3-09-1055/9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuli 2009, Jõhvi 3-09-1055 P. T kaebus Viru Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Mõista Viru Vanglalt P. T kasuks välja 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) krooni. 2.Mõista Viru Vanglalt riigituludesse kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 125 (ühesaja kahekümne viie) krooni ulatuses. Riigilõiv ülejäänud 125 krooni ulatuses jätta Eesti Vabariigi ja muud võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 30.01.2009 vaideotsusega nr. 11-7/5113 (tl. 14-15) tunnistas Justiitsministeerium kehtetuks Viru Vangla direktori 08.10.2008 käskkirja nr. 1509-KP, millega oli kinnipeetav P. T Viru Vangla kodukorra nõuete rikkumise eest karistatud 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 08.04.2009 jättis Viru Vangla P. T kahjunõude rahuldamata (tl. 17). 14.05.2009 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja P. T kaebus (tl. 1), milles paluti tunnistada Viru Vangla tegevus õigusvastaseks ja määrata põhjendamatu kartseris viibimise eest 2500 krooni suurune hüvitis. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 13) paluti kaebust mitte rahuldada, viidati riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kehtestatule ning leiti, et kaebaja pole oma kahjunõudes ega kaebuses märkinud, milles seisnes talle tekitatud kahju. Vangistusseaduse § 4’ ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes leiti, et distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine ja kartseris viibimisest tulenev ebamugavustunne iseenesest ei too kaasa kahju hüvitamist tingivat inimväärikuse kahjustamist ning lisati, et käskkirja kehtetuks tunnistamine on piisav heastamisvahend, kuna kaebajale pole saabunud raskeid tagajärgi ja ta pole kannatanud kehvade kartseritingimuste pärast. 1 1 KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja
2. Kehtestatu kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on reguleeritud sama seaduse § 9 lg
3. Kehtestatu järgi on see võimalik süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. P. T distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kehtetuks tunnistatud (tl. 14-15) ja kuigi ta pole oma kaebuses kahju hüvitamise alust määratlenud, on halduskohtul tema väidete ja toimikusse esitatud dokumentide alusel võimalik järeldada, et tegemist on ilma õiguspärase aluseta määratud distsiplinaarkaristuse läbi kaebaja väärikusele tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. On selge, et distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei pruugi tingimata kaasa tuua inimväärikuse kahjustamist, kuid maksimumkaristuse määramata jätmine ja Viru Vangla head kartseritingimused ei välista siiski täielikult kaebaja nõude rahuldamist. Kartserisse paigutamine on vangistusseaduse § 63 lg 1 kohaselt kõige rangem kinnipeetava suhtes kohaldatav distsiplinaarne mõjutusvahend. Selle eesmärgiks on tema vabaduse füüsiline ja vaimne piiramine ning kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada ka muid vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast tulenevaid piiranguid. P. T puhul piirati täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 42, § 43 ja § 46 ning osaliselt § 48 tulenevaid õigusi. Seega halvendas kartserisse paigutamine märgatavalt tema seisundit ka sealsetele väidetavalt headele tingimustele vaatamata. Kinnipeetava kohustus taluda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus määratakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Kartseri kohaldamine ilma sellekohase õigusliku aluseta on lubamatu ning selle meetme piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav ja seega saab õigustada mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi kaebaja on lähtunud senises kohtupraktikas üldjuhul õiglaseks peetud hüvitise suurusest, on käesoleval juhul põhjust seda riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 p 5 alusel siiski poole võrra vähendada, sest vaideotsuse motiivide kohaselt ei olnud P. T distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja tühistamise põhjuseks mitte asjaolud, mis üldse välistaksid tema karistamise, vaid karistuse valiku vähene põhjendamine. Ka kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse dokumendid (tl. 21-26) ei lükka käskkirjas kirjeldatud viisakusetus käitumises ja ebatsensuursete sõnade kasutamises seisnenud rikkumise toimepanemist P. T poolt ümber. Seega oli distsiplinaarkaristuse määramine tema enda käitumise otsene tagajärg ning 50 krooni iga kartseris veedetud ööpäeva eest on igati piisav hüvitis. Eeltoodu kohaselt on P. T kaebus osaliselt põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 4 alusel rahuldada 1250 krooni suuruse hüvitise väljamõistmisega Viru Vanglalt. 02.06.2009 koostatud kohtumäärusega (tl. 9) vabastas kohus P. T 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Tulenevalt kaebuse osalisest rahuldamisest tuleb pool sellest summast mõista halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 kohaselt Viru Vanglalt riigituludesse ja ülejäänu jätta riigi kanda. Raili Randlane Kohtunik 2 2