3-09-616 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-616 Haldusasi R.R-i kaebus AS-i

) § 501 lg 3 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (tl 1–13). 10.04.2009 kohtule saadetud kaebuse täpsustuses (tl 29–32) soovib kaebuse esitaja, et kohus tuvastaks viivistasu otsuse tühisuse või (juhul kui viivistasu otsus pole tühine) tühistaks viivistasu otsuse seoses selle õigusvastasusega. Samuti soovib kaebuse esitaja, et kohus tuvastaks kohtuotsuses R.R-ile antud parkimistasu maksmisest vabastuse ulatuse Tallinna linnas. Kaebuse esitaja palub jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseaduse §-dega 3, 13, 14, 31, 113, 154 ja 157 vastuolus olevaks

§ 50

¹ lõike 3 osas, milles see võimaldab kohalikul omavalitsusel halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda

§-s 50² sätestatud viivistasu määramise (tl 31).

1. Peale haldusasja ettevalmistava menetluse läbimist võttis kohus kaebuse 11.06.2009 määrusega vaidlustatud otsuse tühisuse tuvastamise või alternatiivselt tühistamise ning R.R-ile antud parkimistasu maksmisest vabastuse ulatuse tuvastamise nõuetega menetlusse (tl 51–54). Kohus määras vastustajaks AS-i Ühisteenused ja kaasas järelevalveorganina menetlusse Tallinna Transpordiameti. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
2. Kaebuse esitaja taotleb 11.03.2009 viivistasu otsuse nr 0036003069 tühisuse tuvastamist või juhul kui viivistasu otsus pole tühine, siis selle otsuse tühistamist seoses otsuse õigusvastasusega. Teiseks soovib kaebuse esitaja, et kohus tuvastaks kohtuotsuses R.R-ile antud parkimistasu maksmisest vabastuse ulatuse Tallinna linnas. Samuti palub kaebuse esitaja jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseaduse §-dega 3, 13, 14, 31, 113, 154 ja 157 vastuolus olevaks

§ 50

¹ lg 3 osas, milles see võimaldab kohalikul omavalitsusel halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda

§-s 50² sätestatud viivistasu määramise (tl 31-32). 5. Kaebuse esitaja leiab kaebuses ja kaebuse täienduses, et viivistasu nõudmine oli õigusvastane, kuna see põhines tühisel haldusaktil. Viivistasu otsuse tühisuse aluseks on nii asjaolu, et sellest ei selgu seda andnud haldusorgan (HMS § 63 lg 2 p 1) kui ka see, et delegatsiooninorm, mille alusel AS Ühisteenused haldusakti andis (eeldusel, et tegemist on AS Ühisteenused haldusaktiga), on põhiseadusega vastuolus. 2 Delegatsiooninormi põhiseadusevastasuse korral ei omanud AS Ühisteenused pädevust haldusakti andmiseks, mis muudab ühtlasi viivistasu otsuse HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühiseks. 5.1 Viivistasu otsusest ei selgu selle koostanud haldusorgan, kas otsuse teinud haldusorganiks on Tallinna Transpordiamet või AS Ühisteenused või tuleb haldusorganina käsitleda parkimisjärelevalve ametnikku, kelleks on J.A. Ei piisa, kui haldusaktis on ära loetletud kõik võimalikud haldusorganid ja eraõiguslikud isikud, kes võivad omada haldusaktiga mingisugust puutumust, kuivõrd haldusakti andnud haldusorgan peab haldusaktist üheselt mõistetavalt selguma. Vastavalt

§ 50

² lg 4 punktidele 2 ja 3 peab viivistasu otsus sisaldama asutuse või eraõigusliku isiku nimetust, kelle nimel otsus on tehtud. Seda põhimõtet eirav haldusakt on tühine. 5.2 Juhul kui viivistasu otsuse on teinud eraõiguslik juriidiline isik AS Ühisteenused, on haldusakt tühine seetõttu, et seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Seda põhjusel, et

