← Eesti

3-08-875/73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 31.08.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-875 Haldusasi

§ 61lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Saare maavanema 02.07.1999 korraldusega nr 1007 otsustati L. S.le ostueesõigusega müüa XXXXXXXXXXX Xxxxx-xxxxxx xxx asuv maa. Avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks oli esitatud 17.12.1997, maa ostu-müügileping sõlmiti Eesti Vabariigi ja L. S. vahel 11.08.
  2. 3-08-875
  3. Saare maavanema 22.04.2008 korraldusega nr 473 tühistati tagasiulatuvalt Saare maavanema 02.07.1999 korraldus nr 1007 põhjusel, et korralduse andmisel ei olnud maavanem teadlik asjaolust, et Xxxxx-xxxxxx xxx asuva elamu puhul on tegemist I. ja L. S. poolt abielu kestel soetatud abikaasade ühisvaraga. Samuti ei olnud maavanem teadlik sellest, et korralduse andmise ja maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal toimus kohtuvaidlus endiste abikaasade ühisvara jagamise osas. Saare Maakohus tunnistas 13.03.2000 otsusega tsiviilasjas nr 2-88/1999 Xxxxx-xxxxxx xxx asuva elamu vallasvarana poolte ühisvaraks ja tunnistas ½ mõttelist osa elamust I. S. omandiks ja ½ mõttelist osa elamust L. S. omandiks. Kohtuotsus jõustus 24.03.
  4. Seega on I. S. ja L. S. ühisomandis olnud elamu aluse maa erastamine üksnes L. S.le vastuolus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõikega
  5. L. S. oleks pidanud informeerima nimetatud asjaoludest erastamise korraldajat, mille tulemusena oleks maavanem peatanud maa erastamise. Ühisvara jagamise teel oleks L. ja I. S.l tekkinud kaasomand elamule ning maa erastamine oleks lõpule viidud AÕSRS § 12 lõikes 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lõikes 4 toodud alustel. Erastamise tulemusel muutus Xxxxx-xxxxxx xxx asuv elamu kinnisasja oluliseks osaks, mis vastavalt kinnistusraamatu kandele kuulub L. S.le. Xxxxx-xxxxxx xxx asuva maa kinnistamisega L. S.le lõppes I. S. omandiõigus ½ mõttelisele osale sellel maatükil asuvale elamule ning viidatud elamu muutus seeläbi kinnisasja olulise osana L. S. ja tema uue abikaasa U. S. ühisomandiks vastavalt perekonnaseaduse (PkS) § 14 lõikele
  6. Seetõttu on maavanema 02.07.1999 korraldus nr 1007 vastuolus AÕSRS § 12 lõikes 1, § 13 lõikes 3, MaaRS § 221 lõikes 4 ja põhiseaduse §-s 32 sätestatuga.
  7. L. S. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Saare maavanema 22.04.2008 korralduse nr 473 tühistamiseks, leides, et vastustajal puudus õigus nii pika aja möödudes haldusakti tagantjärgi tühistada. Maa erastamise hetkel oli ehitisregistrisse ehitise ainsa omanikuna kantud kaebaja. Kuna I. S. ei olnud maa erastamise lepingu sõlmimise ajal ehitise kaasomanikuks, puudus tal õigus taotleda ehitise juurde kuuluva maa erastamist. Maa erastamise toimikust nähtub, et maa erastamise avalduse oli esitanud vaid kaebaja. I. S. ei ole esitanud erastamise avaldust ega ühtki vastuväidet maa erastamise kohta kaebajale. Saare maavanema viited AÕSRS § 12 lõikele 1 ja § 13 lõikele 2 ning MaaRS § 221 lõikele 4 ei ole asjakohased, kuna erastamise ajal kehtis seadus teises redaktsioonis. Kehtivat redaktsiooni ei ole võimalik tagasiulatuvalt rakendada. Ükski isik ei ole soovinud jõusoleva korralduse tühistamist ning pole seetõttu arusaadav, miks kaevatav korraldus üldse koostati. Kuna kaevatava korralduse tegemise aluseks tulenevalt selles märgitust on võetud I. S. hagiavaldus, siis kuulub rakendamisele HMS §
