291 järgi ehk võimuliialduses, mis tähendab, et see menetlus toimub võimaliku vägivalla ebaseadusliku kasutamise suhtes sündmusega seotud politseiametnike poolt /tl 23-14/.
23. Tulenevalt

§ 12

lg 3 p-st 6 laieneb see seadus ka vanglaametnikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. Vastavalt

§ 13

lg-le 1 tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd käesoleva seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. Vastavalt

§ 84

on distsiplinaarsüüteod teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine; ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine; vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Tallinna vangla on õigesti märkinud, et

lisana toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksis on seadusandja sätestanud ühiskonna ootused riigiametniku käitumisele nii riigiteenistuses kui ka väljaspool seda. Nimetatud eetikakoodeksi p 18 järgi on ametnik väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. VangS § 148 kohaselt vanglaametnikule määrab distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Sama seaduse § 150 kohaselt distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule võib määrata distsiplinaarkaristuseks kas noomituse, ametipalga vähendamise 10 kuni 50 protsenti kuni kolmeks kuuks või teenistusest vabastamise

§ 118

alusel.

§ 118

lõike 2 järgi võib ametniku vabastada teenistuskohustuste rikkumise eest, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. TDVS § 8 lg 1 nõuab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Samas selle paragrahvi teisest lõikest tuleneb aga, et tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul siiski seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga. Seetõttu distsiplinaarkaristuse määramine on kahtlemata juhi kaalutlusotsus. TDVS § 11 lg-s 2 on toodud loetelu asjaoludest, mida tööandja vähemalt on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. TDVS § 12 lg 1 järgi distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Vaidlustatud käskkirjadest on ilmne, et Tallinna Vangla pidas kaebajate teenistuskohustuste jämeda rikkumise all silmas nimelt J.L ja M.T poolt toime pandud vääritut tegu väljaspool teenistusülesannete täitmist. Kohus nõustub sellise kvalifikatsiooniga, arvestades eelviidatud 9 õigusnorme ja tuvastatud faktilisi asjaolusid. Järelikult oli antud juhul võimalik kaebajate teenistusest vabastamine ka siis, kui neil ei olnud kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuivõrd VangS lubab distsiplinaarkaristuse määrata ühe aasta jooksul süüteo toimepanemise päevast ning kolme kuu jooksul süüteo toimepanemisest teadasaamise päevast arvates, siis on 23. juunil 2008. a toime pandud süüteo eest kaebajatele 05.08.2008 käskkirjadega, mida samal päeval neile ka allkirja vastu tutvustati, määratud distsiplinaarkaristus tähtaegselt. Distsiplinaarkaristuse on määranud selleks pädev ametiisik ning kaevatud käskkirjad vastavad põhimõtteliselt seaduses toodud nõuetele. Käskkirjad on piisavalt õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, sh on toodud kaalutlused, millest lähtudes on valitud karistuseks just ametnike teenistusest vabastamine, st kõige rangem karistus. 6. Lõpuks peatubki kohus J.L-ile ja M.T-le määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsusel. Kohus leiab, et kaebajatele on määratud karistus kooskõlas TDVS § 8 lg 1 nõuetega. Vastavalt

§ 59

lg-le 1 teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18 kohustab ametnikku olema väärikas. Mitteväärikas ehk siis vääritu tegu on

§ 84

p 3 kohaselt selline süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Tuleb nõustuda, et vääritut tegu saab ühtlasi lugeda teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks. VangS § 6 lg-st 1 tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Tallinna Vangla on kahtlemata õiguskorda tagav riiklik asutus. Seega on igati põhjendatud, et vanglaametnikele, kes peavad ise õiguskorda kaitsma ja aitama kinnipeetavaid suunata õiguskuulekale käitumisele, esitatakse veelgi kõrgemad eetilised ja kõlbelised nõudmised kui muudele riigiametnikele ning seda nii teenistuses olles kui ka väljapool teenistust. Vanglaametnik peab olema ise õiguskuulekas, et võiks sellisena olla eeskujuks ja avaldada positiivset mõju isikutele, kes on antud nende nn hoole alla. Just selleks näeb VangS (§-d 114 ja 1141) ette nii keelu teatud isikuid vanglaametniku ametikohale ametisse nimetada kui ka vanglasse tööle asuda soovivate isikute taustakontrolli. Samuti peab vanglaametnik riigiametnikuna olema riigitruu.

§ 28

lg 1 järgi ametnik annab esmakordsel ametisse astumisel teda ametisse nimetanud isikule kirjaliku ametivande: "Tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ning kohusetundlikult ja täpselt täita ülesandeid, milleks usaldatud amet mind kohustab. Tean, et avaliku teenistuse eetikakoodeksi ja teenistuskohustuste rikkumise eest on seadus kehtestanud vastutuse." Ametivande andmisest keeldumine on teenistusest vabastamise alus ka VangS järgi. Seega on kaebajad niisuguse vande riigile andnud. On ütlematagi selge, et isikud, kes teenistusvälisel ajal käituvad avalikus kohas alkoholijoobes olles agressiivselt nii, et neid on sunnitud toimetama kainenema, hakkavad vastu abipolitseinikele (politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja) ja politseiametnikele (ei allu nende korraldustele), püüdes end samal ajal nendega võrdsustada, sõimlevad, ropendavad, ähvardavad, halvustavad riiki, mille teenistuses nad on, on ebasobivad töötama õiguskorda tagavas riigiasutuses, kuna sellise käitumisega nad mitte üksnes ei diskrediteeri iseend kui ametnikke, vaid tervikuna oma tööandjat. Võrdluseks olgu öeldud, et kui politseiametnik paneb teenistusvälisel ajal toime vääritu teo, eriti veel 10 alkoholijoobes, siis reeglina järgneb sellele kas politseiametniku omaalgatuslik lahkumine, kui ta ise tunnetab oma vastutust ja sobimatust edasiseks teenistuseks, või ta vabastatakse teenistusest. See tähendab ja näitab kõrgendatud nõudmisi korrakaitsega seotud riigiametnikele, nn „mundriau“ tuleb hoida kõrgel. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletustest ja kohtukaebustest nähtuvalt J.L ja M.T endal tegelikult mitte mingisugust süüd ei näe ning oma vastutust ei tunneta, vaid leiavad, et hoopis kõik teised valetavad, fabritseerivad, käituvad väljakutsuvalt jne. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarmenetlusega tuvastatud ja selle kokkuvõttes toodud asjaolude valguses on Tallinna Vangla direktor õigesti hinnanud süüteo raskust ja kaebajate sobimatust edasiseks vanglateenistuseks ning on seetõttu põhjendatult asunud seisukohale, et sellised isikud tuleb teenistusest vabastada. 7. Ülaltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla direktori 05.08.2008 käskkirjad nr 1155-p ja nr 1156-p on õiguspärased haldusaktid, mistõttu kaebused on alusetud ja need ei kuulu rahuldamisele. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitajate võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 11