KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1170 Haldusasi K.K.-V. kaebus Rae Vallavali

) § 23 lg-ga

1. Taotluse menetlemise ajal ei ole vastustaja kordagi teatanud sisulistest puudustest ehitusprojektis. Kaebajale ja projekti koostanud arhitektile üllatuslikult keeldus haldusorgan ehitusloa andmisest 24.10.
2. Ka peale keeldumist ei ole haldusorgan astunud omapoolseid samme tekkinud olukorra lahendamiseks. Vastustaja nõue taotleda projekteerimistingimusi on õigusvastane. Ehitusprojekt vastab detailplaneeringule. Tegemist on kahekorruselise elamuga (keldrikorrus ei moodusta kolmandat korrust). Planeeringus ei sisaldu täpseid nõudeid katusekalde nurga kohta, kuid kaebaja elamu katusekalle on sarnane ümbruskonnas olevate hoonete omaga. Elamu kõrgus planeeritud maapinnast on 8,6 meetrit. Vastustaja tellitud ekspertiisiakt ei vasta majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.12.2002 määrusega nr 28 kehtestatud “Ehitise ekspertiisi tegemise korrale“. Viidatud määruse § 1 kohaselt on ehitise ekspertiis ehitise või selle osa vastavuse hindamine ehitisele ettenähtud nõuetele. Nähtuvalt ekspert Sepa koostatud dokumendist, on ekspert andnud arvamuse õiguslikes küsimustes ning hinnanud ehitustegevuse seaduslikkust. Samuti on ekspert ehitise ekspertiisi tegemise asemel teostanud ekspertiisi ehitusprojektile. Sealjuures ei ole ekspert aga juhindunud ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.12.2002 määrusega nr 29 kehtestatud „Ehitusprojekti ekspertiisi tegemise korrast”. Lisaks ei vasta ekspert Sepa 2 arvamus kohtuekspertiisiseaduse § 2 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt peaks ekspertiis olema teaduslikult põhjendatud. Kaebaja arvates ei saa pidada teaduslikuks ekspert Sepa arvamust, milles ta on rajatava hoone kõrguse määranud 150 meetrit eemalt teostatud visuaalsele vaatlusele tuginedes. Mõistetamatu on eksperdi hinnang arhitekt M.Aderi projektile lähtudes „olemasolevast“ maapinna kõrgusest, kuigi kehtestatud detailplaneeringu kohaselt on hoonete lubatud kõrgus planeeritud maapinnast 8 meetrit. Mõistetamatu on ka eksperdi sedastus, et keldrikorruseks on vaid selline korrus, „mille rohkem kui pool korruse kõrgusest oleks allpool sillutisriba või kõnniteed, kuid seda ta ei ole“. Arvamusest ei nähtu, kuidas ekspert sellistele järeldustele jõudis. Kaebaja viitab kaebuse põhjendustena ka vaides toodud põhjendustele, so haldusakti õigusliku aluse puudumine, haldusakti motiveerimatus. Haldusorgan ei ole haldusaktis esitanud kaalutlusi, mis tingisid ehitusloa andmisest keeldumise olukorras, kus projekt vastas sellele esitatavatele nõuetele. Kaebaja on seisukohal, et koostatud ehitusprojekt vastab kehtestatud detailplaneeringule ning seega puudus vastustajal alus ehitusloa väljastamisest keeldumiseks. Ka sobib ehitis ümbruskonda, kus ei ole sugugi ainult 6-10o katusekaldega hooned, vaid ka viilkatusega hooneid. Ehitusseadus võimaldab koostada ehitusprojekti ka vaid projekteerimistingimuste alusel, mille vald oleks võinud ja pidanudki planeeringu puudumisel väljastama või siis tegema otsuse ehitusloa andmisest keeldumise kohta.
3. Vastustaja palub kaebuse sisulisel läbivaatamisel jätta rahuldamata. Vastustaja jäi ka väite juurde, et kaebus ei ole tähtaegne. Kaebaja esitas ehitusloa taotluse 22.08.2005, so ajal, kui toimus Kaljuvee kinnistu detailplaneeringu menetlus, mistõttu objektiivsetel põhjustel ei olnud sellel ajal võimalik ehitusluba väljastada. Kaebajale tagastati esitatud ehitusprojekt 23.04.2005 ning selgitati, et ehitusloa väljastamine on hetkel välistatud, kuna ehitusõigus selgub alles menetletava detailplaneeringu käigus. Kaebaja esitas sama projekti uuesti 18.10.
4. Rae Vallavalitsus leidis, et projekti on võimalik detailplaneeringuga kooskõlla viia peale selle kehtestamist, mistõttu saab projekti edasi menetleda kui detailplaneering on kehtestatud. Seetõttu on ka loogiline, et esimene vastus kaebaja ehitusloa taotlusele anti 29.06.
5. Viidatud kuupäeval esitatud e-kirjas informeeriti dokumentide vormilistest puudustest. Kaebaja seisukoht, et kuna etteheited olid ainult vormilised, tekkis tal õiguspärane ootus ehitusloa väljastamise suhtes, on absurdne. Ehitusluba antakse kaalutlusõiguse alusel ning ka kõigi eelnevate etappide läbimine ei saa tekitada õiguspärast ootust lõpliku haldusakti sisu suhtes. Viidatud e-kirjas informeeriti kaebajat ka sellest, et ehitustegevuse alustamine ilma ehitusloata ei ole lubatav. Kuna kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, ei saanud ka keelduva otsuse tegemine olla üllatuslik. Kaebaja pidi tulenevalt kehtestatud detailplaneeringust, olema teadlik projekteerimistingimuste taotlemise nõudest, mis on eeltingimuseks ehitusloa väljastamisele. Kaebaja projekteerimistingimusi ei taotlenud ega ole samas lähtunud ka vahetult detailplaneeringus ettenähtud nõuetest. Detailplaneering on kehtiv, kaebaja seda tähtaegselt vaidlustanud ei ole. Kaebaja oli teadlik objektiivsetest takistustest ehitusloa taotluse menetlemisel ning põhjustest, miks ehitusluba ei väljastatud. Vastustaja möönab, et ehitusloa andmisel ei ole peetud kinni

