← Eesti

3-09-726/42

3-09-726 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 09. september 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-726 Haldusasi I.T kae

§ 26lg 1 p 6, § 92 lg 1/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 09.09.2009, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD

  1. Kaitseväe juhataja 30.06.2005 käskkirjaga nr 401p lähetati alates 26.06.2005 teenistuskohale Saksamaa Liitvabariiki vanemstaabiohvitser CC Land HQ Heidelbergi juures 1 (Section Head, Current Operations (OLN COO 0010)) kol-ltn I.T /tl 85/. I.T viibis pikaajalises välislähetuses ajavahemikul 26.06.
  2. a kuni 31.07.
  3. a /tl 89-89/, temaga oli selle kohta sõlmitud pikaajalise välislähetuse leping /tl 86-88/. Eelnimetatud perioodil maksti talle palka ning määrati kaitseväe juhataja 30.06.
  4. a käskkirja nr 401P alusel palgale lisaks välislähetustasu lähtesumma suuruseks 8300 krooni ning vastavalt asukohariigi koefitsiendile 3,40 tema välislähetustasu arvestuslikuks suuruseks 28 220 krooni kuus. Samuti suurendati I.T välislähetustasu temaga asukohariigis kaasas oleva abikaasa eest 35 protsenti ja iga alaealise lapse eest 15 protsenti.
  5. I.T pikaajalises välislähetuses viibimise ajal Saksamaa Liitvabariigis muutus välisteenistuse seadus (VTS), mille tulemusena suurenes välisteenistujatele seaduse alusel iga teenistuja alaealise lapse pealt makstav komponent. Sellega seoses pöördus I.T 1.,
  6. ja
  7. juulil 2008 Kaitsejõudude Peastaabi (KJPS) poole taotlusega hüvitada talle tagasiulatuvalt laste välislähetustasu suurendus /tl 6-12/.
  9. juulil 2008 esitas KJPS personaliosakond KJPS üldosakonna ülema kohusetäitjale asutuse sisese kirjaga nr J1-1.2-7.5/10355 järelpäringu antud teemal juriidilise seisukoha võtmiseks, millele KJPS juriidilise teenistuse juhataja vastas 15.08.2008 kirjaga nr ÜO 0.41/10355 /tl 82-84/.
  10. oktoobril 2008 sai I.T vastuseks järjekordsele järelepärimisele J8 esindajalt (KJPS eelarve- ja rahandusosakonna välisteenistujate eelarve artikli haldaja) ekirjaga teate, et saamata jäänud rahade kohta on juriidiline osakond teinud ettepaneku määruse nr 47 muutmiseks ning et otsus seisab kaitseministeeriumi kinnituse taga /tl 13, 32/.
  12. veebruaril
  13. a esitas I.T kaitseväe juhatajale samas küsimuses vaide /tl 14-15/.
  14. märtsil
  15. a kirjaga nr ÜO-0.4-1/2304 andis Kaitseväe Peastaabi (KJPS nimetus muutus alates 01.01.2009, edaspidi - KVPS) ülem I.T-le selgituse välislähetustasu kohta /tl 16-17/. Samal päeval tegi kaitseväe juhataja I.T vaide osas vaide tagastamise ja tähtaja ennistamata jätmise otsuse /tl 18-19/.
  16. 06.04.2009 esitas I.T Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles kohustada Eesti kaitseväge maksma kaebuse esitajale perioodil 01.01.2007 - 31.07.2008 vähemmakstud välislähetustasu suurendust laste eest summas 13 356 krooni /tl 1-5, 25/.
  18. aprilli 2009 määrusega kohus võttis kaebuse menetlusse /tl 64/.
  19. mail 2009 esitas kaitsevägi kohtule kaebuse kohta oma kirjaliku seletuse /tl 76-81/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja I.T peab oma nõuet põhjendatuks järgmistel õiguslikel põhjendustel. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 175 lõike 4 alusel 26.01.
