← Eesti

3-07-1170/50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1

) § 19 lg 1 p 1 ja § 19 lg 3 alusel võib kohalik omavalitsus ette näha projekteerimistingimusi, so ehituslikke ja arhitektuurilisi lisatingimusi. Kaebaja projekteerimistingimusi ei taotlenud ega ole samas lähtunud ka vahetult detailplaneeringus ettenähtud nõuetest. Kaebaja oli teadlik objektiivsetest takistustest ehitusloa taotluse menetlemisel ning põhjustest, miks ehitusluba ei väljastatud. Ehitusloa andmisel ei ole peetud kinni

§ 23

lg-s 8 sätestatud tähtajast, kuid selleks olid objektiivsed kaebaja huvidest lähtuvad põhjused. Alates detailplaneeringu kehtestamisest on vastustaja teinud kaebajale korduvalt ettepanekuid viia ehitusprojekt kooskõlla detailplaneeringust tulenevate nõuetega, muuhulgas täpsustada kavandatava elamu tüüp. Kuna kaebaja korduvalt esitatud nõudeid ei täitnud, tuli vastustajal teha keelduv otsus. Seega oli viivitus tingitud vastustaja soovist tulla kaebajale vastu ning vältida taotluse rahuldamata jätmist. Viivitus ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kuna see ei mõjutanud asja otsustamist. Vastustaja on keelduva haldusakti andmisel tuginenud eksperthinnangule, mille kohaselt on ehitatud 3-korruseline elamu detailplaneeringuga lubatud 2-korruselise asemel; elamu katusekalle on 60º, kuigi detailplaneering nõuab ühtset arhitektuurset lahendust piirkonna teiste hoonetega, mille katusekalle on 6-10º; elamu kõrgus maapinnast on 11,45 meetrit detailplaneeringuga lubatud 8 meetri asemel. 10. Tallinna Halduskohtu 20.04.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Haldusakt on piisavalt motiveeritud ning selles on välja toodud, küll viitega valminud ehitisele, et detailplaneeringu ehitusõiguse nõuetele mittevastavus esineb hoone korruselisuse ja kõrguse osas. Vaideotsuse p-s 2.1.2 (tlk 60) on selgitatud, et viide ehitusprojekti asemel valminud ehitisele on ekslik, kuid nimetatud eksimus ei mõjutanud asja otsustamist. Ehitusloa andmisest keeldumise õiguslikuks aluseks on

§ 24lg 1 p 1 ning nimetatud normile on viidatud ka vaidlustatud aktis.

Ehitusprojekti joonise (tlk 216) kohaselt on hoone kõrgus 0-punktist mõõtes 8,88 meetrit. Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et hoone kõrgus on 8,6 meetrit (tlk 80). Seega on HKMS § 17 lg 3 kohaselt tõendatud, et hoone kõrgus ei vasta detailplaneeringu seletuskirja p-s 3