§ 50¹ lõike 3 delegatsiooninorm ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Viivistasu otsuste tegemise õiguse, so sisuliselt maksuhalduri õiguste delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule või selle mõnele töötajale ei ole kooskõlas põhiseadusega, kuna maksumenetlust peaks läbi viima riik või kohalik omavalitsus oma ametiasutuste ja ametnike kaudu ise. Puudulike teadmistega, pelgalt pastapliiatsi, fotoaparaadi ja käsiprinteriga varustatud palgatööline, kelle tööandja on viivistasu määramisest otseselt majanduslikult huvitatud, ei ole võimeline ega pädev viima läbi erapooletut, ausat ja uurimispõhimõttest lähtuvat maksumenetlust. Maksu määramise ja maksumenetluse näol on tegemist sedavõrd intensiivselt isiku põhiõigustesse sekkuva menetlusega, et selle läbiviimise delegeerimine eraõiguslikule isikule ei ole kuidagi põhjendatud ja kahjustab maksukohuslase õigusi korraldusele ja õiglasele menetlusele. Pealegi peaksid maksuhalduril olema sedavõrd laialdased õigused, et ilmselt kõikide nende õiguste teostamine eraõigusliku juriidilise isiku tavalise palgatöölise poolt ei olegi võimalik, kuna kaebuse esitaja ei kujuta ette, kuidas saaks J.A eraõigusliku isiku reatöötajana kõiki maksukorralduse seadusega (MKS) maksuhaldurile antud õigusi kasutada. Üheski eriseaduses ei sisaldu sealjuures õigusnormi, mille järgi maksuhaldur oleks sellistest kohustustest vabastatud. Kohaliku omavalitsuse ameti ametiisik saaks aga eelduslikult kõiki neid õigusi kasutada tagamaks maksukohuslase õiguste ja huvide võimalikult laialdase arvestamise, uurimispõhimõtte nõuetekohase rakendamise jne. Seega on maksuhalduri õiguste delegeerimise kaudu pandud maksukohuslased oluliselt halvemasse olukorda, kui nad oleksid siis, kui maksumenetlust viiks läbi kohaliku omavalitsuse ametiasutus või selle ametnik, kelle võimalused tõendeid koguda ja uurimispõhimõtet rakendada on avaramad, kes pole maksu määramisest isiklikult huvitatud ning kes tegutseb eeskätt mitte tööandja majanduslikes huvides vaid ametnikuna kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise tagamise huvides. Välistada ei saa ka asjaolu, et konkreetse isiku palgasissetuleku suurus sõltub teatud ajaühikus tehtud viivistasu otsuse kogusummast või otsuste arvust. Viivistasu kuulub PS §-i 113 kaitsealasse, kuna tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Maksude määramine allub ülirangele formaalsele seadusreservatsioonile. Kuna PS §-de 154 ja 157 alusel on kohaliku maksu määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses ning kohaliku maksu eesmärk on kohaliku omavalitsuse põhifunktsioonide rahastamine, ei ole sedavõrd olulise funktsiooni delegeerimine eraõiguslikule isikule mõeldav. Viivistasu määramisega sekkutakse oluliselt isiku omandiõigusesse ning seejuures on viivistasu korral omandiõiguse riive isegi suurem kui näiteks nii mõnegi maksu määramisel, kuivõrd menetlus käib kummaliselt lihtsustatud korras, isiku õigusi eiravalt ja uurimispõhimõtet suures osas rakendamata. Sanktsioonina on viivistasu päevamäär aga ebaproportsionaalselt suur. Viivistasu instituudi olemus on semantiliselt tuletatav selle nimetusest. Viivistasu on liitsõna, mille moodustavad sõnad „viivis“ ja „tasu“. Viivis maksuõiguse kontekstis on identne mõistega „intress“, ja tasu viitab selle rahalisele iseloomule, mis tähendab, et tegemist on rahalise kohustusega, mille tekkimise ja ulatuse aluseks on mingi primaarse rahalise kohustuse täitmisega viivitamine. Antud juhul aga varjutab viivistasu täielikult primaarse kohustuse, ületades näiteks kesklinna piirkonnas parkimise korral ööpäevaks kehtestatud parkimistasu kogusuuruse. Nii järeldub, et viivistasu on justkui iseseisev maks, kuid sellist maksu nagu parkimistasu maksmata jätmise maks ei ole kohalike maksude seaduses sätestatud. Seetõttu võib ka olla tegemist olukorraga, kus kohalik maks on kehtestatud PS §-i 113 seadusereservatsiooni rikkumisega. Seetõttu tulebki kohtul hinnata ega viivistasu määramine tulenevalt selle sanktsioonilisest iseloomust ole 3 käsitletav riigi tuumikfunktsioonina, mille delegeerimine eraõiguslikule isikule on Riigikohtu lahendis nr 31-1-86-07 esitatud põhjendustega analoogsetel põhjustel välistatud. 6. Kaebuse esitaja leiab, et juhul kui viivistasu otsus tühine ei ole, tuleb see siiski selle õigusvastasuse tõttu tühistada. 6.1 Viivistasu määramine on võimalik üksnes parkimistasu maksmise kohustuse olemasolul parkimistasu mittemaksmise korral. Parkimistasu maksmine on kohustuslik aga ainult teatud Tallinna linna piirkondades mitte kogu Tallinna linnas. Viivistasu otsuse kohaselt on viivistasu otsus koostatud Pärnu mnt parklas, kuid pole märgitud täpset aadressi, kuhu oli pargitud sõiduk ja kas sellel kohal oli parkimistasu maksmine kohustuslik. Juhul kui viivistasu otsuse koostamise koht on ühtlasi koht, kuhu oli väidetavalt pargitud sõiduk, juhib kaebuse esitaja kohtu tähelepanu sellele, et Pärnu mnt on ca 15 km pikk ja selle ääres on palju parklaid. Pärnu mnt asub ainult osaliselt Tallinna kesklinna tasulise parkimise alal, seejuures on ilmselt ka Tallinna kesklinna tasulise parkimise alal parklaid, mis ei asu Tallinna linnale kuuluval maal ega ole seetõttu tasulised või ei saa nende puhul rakendada parkimistasu. Puuduvad seega tõendid, et sõiduk oleks olnud pargitud tasulise parkimise alale. Eeltoodud põhjustel ei selgu viivistasu otsusest viivistasu määramise oluline asjaolu, mistõttu on viivistasu otsus õigusvastane ja tuleb tühistada. 6.2 Viivistasu otsus on õigusvastane ka sellel põhjusel, et kaebuse esitaja oli hübriidmootoriga sõiduki kasutajana Tallinna kesklinna tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmisest vabastatud, talle oli väljastatud vastav maksuvabastust tõendav parkimisluba ja see parkimisluba oli nõuetekohaselt sõiduki armatuurlauale asetatud. Käesoleval juhul on parkimisjärelevalve ametnik parkimisluba ka ise fotografeerinud. Seega puudus alus