§ 23

lg-s 8 sätestatud tähtajast, kuid selleks olid objektiivsed kaebaja huvidest lähtuvad põhjused. Alates detailplaneeringu kehtestamisest on vastustaja teinud kaebajale korduvalt 3 ettepanekuid viia ehitusprojekt kooskõlla detailplaneeringust tulenevate nõuetega, muuhulgas täpsustada kavandatava elamu tüüp. Kuna kaebaja korduvalt esitatud nõudeid ei täitnud, tuli vastustajal teha keelduv otsus. Seega oli viivitus tingitud vastustaja soovist tulla kaebajale vastu ning vältida taotluse rahuldamata jätmist. Viivitus ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kuna see ei mõjutanud asja otsustamist. Vastustaja on keelduva haldusakti andmisel tuginenud eksperthinnangule, mille kohaselt ehitatud on 3-korruseline elamu detailplaneeringuga lubatud 2-korruselise asemel; elamu katusekalle on 60º, kuigi detailplaneering nõuab ühtset arhitektuurset lahendust piirkonna teiste hoonetega, mille katusekalle on 6-10º; elamu kõrgus maapinnast on 11,45 meetrit detailplaneeringuga lubatud 8 meetri asemel. Projekteerimistingimuste nõue esitati detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.2, kaebaja ei ole seda nõuet tähtaegselt vaidlustanud, mistõttu on ainetu vaielda märgitud tingimuste õiguspärasuse üle. Samas on vastustaja ka seisukohal, et projekteerimistingimuste nõue on sisuliselt õiguspärane, kuna