(9)3-07-1170 3.2 ettenähtud nõudele, mille kohaselt hoone suurim lubatud kõrgus planeeritud maapinnast on 8 meetrit. Hoone kõrguse määramisel tuleb planeeritud maapinnaks lugeda olemasolev looduslik maapind, kuna planeering ei näe ette hoone kõrguse määramist tõstetud maapinnast või kõrguse mõõtmist hoone ümber kuhjatud mullavalli tipust. Eeltoodu tõttu puudub vajadus analüüsida hoone kõrgust puudutavaid kaebuse väiteid ekspertiisiakti (E.Sepa eksperthinnang, tlk 65-69) vastavusest õigusaktide nõuetele või akti koostaja sisulist hinnangut. Kohus selgitas siiski, et haldusmenetluses koostatud ekspertarvamus on kohtus käsitletav dokumentaalse tõendi, mitte kohtuliku ekspertiisiaktina. Samuti ei välista dokumendis väljendatud õiguslik hinnang sellise dokumendi tõendina kasutamist, kuna kohtule ei saa olla selline õiguslik arvamus siduv. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määrusega nr 69 kehtestatud „Ehitise tehniliste andmete loetelu” § 22 lg 1 kohaselt võetakse ehitise korruste arvu määramisel arvesse ehitise kõikide korruste arv. Projekti kohaselt (nt joonis tlk 223) on hoone kolmekorruseline, seega ei vasta projekt detailplaneeringu seletuskirja p 3.2 nõudele, mis näeb ette kuni 2korruselise üksikelamu ehitamise. Tähtsust ei oma, kas nn 0-korrus või keldrikorrus on täielikult või osaliselt mullavalli taga, kuna viidatud määruse sõnastusest tulenevalt ei ole korruste arvu määramine piiratud vaid maapeal asuvate korrustega. Asjassepuutuv ei ole kaebaja kohtuistungil esitatud tõendamata väide (tlk 32), et Kaljuvee kinnistu kõrvale lubati ehitada kolmekorruseline elamu, sest kaebaja elamu korruselisuse nõue tuleneb kehtivast ning kaebaja poolt tähtaegselt vaidlustamata detailplaneeringust. Kohus ei saa hinnata, kas valminud ehitis vastab eelkäsitletud detailplaneeringu nõuetele, kuna keeldumise aluseks oli ehitusprojekti mittevastavus kehtestatud detailplaneeringule. Juhul, kui kaebaja leiab, et valminud ehitis vastab eelkäsitletud ja muudele detailplaneeringu ehitusõiguse nõuetele, tuleks kaebajal taotleda ehitise seadustamist kasutusloa väljastamise kaudu (esitades haldusorganile ehitise mõõdistusprojekti). Vastuolude esinemisel, mis takistavad kasutusloa andmist, tuleks eelnevalt muudetud projekti alusel taotleda luba lammutamise ja/või ümberehituse tegemiseks või taotleda menetluse uuendamist detailplaneeringu nõuete muutmiseks (mis tõenäoliselt ei osutuks kaebajale edukaks). Keeldumine ehitusloa andmisest oli põhjendatud ka seetõttu, et kaebaja ei taotlenud hoone arhitektuurse lahenduse (katusekalde ja sobiva välisviimistluse) täpsustamiseks projekteerimistingimusi, mille taotlemist näeb ette kehtiva detailplaneeringu seletuskirja p 3.2 (tlk 105). Ka siis, kui tegemist oleks detailplaneeringu õigusvastase tingimusega, oleks tegemist kehtiva haldusakti nõudega, mis on täitmiseks kohustuslik. Tegelikult on see tingimus õiguspärane.

§ 19

lg 1 p-dest 1 ja 2 ei tulene keeldu täpsustada ehituslikke nõudeid lisaks detailplaneeringule projekteerimistingimustega. Riigikohtu 04.05.2006 otsuses nr 3-3-1-28-06 leiti, et kohalik omavalitsus peab projekteerimistingimustes reguleerima üksnes neid küsimusi, mille reguleerimiseks on tal seadusest, määrusest või kohaliku omavalitsuse määrusest tulenev õiguslik alus. Käesolevas kohtuvaidluses ei ole asjakohane kaebaja väide, et ehitusloa oleks saanud anda ka ilma detailplaneeringut kehtestamata. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik ning haldusakti õiguspärasusele kaebaja poolt antav hinnang ei mõjuta selle kehtivust (HMS § 60 lg 2). Kaebaja kohtuistungil esitatud väide, et detailplaneering on 4