§-i 50² alusel viivistasu määramiseks, mistõttu on kaevatud otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et hübriidmootoriga sõidukite, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel on vähem kui 125 grammi kilomeetri kohta, juhid on vabastatud parkimistasu maksmisest kogu Tallinna kesklinna avalikul parkimisalal. Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ määratletakse parkimistasu maksmisest vabastuse ulatusena kogu Tallinna kesklinna avalik tasuline parkimisala ilma igasuguste piiranguteta. Seega on välistatud üksnes Pirita tasulise parkimise ala, mis kesklinna tasulise parkimise alasse ei kuulu. Mõiste „kesklinna avaliku tasulise parkimise ala“ on avatud määruse §-s 5.1, kus defineeritakse kesklinna avaliku tasulise parkimisala selle välispiiri kaudu, s.o kindlaks on määratud tasulise parkimisala väline piir. Kõik, mis jääb selle piiri sisse, kuulub Tallinna kesklinna tasulise parkimisala sisse. Sealjuures ei ole südalinna ja vanalinna tasulise parkimise tsoonid eraldiseisvad parkimisalad, vaid nähtuvalt määruse §-st 5.2 asuvad need kaks tsooni kesklinna avalikus tasulises parkimisalas. Tegemist on kõrgendatud maksumääraga tsoonidega, mitte eraldiseisvate parkimisaladega. Eraldi parkimisalaks loetakse näiteks Pirita tasuline parkimisala. Kaebuse esitajale väljastatud parkimisluba nr 9003 mingeid piiranguid ei sisalda. Parkimisloa pöördel oleva teabe kohaselt annab soodusluba õiguse parkida sõidukit loal näidatud tasulisel parkimisalal. Loal on parkimisalaks aga märgitud „Kesklinn“. Kooskõlas määruse § 7.2.3 tuleb kesklinna all mõista seega kesklinna tasulise parkimise ala tervikuna. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja AS Ühisteenused kaebusega ei nõustu (tl 60–68) ja vaidleb sellele vastu järgmistel põhjustel. 8.1 Viivistasu otsuse nr 0036003069 koostamise tingis 11.03.2009 asjaolu, et mootorsõiduk TOYOTA registreerimismärgiga XXX XXX oli kell 10:08 pargitud Tallinna linna avalikul tasulisel parkimisalal Pärnu mnt 4 kõrval asuvas Valli parklas (vanalinna tsoonis) ja selle eest ei olnud ettenähtud korras tasutud parkimistasu. Mootorsõidukile oli paigaldatud soodusluba, mis andis õiguse parkida tasuta parkimise tsoonis „Kesklinn“. Kuna mootorsõiduk oli aga pargitud Tallinna linna avalikul tasulisel parkimisalal vanalinna tasulises parkimise tsoonis ja tema eest ei olnud ettenähtud korras parkimistasu tasutud, koostati mootorsõiduki osas viivistasu otsus. Selline regulatsioon tuleneb Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ lisa punktist 8.3.3 ning selle kohta oli ka parkimisloale tehtud märge „Kesklinn“. 4 8.2 Vaidlustatud viivistasu otsusest nähtub, et viivistasu määrajaks on AS Ühisteenused. Kuna see asjaolu on viivistasu otsusest tuvastatav, siis ei saa viivistasu otsus olla tühine. 8.3 Samuti ei ole kaevatud viivistasu otsus tühine sellepärast, et selle on koostanud eraõiguslik juriidiline isik AS Ühisteenused. AS Ühisteenused tegutses viivistasu määramisel Tallinna linnaga sõlmitud halduslepingu alusel. Sellise halduslepingu sõlmimise võimalus nähakse otseselt ette

