← Eesti

3-07-889/12

3-07-889 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2008 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-07-889 Haldusasi Oü M kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 30.03.2007 maksuotsus nr 12-5/94; - välja mõista vastustajalt kaebaja poolt kantud kohtukulud. Asja läbivaatamise kuupäev
  2. november 2008 Menetlusosalised Kaebaja OÜ M esindajad juhatuse liige M. R ja vandeadvokaat Helmut Pikmets Vastustaja MTA Lääne maksu- ja tolliameti esindaja Aiki Meister. RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1: Rahuldada osaliselt Oü M kaebus. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 30.03.2007 maksuotsus nr 12-5/94 osas, millega kohustati kaebajat tasuma erisoodustustelt arvestatud tulumaksu 491 892 krooni ja sotsiaalmaksu 624 324 krooni. Välja mõista Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuselt (asuk Õhtu põik 5, Pärnu 80092) 56 019 (viiskümmend kuus tuhat üheksateist) krooni ja 52 senti Oü M (reg nr… asuk. ..) kasuks asjas kantud kohtukulude katteks. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 27 novembril
  3. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, tuleb teha hiljemalt tähtaja viimasel päeval. 1 3-07-889 ASJAOLUD 30.03.2007 Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 30.03.2007 maksuotsusega nr 12-5/94 on määratud OÜ-le M tasumiseks erinevaid makse kogusummas 1 140 701 krooni (tl 29). 30.04.2007 postitas OÜ M kohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse maksuotsusele nr 12-5/94 (tl 3). 09.04.2007 määrusega on lahendatud kaebuses esitatud esialgse õiguskaitse taotlus (tl 3940). 08.06.2007 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 44-50). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja hinnangul ei ole kaevatava maksuotsuse järeldused seaduslikud. Kuna maksuotsuse järeldused on omavahel vastuolus, lisaks revisjoniakti vastuoludele, on maksuotsus motiveerimata. Kaebaja on seisukohal, et puuudub õiguslik alus täiendavaks maksu määramiseks. Kaebaja omandas M. R´iga sõlmitud lepingu alusel kinnistu selleks, et arendada majutus- ja turismitegevust. Kuna antud eesmärgi täitmine ei osutunud mõistlikuks tagastas kaebaja kinnistu selle eelnevale omanikule. Kinnistu hinna suuruse märkimine ei olnud oluline, sest kinnistu anti üle M. R´ile kuuluvale osaühingule. Kinnistu tagastamisel oli oluline, et kaebaja poolt tehtud kulutused oleksid osaniku poolt hüvitatud, mille lepingus märgitud hind tagas. Maksuhaldur on kaebaja esindaja ütlused ja eriarvamuses toodud selgitused jätnud tähelepanuta ning maksuhaldur ei ole motiveerinud oma järeldusi antud tehingu osas. S jahilossi võõrandamist M R´ile oleks tulnud käsitleda osanikule tehtud kasumijaotusena. 2 Kuigi kaebaja lepingulises kasutuses oli kinnistul asuvast ehitisest üksnes 12 m ruum, ei tähenda see seda, et muid ruume kaebajal ei lubatud kasutada.Valvekulud ja nendega seonduvad kulud olid vajalikud üksnes kaebajale. Remondikulud olid vajalikud üksnes kaebaja kasutuses oleva ruumi tarbeks. Lisaks kattis kinnistu eest saadav raha summa kaebaja poolt enne M. R´ile kinnistu tagastamist tehtud kulutused. Antud kulutusi ei tehtud M. R´i ega kellegi teise huvides ning kulutused olid seotud vara kasutamisega, mis ei suurendanud vara väärtust. Kaebaja kinnitusel maksti L. A´ile lähetusrahasid, sest tegemist oli töösuhtega, mitte tööettvõttelepinug alusel tekkinud suhtega. OÜ Bi 31.08.2003 arve nr 65 on kajastatud ekslikult
  4. aasta augustikuu ja septembrikuu deklaratsioonides ning selles osa esitas kaebaja
  5. aasta septembrikuu deklaratsiooni paranduse. Kuigi parandusdeklaratsioonis võis esineda viga, oli taolises olukorras maksuotsuse koostamine õigusvastane, vaid maksuhaldril tuli anda kaebajale aega puuduste kõrvaldamiseks. Maksuhaldur oleks pidanud aktsepteerima kaebaja deklaratsiooni muudatusi sõiduki kasutusvaldusesse andmise osas OÜ-le Z, mitte täiendavat maksu määrama. Kaebaja hinnangul on maksusumma määratud peale maksusumma määramiseks sätestatud