§ 19

lg 1 p 1 ja § 19 lg 3 alusel võib kohalik omavalitsus ette näha projekteerimistingimusi, so ehituslikke ja arhitektuurilisi lisatingimusi. KOHTU PÕHJENDUSED 10. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaevatava haldusakti (tlk 10-11) kohaselt lubab detailplaneering maksimaalselt 8 meetrise harjakõrgusega üksikelamu püstitamist ning ehitusõiguse täpsustamiseks näeb detailplaneering ette vallavalitsuselt projekteerimistingimuste taotlemise. Haldusorgan tuvastas, et ehitusloata püstitatud ehitis on kolmekorruseline ja maapinnast arvates 11,68 meetri kõrgune ning K. K. ei ole ehitusprojekti viinud vastavusse detailplaneeringu ehitusõiguse nõuetega. Haldusakti resolutiivosa p-ga 1 keelduti ehitusloa väljastamisest ning p-s 2 (vaideotsusega muudetud sõnastuses) selgitati, et K. K.l on vajalik taotleda vallavalitsuselt Kaljuvee maaüksuse ehitusõigust täpsustavad projekteerimistingimused detailplaneeringukohase ehitusprojekti koostamiseks ning ehitusloa saamiseks tuleb ehitusprojekt vastavusse viia Kaljuvee kinnistu detailplaneeringu ehitusõiguse ja projekteerimistingimuste nõuetega. Kohus leiab, et kuigi haldusakt ei ole sõnastatud kõige selgemalt, pidi siiski kaebajale kui keskmisele mõistlikule isikule olema arusaadav, et ehitusloa andmisest keelduti, kuna kaebaja ei ole täitnud kehtivast detailplaneeringust tulenevat nõuet taotleda ehitusõigust täpsustavad projekteerimistingimused ning ehitusprojekt ei vasta detailplaneeringus määratud ehitusõiguse nõuetele. Haldusorgan on välja toonud, küll viidates valminud ehitisele, et detailplaneeringu ehitusõiguse nõuetele mittevastavus esineb hoone korruselisuse ja kõrguse osas. Vaideotsuse p-s 2.1.2 (tlk 60) on selgitatud, et viide ehitusprojekti asemel valminud ehitisele on ekslik, kuid nimetatud eksimus ei mõjutanud asja otsustamist.

§ 24

lg 1 p 1 kohaselt ehitusloa väljastamisest keeldutakse, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sealhulgas kehtestatud detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Keeldumine 4 ehitusloa andmisest on tehtud viidatud õiguslikul alusel, mis on ära toodud kaevatavas haldusaktis. Kohtuistungil uuris kohus menetlusosalistega projekti joonist (tlk 216), mille kohaselt on hoone kõrgus 0-punktist mõõtes 8,88 meetrit ning kaebaja võttis omaks, et projekti järgi ületab hoone kõrgus 8 meetrit. Kaebuse täienduses on kaebaja märkinud, et hoone kõrgus on 8,6 meetrit (tlk 80). Seega on HKMS § 17 lg 3 kohaselt tõendatud, et hoone kõrgus ei vasta detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.2 ettenähtud nõudele, mille kohaselt hoone suurim lubatud kõrgus planeeritud maapinnast on 8 meetrit. Kohus peab vajalikuks lisada, et hoone kõrguse määramisel tuleb planeeritud maapinnaks lugeda olemasolev looduslik maapind, kuna planeering ei näe ette hoone kõrguse määramist tõstetud maapinnast või kõrguse mõõtmist hoone ümber kuhjatud mullavalli tipust. Seega ületab hoone projektikohane kõrgus oluliselt detailplaneeringus ettenähtud kõrgust ning haldusorgan oleks võinud ainuüksi seetõttu jätta ehitusloa väljastamata. Eeltoodu tõttu puudub vajadus analüüsida hoone kõrgust puudutavaid kaebuse väiteid ekspertiisiakti (E.Sepa eksperthinnang, tlk 65-69) vastavusest õigusaktide nõuetele või akti koostaja sisulist hinnangut. Kohus peab siiski vajalikuks selgitada seda, et haldusmenetluses koostatud ekspertarvamus on kohtus käsitletav dokumentaalse tõendi, mitte kohtuliku ekspertiisiaktina. Samuti ei välista dokumendis väljendatud õiguslik hinnang sellise dokumendi tõendina kasutamist, kuna kohtule ei saa olla selline õiguslik arvamus siduv. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.12.2002 määrusega nr 69 kehtestatud „Ehitise tehniliste andmete loetelu” § 22 lg 1 kohaselt võetakse ehitise korruste arvu määramisel arvesse ehitise kõikide korruste arv. Projekti kohaselt (nt joonis tlk 223) on hoone kolmekorruseline, seega ei vasta projekt detailplaneeringu seletuskirja p 3.2 nõudele, mis näeb ette kuni 2-korruselise üksikelamu ehitamise. Tähtsust ei oma, kas nn 0-korrus või keldrikorrus on täielikult või osaliselt mullavalli taga, kuna viidatud määruse sõnastusest tulenevalt ei ole korruste arvu määramine piiratud vaid maapeal asuvate korrustega. Asjassepuutuv ei ole ka kaebaja kohtuistungil esitatud tõendamata väide (tlk 32), mis tugineb võrdse kohtlemise põhimõttele, et Kaljuvee kinnistu kõrvale lubati ehitada kolmekorruseline elamu, kuna kaebaja elamu korruselisuse nõue tuleneb kehtivast ning kaebaja poolt tähtaegselt vaidlustamata detailplaneeringust. Kaebaja ei ole samas väitnud, et kõrvalasuva elamu korruselisust oleks lubatud suurendada vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Käesolevas haldusasjas ei saa kohus hinnata, kas valminud ehitis erinevalt projektist, vastab eelkäsitletud detailplaneeringu nõuetele, kuna keeldumise aluseks oli ehitusprojekti mittevastavus kehtestatud detailplaneeringule (