  8. Menetlust aga ei uuendatud, vaid tehti uus korraldus tuginedes ainult taotleja soovidele ja tahtmistele.
  9. Saare maavanem palus jätta kaebuse rahuldamata. MaaRS § 22 lõikest 1, AÕSRS § 13 lõikest 3 tulenevalt oleks maavanem pidanud keelduma maa ostueesõigusega erastamisest kaebajale, määrama mõistliku tähtaja ühisvara jagamiseks ja ühisvara jagamise järel müüma Xxxxx-xxxxxx xxx juurde erastatava maa elamu omanikule lähtudes AÕSRS § 12 lg 1 ja MaaRS § 22 lg 1 ja § 221 lg 4 sätestatust. Korvamaks haldusakti andmisest tingitud I. S. omandikaotust ja järgimaks avalikku huvi avaliku halduse seaduspäraseks toimimiseks, tühistaski maavanem oma varasema korralduse nr
  10. Kinnistusraamatu kande kustutamise järel muutub Xxxxx-xxxxxx xxx asuv elamu vallasvaraks ning vara omanike õigused sellele taastuvad nii nagu nad olid enne maa õigusvastast erastamist ja ebaõiget kinnistamist kaebaja nimele. Asjaolu, et I. S. ei ole tähtaegselt esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks, 2

(8)3-08-875 ei oma vaidluses tähtsust, sest maa erastamise avalduse esitamata jätmisest ei järgne veel maa müüki ainult ühele omanikule (MaaRS § 351). Kuna kaebaja kinnitas maa ostueesõigusega erastamise avalduses, et elamu on üksnes tema omandis, vaikis kaebaja maha asjaolu, et hetkel oli käimas kohtumenetlus ühisvara jagamise nõudes. Et kaebajal puudus kahtlus elamu kuulumise kohta ka I. S.le, näitab kaebaja vastus I. S. hagile, milles ta märgib, et ühisvara ei koosne ainult elamust, vaid ka korterist ja nii elamus kui korteris olevast vallasvarast. Kaebajat teavitati menetluse uuendamisest ja ta sai oma seisukohti avaldada, kui paralleelselt läbi viidud tsiviilkohtumenetluse raames toimus mitu kohtumist kaebajaga. Kui selgus, et pooled kokkuleppele ei jõua, tühistaski vastustaja oma
  1. a korralduse.
  2. Kolmas isik I. S. palub jätta kaebuse rahuldamata. Korraldus nr 1007 oli vastuolus PS § 32 lg 1 teise lausega, AÕSRS § 13 lg 3 kolmanda lausega ning MaaRS-ga. Nii kaebaja kui ka I. S. ei ole elamus elanud alates selle maa omandamise ajast. Elamus elavad kaebaja ja I. S. täiskasvanud lapsed. Kaebaja ei ole pärast kinnistu omandamist teinud kulutusi sellel paikneva elamu korrashoiuks või parendamiseks. Ka on kaebaja külastanud vaidlusalust kinnistut väga harva. Seepärast saab öelda, et korralduse nr 1007 andmine ei mõjutanud kaebaja elukorraldust. I. S. omandiõiguse rikkumine toimus põhusel, et kaebaja esitas erastamise menetluses ebaõigeid andmeid elamu omandiõiguse kohta. Seetõttu ei olnud kaebajal tulenevalt HMS § 67 lõikest 4 õiguspärast ootust, et korraldus nr 1007 jääb kehtima. Korralduse nr 1007 kehtetuks tunnistamine on nii sobiv, vajalik kui mõõdukas. Korralduse kehtetuks tunnistamine on üheks aluseks I. S. kinnistusraamatu kande parandamise nõude rahuldamisele, mille tulemusel tekib võimalus registriosa sulgemiseks. Registriosa sulgemise järel muutub elamu vallasasjaks ning taastub kaebaja omandiõigus ½ mõttelisele osale elamust.