  6. aastase aegumistähtaja möödumist. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja väidetel ei muuda kaebaja selgitused selle kohta, et tegemist oli S kinnistu tagastamisega selle endisele omanikule asjaolu, et kinnistu võõrandmine osaühingu juhtatuse liikmele toimus alla turuhinna. Seetõttu on tegemist kinnistu turuhinnast odavama hinnaga võõrandmisega juriidilise isiku töötajale. M. R oli kaebaja osaühingu ainus omanik ja juhatuse liige. Kasumi dividendidena jaotamiseks pidi äriühing tegema vastava otsuse, mis omakorda eeldas, et majandustegevuses oli tekkinud kasum. Osaühingul oli aga majandusaruannete kohaselt vaidlusalusel ajavahemikul üle 1, 5 miljoni suurune kahjum, millelt dividendide maksmine ei ole võimalik. Seetõttu ei saa S jahilossi võõrandamist M R´ile käsitleda osanikule tehtud kasumijaotusena. 2 3-07-889 Maksuhaldur on maksuotsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et äriühing kasutas lisaks lepingus märgitud ruumile selle ruumi kasutamiseks ka teenidavaid ruume ning hinnates üüritava pinna suhet kogu ehitisega, luges maksuhaldur põhjendatuks kulutusi, mis on kaebaja poolt tehtud 11,6% ulatuses kogu hoonest ja ettevõtlusega seotud valve- ja elektrikulutusi. Kaebaja ei ole selgitanud, mil viisil on valvekulutused kantud üksnes osaühingu huvides. Kaebaja raamatupidamises kajastatud remondikulud ei saa olla tehtud remonditava ruumi tarbeks. Antud remonditööd olid hindamisakti kohaselt tehtud kinnistu M. R´ile võõrandamise ajaks. Seetõttu puuduvad põhjused ja selgitused selle kohta, et antud kulutused olid vajalikud äriühingu ettevõtluseks. Kaebaja väited kokkuleppe sõlmimise kohta enne hoone võõrandamist, ei ole asjas tõendatud. Remondi tegemine muudele kinnistu osadele, ei olnud seotud kaebaja ettevõtlusega. Maksuhaldur ei saa muuta äriühingu majandustulemusi, vaid saab tuvastada üksnes maksustamise objekti. Seetõttu ei saa maksuhaldur vähendada osaühingu arvestuslikku kasumit hilisemalt makstud tööde arvelt. Maksumenetluses ei ole leidnud tõendamist kaebja väited selle kohta, et M. R´i poolt äriühingule kantud summad oleks kandnud kõik äriühingu poolt kinnistule tehtud ja tehtavad kulud. Maksukohustuslane peab tõendama, et maks on määratud valesti. Seetõttu on ainetud kaebaja etteheited maksuhaldurile selles osas, et maksuhaldur ei ole esitanud tõendeid maksuotsuses toodud järelduste kinnitamiseks. Maksuhaldur on hinnanud kaebaja väidet paljasõnaliseks. Maksuotsuses on hinnatud kaebaja poolt toodud asjaolusid ning esitatud tõendeid. Vaidlust ei ole selles osas, et S kuulus
  7. aastal M. R´ile. Puudub ka vaidlus selles osas, et maksuotsuse p 2.2.
  8. loetletud kulutused on tehtud matkamaja kinnistule kaebaja poolt. Isik võib tulu saada ka kulutusi tegemata jättes või lastes kulutuste eest tasuda kolmandal isikul. Antud juhul on M R saanud tulu kaebaja poolt M. R´i kohustuse täitmisega. Seega on tegemist erisoodustega, mis kuulub maksustamisele. Kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et L. A´iga oli sõlmitud tööleping. Osaühingu majandusaasta aruandes ei nimetata palgakulusid, töötaja puudumist kinnitab tegevusaruanne. Tööettevõtulepingu olemasolu on kinnitanud M. R oma kirjalikus seletuses. Vastustaja kinnitusel ei määratud maksuotsuses käibemaksu seoses OÜ Bi 31.08.2003 arvega nr
  9. Käibemaksu puudutav p 1.3 ei sisalda endas maksu määramist
  10. aasta augusti- või septembri eest. Sõiduauto kasutusvaldusse andmisega seoses parandas kaebaja deklaratsiooni vales maksustamisperiooodis. Kuna kaebaja teatas eriarvamuses, et ei kavatse käibe tekkimise aja järgi deklaratsiooni parandada, pidi maksuhaldur maksusumma juurde määrama. Kaebaja on maksusumma aegumisele viitamisel jätnud tähelepanuta juhud, mil maksusumma määramise aegumine peatub. Kaebaja suhtes toimus revisjon 28.10.2005 kuni 05.04.