§ 24lg 1 p 1).

Juhul, kui kaebaja leiab, et valminud ehitis vastab eelkäsitletud ja muudele detailplaneeringu ehitusõiguse nõuetele tuleks kaebajal taotleda ehitise seadustamist kasutusloa väljastamise kaudu (esitades haldusorganile ehitise mõõdistusprojekti). Vastuolude esinemisel, mis takistavad kasutusloa andmist, tuleks eelnevalt muudetud projekti alusel taotleda luba lammutamise ja/või ümberehituse tegemiseks või taotleda menetluse uuendamist detailplaneeringu nõuete muutmiseks (mis tõenäoliselt ei osutuks kaebajale edukaks). Seega on õige haldusaktis toodud seisukoht, et ehitusloa saamiseks kaebaja poolt esitatud ehitusprojekt ei vastanud detailplaneeringu ehitusõiguse nõuetele. Kohus leiab, et keeldumine ehitusloa andmisest oli põhjendatud ka seetõttu, et kaebaja ei taotlenud hoone arhitektuurse lahenduse (katusekalde ja sobiva välisviimistluse osas) täpsustamiseks projekteerimistingimusi, mille taotlemist näeb ette kehtiva detailplaneeringu 5 seletuskirja p 3.2 (tlk 105). Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja seisukohta, et märgitud nõuded olid piisaval määral esitatud detailplaneeringu seletuskirjas. Seletuskirja p 3.2 kohaselt, hoonetel tuleb tagada ühtne arhitektuurne lahendus – hooned peavad olema sama katusekaldega ning omavahel sobiva välisviimistlusega. Kohus leiab, et haldusorganil oli õigus täpsustada, mida tähendab sama katusekalle ning omavahel sobiv välisviimistlus. Projekteerimistingimuste taotlemist ettenägeva seletuskirja p 3.2 kohaselt, kruntide hoonestustingimuste täpsustamiseks tuleb taotleda projekteerimistingimused Rae Vallavalitsuselt. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja ei ole Rae Vallavalitsuse 06.06.2006 korraldust nr 777 tähtaegselt vaidlustanud (esitanud 30 päeva jooksul haldusakti kättesaamisest kohtule tühistamiskaebust või vaiet haldusorganile) ning seda ei ole kohtu poolt tühistatud ega haldusorgani poolt kehtetuks tunnistatud, siis on haldusakt kehtiv ning täitmiseks kohustuslik tulenevalt HMS §-st 60. Haldusakti kehtivust ei mõjuta selle adressaadi arvamus haldusakti õiguspärasusest ega ka haldusakti objektiivne õigusvastasus. Juhul, kui igaüks võiks hinnata, kas haldusakt on õiguspärane ja seda vaidlustamata otsustada haldusakti mitte täita, tekiks kaos. Haldusakti kehtivuse kõrvaldamiseks oleks kaebajal tulnud kasutada eelnimetatud õiguskaitsevahendeid. Asjaolu, et kaebaja on kohtumenetluses olevas haldusasjas nr 3-071818 esitanud kohtule kaebuse haldusorgani viivituse lõpetamiseks ja 03.07.2007 ettekirjutusele (milles kohustatakse kaebajat omavolilist ehitamist lõpetama) esitatud vaides märgitud taotluse (viia Kaljuvee kinnistu detailplaneering seadusega kooskõlla) lahendamiseks kohustamiseks, ei mõjuta käesolevas haldusasjas tühistamisnõude lahendamist, kuna kaevatava haldusakti (ehitusloa andmisest keeldumise) õiguspärasust saab kohus hinnata selle andmise aja (24.10.2006) seisuga. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et projekteerimistingimuste nõue on õiguspärane. Samuti on vastustaja kinnitanud (tlk 31), et oleks ka reaalselt soovinud määrata arhitektuurseid lisatingimusi, mille määramist peetakse oluliseks just uute elurajoonide puhul. Vastustaja arvates on otstarbekas täpsustada arhitektuurseid tingimusi just projekteerimistingimustega, kuna see võimaldab arvesse võtta toimunud muutusi juhul, kui kehtestatud detailplaneeringut koheselt realiseerima ei asuta (tlk 31).