  3. Tallinna Halduskohtu 18.02.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et I. S. omandiõigus elamule tulenes PkS § 14 lõikest
  4. Ühisvara tekkimiseks ei ole vaja kohtuotsust. Samuti ei tekitanud kaebaja ainuomandiõigust Xxxxx-xxxxxx xxx elamule ka riikliku ehitusregistri kui ehitiste kohta käiva informatiivse andmekogu õiend. MaaRS reguleerib küll maa erastamist kaasomandis oleva ehitise juurde, kuid mitte otsesõnu olukorda, kus ühisvaraks oleva elamu omanike abielu on juba lahutatud. Maa erastamine ainult ühele ühisomanikule toob kinnisasja tekkimisega kaasa ka senise ühisomaniku omandi kaotuse. Õige on I. S. järeldus, et MaaRS ei näe ette võimalust erastada lahutatud abikaasade ühisomandis oleva ehitise alust maad, kuivõrd sellisel juhul rikutaks teise ühisomaniku õigusi. Juhul, kui lahutatud abikaasad ehitise ühisomanikena soovivad erastada ehitise alust ja ehitise juurde kuuluvat maad, tuleb erastamise korraldajal neile selgitada ühisvara jagamise vajalikkust maa erastamise eeldusena. Pärast ühisvara jagamist saavad tekkinud kaasomanikud erastada maad MaaRS § 221 lõikes 4 toodu ulatuses. Kuigi vaidlustatud korralduses viidatakse I. S. hagiavalduse kontrollimisele, tuleb haldusmenetlus lugeda uuendatuks haldusorgani initsiatiivil. HMS § 66 lõike 1 järgi ongi haldusorganil õigus kaalutlusõiguse korras õigusvastane haldusakt isiku kahjuks kehtetuks tunnistada. 3
(8)3-08-875 Kaebaja ei ole tühistatud haldusaktist juhindudes muutnud oma senist elukorraldust, teinud tehinguid vara käsutamiseks või haldusakti alusel saadut ära kulutanud. Ka pärast maa kinnistamist oma nimele ja elamu muutumist maatüki oluliseks osaks ei ole kaebaja kasutanud vaidlusalust elamut oma elukohana ega teinud kulutusi hoone korrashoiuks. Seega oleks vaidlustatud korralduse kehtimajäämise mõju kaebaja faktilisele elukorraldusele ebaoluline ning korralduse nr 1007 tagasitäitmine mitte ülemääraselt koormav. HMS § 67 lg 4 punkti 6 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Deklareerides maa erastamise avalduses elamu kuulumist ainult endale ja vaikides maha selle kuulumise ka I. S.le, välistas kaebaja võimaluse tugineda haldusakti tagantjärele kehtetuks tunnistamisel usalduse kaitsele. Kuigi haldusakti andmisest möödunud pikk ajavahemik on selliseks faktoriks, mis võiks kallutada kohut kaebuse rahuldamise suunas, annulleerib selle usalduskaitse puudumine ja haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisus. Haldusakti kehtetuks tunnistamata jätmisel fikseeruks olukord, kus I. S.lt on tema omand sundvõõrandatud. Vaidlustatud korralduse jõussejäämine võimaldab aga likvideerida olukorra, kus kogu ehitusalune ja selle juurde kuuluv maa on ebaseaduslikult ja võrdsuspõhimõtet rikkudes erastatud ainult elamu ühele omanikule. Vastustaja vaidlustatud korralduse kehtimajäämine rahuldaks ka avalikku huvi, mis seisneks täitevvõimu seaduslikkuse põhimõtte järgimises. Kaebajale on olnud tagatud õigus olla ärakuulatud. Tallinna Halduskohtu 05.03.2009 täiendava otsusega mõisteti L. S.lt I. S. kasuks välja menetluskulud summas 16 200 krooni. Otsus tehti I. S. 22.02.2009 taotluse alusel, kus leiti, et 18.02.2009 kohtuotsusega jäeti lahendamata kolmanda isiku taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. L. S. ja U. S. apellatsioonkaebustes palutakse Tallinna Halduskohtu 18.02.2009 ja 05.03.2009 otsused tühistada ja L. S. kaebus rahuldada. Kaebaja esitas maa erastamise avalduse 17.12.