  20. a jõustunud Vabariigi Valitsuse (VV)
  21. jaanuari
  22. a määruse nr 13 „Kaitseväelase välisriiki lähetamine, välislähetustasu ja hüvitiste suurus ning maksmise kord“ (edaspidi - Määrus nr 13) § 3 lg 2 järgi juhindutakse kaitseväelase välislähetuse korral, mille kestus ületab üht aastat, välislähetustasu ning hüvitiste suuruse määramisel ja maksmisel Vabariigi Valitsuse 26.02.
  23. a määrusest nr 47 „Teenistuja välislähetusse saatmise korra kinnitamine“ (edaspidi - Määrus nr 47). Määruse nr 47 (kehtiv kuni 31.12.2008) p-s 7 sätestatakse, et kui koos teenistujaga elavad alaliselt asukohariigis tema ülalpeetavad perekonnaliikmed, suurendatakse teenistuja välislähetustasu iga alaealise lapse puhul 15 protsenti teenistuja asukohariigis välisesinduses teisele (II) sekretärile VV 25.01.
  24. a määruse nr 29 punkti 1 alapunktiga 2 kinnitatud 2 välisteenistustasu lähtesumma ning asukohariigi koefitsiendi korrutise summast. Seega ei reguleerita Määrusega nr 47 eraldi välislähetustasu suurust, vaid esitatakse viide seda reguleerivale VTS rakendusaktile. VV 25.01.
  25. a määruse nr 29 „Eesti Vabariigi diplomaatide välisteenistustasu ja hüvituste suuruse ning maksmise korra kinnitamine“ (edaspidi - Määrus nr 29) p 8 kohaselt suurendatakse diplomaadi välisteenistustasu (ilma staažiprotsenti arvestamata) tema abikaasa ja laste välisesinduses kaasasoleku korral alaealise lapse puhul 15 protsenti teise (II) sekretäri välisteenistustasust iga lapse kohta. Määruse aluseks oli VTS § 24 ja § 28 lg
  26. Seega on laste eest välisteenistustasu suurendamise lähtekohaks nii diplomaatidele kui ka KVTS alusel lähetatud kaitseväelasele enam kui üks aasta vältava välislähetuse korral diplomaatidele makstava välisteenistustasu lähtesummad ning nende suurendamise alused. Rakendusakt, mille alusel pikaajalises lähetuses viibivatele kaitseväelastele välisteenistustasu tema alaealiste laste eest arvutati, kaotas kehtivuse alates 01.01.2007, mil jõustus VV
  27. detsembri
  28. a määrus nr 256 „Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord“ (edaspidi - Määrus nr 256). Sisuliselt asendas Määrus nr 256 Määruse nr 29, mistõttu normitehniliselt korrektne olnuks vahetada ka viide määruses nr
  29. Hetkel kehtiv Määrus nr 47 ning selles sisalduv viide Määrusele nr 256 on jõustunud alates 01.01.2009 ning seega on alates 01.01.2007 kuni 31.12.2008 olnud seadusandluses lünk. Määruse nr 256 § 9 lg 3 kohaselt suurendatakse teenistuja välislähetustasu iga kaasasoleva lapse eest 15% võrra § 4 lõike 1 punktis 5 nimetatud lauaülema lähtesumma alusel arvutatud välislähetustasu (antud kaasuse puhul on vastav lähtesumma 8500.- krooni) ja asukohariigi koefitsiendi korrutise summast. Tulenevalt HMS § 93 lg 1 kehtib määrus volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Arvestades, et Määruse nr 29 aluseks olnud volitusnorm muutus kehtetuks VTS jõustumisega 01.01.2007, muutus sisutühjaks ka määruses nr 13 esitatud viide. Samas jätkus välisteenistustasu maksmise ja arvestamise osas analoogia kohaldamine. Arvestades, et uues VTS-s asendab varasemalt § 24 ja § 28 sisaldunud viite praegune § 66 lg 5, mis on aluseks Määrusele nr 256, mis seab laste välisteenistustasu suurenduse lähtesumma sõltuvusse VM koosseisus oleva II sekretäri e. lauaülema baassummast, tuleb alates 01.01.2007 tasuda iga lapse pealt täiendavalt 105.- krooni korda asukohariigi koefitsient. Ltn A.T on teadlik sarnasest juhtumist, mis leidis aset 2005/
  30. a ning vaie palganõude kohta esitati alles
  31. a ning see rahuldati. Kaebajale on teada, et tegemist oli UNTSO missioonil käinud kaadrikaitseväelastega (T.S, M.M, A.S), kellele maksti tagasiulatuvalt esialgu vähem makstud lähetustasud. Sarnase juhtumina toob kaebaja välja, et KJPS oli teadlik seadusandluses olevast lüngast, kuna alates 01.01.
