lg 1 alusel on maksumenetluses tõenditeks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus.
lg 1 kohaselt otsustab maksuhaldur, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Vastavalt
§-le 10 on maksuhaldur kohustatud kontrollima maksude tasumise õigsust. Selle kohustuse täitmiseks on maksuametil õigus rakendada maksukorralduse seaduses sätestatud meetmeid. Üks sellistest meetmetest on
lg 1 alusel teabe nõudmine kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Viidatud sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda maksuhalduri kohustusest kontrollida maksude tasumise õigsust ja selle kohustuse täitmiseks sätestatud meetmete efektiivsuse tagamisest. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Lähtudes
lg 3 annab maksuhaldur kolmandalt isikult teabe nõudmiseks käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Korraldus peab
lg 3 p 5 kohaselt sisaldama selle tegemist tingivad asjaolusid koos viidetega vastavate seaduste sätetele. Seega tuleb kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses osundada põhjustele, miks ja millist teavet nõutakse kolmandalt isikult; märkida isik, keda kontrollitakse ning millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja viitama korralduse andmise õiguslikule alusele. 3 3-08-1038 Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt nõuti, et Hansapank annaks
lg 1 ja krediidiasutuse seaduse § 88 lg 5 p 4 alusel korralduses kirjeldatud teavet arvelduskonto nr 221011575730 osas seoses OÜ P käibe-, tulu-, sotsiaalmaksu ning töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni makse arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisega maksustamisperioodide l jaanuar 2005 kuni oktoober 2006 (tl 11-12). Seega nõuti vaidlustatud korraldusega teavet OÜ P maksude tasumise õigsuse kontrollimise eesmärgist tulenevalt konkreetse isiku kohta ning korralduses on viidatud selle vastuvõtmise õiguslikule alusele. Lähtudes eeltoodust vastab kaevatav korraldus
Kaebaja leiab, et revisjoni käigus tehtavad korraldused, mille alusel kohustatakse kolmandat isikut esitama teavet väljaspool läbiviidava revisjoni ulatust, ei ole õiguspärane ega põhjendatud.
§-s 61 lg 1 tuleneb kolmanda isiku kohustust anda maksuhaldurile teavet vaid konkreetse isiku kohta. Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandalt isikult teabe saamiseks tehtud korralduse andmine on seotud/peab olema seotud konkreetse isiku suhtes läbiviidava revideeritava ajavahemikuga.
lg 1 alusel kolmandale isikule tehtav korraldus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale. Erinevalt maksumaksjast ja maksu kinnipidajast ei ole kolmas isik maksukohustuse adressaat. Kuna maksuhalduril on revisjoni käigus võimalus teostada kõik maksukohustuse lõplikuks kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud, on revisjoni ulatus ja selle tulemused olulised maksumaksjale, mitte kolmandale isikule. Kaebuse kohaselt on tema õigusi kiirele ja efektiivsele maksumenetlusele ning heale ja õiglasele haldusmenetlusele rikutud seetõttu, et antud juhul koguti maksumenetluses teavet, mis ei ole seotud revisjoniülesandega. Proportsionaalsuse printsiibist tulenevalt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus. Kuid tulenevalt eelpool käsiteletud
sätetest ei ole teabe kogumine kolmandalt isikult seotud ega piiratud revisjoni ulatusega. Kaebaja ei ole esitanud asjas väiteid ega tõendeid selle kohta, et kaevatavas korralduses nõutud teave ei olnud asjakohane ja vajalik kaebaja suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Kaebaja ei ole vaidlustanud ega ümberlükanud vastustaja väiteid selle kohta, et nõutud teave oli vajalik kaebaja ja tema tehingupartnerite vahel kaupade ja rahasummade liikumise kontrollimiseks revideeritaval ajavahemikul ning asjaolu, et antud teavet oli kaevatava korralduses märgitud isikult võimalik saada. Hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus kaevatava korralduse vastuvõtmisel selliseid menetlus- ja vormivigu, mis oleksid võinud rikkuda kaebaja kaebuses kirjeldatud õigusi ning mõjutada asja otsustamist. Tulenevalt eeltoodust on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse asjas kantud kohtukulude hüvitamiseks. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega ei kuulu kaebaja taotlus kohtukulude hüvitamiseks rahuldamisele. Annika Vendik Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.