  2. Kaebajal oli I. S.ga suusõnaline kokkulepe, et kaebaja erastab ehitatava maja juurde maa ning I. S. ühisomandis oleva korteri. Kaebajal puudus avalduse esitamise ajal ja erastamismenetluse kestel teave, et I. S. soovib ka maad erastada, mistõttu pole alust väita, et kaebaja kasutas oma õigusi ebakohaselt. Erastamismenetlus kestis kaks aastat ja selle jooksul ei esitatud I. S. poolt ühtegi maa erastamisega seotud avaldust. Avaldus esitati alles 22.05.
  3. Kolmas isik ei vaidlustanud ka maa erastamise korraldust. Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2002 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-2/320/2002 tuvastati õigesti, et maa erastamise käigus ei saanud I. S.l tekkida õigusi maa erastamiseks. Vaidlustatud halduskohtu otsuses on lubamatult eeltoodud lahendi seisukohti ümber hinnatud. Halduskohus ei ole pädev halduskohtumenetluse raames jõustunud tsiviilkohtu otsuseid ja neis sisalduvaid juriidilisi fakte ümber hindama. Samas asjas ja sama vaidluse eseme suhtes on välistatud jõustunud kohtulahendi uuesti arutamine. Eelnevalt viidatud tsiviilasjas sai lõplik õiguslik hinnang antud järgmistele asjaoludele: kaebaja omandas kinnistu pärast I. S.ga abielu lõppemist, mistõttu ei saa kinnistut lugeda nende ühisvaraks; maa erastamise ajal ei olnud I. S. 4
(8)3-08-875 ehitise kaasomanikuks tunnistatud, mistõttu ei saa tugineda MRS § 221 lg-le 4; tugineda ei saa ka MRS § 221 lg-le 42, sest see säte kehtestati alles 13.06.2000. I. S.l puudus alus nõuda menetluse uuendamist ja haldusakti kehtetuks tunnistamist, sest ta ei vasta HMS § 44 ja § 68 nõuetele. Möödunud on ka HMS § 34 lg-s 3 sätestatud tähtaja ennistamise võimalik periood. Kaebajat menetluse uuendamisest ei teavitatud. Väidetavad suulised ütlused haldusmenetluse uuendamise võimaluse kohta ei kvalifitseeru vormikohaseks haldusmenetluse läbiviimiseks. Põhjendamatu oli menetluse uuendamise aluseks võtta I. S. poolt tsiviilasjas 2-06-13223 avaldatud arvamusi. Kõik varalised vaidlused on saanud lõpliku lahenduse ja ei kuulu vaidlustamisele. Väited kaebaja ärakuulamise kohta menetluse uuendamisel on paljasõnalised. Halduskohus on kohtuotsuses valesti hinnanud tõendeid. Xxxxx-xxxxxx xxx ehitise puhul pole tegemist elamuga, vaid poolelioleva ehitisega. Kohus leidis valesti, et kaebaja kinnitas maa erastamisel, nagu kuuluksid kõik erastataval maal olevad ehitised talle. Kaebaja üksnes kinnitas, et ta on ehitise omanik ning esitas vajalikud dokumendid. Kohus on jätnud hindamata korralduse nr 473 mõju U. S. õigustele. Xxxxx-xxxxxx xxx ehitise näol on tegemist L. ja U. S. ainukese varaga. Vastavalt kokkuleppele on abikaasad seda vara käsutanud väga altruistlikult, võimaldades seal elada L. S. lastel eelmisest abielust, elades ise koos lastega üüripinnal. Kohus on vääralt viidanud AÕSRS § 13 lg-le 3, mis puudutab I. S. väidetavat õigust erastada vaidlusalune maaüksus. Ringkonnakohtu tasandil on olemas jõustunud kohtuotsus, mis reguleerib ammendavalt maaüksusega seonduvaid õigusi ning halduskohus esimese astme kohtuna ei ole pädev seda tühistama. Seoses 05.03.2009 täiendava kohtuotsusega leiab kaebaja, et selle tegemine oli põhjendamatu. TsMS §-de 435, 436 ja 447 kohaselt vastu võetud kohtuotsust muuta ei saa. Esialgses kohtuotsuses oli öeldud selgelt, et kaebus jäetakse rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata.