  32. a maksti välisteenistujatele laste eest välislähetustasu suurendust (kaitseväelased, kes olid lähetatud välisministeeriumi juurde pikaajalisesse lähetusesse) vastavuses alates 01.01.
  33. a kehtiva seadusandluse alusel. Neil motiividel palub kaebaja Eesti kaitseväelt välja mõista tema kasuks perioodil 01.01.2007-31.07.2008 vähem makstud välislähetustasu suurendus laste eest, kokku summas 13 356 krooni. Vastustaja kaitsevägi palub jätta kaebus rahuldamata, leides, et kaebus on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust maksta tagasiulatuvalt I.T-le välislähetustasu suurendusi. Viitega Määruse nr 47 kuni 31.12.
  34. a kehtinud redaktsiooni p 7 alap-s 2 sätestatule märgib vastustaja, et Määrus nr 29, mille alusel pikaajalises lähetuses viibivatele kaitseväelastele välisteenistustasu arvutati, kaotas kehtivuse alates 01.01.
  35. a. Samal ajal jõustus aga Määrus nr 256, mille § 9 lg 3 kohaselt suurendatakse teenistuja välislähetustasu iga kaasasoleva lapse eest 15 protsenti võrra sama määruse § 4 lg 1 p 5 nimetatud lauaülema lähtesumma alusel arvutatud välislähetustasust. 3 Määruse nr 47 01.01.
  36. a jõustunud redaktsiooni punkti 7 alapunkti 2 redaktsioon sätestab, et teenistuja välislähetustasu suurendatakse iga alaealise lapse puhul 15 protsenti teenistuja asukohariigis välisesinduses lauaülemale Määruse nr 256 § 4 lg 1 p 5 kehtestatud välislähetustasu lähtesumma ning asukohariigi koefitsiendi korrutise summast. I.T viibis pikaajalises välislähetuses 26.06.
  37. a kuni 31.07.
  38. a. Eelnimetatud perioodil maksti talle palka ning määrati kaitseväe juhataja 30.06.
  39. a käskkirja nr 401P alusel palgale lisaks välislähetustasu lähtesumma suuruseks 8300 krooni ning vastavalt asukohariigi koefitsiendile 3,40 tema välislähetustasu arvestuslikuks suuruseks 28 220 krooni kuus. Samuti suurendati I.T-le välislähetustasu temaga asukohariigis kaasas oleva abikaasa eest 35 protsenti ja iga alaealise lapse eest 15 protsenti. Välislähetustasu ja hüvitused on lähetuskulude eriliik, mida ei maksustata tulu- ja sotsiaalmaksuga. Kaebaja tegelik tahe ja eesmärk tulenevalt kaebuse sisust on saada tagantjärele välislähetustasu suurendust. Kaebuse aluseks on seega küsimus, millist mõju avaldab 01.01.
  40. a jõustunud Määruse nr 47 p 7 alap 2 redaktsioon I.T-le ning kas kaitsevägi peaks antud määruse muudatuse alusel tagantjärele hüvitama kõrgema baassumma alusel välislähetustasu suurenduse? Määrus nr 29, mille alusel pikaajalises lähetuses viibivatele kaitseväelastele välisteenistustasu suurendust arvutati, kaotas kehtivuse alates 01.01.
  41. a. Seega puudus kaitseväel õiguslik alus Määruse nr 47 kuni 31.12.