  11. Maksuotsuses tuvastati, et kaebaja esitas valede andmetega käibedeklaratsioone. Revisjoni alustamise ajaks ei olnud nimetatud deklratsioonide esitamise tähtpäevast möödunud veel kolme aastat, mistõttu on ebaõige kaebaja väide selle kohta, et maksusumma määramise tähtaeg on möödunud. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
  12. Kaebaja postitas 30.04.2007 kaebuse vastustaja 30.03.2007 korraldusele. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebaja taotleb asjas tehtud otsuse tühistamist tervikuna. Maksuotsuse punktis 2 on käsitletud maksuotsuse tegemist tingivaid asjaolusid ja kogutud tõendeid. Otsuse punktis 2.
  13. on käsitletud kinnistu S ostu-müüki (tl 16); 3 3-07-889 p 2.2 pärast kinnistu müüki tehtud kulutusi; p 2.2.
  14. remondikulusid; p 2.2.2 tehnilise valve, elektrienergia ja pumba remondikulusid; p 2.3 töövõtulepingu alusel makstud päevarahasid; p 2.4 sõiduauto kasutusrendilepingut ja kasutusvalduse lepingut. Kaebuse p 2.3 on toodud vastuväited maksotsuse p 2.3 seoses L. A´ile makstud lähetuste päevarahade osas. Kaebaja kinnitusel oli tegemist töösuhtega, mida reguleerib töölepinguseadus. Maksuhalduri hinnangul oli poolte vahel sõlmitud töövõtuleping. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas OÜ M ja L. A´i vahel oli töösuhe või tsiviilõigusega reguleeritav muu õigussuhe. Tunnistaja L. A´i ja kaebaja esindaja ütluste kohaselt oli tunnistaja abiks OÜ M raamatupidamise korraldamisel. Palka ta abistamise eest ei saanud. Asjas kogutud tõendite kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline leping raamatupidamises vajalike tööde tegemiseks. Lepingu sõlmimine eeldab kõigis lepingu olulistes tingimustes kokkuleppele jõudmist. Tööleping on TLS § 1 järgi töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töölepingu olulised tingimused on sätestatud TLS §-s
  15. Töölepinguga tuleb pooltel kokkuleppida: töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg; töölepingu kestus ja alus; ameti- või kutsenimetus või kvalifikatsiooninõuded ja tööülesannete kirjeldus; töö tegemise koht või piirkond; palgatingimused; tööajanorm; töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestus, samuti alused lisapuhkuse andmiseks; töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad või nende tähtaegade määramise alused; viide kollektiivlepingu rakendatavuse kohta töölepingule. Maksumenetlusest ega kaebusest ei nähtu asjaolusid, nagu oleksid kaebaja ja L. A omavahelise lepingu sõlmimisel jätnud kokkuleppeliselt osa lepingutingimusi lahtiseks eesmärgiga määrata need kindlaks tulevikus. Maksumenetluses ega kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et OÜ M ja L. A´i vahel saavutati kokkulepe töölepingu sõlmimiseks TLS § 26 sätestatud olulistes tingimustes. Lähtus eeltoodust ei ole asjas leidnud tõendamist kaebaja väited töölepingu sõlmimise kohta L. A´iga. Eriarvamuses võtab kaebaja õigeks, et OÜ Bi arvelt oli sisendkäibemaks deklaratsioonides ebaõigesti kajastatud (tl 54). Kaebuse kohaselt on OÜ Bi 31.08.2003 arve nr 65 ekslikult kajastatud
  16. aasta augusti ja septembrikuu deklaratsioonides. Kaebaja esitas selles osas käibedeklaratsiooni paranduse. Kaebaja on seisukohal, et vaatamata võimaliku vea esinemisele parandusdeklaratsioonis, on sellises olukorras maksuotsuse tegemine õigusvastane. Maksuhalduri väidetel ei ole maksuotsuse koostamisel kaebajale juurde määratud käibemaksu seonduvalt OÜ Bi 31.08.2003 arvega nr 65 (tl 49). Maksuhalduri väiteid kinnitab maksuotsuse p 1.4 kinnitus selle kohta, et maksuhaldur nõustub
  17. aasta septembrikuu käibedeklaratsiooni parandustega (tl 15). Maksuotsuse tegemist tingivad faktilised asjaolud on toodud maksuotsuse p
  18. Viidatud punktis ei ole käsitletud OÜ Bi 31.08.2003 arvet nr
  19. Käibemaksu arvestamisel maksuotsuse p 3.1.1 kohaselt on ajavahemikul 01.11.2002 kuni 30.04.2004 arvestatud sisendkäibemaksu otsuse p 2.2 alap 2.2.