§ 19

lg 1 p 1 kohaselt on ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse kehtestatud ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused. Punkt 2 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral ehitusprojekti aluseks projekteerimistingimused. Kohus leiab, et eelviidatud normidest ei tulene detailplaneeringu kehtestamise kohustuse korral nõuet ette näha ka projekteerimistingimused, küll on p-st 2 tulenevalt selline kohustuslik nõue juhul kui detailplaneering puudub. Samas viidatud säte ei sisalda kohtu hinnangul keeldu lisaks detailplaneeringule seda täpsustavate projekteerimistingimuste ettenägemiseks.

§ 19

lg 3 sätestab, et projekteerimistingimused on ehitise arhitektuursed ja ehituslikud tingimused, mis määratakse ehitisele kohaliku omavalitsuse korraldusega 15 päeva jooksul vastava taotluse esitamise päevast arvates. Projekteerimistingimuste koostamisel lähtutakse üldplaneeringust selle olemasolu korral.

§ 19

lg 4 p 1 kohaselt määrab ehitise arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused kohalik omavalitsus valla või linna ehitusmääruses. 6 Rae Vallavolikogu 16.12.1997 määrusega nr 32 kinnitatud „Rae valla ehitusmääruse” (kehtis kuni 01.03.2009) p 16.2 kohaselt määratakse projekteerimistingimustega arhitektuursed, ehituslikud ja muud projekteerimiseks vajalikud lähteandmed ning isikud, kellega projekt tuleb kooskõlastada. Ehitusmääruse punkt 16 kohaselt väljastab projekteerimistingimused vallavalitsus. Rae valla ehitusmäärus ei anna loetelu arhitektuursetest ja ehituslikest tingimusustest, mida kohaliku omavalitsuse korraldusega võiks määrata. Seega ei olnud projekteerimistingimuste sisu linnavolikogu antud ehitusmäärusega reguleeritud, vaid ehitusmääruses on volikogu jätnud projekteerimistingimuste sisu määramise vallavalitsusele. Seega saab asuda seisukohale, et Rae Vallavalitsus oleks saanud korraldusega määrata selliseid arhitektuurseid ja ehituslikke lisatingimusi, mis detailplaneeringu kohaselt täpsustamist vajasid. Riigikohtu 04.05.2006 otsuses nr 3-3-1-28-06 leiti, et valdavas osas peab projekteerimistingimustega reguleeritavate küsimuste loetelu olema sätestatud valla või linna ehitusmääruses, kui projekteerimistingimuste sisu on linnavolikogu antud ehitusmäärusega juba reguleeritud, siis