§ 501lõikes 3.

Avaliku võimu ülesanded on käesoleval juhul antud Tallinna linna poolt AS-le Ühisteenused üle seaduse alusel. 8.4 Asjakohatud on kaebuse esitaja viited põhiseadusele ning nendele rajatud väide, justkui oleks viivistasu määramise delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule lubamatu. Viivistasu määramine on delegeeritud eraõiguslikule isikule seaduse alusel ja seaduses ettenähtud korras. Viivistasu määramise menetlus toimub samuti seaduse alusel. Viivistasu määramise näol ei ole tegemist isiku põhiõigustesse ülemääraselt intensiivselt sekkuva riivega. Kaebuse esitaja on siinkohal viidanud põhjendamatult PS-i erinevatele sätetele, muuhulgas PS §-dele 3, 13, 14, 31, 113, 154 ja

1. Kaebuse esitaja viited nendele PSi sätetele on umbmäärased ja paljuski piirduvad üksnes väitega võimaliku vastuolu kohta, seda lähemalt selgitamata. 8.5 Põhjendamatu on kaebaja väide, et kuna kohaliku maksu määramine on kohaliku omavalitsuse pädevuses ja selle eesmärgiks on kohaliku omavalitsuse põhifunktsioonide rahastamine, siis ei ole sellise funktsiooni delegeerimine eraõiguslikule isikule mõeldav. Asjaolu, et määratud viivistasude arvel finantseeritakse kohaliku omavalitsuse põhifunktsioone, ei välista iseenesest seda, et rahastamine toimub seaduse alusel selleks volitatud eraõigusliku isiku poolt määratud viivistasude arvel. 8.6 Samuti oleks põhjendamatu väita, et viivistasu määramine võib olla käsitletav riigi tuumikfunktsioonina. Riigikohtu üldkogu on kohtuotsuses nr 3-1-1-86-07 asunud seisukohale, et riigi tuumikfunktsiooniks on süüteomenetlus kui isiku põhiõigusi kõige intensiivsemalt riivav menetlus. Samas lahendis on Riigikohus expressis verbis asunud seisukohale, et riigi tuumikfunktsiooniks ongi üksnes süüteomenetlus ja avaliku võimu delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule muudel juhtudel on lubatav. Asjaolu, et viivistasu määramisest tuleneb kohustatud isikule nõue tasuda viivistasu, ei muuda viivistasu määramist veel riigi tuumikfunktsiooniks. Igasuguse halduse tegevusega, välja arvatud hüvehaldus, võib kaasneda isikule mingisuguste kohustuste panemine. 8.7 Asjakohatud on ka kaebaja väited, justkui ei oleks AS Ühisteenused võimeline läbi viima viivistasu määramisel ausat ja erapooletut menetlust. Viivistasu määramise menetluse näol on tegemist seotud halduse toiminguga, mitte aga diskretsiooniotsusega. Kaebuse esitaja väited AS-i Ühisteenused töötajate võimaliku erapoolikuse kohta on paljasõnalised ja oletuslikud. Maksukohuslased ei ole pandud oluliselt halvemasse olukorda seeläbi, et menetlust viib läbi AS Ühisteenused töötaja. 8.8 Ehkki viivistasu otsusele on tõepoolest märgitud viivistasu otsuse koostamise kohana „Pärnu mnt“, on käesoleval juhul siiski tuvastatav, et kaebaja parkis oma mootorsõiduki Pärnu mnt 4 juures asuvas Valli parklas, mis asub vanalinna parkimise tsoonis. See asjaolu on tuvastatav kohtule eelnevalt juba esitatud sündmuskohal tehtud fotode alusel. Samuti on R.R halduskohtule esitatud kaebusest näha, et ta teadis, kuhu mootorsõiduk oli pargitud. 8.9 AS Ühisteenused ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja nõuet tuvastada tema parkimisõiguse ulatus, kuivõrd see on juba kindlaks määratud kaebuse esitajale väljastatud parkimisloal ning seetõttu puudub vajadus seda kohtumenetluses teha.
2. Vastustaja palub kaebus täies ulatuses rahuldamata jätta. TALLINNA TRANSPORDIAMETI SEISUKOHT
3. Tallinna Transpordiamet leiab, et kaebuse esitajale koostatud viivistasu otsus on koostatud õiguspäraselt ning palub kaebuse rahuldamata jätta (tl 83–84). Tallinna Transpordiamet põhjendab oma seisukohti järgnevaga. 5 10.1