  20. toodud põhjal. Lähtudes eeltoodust on alusetud kaebaja väited selle kohta, et maksuotsusega on eelpool käsitletud arvelt arvestatud sisendkäibemaksu. 4 3-07-889 Sõiduauto kasutusrendilepingu ja kasutusvalduse lepingu osas märgib kaebaja eriarvamuses, et sõiduauto oli kahe äriühingu ühiskasutuses. Kuid
  21. aastal ei esitatud kaebajale õigeaegselt arveid ning arved esitati hiljem 29.06.2005 kokku 14 kuu kohta. Arve nr 9 käibemaksusumma 12 600 kajastati
  22. aasta juuni deklaratsioonis (tl 54-55). Maksuotsuse p 1 alp 5 märgib maksuhaldur, kuna kaebaja suhtes läbiviidud revisjon ei hõlmanud maksustamisperioodi
  23. juuni, puuduvad maksuhalduril kindlad andmed
  24. aasta juunikuu käibe kohta, siis maksuhaldur ei korrigeeri
  25. aasta juunikuu käibedeklaratsiooni ning märgib, et kaebajal on õigus topeltmaksustamise vältimiseks esitada
  26. aasta juunikuu käibedeklaratsiooni parandus (tl 15). Maksustatava käibe tekkimise aeg toob endaga kaasa käibemaksusumma arvutamise, deklareerimise ja tasumise kohustused. Maksuhaldur on käibe tekkimiseks lugenud KMS § 11 lg 1 p 1 alusel aja, mille kohaselt on käive tekkinud või teenus saadud päeval, mil teenus on osutatud (tl 15). Lähtudes MKS § 150 lg 1 lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja ei ole asjas esitanud põhistatud väited selle kohta, et maksuhalduri poolt on käibe tekkimise aega tuvastatud valesti. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud maksuhalduri väiteid selle kohta, et topeltmaksustamise vältimiseks on kaebajal õigus esitada
  27. aasta juunikuu käibedeklaratsiooni parandus. Lähtudes eeltoodust ei ole kaebaja ümberlükanud maksuotsuse p 2.4 tuvastatud asjaolusid. Kaebaja väidetel oli maksuotsuse tegemise ajaks maksusumma määramise kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Maksukorralduse seadus § 98 lg 1 alusel on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole esitatud seisukohti maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise kohta. Seega kuulub käesoleval juhul kohaldamisele aegumistähtaeg kolm aastat. Maksuotsusega tuvastati, et kaebaja esitas valede andmetega käibedeklaratsioone perioodil veebruar 2004 kuni detsember 2004 (tl 49 -50). Seega juhul, kui ei kuuluks kohaldamisele maksusumma määramise aegumise peatumine, oleks maksuotsuses hinnatud maksudeklaratsioonide osas möödunud käesoleva seaduse §-s 98 nimetatud aegumistähtaeg maksusumma määramiseks
  28. aasta vastaval kuul. MKS § 99 lg 1 p 3 alusel maksusumma määramise aegumine peatub alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani või kui revisjoni tulemusel ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, siis sellekohase kirjaliku teate kättetoimetamise päevani. Kaebaja poolt maksude arvestamise ja tasumise õigsust kontrolliti ajavahemikul 01.11.200231.12.
  29. Revisjon viidi läbi 04.10.2005 korralduse alusel. Revisjoniakt koostati 01.12.2006 ning maksuotsus toimetati kaebajale 05.04.