  42. a kehtinud redaktsiooni alusel suurendada välislähetustasu uue lähtesumma alusel. Kaitsevägi tunnistab, et tegelikult puudus alus välislähetustasu suurendamiseks, kuid siiski jätkati juba pikaajalises välislähetuses viibivatele kaitseväelastele varem kehtinud korra alusel välislähetustasu suurenduse maksmist pidades oluliseks oma töötajate heaolu, õiguskindluse põhimõtet ning nende õiguspärast ootust nende välislähetusse saatmise ajal kehtinud õigusaktide suhtes. Just õiguskindluse põhimõtte rakendamine tööandja poolt kaitses kaebaja õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt lubatut või õigusi, mida ta on juba asunud realiseerima. Kaitseministeeriumis algatati Määruse nr 47 muutmine
  43. a teisel poolel. Kõnealuse määruse seletuskirja kohaselt tuli määrust muuta, kuna selles sisalduv viide Määrusele nr 29 ei olnud enam normitehniliselt korrektne ja tuleb asendada viitega Määrusele nr
  44. Nimetatud määruse jõustumisel antakse eelnõu seletuskirja kohaselt riigiasutustele korrektne alus välislähetustasu suurendamiseks alaealise lapse asukohariigis kaasasoleku korral ja määrus jõustub üldises korras. Vastustaja leiab, et personaliosakonna päringule vastuseks antud juriidilisele teenistuse arvamus ei ole antud asja otsustamisel relevantne ja seega õiguslikult siduv. Juriidiline teenistus on 15.08.
  45. a kirjas nentinud, et Määrus nr 29 on kehtetu ning puudub otsene seaduslik alus teenistujate välislähetustasu suurendamiseks. Samas jäädakse äraootavale seisukohale ja viidatakse üheselt võimalikule Määruse nr 47 muutmisele tulevikus, mis peaks selgust tooma, kas välislähetustasu hakatakse suurendama Määruse nr 256 või mõnel muul alusel. Kaitseväel ja KVPS-l puudub pädevus kehtestada üldakte, samuti ei saa kehtivaid üldakte vaidlustada halduskohtus. Kaitsevägi ei saa kohaldada jõustumata õigusakti, eriti teadmata millisel kujul akt vastu võetakse. Jõustumata õigusnormidel ei saa olla regulatiivset toimet: nad ei saa tekitada, muuta või lõpetada kellegi õigusi või kohustusi. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Määrusandluse puhul tähendab nimetatud säte täitevvõimu jaoks kohustust järgida talle delegatsiooninormiga antud volitusi ja neid mitte ületada. Kuna Määruse nr 47 p 7 alap-s 2 sisaldunud volitusnorm viitas alates 01.01.
  46. a kehtetule määrusele, siis kaitseväel puudus volitus vanadel alustel lähetatutele rohkem maksta. 4 Rahandusministeeriumi 14.10.
  47. a kirja nr 1-1.11/20761 p-s 2 on Rahandusministeerium seadnud kooskõlastuse andmise tingimuseks, et Määruses nr 47 muudetava sätte sõnastamisel garanteeritaks, et teenistujad, kellele on makstud alates
  48. a
  49. jaanuarist kuni käesoleva muudatuse jõustumiseni välislähetustasu vastavalt eelmisele regulatsioonile, ei saaks nõuda tagantjärele summa hüvitamist, mille võrra suureneb väljamakstav tasu pärast määruse muudatuse jõustumist. Määruse nr 47 uus redaktsioon ongi vastu võetud ja jõustunud 01.01.
  50. a ilma rakendussätteta varem välislähetuses viibinute kohta ning ilma tagasiulatuvat jõudu n-ö „sisse kirjutamata". Riigikohus on 22.10.
  51. a lahendis nr 3-2-1-96-03 leidnud, et kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada vastava seaduse rakendussätetes. Samalaadset seisukohta saab kohaldada ka määrusandluse suhtes. Tagasiulatuv jõud on õiguskorras pigem erandlik nähtus ja õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine peab olema selgesõnaliselt väljendatud, vastasel juhul on sätte tagasiulatuv kohaldamine õigusvastane. Õiguse üldpõhimõte on ka, et tagasiulatuva jõu andmine õigustloovale aktile on üldiselt lubatav ainult siis, kui õigustloovate aktide muudatuse rakendamine on seotud isikute üldise hea- ja julgeolekuga või kui tegu on äärmise ebaõigluse kõrvaldamisega või põhiseadusliku korra pihta suunatud reaalse ohu tõrjumisega. Välislähetustasu suurenduse tagantjärele mittemaksmisega ei ole kaebajat seatud raskesse olukorda või muul viisil tema olukorda ebamõistlikult kahjustatud. I.T-le maksti kaitseväe poolt kogu tema välislähetuses viibimise ajal palka, lisaks eeltoodule maksti välislähetustasu korrutatuna asukohariigi koefitsiendiga ning välislähetustasu suurendati ka kaasasolevate pereliikmete arvelt. Seega on kaitsevägi seisukohal, et Määruse nr 47 01.01.