§ 19

lg 4 p 1 ja 4 ning KOKS § 22 lg 1 p-st 29 tulenevalt poleks selle muutmine või täpsustamine linnavalitsuse poolt võimalik. Kolleegium leidis, et projekteerimistingimuste sisu - mida projekteerimistingimustega reguleerida võib - peaks vähemalt üldisel tasandil olema sätestatud seaduses, eeskätt Ehitusseaduses, kuid käesoleval ajal seda sätestatud ei ole ning projekteerimistingimuste reguleerimiseseme määratlemine on suures osas kohalike omavalitsuste pädevuses. Kolleegium märkis, et ka sellises olukorras peab kohalik omavalitsus projekteerimistingimustes reguleerima üksnes neid küsimusi, mille reguleerimiseks on tal seadusest, määrusest või kohaliku omavalitsuse määrusest tulenev õiguslik alus. Eeltoodust tulenevalt oleks vastustaja kohtu arvates võinud projekteerimistingimustega täpsustada detailplaneeringus sisalduvaid arhitektuurseid nõudeid, kuid mitte muuta või esitada täiendavaid nõudeid. Kohus möönab, et kuigi arhitektuursed nõuded oleks võinud ammendavalt määrata ka juba detailplaneeringus, ei oleks nende täpsustamine projekteerimistingimustega õigusvastane. Nõuete täpsustamine projekteerimistingimustega oleks võtnud ka võimaluse hilisemaks vaidluseks selle üle, kas tegemist on sama katusekalde ja sobiva välisviimistlusega ning kui laia piirkonna ehitistega tuleks projekti koostamisel arvestada. Sündmuste kronoloogiat vaadates, oli kohtu hinnangul antud juhul probleem pigem selles, et kaebaja lasi ehitusprojekti koostada enne kui detailplaneering oli valminud ning eeldas, et detailplaneering kehtestatakse kaebaja poolt ettekirjutatud nõuete alusel, mitte haldusorgani poolt määratavate nõuete alusel nagu õigusaktid ette näevad. Kohus ei pea veenvaks ka kaebaja väidet, et projekteerimistingimuste nõue tuli detailplaneeringu kehtestamisel üllatuslikuna, kuigi see ei omaks tühistamiskaebuse lahendamisel tähtsust, arvestades, et nõuet tuli täita ka juhul, kui see selgus alles detailplaneeringu kehtestamise otsusest. Vastustaja on väitnud, et projekteerimistingimuste määramine lisaks detailplaneeringule on Rae vallas olnud tavapärane praktika (tlk 31). Projekteerimistingimuste taotlemise nõue sisaldub detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.2 ning detailplaneeringu kehtestamisele eelneb ka selle vastuvõtmine. Kaebaja ei ole esitanud väidet, et detailplaneeringu seletuskirja oleks menetluse käigus muudetud. Kaebaja väide, et ehitusloa oleks saanud anda ka ilma detailplaneeringut kehtestamata, ei lähtu jällegi põhimõttest, et kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik ning haldusakti õiguspärasusele kaebaja poolt antav hinnang ei mõjuta selle kehtivust (HMS § 60 lg 2). Kui 7 kaebaja oli seisukohal, et ehitamiseks ei ole vaja detailplaneeringut kehtestada, oleks kaebaja saanud oma taotlusest loobuda ja paluda detailplaneeringu menetlus lõpetada ning väljastada projekteerimistingimused. Käesolevas kohtuvaidluses sellise väite esitamine ei ole asjakohane. Kaebaja kohtuistungil esitatud väide (mitte taotlus), et detailplaneering on projekteerimistingimuste taotlemise nõude osas tühine, ei ole põhjendatud, kuna kohtu hinnangul ei esine alust (ilmselget viga), mis tooks kaasa haldusakti osalise tühisuse. Kaebaja väide, et haldusaktis ei sisaldu kaalutlusi, mis tõi kaasa nõuetele vastava projekti puhul ehitusloa andmisest keeldumise, ei ole põhjendatud, kuna keeldumise aluseks oli mittevastavus detailplaneeringule, mis on ka kohtu poolt tuvastatud. Seadus ei võimalda haldusorganil kaaluda seda, kas nõuda kehtiva detailplaneeringu järgimist või mitte, seega oli kaebaja ehitusloa taotluse lahendamisel võimalik vaid taotlus rahuldamata jätta.

§ 23

lg 8 kohaselt väljastab kohalik omavalitsus ehitusloa või keeldub selle väljastamisest 20 päeva jooksul ehitusloa taotluse ja ehitusprojekti ning vastava nõude korral ehitusprojekti ekspertiisi esitamise päevast arvates. Pooltel puudub vaidlus selles, et kaebaja esitas taotluse ehitusloa andmiseks 22.08.2005 ja vastustaja võttis vastu projekti, mis oli esitatud 18.10.2005. Detailplaneering kehtestati 06.06.2006. Kuna