  30. Lähtudes MKS § 99 lg 2 lõpeb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul aegumine hiljemalt revisjoni lõppvestluse või viimaste revisjonitoimingute tegemise aasta
  31. detsembril, kui samal aastal möödub või on möödunud käesoleva seaduse §-s 98 nimetatud tähtaeg. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ning käsitletud sätetest ei olnud maksuotsuse koostamise ajaks möödunud maksusumma määramise aegumistähtaeg. 5 3-07-889 2 24.01.2004 üürilepingu järgi kasutas kaebaja kui üürnik Ss ruumi suurusega 12 m . Kaebaja väidetel olid maksuotsuses kirjeldatud remondi-, valve ja kommunikatsioonikulutused kantud eelkõige ja ainult kaebaja jaoks (tl 5-6). Kaebaja ei ole vaidlustanud maksuhalduri väiteid selle kohta, et maksuhaldur on arvestanud kaebaja poolt üürilepingu alusel kasutatava ruumi osas muude hoone ruumide kasutamist proportsionaalselt kasutatava ruumi suurusele ülejäänud ehitise pinnast. Maksuotsuses on maksuhaldur märkinud, et maksumenetluses esitatud tõenditega ei ole leidnud tõendamist kaebaja eriarvamuses toodud väited selle kohta, et antud kulutused on tehtud ainult üüritud ruumide tarbeks. Kaebaja tugineb maksuotsuse p-de 2.2, 2.2.1, 2.2.2 vaidlustamisel üldsõnaliste asjaolude kirjeldamisega, kuid ei ole oma väited mingil moel põhistanud. Asjas ei ole esitatud kohtule ka tõendeid, mis kinnitaksid kaebuses toodud väiteid selle kohta, et pärast kinnistu müüki kaebaja poolt tehtud remondi, valve- ja kommunaalkulutused oli kantud ning vajalikud üksnes kaebaja jaoks, tema kasutuses oleva ruumi tarbeks. Antud juhul peab kohus vajalikuks viidata MKS § 150 lg 1, mille kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seega ei saa kaebaja eelpool toodud asjaolude vaidlustamisel tugineda väitele, et maksuhalduri väited on paljasõnalised ja tõendamata, vaid peab omalt poolt esitama tõendeid, mis kinnitaksid kaebuses toodud väiteid. Maksuhalduri väidete kohaselt on S võõrandamisel kaebaja poolt juhatuse liikmele tegemist kinnistu turuhinnast odavama hinnaga võõrandamisega juriidilise isiku töötajale TuMS § 48 lg 3 tähenduses, mis on tulumaksuga maksustamise aluseks TuMS § 48 lg 1 ja lg 4 p 7 alusel (tl 46). Tulumaksuseadus § 48 lg 1 kohaselt maksab tööandja tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt. Töötajaks paragrahvi lg 3 kohaselt on töölepingu alusel töötav isik, avalik teenistuja, juhtimis- või kontrollorgani liige samuti füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud. Käsitletud paragrahvi lg 4 alusel on erisoodustus igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Erisoodustus on muu hulgas viidatud lõike punkt 7 kohaselt: asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga. Seega kuulub tulumaksuga maksustamisele töötajale võimaldatud asja soodushinna ja turuhinna vahe. Käesolevas asjas on maksuhaldur määranud maksu lähtudes kaebaja poolt kinnistu ostuhinnast ja kinnistu turuhinnast selle müümisel. Asjas kogutud tõendite kohaselt ostis M. R
  32. aastal kinnistu S 550 000 krooniga ning müüs selle 06.02.2002 sõlmitud lepinguga kaebajale 550 000 krooni eest (tl 13). 24.11.2003 kinnisasjas hindamisakti alusel määrati kinnistu turuväärtuseks 2 500 000 krooni. Peale hindamisakti koostamist müüs kaebaja S 23.01.2004 tagasi M. R´ile hinnaga 1 100 000 ning kinnistule seati hüpoteek summas 2 295
  33. Maksumenetluses on tuvastatud kinnistu turuhind selle uuel võõrandamisel M. Ri´ile, kuid ei ole mingil moel tuvastatud/hinnatud kaebaja esindaja M. R´i väiteid selle kohta, et kinnistu turuhind selle võõrandamisel kaebajale oli kõrgem selle müügihinnast. Hinnates asjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, kaebaja esindaja vande all antud seletust, tunnistajate ütlusi ning kohtuistungil läbivaadatud CD-plaadil talletatud teavet, on kaebaja tõendanud oma väiteid selle kohta, et peale kinnistu soetamist M. R´i poolt