  52. a redaktsioonil puudub tagasiulatuv jõud ning I.T-l puudub õiguspärane ootus, et 01.01.
  53. a jõustunud Määruse nr 47 muudatus hakkaks ka tema suhtes tagantjärele kehtima. Samuti ei saa kaebaja eeldada enne rakendussätte jõustumist, et välislähetustasu baassumma suurendamise õiguslik alus peaks tulenema Määrusest nr 256, enne kui vastav rakendussäte on reaalselt olemas ning kehtiv. Õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda üksnes siis, kui haldusaktist tuleneva põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks käitunud ilma haldusakti andmiseta. Kaebaja ei ole vastustajale teadaolevalt vanadel alustel välislähetustasu maksmise tõttu palunud end välislähetusest varem koju saata või muud sarnast. I.T on oma kaebuses juhtinud tähelepanu asjaolule, et senise praktika kohaselt on tööandja nõuded vaidemenetluses rahuldanud ning viitab „..sarnasele juhtumile". Vastustaja nõustub kaebaja märkusega siinkohal ainult 3-aastase tähtaja kohaldamise osas nõude esitamisel. Kaitsevägi leiab, et viitamine teistele „..sarnastele juhtumitele" ei ole asjassepuutuv, ammugi siis antud asja otsustamisel siduv. Asjaolu, et mõnel varasemal juhul on kaadrikaitseväelaste palganõuded rahuldatud, ei anna kaebajale õigust eeldada, et ka tema nõue peab seetõttu rahuldatud saama. Riigikohus on oma 06.12.
  54. a lahendis nr 3-3-1-53-04 märkinud, et kuigi haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Haldusorgan peab hindama igat üksikjuhtu eraldi. Isegi kui haldusorgan oleks varasemas praktikas mõnel juhul eksinud, ei saa kaebaja eeldada, et haldusorgan kordab isiku kasuks viga, mida on ta teinud mõne teise isiku puhul. KOHTU PÕHJENDUSED 5
  55. Kohus märgib kõigepealt, et käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus olulistes faktilistes asjaoludes (kaebaja Saksamaa Liitvabariigis pikaajalises välislähetuses viibimise aeg, talle sel ajal makstud välislähetusrahade suurus, kaebaja nõude suurus juhul, kui nõue kuuluks rahuldamisele, õigusaktide muudatused/nende jõustumine jms). Samuti jätab kohus tähelepanuta I.T väited, mis puudutavad väidetavaid kaitseväepoolseid menetlusnõuete rikkumisi kaebaja vaide lahendamisel, kuna need ei ole hõlmatud kaebuse taotlusega ega mõjuta ka käesoleva vaidluse lõpptulemust. Antud asjas on tegemist puhtõigusliku vaidlusega, kus pooled on eri seisukohtadel õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise küsimuses. Kaebaja on selgitanud, et tema kaebus seondub asjaoluga, et tema välislähetuses viibimise ajal muutus VTS, mille tulemusena suurenes välisteenistujatele seaduse alusel iga teenistuja alaealise lapse pealt makstav komponent. Kaebaja arvates on tal sellega seoses õigus saada tagantjärele laste eest saamata jäänud välislähetustasu suurendust, millega vastustaja aga ei nõustu. Nimetatud vaidlusalusele küsimusele kohus käesolevas otsuses vastuse annabki. Sealjuures kohus jagab antud juhul vastustaja seisukohta, et kaebuse esitajal puudub alus ja õigus nõuda välislähetustasu suurendust taotletud perioodil. Kohus ei pea vajalikuks kogu vastustaja seletuses toodud argumentatsiooni üle korrata, vaid rõhutab eelkõige järgmist.