§ 19

lg 1 p 1 kohaselt on ehitusprojekti koostamise aluseks muuhulgas ka kehtestatud detailplaneering ning ehitusloa andmisel tuleb kontrollida projekti vastavust detailplaneeringule, ei saanud haldusorgan teha otsust ehitusloa andmiseks enne detailplaneeringu kehtestamist. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et haldusorgan on olnud taotluse lahendamisel viivituses üle 1 aasta. Peale detailplaneeringu kehtestamist saatis vastustaja 29.06.2006 kaebajale e-kirja, milles teavitas puudustest projektdokumentatsioonis ning hoiatas ehitusloata ehitustegevuse alustamise eest (tlk 8). Kaebaja alustas puuduste kõrvaldamise asemel ehitustegevust. Seega, saades teada kaebaja soovimatusest puudused kõrvaldada, oleks haldusorgan pidanud taotluse lahendama varem kui 24.10.2006, mistõttu tuleb möönda, et haldusorgan ei lahendanud taotlust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Viivitus oli õigusvastane. Kohus on seisukohal, et märgitud rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist ega too seetõttu kaasa haldusakti tühistamist lähtudes HMS §-s 58 sätestatust. Muude menetluslike rikkumiste osas (ärakuulamisõiguse ja selgitamiskohustuse rikkumine) ei ole kaebaja väited tõendatud ega veenvad, arvestades kaebaja väiteid kaebuses ja kohtuistungil (tlk 29), et projekti koostamiseks suheldi pidavalt vallavalitsusega. Asjaolu, et projekteerimistingimuste sisu selgitamiseni ei jõutud tulenes sellest, et kaebaja ehitas hoone valmis ilma ehitusloata ja projekteerimistingimusi taotlemata. Samuti oli kaebaja poolt põhjendamatu eeldada, et kui 29.06.2006 e-kirjas ei märgitud, et hoone tuleb projekteerida vastavalt detailplaneeringule 8 meetri kõrgune, oli haldusorgan aktsepteerinud 11,6 meetri kõrguse hoone ehitamist.

1. Kuna kohus tühistamisnõuet ei rahulda, jääb rahuldamata ka taotlus kohustada vastustajat kaebaja ehitusloa taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus peab põhjendatuks ka vastustaja seisukohta, et ehitise valmimise tõttu ei saaks kohustada läbi vaatama taotlust, mis oli esitatud ehitise püstitamiseks, mitte lammutamiseks või ümberehitamiseks. 8
2. Kaebus tuleb eeltoodust tulenevalt ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätta rahuldamata.
3. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, siis kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jääb rahuldamata. Vastustaja on esitanud taotluse mõista kaebajalt välja menetluskulu (õigusabi tasu) summas 31 860 krooni. Vastustaja esindaja põhjendas kohtuistungil (tlk 33) välise õigusabi kasutamise vajadust sellega, et kuigi vaidlus ei ole haldusorgani põhitegevuse raamest väljuv, on tegemist keerulise õigusliku vaidlusega ning ühene kohtupraktika, mis saab ebaseaduslikult püstitatud ehitistest puudub. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on lahendites (vt nt 3-3-1-16-07, 3-3-1-24-07, 3-3-1-36-07, 3-3-1-52-07) välja kujundanud seisukoha, et haldusorganil on õigus kasutada välist õigusabi, kuid ka tema vastu esitatud kaebuse rahuldamata jätmisel tuleb arvestada võimalusega, et menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda, kui välise õigusabi kasutamine ei olnud vajalik arvestades haldusorgani enda ametnike kvalifikatsiooni, vaidluse õiguslikku keerukust ja mahtu ning õigusküsimuse tähendust õiguskorras, samuti seda, kas vaidlus väljub haldusorgani põhitegevuse raamest. Kohus saab arvesse võtta ka kaebuse esitaja võimalikku pahatahtlikust kaebuse esitamisel ja tema majanduslikku olukorda. Kohus leiab, et antud vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamest, kuna ehituslubade andmine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Samuti ei lahendanud kohus käesolevas asjas küsimust, mis saab omavoliliselt ehitatud hoonest, kuna seda hinnates oleks kohus väljunud kaebuse piiridest, mistõttu ei saa antud vaidlust pidada märkimisväärselt keeruliseks. Rae Vallavalitsuse ametnike koosseis ja kvalifikatsioon oleks võimaldanud vaidluses osalemist välist õigusabi kasutamata. Samuti ei saa asuda seisukohale, et kaebus oleks olnud pahatahtlik. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus vastustaja taotluse menetluskulu väljamõistmiseks rahuldamata. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kristina Maimann Kohtunik 9