§ 50

¹ lg 2 punktide 1 ja 3 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega tasulise parkimise ala ning parkimissoodustused ja -vabastused. Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ on kehtestatud parkimisala. Märgitud määruses on kehtestatud kolm erinevat parkimisala, so punkti 5.1 kohaselt kesklinna avalik tasuline parkimisala; punkti 5.2.1 kohaselt kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuv vanalinna valveta tasulise parkimise tsoon ja punkti 5.2.2 kohaselt kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulise parkimise tsoon. Määruse punktidega 6.1, 6.2 ja 6.3 kehtestatakse kõigile eelnimetatud kolmele erinevale alale ka erinevad hinnad. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2005 määrusega nr 36 täiendati Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrust nr 9 punktiga 7.2.3 sõnastuses: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud hübriidmootoriga sõidukid (osaliselt või täielikult elektrimootorite jõul liikuvad sõidukid)“. Tallinna Linnavolikogu andis selle täiendusega parkimistasu maksuvabastuse hübriidsõidukitele. Sellega seoses anti kaebuse esitajale parkimisluba märkega „Tallinnas“ ning see andis parkimistasu maksuvabastuse kõikidel Tallinna avaliku valveta tasulise parkimise aladel. Tallinna Linnavolikogu 21.06.2007 määrusega nr 23 vähendati 2003.aasta määruse nr 9 punktiga 7.2.3 antud maksuvabastuse mahtu hübriidsõidukitele selliselt, et maksuvabastus jäi kehtima üksnes kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal ja seda vaid hübriidsõidukite osas, mille süsinikdioksiidi CO2 emissioon on alla 125 grammi kilomeetri kohta. Seoses sellega väljastati ka järgnev luba kaebuse esitajale märkega „Kesklinnas“ ning õigusega parkida parkimistasu maksmata Tallinna kesklinna avalikul tasulisel valveta parkimisalal. Kaebuse esitajale selgitati korra muutumist parkimisloa väljastamisel, mistõttu oli kaebuse esitaja teadlik, et maksuvabastus antud kohta parkimisel ei kohaldu. 10.2 Parkimistasu on kehtestatud kooskõlas kehtiva õigusega ning kontrolli funktsioon on delegeeritud eraõiguslikule juriidilisele isikule kooskõlas põhiseadusega, kuivõrd viivistasu näol ei ole tegemist karistusliku sanktsiooniga. KOHTU PÕHJENDUSED 11. Kohus, hinnanud kõiki menetlusosaliste esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus tuleb

§ 501

lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotluse osas ja AS Ühisteenused 11.03.2009 viivistasu otsuse nr 0036003069 tühisuse tuvastamise taotluse osas rahuldamata jätta ning kaebus tuleb rahuldada alternatiivse taotluse osas: tühistada AS Ühisteenused 11.03.2009 viivistasu otsus nr