  56. Vastavalt KVTS § 175 lg-le 4 kaitseväelase välisriiki lähetamise korra, välislähetustasu ning hüvitiste suuruse ja maksmise korra kehtestab VV. I.T pikaajalisse välislähetusse saatmise ajal oli vastav kord kehtestatud VV 18.06.2002 määrusega nr 198, alates 26.01.2007 (rakendati alates 01.01.2007) asendas nimetatud korda Määrus nr
  57. Tulenevalt Määruse nr 13 § 3 lg-st 2 kaitseväelase välislähetuse korral, mille kestus ületab üht aastat, juhindutakse välislähetustasu ning hüvitiste suuruse määramisel ja maksmisel Määrusest nr
  58. Viidatud Määruse nr 47 p 7 alap 2 kohaselt, kui koos teenistujaga elavad alaliselt asukohariigis tema ülalpeetavad perekonnaliikmed, suurendatakse teenistuja välislähetustasu iga alaealise lapse puhul 15 protsenti teenistuja asukohariigis välisesinduses teisele (II) sekretärile Määruse nr 29 p 1 alap-ga 2 kinnitatud välisteenistustasu lähtesumma ning asukohariigi koefitsiendi korrutise summast. Nimetatud redaktsioon kehtis kuni 31.12.
  59. Alates 01.01.2009 sätestas Määruse nr 47 p 7 alap 2, et kui koos teenistujaga elavad alaliselt asukohariigis tema ülalpeetavad perekonnaliikmed, suurendatakse teenistuja välislähetustasu iga alaealise lapse puhul 15 protsenti teenistuja asukohariigis välisesinduses lauaülemale Määruse nr 256 § 4 lg 1 p-ga 5 kehtestatud välisteenistustasu lähtesumma ning asukohariigi koefitsiendi korrutise summast. Vastavalt Määruse nr 29 p-le 8 diplomaadi välisteenistustasu (ilma staažiprotsenti arvestamata) suurendatakse tema abikaasa ja laste välisesinduses kaasasoleku korral alaealise lapse puhul 15 protsenti teise (II) sekretäri välisteenistustasust iga lapse kohta. Määrus nr 29 kehtis sellises redaktsioonis kuni 31.12.
  60. Alates 01.01.2007, mil Määrus nr 29 muutus kehtetuks seoses määruse andmise aluseks olnud volitusnormi kehtetuks tunnistamisega, asendas varem kehtinud korda Määrus nr
  61. Nimelt jõustus 01.01.2007 uus VTS, millega seoses Määruse nr 29 andmise aluseks olnud VTS (konkreetselt olid volitusnormideks § 24 ja § 28 lg 2) tunnistati samast ajast kehtetuks. Uue VTS § 63 lg 3, § 65 lg 1 ja 4, § 66 lg 5 (kaasasoleva perekonnaliikme eest teenistuja välislähetustasu suurendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega) ja § 67 lg 4 alusel kehtestati ja jõustatigi 01.01.2007 Määrus nr
  62. Kaebaja on õigesti osundanud HMS § 93 lg-le 1, mille järgi määrus kehtib muu hulgas volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Kohus leiab, et kaitseväelase välisriiki lähetamise korra, välislähetustasu ning hüvitiste suuruse ja maksmise korra mitteammendav sätestamine Määruses nr 13, vaid küsimuse lahendamiseks viiteliste normide kasutamine (viide Määrusele nr 47 ja selles omakorda 6 alguses Määrusele nr 29 ja hiljem Määrusele nr 256) on viinud olukorrani, kus ühe või teise õigusakti muudatus ei ole leidnud ilmselt tähelepanematuse tõttu samaaegselt kajastamist sidusaktides. Seega ei ole asjaomased õigusaktid olnud omavahel kooskõlas ja Määruse nr 47 p 7 alap-s 2 esines sisuliselt kaks aastat, ajavahemikul 01.01.2007-01.01.2009, kahetsusväärne õiguslünk, viide kehtetule määrusele. Eelmärgitu ongi põhjustanud käesoleva kohtuvaidluse.