§ 92

lg 7 sätestab, et kui vastaspool ei pea kohtukulusid hüvitama, siis jäävad kolmanda isiku kohtukulud tema enda kanda. 8. Saare maavanem palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Asjaolu, et tegu on ühisvaraga, oli kaebajale teada hiljemalt märtsis 1999, sest I. S. esitas 17.03.1999 Saare Maakohtule hagi ühisvara jagamise nõudes. Et MRS ei näe ette maa ostueesõigusega erastamist ainult ühele elamu ühisomanikest, oli maavanema korralduse nr 1007 puhul tegu õigusvastase haldusaktiga. Haldusorgani seadusliku tegutsemise põhimõttest tulenevalt peab haldusorgan ka ise oma haldusakte revideerides ja nende hulgast õigusvastaseid avastades otsustama nende kehtetuks tunnistamise vajaduse. Antud juhul ei ole kaebaja muutnud oma elukorraldust viisil, mis tingiks HMS § 67 rakendamise ja keelaks haldusakti kehtetuks tunnistada. Halduskohtu otsusega ei revideerita jõustunud kohtuotsuseid ega anta neile hinnangut. Tsiviilasjas nr 2-2/320/2002 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2002 otsusega jäeti rahuldamata I. S. hagi kaebaja vastu vaidlusaluse kinnistu ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Otsusest aga ei tulene, et I. S.l ei olnud üldse maa erastamise õigust. Seega ei ole tõene apellandi väide, et kõik varalised küsimused ehitise suhtes on lõplikult kindlaks määratud. Lisaks tsiviilasjas nr 2-2/320/2002 jõustunud otsusele on jõustunud kohtuotsus ka tsiviilasjas nr 2-88/1999, milles tuvastati, et vaidlusalune elamu oli kaebaja ja I. S. ühisomandis. 5

(8)3-08-875 Enne vaidlustatud korralduse andmist informeeriti kõiki menetlusosalisi sellest, et maa erastamise korralduse nr 1007 puhul on tegu õigusvastase haldusaktiga, esitati selgitused õigusvastasuse põhjuste kohta ning informeeriti menetlusosalisi, et maavanem on sunnitud kaaluma maa erastamise korralduse tühistamist. Kokkusaamine kõigi menetlusosaliste vahel toimus kaebaja ja U. S. esindaja Harland Paasi õigusbüroos 29.02.
  1. Kaebaja ja U. S. esitasid seejuures oma seisukohad maa erastamise õiguspärasuse osas. Teine kokkusaamine toimus kaebaja ja U. S. osavõtul Saare maavalitsuses 05.03.
  3. Kolmas isik I. S. palub oma vastuses jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Väide, nagu kaebaja ja I. S. leppisid abielu lahutamisel kokku, et I. S. erastab riigilt korteri ning kaebaja nende abieluliseks ühisvaraks oleva elamu aluse maa, on alusetu. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja andis notariaalselt kinnitatud nõusoleku selleks, et I. S. saaks erastada korteri, milles pooled olid varem elanud, kuid tegi seda seetõttu, et tal puudus igasugune moraalne õigus taotleda selle erastamist. Kaebaja väide, et I. S. ei avaldanud elamu aluse maa erastamismenetluse kestel soovi maa erastamiseks, on ebaõige. Maakohtule 17.03.1999 esitatud hagiavalduses märkis I. S. hagi esitamise põhjusena maa erastamise soovi ning selleks nõutavate toimingute tegemise vajadust. Korralduse nr 1007 andmise ja kehtetuks tunnistamise vahel oli küll oluline ajavahemik, kuid selle perioodi kestel on olnud mitu kohtuvaidlust ning selle kohta avatud registriossa ka korduvalt kantud omaniku õigusi takistavaid või piiravaid märkusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Apellatsioonkaebuses on korduvalt ette heidetud, et halduskohus on lubamatult sekkunud tsiviilõiguslikesse küsimustesse ning ümber hinnanud asjaolusid, mis on jõustunud kohtuotsusega juba lahendatud. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus on avalik-õigusliku vaidluse lahendamisel pädev otsustama ka selle vaidluse lahendamise jaoks oluliste tsiviilõiguslike küsimuste üle. Varasemates jõustunud kohtulahendite, sh tsiviilkohtu lahendite motiivides tuvastatud asjaolusid hindab halduskohus kogumis teiste tõenditega (

§ 17lg 1).

