kohaselt kaugjuurdepääsuga maksevahend võimaldab selle omajal käsutada temale kontopidaja poolt avatud kontol olevat raha ilma kirjalikku juhist andmata, muu hulgas teha ülekandeid, kusjuures maksevahendi kasutamine nõuab reeglina isiklikku tunnuskoodi või muud sarnast võimalust maksevahendi omaja kindlaks tegemiseks. Kaugjuurdepääsuga maksevahend on muu hulgas maksekaart (nii krediit- kui deebetkaart), samuti telefoni- ja võrgupanga kasutamise võimalus konto käsutamiseks. 14.09.2006. a laenulepingu sõlmimisel toimus laenusaaja identifitseerimine panga identifitseerimissüsteemi kaudu. Juhul kui kostja andis Hansapanga poolt temale personaalselt väljastatud paroolid ja PIN-koodid kolmandale isikule kasutada, kannab kostja kohtu hinnangul ka sellise tegevusega kaasnevad riskid. Kostja äärmist hooletust näitab seegi, et avastanud esmakordselt asjaolu, et kolmas isik kasutab tema kontot SMS laenude võtmiseks, tasus kostja võetud laenud laenuandjatele tagasi. Konto omanikuna oleks kostjal olnud igal ajal võimalik panka teavitada, konto sulgeda või paroolid vahetada. Kostja seda ei teinud.
lg 1 p 1 kohaselt elektroonilise maksevahendi omaja on kohustatud kasutama maksevahendit vastavalt selle väljastamise ja kasutamise tingimustele, muu hulgas tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna ning punkt 2 järgi teatama viivitamata maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale 2 isikule maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust või vargusest. Kohus on seisukohal, et kostja kontot kasutab kostja perekonnaliige või muu lähedane, kelle kostja on võimaldanud juurdepääsu oma kontole. Kostja on väitnud, et temale ei kuulunud laenulepingu sõlmimise ajal 14.09.2006. a abonent numbriga XXX. Samas on kostja sõlminud sama numbriga liitumislepingu alates 08.12.2006. a. Kohtu veendumust, et kostja on konto teisele isikule kasutada andnud kinnitab ka see, et kostja on varasemad tema konto kaudu võetud SMS laenud laenuandjatele tagastanud. Vaatamata sellele, et kostja kontot kasutati pika aja jooksul ei ole kostja kuni käesoleva ajani ka politsei poole pöördunud.
järgi annab või kohustub andma oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja tarbijakrediidilepinguga tarbijale krediiti või laenu. Tarbijal lasub raha tagastamise kohustus.
lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 p 1, 4 ja 6 kohaselt võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist, öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt 14.09.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu p 4.2.3 kohaselt kohustus kostja laenuandjale tasuma intressi 0,7780% päevas. Kohtu hinnangul on hageja intressinõue põhjendatud. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Laenulepingu pooled on seda hinda aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda kasu saamise võimaluse kaotamises.
lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei kata. Lepingu p 12.2.1, 12.2.
järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja tugineb nõude esitamisel lepingu p.-le 14, mille kohaselt on kostjal kohustus tasuda leppetrahvi kuni 50 % ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust Antud juhul oli hageja poolt leppetrahvi nõudmise aluseks maksete tasumata jätmine. Arvestades kostja poolt lepingu täielikku täitmata jätmist, on leppetrahvi väljamõistmine hagetud suuruses põhjendatud ja hagi tuleb selles osas rahuldada. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus 3 000 krooni, leppetrahv 1 500 krooni, nõude loovutamisega seotud kulud 1 500 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivis 8 025 krooni ja intress summas 13 187.10 krooni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Karin Sonntak Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.