  63. Samas kohus ei nõustu I.T poolt eelmärgitud olukorrast tehtud järeldustega. Üldpõhimõtte kohaselt avalik võim saab ja tohib teha midagi vaid siis, kui seadus vm õigusakt teda selleks volitab (talle õiguse annab või millekski kohustab). Täitevvõimuorganile on antud üksnes seaduste ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise (kohaldamise) õigus ja kohustus, samas puudub tal õigusaktide tõlgendamise õigus. Neist põhimõtetest lähtudes, kuigi Määruse nr 47 p-s 7 oli viide „kohaldatavale õigusele formaalselt ebakorrektne“, ei pidanud ega saanud kaitsevägi omaalgatuslikult aluseks võtta Määrust nr
  64. Sama kehtib ka KJPS juriidilise talituse juhataja arvamuse kohta, mille kohaselt „Tulenevalt eeltoodust on üldosakond seisukohal, et kuna määrus nr 29 on kehtetu ja puudub otsene seaduslik alus teenistujate välislähetustasu suurendamiseks, tuleb kohaldada seaduse analoogiat ning lähtuda kuni Vabariigi Valitsuse määruse nr 47 muutmiseni Vabariigi Valitsuse määrusest nr
  65. Saamata jäänud summad soovitame teenistujatele hüvitada peale määruse nr 47 muutmist, kuna siis selgub, kas teenistuja välislähetustasu suurendatakse Vabariigi Valitsuse määruse nr 256 alusel või muudel alustel.“ Antud juhul A.K soovitab saamata jäänud summad hüvitada siis, kui selgub, kuidas VV Määrust nr 47 muudab. Vastav otsustuspädevus oli seega VV-l. VV-le muudatusettepaneku tegemise õigus aga vastavalt asjaomasel ministril, kuigi antud juhul omapoolset initsiatiivi võinuks varem üles näidata ka kaitsevägi, kes igapäevaselt pidi ülalmärgitud õigusakte rakendama. Seega alles alates 01.01.2009 jõustunud Määruse nr 47 muudatuse kohaselt sai ja tohtis kaitsevägi juhinduda Määrusest nr
  66. Vastavale muudatusele ei omistatud tagasiulatuvat jõudu, selle äranäitamine õigusaktis on vastava akti andja õigus (nt Määrust nr 13 rakendati tagasiulatuvalt võrreldes jõustumisajaga). VV-l antud juhul vastav tahe puudus, mis ilmneb lisaks määruse enda tekstile veel ka nii määruse muutmise eelnõu seletuskirjast kui ka riigi rahakoti järgi valvava ja eelarve täitmise eest vastutava Rahandusministeeriumi kooskõlastuskirjas esitatud tingimusest /tl 91, 92/. Kohus rõhutab, et kui rangelt võtta, siis puudus alates 01.01.2007 kuni 01.01.2009 tegelikult üldse õiguslik alus alaealise lapse puhul välislähetustasu suurendust maksta (vt ka ülaosundatud A.K vastus). Seega on kaitsevägi käitunud kaebaja suhtes hoopis soosivalt, kui on, kohtu arvates põhjendatult, jätkanud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest lähtudes lähetatule nimetatud tasu maksmist endises suuruses. Mis puutub kaitseväe juhataja 17.07.2008 käskkirjaga nr 207 kehtestatud „Pikaajalise välislähetuse korraldamise administratiivjuhendisse“ /tl 105-106/ ja selles sätestatud juhisesse lähtuda Määrusest nr 256, siis nimetatud haldusakt ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kuivõrd VV ei olnud selleks ajaks veel viinud Määrusesse nr 47 sisse vastavat muudatust ega teinud akti rakendajatele kohustuslikuks juhindumise Määrusest nr 256, siis on kaitseväe juhataja nimetatud käskkiri antud tegelikult pädevust ületades ja on seega HMS § 63 mõttes tühine haldusakt koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Kaebaja ei saa nimetatud käskkirjale tuginedes nõuda endale täiendava tasu maksmist ega väita, et teda on ebavõrdselt koheldud. Järelikult I.T õigusi ei ole rikutud, tema kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata. 4.

§ 92lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Nimetatud sättest tuleneb ühtlasi, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. Et kohus teeb antud juhul otsuse I.T kahjuks ja kaitsevägi ei ole 7 omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud kohtukulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.