1. Samuti tuleb kaebus rahuldada kaebuse esitaja teise nõude osas: tuvastada R.R-ile sõiduauto Toyota Prius, registreerimismärgiga XXXXXX juhina antud parkimistasu maksmisest vabastuse ulatus Tallinna linnas. Kohtu põhjendused on järgmised.
2. Kaebuse esitaja möönis kohtuistungil, et viivistasu otsuse nr 0036003069 koostamise ajal 11.03.2009 kell 10:08 võis tema sõiduauto Toyota Prius, registreerimismärgiga XXXXXX olla pargitud Pärnu maanteel kaupluse Laste Maailm juures (tl 117), mis asub kohtule teadaolevalt Tallinnas Pärnu mnt 4 kõrval aadressil Pärnu mnt
3. Ka vastustaja esitatud fotodelt nähtuvalt asuvad sõiduauto Toyota Prius, registreerimismärgiga XXXXXX parkimiskohast üle tänava Tallinnas Pärnu mnt 5 asuv Eesti Draamateater (nähtav http://kaart.tallinn.ee/Tallinn/Show?REQUEST=Main&lang=est) ja Tallinnas Pärnu mnt 7 asuv Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kohtuhoone (tl 39-40). Seega puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et kaebuse esitaja sõiduk oli viivistasu otsuse tegemise hetkel pargitud Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ lisa punktis 5.2.1 sätestatud kesklinna avalikus tasulises parkimisalas asuvas vanalinna valveta tasulise parkimise tsoonis. Kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et ta ei vaidlusta asjaolu, et J.A on AS Ühisteenused töötaja (tl 117). Seega puudub vaidlus selle üle, et 11.03.2009 koostas AS-i Ühisteenused parkimisjärelevalve ametnik J.A parkimisnõuete rikkumise eest sõiduautole Toyota registreerimismärgiga XXX XXX viivistasu otsuse nr
4. Samuti puudub vaidlus selles, et sõiduk Toyota Prius numbrimärgiga XXX XXX on hübriidmootoriga sõiduk, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel ei ületa 125 grammi kilomeetri kohta ning et kaebuse esitajale on 17.12.2008 Tallinna Transpordiameti poolt väljastatud parkimise soodusluba nr 9003 kehtivusega kuni 31.12.2009 (tl 18, 49 pöördel), millele on märgitud: „Lubatud parkida tasulisel valveta parkimiskohal kesklinnas“ ja see parkimisluba oli viivistasu otsuse koostamise ajal paigaldatud nii, et väljastpoolt sõidukit on võimalik 6 tuvastada soodusloa kehtivust. Viimane on nähtav ka kaebuse esitaja ja vastustaja esitatud fotodelt (tl 1617; 41). Pooled vaidlevad selle üle, kas koostatud viivistasu otsus on tehtud õiguspäraselt ning kas kaebuse esitajal on soodusloast tulenev õigus kõrgendatud maksumääraga südalinna ja vanalinna parkimistsoonis tasuta parkida. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas kohalik omavalitsus võib parkimistasu maksmata jätmise eest viivistasu määramise delegeerida eraõiguslikule isikule, käesoleval juhul AS-le Ühisteenused.
5. Esmalt analüüsib kohus, kas kaevatava viivistasu otsuse näol on tegemist tühise haldusaktiga. Kaebuse esitaja leiab, et viivistasu otsuse tühisuse aluseks on nii asjaolu, et sellest ei selgu seda andnud haldusorgan (HMS § 63 lg 2 p 1) kui ka see, et delegatsiooninorm, mille alusel AS Ühisteenused haldusakti andis, on põhiseadusega vastuolus. Delegatsiooninormi põhiseadusevastasuse korral ei omanud AS Ühisteenused pädevust haldusakti andmiseks, mis muudab ühtlasi viivistasu otsuse HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühiseks. HMS § 63 lg 1 kohaselt on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 1 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan ja punkti 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. 13.1

§ 502

lg 4 punktide 1, 2 ja 3 kohaselt märgitakse viivistasu otsusesse otsuse koostanud ametiisiku ees- ja perekonnanimi ning ametinimetus; selle asutuse nimetus, kelle nimel otsus tehakse, ja kontaktandmed ning eraõigusliku juriidilise isiku nimi ja kontaktandmed, kui otsuse on teinud tema. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud viivistasuotsuse kolmandal eksemplaril (tl 15) üheselt arusaadavalt märgitud, et viivistasu otsuse on koostanud parkimisjärelevalve ametnik J.A, et asutus, kelle nimel otsus tehakse, on Tallinna Transpordiamet ning on märgitud ka Tallinna Transpordiameti kontaktandmed, samuti on märgitud parkimisjärelevalvet teostanud eraõigusliku juriidilise isiku nimi: AS Ühisteenused ja tema kontaktandmed. Seega vastab viivistasu otsus

§ 502

lg 4 punktide 1, 2 ja 3 nõuetele ja viivistasu otsusest nähtub üheselt, et parkimisjärelevalve teostajaks on AS Ühisteenused ning viivistasu otsuse koostas parkimisjärelevalvet teostanud ametiisik J.A. Seega ei esine HMS § 63 lg 2 p 1 sätestatud haldusakti tühisuse alust. 13.2 Vastavalt

§ 50

1 lg-le 3 kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted. Käesoleval juhul on Tallinna linn parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning viivistasu määramise 22.03.2006 halduslepinguga (tl 85- 92) ning Tallinna Linnavalitsuse 29.11.2006 korralduse nr 2417-k alusel ettevõtte osa ülemineku lepinguga (tl 94, 99-100) üle andnud AS-le Ühisteenused. Kuivõrd kohalik omavalitsus on viivistasu määramise halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule, antud juhul AS-le Ühisteenused üle andnud, osales AS Ühisteenused menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu laienesid liiklusseaduses sisalduvad ametiisiku kohta käivad sätted AS-i Ühisteenused töötajale J.A-le. 13.3 Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna linn ei saa viivistasu määramise õigust AS-ile Ühisteenused üle anda, kuna