Seega on kohtule siduv üksnes varasema jõustunud kohtulahendi resolutsioon, mitte aga lahendi põhjendustes õigusnormidele või tõenditele antud tõlgendused ja hinnangud. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seotud tsiviilasjas 2-88/1999 13.03.2000 tehtud kohtuotsuse resolutsioonis tuvastatuga, mille kohaselt tunnistati abikaasade ühisvarast I. S. omandiks ½ mõttelist osa Xxxxx-xxxxxx xxx asuvast elamust. Samas ei pea halduskohus lähtuma Tallinna Ringkonnakohtu poolt 09.04.2002 tsiviilasjas 2-2/320/2002 kohtuotsuse põhjendustes avaldatud seisukohtadest, sh MRS normide tõlgendustest. Asjaolu, et eeltoodud kohtulahendiga jäeti rahuldamata I. S. hagi L. S. vastu Xxxxx-xxxxxx xxx kinnistu ühisomandiks tunnistamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudes, ei muuda korralduse nr 473 andmist maavanema poolt lubamatuks. Võimatus kaitsta I. S. õigusi tsiviilõiguslike meetmetega ei tähenda ka avalik-õiguslike õiguskaitsevahendite ammendatust. 12. Maavanem ei ole menetluse uuendamisel menetlusnõudeid rikkunud. Haldusorganil on kaalutlusõigus otsustamaks, kas menetlus uuendada või mitte. Sealjuures ei ole haldusorgan seotud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud ühekuulise ning § 34 lg-s 3 nimetatud üheaastase tähtajaga. 6

(8)3-08-875 HMS ei reguleeri, mis vormis peab menetluse uuendamisest teavitamine toimuma. Seega ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse seisukohaga, et suulised ütlused menetluse uuendamise kohta ei kvalifitseeru vormikohaseks haldusmenetluse läbiviimiseks. Puudub ka alus väita, et kaebaja ei olnud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamise menetlusse piisavalt kaasatud. HMS § 40 lg 1 võimaldab menetlusosalisi ära kuulata ka suulises vormis. Ümber ei ole lükatud vastustaja väide, et 29.02.2008 ja 05.03.2008 toimunud kokkusaamistel said kaebaja ja U. S. maa erastamise küsimuses oma seisukohti ja vastuväiteid esitada.
  1. Kaebaja esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse 17.12.1997 ning korraldus nr 1007 anti 02.07.
  2. Vaidlust ei ole selles, et Xxxxx-xxxxxx xxx elamu kui vallasasi oli kaebaja ja I. S. ühisomandis. Samas lahutati nende abielu 16.08.
  3. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ning korralduse nr 1007 andmise ajal puudus regulatsioon, kuidas toimida eelkirjeldatud olukorras. Siis kehtinud MRS § 221 lg 4 ning AÕSRS § 12 lg 1 ei saanud pidada asjakohaseks, kuivõrd need reguleerisid kaasomandis oleva ehitise juurde maa erastamist. 16.07.2000 jõustus MRS § 221 lg p 42, mis samuti ei ole sobiv, kuivõrd reguleerib maa erastamist abikaasadele. L. ja I. S. ei olnud maa erastamise ajal enam abikaasad. Erastamise avalduse esitamise ja korralduse nr 1007 andmise ajal kehtinud maa ostueesõigusega erastamise kord ei kohustanudki avaldusse märkima andmeid perekonnaseisu kohta. Ringkonnakohus leiab, et arvestades lüngaga MRS-s ja sellega seotud õigusaktides, tuleb kasutada analoogiat. Maavanem on põhjendatult näinud lahendusena MRS § 221 lg 4 ning AÕSRS § 12 lg 1 rakendamist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt esitatud vastavasisulise analüüsiga ja ei korda seda. Ringkonnakohus märgib veel, et vastustaja oleks pidanud regulatsiooni puudusest sõltumata välja selgitama, kas elamu, mille juurde soovitakse maad erastada, on ühisomandis. Põhjendamatu on kaebajale ette heita, et ta maa ostueesõigusega erastamise avalduses selle kohta andmeid ei esitanud. Samas oleks võinud kaebaja oma õigusi heauskselt kasutada enne maa erastamise korralduse andmist ja teavitada vastustajat, sest oli hiljemalt
  4. a märtsis teadlik, et I. S. on kohtusse esitanud hagi ühisvara, sh Xxxxx-xxxxxx xxx ehitise jagamiseks. Pealegi oli I. S. hagiavaldusse märkinud, et hagi on esitatud selleks, et oleks võimalik teha L. S. nimele registreeritud elamu osas erastamise toiminguid.