(9)3-07-1170 projekteerimistingimuste taotlemise nõude osas tühine, ei ole põhjendatud, kuna kohtu hinnangul ei esine alust (ilmselget viga), mis tooks kaasa haldusakti osalise tühisuse. Haldusorgan ei lahendanud ehitusloa taotlust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ning viivitus oli õigusvastane. Märgitud rikkumine ei mõjutanud siiski asja otsustamist ega too seetõttu kaasa haldusakti tühistamist lähtudes HMS §-s 58 sätestatust. Muude menetluslike rikkumiste osas (ärakuulamisõiguse ja selgitamiskohustuse rikkumine) ei ole kaebaja väited tõendatud ega veenvad. Kaebaja on ise märkinud (tlk 29), et projekti koostamiseks suheldi pidavalt vallavalitsusega. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka taotlus kohustada vastustajat kaebaja ehitusloa taotlust uuesti läbi vaatama. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et ehitise valmimise tõttu ei saakski kohustada läbi vaatama taotlust, mis oli esitatud ehitise püstitamiseks. Vastustaja taotlus õigusabi tasu summas 31 860 krooni väljamõistmiseks kaebajalt jääb rahuldamata kuna antud vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamest, ning antud vaidlust ei saa pidada märkimisväärselt keeruliseks. Kaebus ei olnud pahatahtlik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES 11. Kerli Kaljuvee-Viet taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist, esitades järgmise põhjenduse. Vastustaja oleks pidanud kaebajale ehitusloa väljastama juba seetõttu, et ehitusloa taotlus oli väga pikka aega lahendamata, menetluse jooksul ei teatatud kaebajale kordagi puudustest ehitusprojektis ning ka peale detailplaneeringu kehtestamist juhiti kaebaja tähelepanu üksnes projekti formaalsetele puudustele. Arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2004 otsust asjas nr 3-3-1-47-04, oleks vastustaja pidanud mõistliku aja jooksul andma kaebajale asjakohast teavet asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest ja asjaoludest. Vastustaja pole ka pärast ehitusloa väljastamisest keeldumist astunud mingeid samme olukorra lahendamiseks. Erinevalt kohtuotsuses väidetust ei ole korraldus selge ega põhjendatud. Projekteerimistingimuste nõue ei ole detailplaneeringu koostamise kohustuse korral õiguspärane. Oletuslik ja õiguslikult põhjendamata on kohtu seisukoht, et hoone kõrguse määramisel tuleb lähtuda üksnes looduslikust maapinnast, sh krundi pinnase tõstmise korral. Esitatud käsitlus paneks looduslikult madalama krundi omanikud selgelt ebasoodsamasse olukorda. Samuti ei nõustu kaebaja kohtu käsitlusega detailplaneeringuga lubatavate korruste osas. Ehitise keldrikorrus ei ole käsitletav eraldi korrusena, detailplaneeringuga sooviti reguleerida ehitustegevust maapealsete korruste osas. Lähtudes uurimisprintsiibist oleks kohus pidanud kaebaja väite põhjal välja selgitama, kas vastustaja on rikkudes võrdse kohtlemise põhimõtet lubanud kellelgi ehitada detailplaneeringu nõudeid rikkuvat ehitist. Uurimisprintsiibi rikkumine on käsitletav menetlusnormide rikkumisena, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. 5
(9)3-07-1170 Asjaolu, et vastustaja viivitas õigusvastaselt taotluse lahendamisega on mõjutanud asja otsustamist, sest praeguseks vallavalitsusele vastuvõetamatute parameetritega ehitis poleks tähtaegse menetluse korral selliste mõõtmetega.
  1. Rae Vallavalitsus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vallavalitsus märkis, et isegi kui projekteerimistingimuste nõue oleks õigusvastane, poleks ehitusloa väljastamine võimalik, sest hoone korruselisus ja kõrgus ei vasta detailplaneeringus püstitatud nõuetele. Kaebaja seisukoht, et hoone korruselisust ja kõrgust tuleb mõõta mitte maapinnast vaid hoone ümber kuhjatud mullahunnikute kõrgemast tipust, pole õige ja muudaks sisutuks mistahes hoonete korruselisust ja kõrgust puudutavad nõuded. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
  3. Tulenevalt

(siin ja edaspidi

2006. aasta oktoobris kehtinud redaktsioonis) § 24 lg 1 p-st 1 keeldutakse ehitusloa väljastamisest, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti lähteandmetele, sealhulgas kehtestatud detailplaneeringule või projekteerimistingimustele.

§ 19

(pealkirjaga „Ehitusprojekti koostamise lähteandmed“) lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse kehtestatud ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused; detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral on ehitusprojekti aluseks projekteerimistingimused. Ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused määrab kohalik omavalitsus valla või linna ehitusmääruses (

§ 19lg 4 p 1).