-i § 50¹ lg 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see võimaldab kohalikul omavalitsusel halduslepingu alusel

§-s 50² sätestatud viivistasu määramist eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda. Kohus kaebuse esitajaga ei nõustu. Põhiseaduse § 3 lg 1 järgi, mis kehtestab üldise seaduslikkuse nõude, teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 154 lg 1 järgi otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Põhiseaduse § 157 teise lause kohaselt on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 5 sätestab, et kohalikud maksud on: 3) müügimaks; 4) paadimaks; 5) reklaamimaks; 6) teede ja tänavate sulgemise maks; 7) mootorsõidukimaks; 8) loomapidamismaks; 9) lõbustusmaks; 10) parkimistasu. Seega sätestab KoMS § 5 punkt 10 parkimistasu kohaliku maksuna. KoMS § 141 lg 2 kohaselt toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras. Parkimistasu suhtes 7 kohaldatakse maksukorralduse seadust liiklusseaduses sätestatud ulatuses.

§ 50

lg 5 teise lause järgi korraldatakse tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil

§-des 501-503 sätestatu kohaselt.

§ 501

lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus kehtestada oma territooriumil tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määra või diferentseeritud määrad, parkimistasusoodustused ja -vabastused. Eeltoodu on Tallinnas kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“.

§ 50

2 lg 1 sätestab, et parkimisjärelevalve ametiisik teeb viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus), kui parkimistasu on maksmata, tasutud parkimisaega on ületatud, tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva seaduse § 501 lõikes 41 sätestatule. Seega kuulub viivistasu tasumisele juhul, kui isik ei täida parkimistasu maksmise kohustust. Eeltoodust tulenevalt ei ole viivistasu näol tegemist kohaliku maksuga vaid tegemist on ühekordse rahalise kohustusega. 13.4 Viivistasu määr on sätestatud liiklusseaduses.

§ 502lg 6 kohaselt viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas.

Viivistasu täpsustatud määra, sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad, kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu. Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 lisa punkti 9.6 kohaselt on viivistasu määr käesolevas määruses punktides 9.1.1 (parkimistasu on maksmata), 9.1.2 (tasutud parkimisaega on ületatud), 9.1.3 (tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud) ja 9.1.4 (tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva määruse punktis 4.4 sätestatule) nimetatud juhtudel on 480 krooni ööpäevas. Viivistasu määr punktis 9.1.5 (mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaega on ületatud) toodud juhul on 240 krooni ööpäevas. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud AS-i Ühisteenused 11.03.2009 viivistasu otsusega nr 0036003069 on määratud tasumisele 480 krooni, seega ei ole ületatud

§ 502

lõikes 6 ja Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 lisa punktis 9.6 sätestatud viivistasu määra. 13.5 Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-1-1-86-07 avalik-õiguslike ülesannete delegeerimise põhiseaduspärasust arutanud. Nimetatud asjas oli põhiküsimus selles, kas eraõiguslikule isikule saab delegeerida väärteotrahvi määramise õigust. Riigikohtu üldkogu leidis 16.05.2008 kohtuotsuses nr 3-1-186-07, et nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi, so karistusvõimu, teostamist ja tulenevalt PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-24-07 punktis 14 leidnud, et viivistasu näol ei ole formaalselt ega ka materiaalselt tegemist karistusega, mistõttu ei kuulu siin kohaldamisele karistusõiguse põhimõtted. Riigikohtu üldkogu leidis 16.05.2008 kohtuotsuses nr 3-1-1-86-07 punktis 20, et halduslepinguga on täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid põhimõtteliselt lubatav delegeerida. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning

§-s 502 sätestatud viivistasu määramise näol ongi tegemist haldusfunktsiooni teostamisega. Lisaks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-4-01 18.11.2004 kohtuotsuse punktis 23 leidnud et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, ning et arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus,

§ 50

¹ lg 3 ei ole põhiseadusega vastuolus osas, milles see võimaldab kohalikul omavalitsusel halduslepingu alusel

§-s 50² sätestatud viivistasu määramist eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda, seega ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Eeltoodut arvestades ei ole kaevatud viivistasu otsus tühine ka HMS § 63 lg 2 punktis 3 sätestatud alusel.