  34. aastal tehti kinnistul asuvasse ehitisse olulisi investeeringuid ning kinnistul mahukaid heakorra töid ( võeti 6 3-07-889 võsa maha, istutati suur hulk kuuski, korrastati hoonete ümbrus) enne selle müümist äriühingule
  35. aastal. M. R´i vande all antud seletuse, tunnistajate TA´i ja L. A´i ütluste kohaselt väärtustas kinnistut kõige rohkem töö ja investeeringud, mis tehti ajavahemikus 2000 kuni
  36. aasta. Peale
  37. aastat äriühingu poolt tehtud parendused ei olnud määravad ega olulised hoone väärtustamisel. M. R´i vande all antud seletuse kohaselt arvestati kinnistu müügihind
  38. aastal selliselt, et
  39. aasta ostuhinnale 550 000 kroonile arvestati juurde kinnistule osaühingu poolt tehtud parendused, mille tulemusel kujuneski kinnistu hinnaks 1 100 000 krooni. Kohtu hinnangul on põhjendamatu ja ebaõiglane seisukoht, et sõltumata konkreetsetest asjaoludest on õiguspärane arvestada maksu erisoodustuselt ulatuses, mis võtab arvesse üksnes 23.01.2004 kinnistu ostu/müügi hinna 1 100 000 krooni ja kinnistu turuväärtuse 2 500 000 krooni ning jätab arvestamata/hindamata asjas esitatud väited, mille kohaselt oli kinnistu turuväärtus 06.02.2002 äriühingu poolt kinnistu ostmisel oluliselt suurem 550 000 kroonist. Maksuotsuses ei ole tuvastatud asjaolusid, milles saaks järeldada, et M. R´i ja/või kaebaja eesmärk tehingute sõlmimisel oli maksudest kõrvalehoidumine. Lähtudes eeltoodust on maksuhaldur maksuotsuse p 2.1, 3.2.2.2, 3.2.2.3 alusel maksukohustuse määramisel jätnud väljaselgitamata maksustamiseks olulised asjaolud ning seetõttu on põhjendatud maksuotsuse tühistamine käsitletud punktide alusel määratud tulumaksu ja sotsiaalmaksu osas. Kuna vaidlustatud maksuotsusega ei hinnatud ega tuvastatud asjaolusid erisoodustuste hindamiseks osanikule tehtud kasumieraldistena ja asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et äriühingu omanik on võtnud vastu otsuse kasumi dividendidena jaotamiseks ning arvestades seda, et kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja väiteid osaühingu 2001-2002 (tl 46-47) majandusaasta tulemuste osas, ei anna kohus õiguslikku hinnangut menetlusosaliste väidetele S võõrandamise käsitlemiseks kasumieraldisena. Kaebaja taotleb asjas tema poolt kantud kohtukulude hüvitamist. Kaebaja on esitanud kohtule kohtukulude nimekirja ja kohtukulude tasumist kinnitavad tõendid kogusummas 57 250.40 krooni. Vastustaja hinnangul on kohtukulud liiga suured arvestades kaebuse mahukust. Hinnates kaebaja poolt esitatud kohtukulude aruandes kajastatud teenuse kirjeldust ja kogust, on kohtu hinnangul kaebaja poolt asjas kantud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Lähtudes HKMS § 92 lg 2 jagatakse kohtukulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Maksuotsusega on määratud kaebajale tasumiseks maksusummad kokku 1 140 701 krooni (tl 29). Maksuotsuse p 3.2.2.2 kohaselt on eelpool käsitletud kinnistu osas tehtud tehingute alusel
  40. aasta veebruari kuu eest arvestatud erisoodustustelt tulumaksu 491 892 krooni (tl 26) ning p 3.3.2 alusel on arvestatud erisoodustustelt sotsiaalmaksu 624 324 krooni (tl 27), kogusummas 1 116 216 krooni, mis moodustab vaidlustatud summast 97,85 %. Seega kuulub rahuldamisele kaebaja taotlus kohtukulude hüvitamiseks summas 56 019.52 krooni. Annika Vendik Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.