Projekteerimistingimused on tulenevalt

§ 19

lg-st 3 ehitise arhitektuursed ja ehituslikud tingimused, mis määratakse ehitisele kohaliku omavalitsuse korraldusega ja mille koostamisel lähtutakse üldplaneeringust selle olemasolu korral.

  1. Kuna käesoleval juhul oli tegemist detailplaneeringu koostamise kohustusega alaga, oli ehitusprojekti koostamise aluseks vastavalt seadusele detailplaneering.
  2. aastal kehtis Rae vallas Rae Vallavolikogu 16.12.1997 määrusega nr 32 kehtestatud Rae valla ehitusmäärus, millega ei olnud kindlaks määratud ehitistele arhitektuurseid ega ehituslikke lisatingimusi. Seega oli käesoleval juhul detailplaneering ainukeseks haldusaktiks, mis sätestas alused ehitusprojekti koostamiseks.
  3. Kaljuvee kinnistu detailplaneeringu alajaotus „Arhitektuursed nõuded“ nägi ette, et detailplaneeringualale kavandatud hooned peavad olema sama katusekaldega ning omavahel sobiva välisviimistlusega, hoonete suurimaks lubatavaks kõrguseks planeeritud maapinnast nähti ette 8 meetrit. Detailplaneeringu p 3.2 kohaselt võis krundile ehitada ühe kuni 2-korruselise üksikelamu ja kuni kaks kõrvalhoonet. Kruntide hoonestustingimuste täpsustamiseks tuli taotleda projekteerimistingimusi Rae Vallavalitsuselt.
  4. Ehitusloa andmisest kaebajale keelduti seetõttu, et ta polnud taotlenud projekteerimistingimusi ning projekteeritud elamu oli kavandatud oluliselt kõrgem kui detailplaneering ette nägi. Kaebaja leiab, et projekteerimistingimuste taotlemise nõue on õigusvastane ja ehitusprojekt oli detailplaneeringuga kooskõlas. Ringkonnakohus käsitleb neid väiteid samas järjekorras. 6

(9)3-07-1170 16. Nagu käesoleva otsuse punktis 12 märgitud, on tulenevalt

regulatsioonist ehitusprojekti koostamise aluseks kas detailplaneering või projekteerimistingimused, mitte mõlemad korraga. Eelnev nähtub selgelt

§ 19

lg-st 1 – kui on detailplaneeringu kohustusega ala, tulenevad ehitusprojekti koostamise lähteandmed detailplaneeringust, vastasel korral aga projekteerimistingimustest. Kuigi seadusest ei tulene otseselt keeldu projekteerimistingimuste nõudmiseks, poleks projekteerimistingimuste nõudmine lisaks detailplaneeringule kooskõlas HMS §-s 5 sätestatud halduse eesmärgipärasuse nõudega, sest ehitusprojekti koostamisel ei pea detailplaneeringu korral enam projekteerimistingimustest lähtuma. Seega oleks projekteerimistingimuste taotlemisel tegemist mõttetu kulutusega. Samuti tuleb rõhutada, et projekteerimistingimused (ehitise arhitektuursed ja ehituslikud tingimused) ning ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused pole kattuvad mõisted ja lisatingimusi detailplaneeringu olemasolul ei esitata projekteerimistingimustega, need tulenesid vastavalt tollal kehtinud seadusele ehitusmäärusest. Rae valla 1997. aastal kehtestatud ehitusmääruse § 15 nägi ette, et detailplaneeringu koostamise kohustusega alal on ehitusprojekti aluseks detailplaneering või detailplaneeringu nõudeid täpsustavad projekteerimistingimused. Seega ei ole Rae valla ehitusmäärus kooskõlas

-ga. Samas ei oma see käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, sest nõue taotleda kruntide hoonestustingimuste täpsustamiseks vallavalitsuselt projekteerimistingimusi ei tulenenud mitte vahetult Rae valla ehitusmäärusest, vaid detailplaneeringust. Detailplaneeringu näol on tegu kehtiva haldusaktiga, mille nõuded on HMS § 60 ja 61 kohaselt kohustuslikud igaühele, sõltumata nende õiguspärasusest. Ilmselgeid tühisuse aluseid (HMS § 63 lg 2) ei esine. 17. Alates 01.03.2009 kehtib Rae vallas uus ehitusmäärus (kehtestatud Rae Vallavolikogu 10.02.2009 määrusega nr 108), mis enam ei näe ette projekteerimistingimuste taotlemist detailplaneeringu täpsustamiseks. Samuti on alates 01.05.2009 muudetud