1. Kohtul tuleb aga hinnata viivistasu otsuse õiguspärasust tulenevalt kaebuse esitaja alternatiivsest nõudest: tühistada haldusakt selle õigusvastasuse tõttu. 14.1 Tallinna linnas on parkimisse puutuv reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määrusega nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“. Märgitud määruse lisa punkti 5.1 kohaselt on kesklinna avalik tasuline parkimisala piiritletud Tallinna lahe - Kalasadama tänava - Põhja puiestee - Kotzebue tänava - Kopli tänava - Telliskivi tänava - raudtee (paralleelselt Tehnika tänavaga ja kuni Filtri teeni) - Filtri tee - Odra 8 tänava - Türnpu tänava - Vilmsi tänava - Gonsiori tänava - Roheline Aas tänava - Poska tänava - Narva maantee - Bensiini tänava ja Tallinna lahega. Määruse lisa punkti 5.2 kohaselt asub kesklinna avalikus tasulises parkimisalas vanalinna valveta tasulise parkimise tsoon, mis on piiritletud Toompuiestee – Kaarli puiestee- Vabaduse väljaku – Pärnu maantee – Viru väljaku – Mere puiestee ja Rannamäe teega (p 5.2.1) ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulise parkimise tsoon (südalinn) ), mis on piiritletud Vabaduse väljaku – Roosikrantsi tänava – Pärnu maantee – Sakala tänava – Kentmanni tänava – Liivalaia tänava – Pronksi tänava – Narva maantee ja Pärnu maanteega (p 5.2.2) Nimetatud sätetest saab järeldada, et kesklinna avalik tasulise parkimise ala hõlmab ka vanalinna valveta tasulise parkimise tsooni ja kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulise parkimise tsooni ehk südalinna tsooni. Kohtu sellist järeldust kinnitab ka määruse nr 9 lisa punkt 8, mis sätestab maksusoodustused Tallinna elanikele (kelle elukoht taotluse esitamisel asub rahvastikuregistri andmetel Tallinna avaliku tasulise parkimisala piires) ja neile sooduslubade andmise. Nii antakse punkti 8.3.3 kohaselt elanikele soodusluba märkega „lubatud parkimine Kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal, v.a vanalinna tasulise parkimise tsoon“. 14.2 Määruse nr 9 lisa punktiga 7 kehtestatakse parkimistasust maksuvabastused. Punkti 7.2.3 kohaselt on kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasust vabastatud juhid selliste hübriidmootoriga (osaliselt või täielikult elektri jõul töötav) sõidukite parkimisel, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta. Punkti 7.3 kohaselt tuleb maksuvabastuse saamiseks esitada taotlus transpordiametile ja punkti 7.4 kohaselt tõendab õigust soodustusele transpordiameti parkimise soodusluba või parkimisjärelevalve ametiisiku saadud kinnitus elektroonilise soodusloa olemasolu kohta. Seega eeltoodud sätetest tulenevalt ainult hübriidmootoriga auto omamisest või vastutavaks kasutajaks olemisest ei teki Tallinna kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasust maksuvabastust. Maksuvabastust tuleb taotleda ja maksuvabastust tõendab soodusluba. 14.3 Transpordiameti 17.12.2008 väljastatud (tl 49 pöördel) soodusloa nr 9003 (tl 18-19) esiküljel on märgitud, et soodusloaga on lubatud autol reg.märkega XXXXXX parkida tasulisel valveta parkimiskohal kesklinnas ning tagaküljel on selgitavalt märgitud, et soodusluba annab õiguse sõidukil tasuta parkida loal näidatud tasulisel parkimisalal. Soodusloal ei ole välistatud vanalinna valveta tasulise parkimise tsooni ega kõrgendatud maksumääraga kesklinna valveta tasulise parkimise tsooni ehk südalinna tsooni. Seega saab soodusloast järeldada, et loa esiküljel märgitud „Kesklinn“ hõlmab ka neid tsoone. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebuse esitajal on Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 lisa punktidest 5.1 ja 5.2 ning soodusloast nr 9003 tulenevalt õigus parkimistasu maksmata parkida sõiduauto Toyota Prius registreerimismärgiga XXXXXX kogu Tallinna kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal kuni 31.12.
2. Seega ei olnud kaebuse esitajal kesklinna avaliku tasulise parkimisalaga hõlmatud vanalinna valveta tasulise parkimise tsoonis 11.03.2009 parkimisel parkimistasu maksmise kohustust, mistõttu kaevatud AS-i Ühisteenused 11.03.2009 viivistasu otsus nr 0036003069 on õigusvastane ja tuleb tühistada.
3. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kantud menetluskulud, milleks on riigilõiv 250 krooni (tl 20). Aili Maasik Kohtunik 9