  5. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et I. S. ei ole tähtaegselt esitanud erastamise avaldust. Avaldus esitati küll alles 22.05.2000, kuid kohtuotsus, millega Xxxxx-xxxxxx xxx elamu ½ mõttelist osa tunnistati I. S. omandiks, jõustus 24.03.
  7. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtuotsuses valesti hinnatud tõendeid, sest Xxxxxxxxxxx xxx ehitise näol polnud tegemist mitte elamuga, vaid poolelioleva ehitisega. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodu ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega.
  8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et vastustaja on kaebaja ja I. S. õigusi haldusakti kehtetuks tunnistamisel õigesti kaalunud. Kaebajat soodustava haldusakti andmisest oli möödunud küll kaua aega, kuid kaebaja ei olnud vaidlusalust vara ise kasutanud, samuti oli ta alates
  9. aastast teadlik, et ka I. S. on huvitatud maa erastamisest. Sama kehtib U. S. kohta. Ka tema pidi L. S. abikaasana teadma, et I. S. on alustanud mitmeid kohtuvaidlusi eesmärgiga saada enda omandisse ½ Xxxxx-xxxxxx xxx elamust ja kinnistust. Väide, et elamu näol on tegemist L. ja U. S. ainukese varaga, ei muuda nende õigusi kaalukamateks. Arvestades, et nad ei ole elamut peaaegu 10 aasta vältel kasutanud, näitab, et korralduse nr 473 kehtetuks tunnistamine ei muuda oluliselt nende elukorraldust. Samas ei 7
(8)3-08-875 kaota nad oma omandit täielikult, vaid neil on jätkuvalt võimalik erastada pool Xxxxx-xxxxxx xxx elamu juurde kuuluvast maast. Arvestades, et korralduse nr 473 kehtima jäämisel jääb I. S. erastamisõigusest tervikuna ilma, on vastustaja kaebaja ja kolmandate isikute õiguste tagamisel leidnud õige tasakaalu.
  1. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud veel täiendava otsuse tegemine halduskohtu poolt. I. S. esitas halduskohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Arvestades, et L. S. kaebus jäi rahuldamata, oleks halduskohus pidanud nõuetekohase taotluse tervikuna või osaliselt rahuldama. Halduskohtu 18.02.2009 otsuse resolutsioon oli: „Jätta L. S. kaebus rahuldamata ning kantud kohtukulud välja mõistmata“. Nii otsuse resolutsioonist kui põhjendustest nähtub, et halduskohus jättis I. S. menetluskulude hüvitamise taotluse tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et täiendava otsuse tegemine oli seetõttu TsMS § 448 kohaselt lubatav. Taotlus täiendava kohtuotsuse tegemiseks oli esitatud tähtaegselt ning kõik menetlusosalised olid nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
  2. Kuna esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb lahendada I. S. taotlus apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks summas 6300 krooni. Summa on tasutud. Kantud õigusabikulusid pole alust pidada põhjendamatult suureks.

§ 92lg 7 alusel tuleb menetluskulud välja mõista kaebajalt. Kaire Pikamäe Viive Ligi Oliver Kask 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.