§ 19

, mis näeb nüüd ette, et ehitusprojekti aluseks on detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse väljastatud lisatingimused, mis täpsustavad ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke tingimusi, mida detailplaneering ei sisalda. Samuti on reguleeritud, et kohalik omavalitsus võib ehitusmääruses sätestada ehitise arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste määramise korra. Eelneva pinnalt võib tõdeda, et arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste kehtestamine lisaks detailplaneeringule on ka praegu põhimõtteliselt võimalik, kui seda tehakse ehitusmääruses sätestatud korras.

  1. Lõppjäreldusena tuleb seega tõdeda, et vaidlustatud korralduse nõue, et kaebaja peab ehitusprojekti koostamiseks taotlema projekteerimistingimusi, on seaduslik. Arvestades vastustaja vastust kaebusele, pidas vallavalitsus detailplaneeringus esitatud projekteerimistingimuste taotlemise nõude all silmas ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke lisatingimusi. Käesolevast vaidlusest on selgunud, et kohalik omavalitsus soovib kaebajale esitada tingimused elamu katusekalde ja välisviimistluse kohta. Nende tingimuste kohta on detailplaneeringus märgitud, et elamu katusekalle peab olema sama, mis teistel samale detailplaneeringualale püstitatavatel hoonetel ning välisviimistlus peab teiste hoonetega sobima. Seega saab kohalik omavalitsus detailplaneeringu täpsustamiseks püstitada nõudeid, mis lähtuvad detailplaneeringualale projekteeritud või püstitatud hoonete katusekaldest ja välisviimistlusest. Sellisena poleks ehitusprojekt, mis neid nõudeid eirab, kooskõlas ka detailplaneeringuga.
  2. Ehitusprojekti seletuskirjast tuleneb, et projekteeritud hoone koosneb 0-korrusest, esimesest korrusest ja katusekorrusest (p 1.3). Ehitusprojekti plaanilahenduselt nähtub, et hoone kõrgus olemasolevast maapinnast saab olema 8,88 + 2,5 = 11,38 m ja projektil märgitud tõstetud maapinnast 8,88 m. Seega on hoone projekteeritud kõrgemana kui detailplaneeringus lubatud 7

(9)3-07-1170 suurim kõrgus. Ringkonnakohus ei soostu kaebaja arvamusega, et detailplaneeringu mõiste „planeeritud maapind“ tähendab, et hoone püstitamiseks on ette nähtud maapinna tõstmine. Detailplaneeringus on tõdetud, et maapind planeeringualal on tasane, väikeste tõusude ja langustega ning maapinna tõstmist ehitamiseks pole planeeritud. Asjaolu, et detailplaneering on välistanud maapinna olulise tõstmise ja pidanud maapinna planeerimise all silmas üksnes selle tasandamist, kinnitab ka asjaolu, et maapinna tõstmisel ca 2,5 m võrra (nagu projekt ette näeb), oleks detailplaneering pidanud käsitlema ka kinnisasjale kunstlikult tekitatud kõrgenduselt allavalguvate sadevetega seotud mõjutusi naaberkinnisasjale, sest PlanS § 9 lg 2 p 16 kohaselt peab detailplaneering käsitlema ka muudest seadustest tulenevate kinnisomandi kitsenduste ulatust planeeritaval maa-alal. AÕS § 143 kohaselt on mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale keelatud.
  1. Maapinna tõstmine projekteeritud hoone ühel küljel 2,5 m võrra nähtub lk 213 asuvalt jooniselt. Olemasolev kõrgus elamu peaukse juures on märgitud 40,10 m ja projekteeritud kõrgus 42,60 m (projekti kohaselt on kõrgused balti süsteemis). Hoone tagumisel küljel jääb hoone nn 0-korrus või keldrikorrus tervikuna maapinnale, maapinna tõstmist on ette nähtud erinevates punktides 0,02 – 0,13 m. Seega on projekteeritud elamu kõigi kolme korruse puhul tegemist maapealsete korrustega ning projekt ei järgi ka detailplaneeringus kehtestatud korruselisuse nõudeid. Kaebaja arvamus, et projektis 0- või keldrikorruseks nimetatud korrus ei lähe korruselisuse arvestamisel arvesse, ei ole kooskõlas õigusnormidega. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määruse nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 22 lg 1 näeb ette, et ehitise korruste arvu määramisel võetakse arvesse ehitise kõikide korruste arv. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt jaotatakse korrused maapealseteks ja maaalusteks ning soklikorrus kuulub maapealsete korruste hulka juhul, kui selle lagi on ümbritsevast keskmisest maapinnast vähemalt kahe meetri kõrgusel. Määruse § 22 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et ehitise maapealsete korruste arv tähistatakse nullist suurema arvuga, maa-aluste korruste arv aga nullist väiksema arvuga. Kuna detailplaneeringus on ehitusõiguse määratlemisel püstitatava ehitise maksimaalselt lubatud korruste arv tähistatud nullist suurema numbriga, tuleb asuda seisukohale, et silmas peetakse üksnes maapealsete korruste arvu. Arvestades asjaolu, et kavandatava hoone ristlõike kohaselt (tlk 224) oleks nn 0-korruse lagi ümbritsevast keskmisest maapinnast ca 2,5 m kõrgusel, siis ei vasta hoone korruselisus detailplaneeringus esitatud tingimustele.
  2. Kaebaja arvamus, et ehitusluba oleks tulnud välja anda tulenevalt sellest, et ehitusloa taotluse menetlemisega vallas oluliselt viivitati, ei tugine seadusel.

ega HMS sellist tagajärge ei sätesta ka õigusvastase viivituse korral. Ringkonnakohus ei näe asja otsustamise ja viivituse vahel ka sellist põhjuslikku seost, mis annaks aluse arvata, et ehitusloa andmisest keeldumise põhjustaski viivitus menetluses (HMS § 58). Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud korraldus on piisavalt põhjendatud ning arusaadav.

  1. Kaebaja on kohtule ette heitnud uurimisprintsiibi rikkumist, sest kohus ei tuvastanud elamut, mis kaebaja väite kohaselt lubati ehitada kolmekorruselisena. Tegemist ei ole uurimisprintsiibi rikkumisega, sest sellise hoone tuvastamine polnud asja lahendamise seisukohalt vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega, et kaebaja ehitusõigust reguleeris tema kinnistu suhtes kehtestatud detailplaneering ning võrdse kohtlemise printsiibile tuginemine poleks saanud olla ehitusloa andmise aluseks.
  2. Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 8

(9)3-07-1170 Menetluskuludena on kaebaja soovinud apellatsioonimenetluses 8 333 krooni hüvitamist, millest 8083 krooni moodustavad kulutused õigusabile. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja on taotlenud 5 700 kroonise õigusabikulu hüvitamist, leides, et tegemist oli valla igapäevase tegevuse raamest väljuva vaidlusega, mis oli valla jaoks ka õiguslikult väga oluline. Ringkonnakohus jääb siiski seisukohale, et ehitusloa andmise üle otsustamine ei välju valla tavapärase tegevuse raamest ning õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Mis puudutab vastustaja väidet, et eriti projekteerimistingimusi puudutava osas oli tegemist valla jaoks põhimõttelise vaidlusega, siis nagu otsuse punktis 17 viidatud, ei käsitle valla uus ehitusmäärus projekteerimistingimuste küsimust enam sarnaselt varem kehtinud ehitusmäärusega ning küsimus polnud apellatsioonimenetluse ajal enam valla jaoks sellise tähtsusega. Mis puudutab ehitusloata püstitatud elamu nõuetele vastavaks ehitamist, kui erandlikku asjaolu, siis käesolevas vaidluses ei kuulunud need küsimused vaidluse esemesse. Kohtunikud Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.