p 27 kohaselt üksiksõiduki kinnitus on menetlus, mille tulemusena pädev asutus esitatud dokumentide, katsetuste, ekspertiiside või kontrollimiste alusel tunnistab, et konkreetne sõiduk vastab
nõuetele ja omistab sõidukile üksiksõiduki kinnituse.
s on sätestatud erandite tegemise võimalus neile isikutele, kes asuvad Eestisse alaliselt elama välisriigist ning soovivad ümberasumisel endaga kaasa tuua sõidukid, mida nad kasutavad enda otstarbeks. Erandite tegemise eesmärk on anda isikutele võimalus lihtsustatud korras registreerida sõiduk, mida ta kasutas ja kavatseb kasutada, järgimata kohustuslikke nõudeid, mis on kehtestatud neile sõidukitele.
2 Kaebaja esitas avaldused Ford Focus (1FAFP34332W353186) ja Chevrolet S10 (1GCCS19H538142789) üksiksõiduki kinnitused saamiseks kui ümberasuja Euroopa Liidus liikmesriigist.
Ümberasuja on füüsiline isik:
st tulenevalt on sellisel juhul ümberasumisel 2 kriteeriumit: isik peab olema vahetult enne ümberasumist elanud teises Euroopa Liidu riigis vähemalt 12 kuud ning isik peab olema vahetult enne ümberasumist omanud EL-i teises liikmesriigis sõidukit vähemalt 6 kuud. Kaebuse, rahvastikuregistri ning 02.09.2008.a esitatud avalduse kohaselt asus kaebaja Eestisse elama 07.08.2008.a. Esitatud registreerimistunnistuste ning Leedu liiklusregistri info kohaselt oli kaebaja sõidukite Ford ja Chevrolet omanik kuni 28.06.2007.a. Arvestada asjaolu, et kaebaja ei olnud sõidukite omanik 6 kuud vahetult enne ümberasumist ning kaebaja on ühe korra, so 02.09.2008.a juba esitanud avalduse sõidukite Chrysler Concorde ja sõidukile Chrysler Sebring (kaebaja registreeris sõiduki Eestis 14.10.2008.a ning võõrandas selle 16.10.2008.a) registreerimiseks kui ümberasuja, siis ARK leiab, et kaebuses nimetatud sõidukid ei mahu ümberasuja sõidukite kriteeriumite alla ning keeldumine nendele üksiksõiduki kinnituse omistamise keeldumiseks oli põhjendatud. Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja A. Rosma on esitanud ARK-le avalduse 05.02.2008.a, kus ta kinnitab, et ta asus Leetu elama ametlikult 07.02.2007.a ning tagasi Eestisse tuli elama märtsis 2008.a. Arvestades kaebaja suurt sõidukite hulka, mida ta ekspordib Eestisse ning vastuolulisi selgitusi ümberasumise kohta, ei saa mõistlikult eeldada, et kaebaja on ka tegelikult ümberasuja. A. Rosma ja temaga seotud ettevõte on alates 2006.a kuni vastuse esitamiseni teinud üle 30 taotluse üksikkinnituse saamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus 8. Vastustaja 27.11.2008.a „Vastus avaldusele“ (tl 5) puhul on tegemist koormava haldusaktiga (HMS § 51 lõige 1), milliste kohtulik kontroll on allutatud halduskohtutele (HKMS §-de 4 lõige 1 ja 6 lõike 2 punkt 1). 9. Vastustaja on nii vastuses kui kohtuistungil vaidlustanud kohtualluvuse, leides, et vaidluse lahendamine allub Tallinna Halduskohtule. Kaebaja on seisukohal, et asi allub Tartu Halduskohtule, kuna ta näitas autod ette ARK Võru büroos, kus esitas ka dokumendid. Halduskohus on jätkuvalt seisukohal, et kaebust saab HKMS § 8 lõike 1 teise lause kohaselt menetleda Tartu Halduskohtus, kuna käesoleva vaidluse esemeks olev haldusmenetlus on toimunud nii Tartu kui Tallinna Halduskohtute teeninduspiirkondades, sest sõiduki 3 tüübikinnituse menetluses teevad
st tulenevaid menetlustoiminguid ARK tehnoosakonna kõrval ka ARK Võru büroo ametnikud, kelle tegevus on allutatud Tartu Halduskohtule. Vaidluse esemeks on seetõttu mitme ametniku toimingute tulemusel antud haldusakt, kellel on erinev teenistuskoht. Seega on HKMS eesmärkidest tulenevalt tegemist nn kohtualluvusega kaebaja valikul, kuna HKMS-i üheks põhieesmärgiks on tagada isikutele kohtulik kaitse, mille kättesaadavus ei tohi isikutele olla põhjendamatult raskendatud.
punkti 30 alapunktis b sätestatud ümberasuja koosseisulisele tunnusele, kuna tõendatud on kaebaja Leedus elamine vahetult enne ümberasumist enam kui 12 kuu jooksul. Halduskohus on seisukohal, et rahvastikuregistri andmed on lubatavateks tõenditeks
punkti 30 alapunkti b teise lause kohaselt, kuna kaebaja on rahvastikuregistri seaduse (edaspidi RRS) § 4 esimese lause kohaselt Eesti kodanikuna rahvastikuregistri objektiks. Sama seaduse § 6 lõike 3 kohaselt, kui avaliku ülesande täitmisel kasutatakse rahvastikuregistri objekti andmeid, lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud andmetest. Selleks pädev isik ( RRS § 44 lg 1 p 4) ei ole aga tuvastanud, et kaebaja oleks elukohateates esitanud valeandmeid, mis oleksid aluseks elukohateates märgitud elukohaandmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumiseks. Selle tõttu ei ole asjakohane vastustaja poolt vastuses ja kohtuistungil esitatud seisukoht, et kaebaja on Eestisse ümberasumise aja kohta esitanud vastuolulisi andmeid, mis on täiendavaks asjaoluks eitava otsuse tegemisel, mida vastustaja tõendab kaebaja omakäeliste avaldustega (tl 40, 41), mille kohaselt naases kaebaja Eestisse elama 2008.a märtsis. Kuna kaebaja on kohtuistungil selgitanud, et 2008.a märtsis ei olnud tal võimalik Eestisse ümber asuda isiklikel põhjustel, siis lähtubki halduskohus vastustaja poolt vaidlusaluse otsuse tegemisel aluseks võetud rahvastikuregistri andmetest, tuginedes RRS § 6 lõikele 3, vaatamata sellele, et kaebaja poolt esitatud Leedu elamisloa kohaselt (tl 9) on tõendatud kaebaja Leedus elamine perioodil 07.02.2007.a kuni 07.02.2008.a. Kohtupraktika ei tunnusta haldusorgani õigust haldusakti täiendavate põhistuste 4 esitamiseks haldusakti järgselt toimuva kohtumenetluse käigus, mille tõttu lähtub halduskohus vaidluse lahendamisel vastustaja poolt 27.11.2008.a otsuse tegemisel aluseks võetud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ning nende alusel vastustaja poolt langetatud kaalutlustest.
punkti 30 alapunkt b ei sätesta, millise perioodi jooksul pärast Eestisse ümberasumist peab ümberasuja kaasatoodud sõidukile üksiksõiduki kinnituse taotlema. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluse haldusakti andmisel lähtunud kaalutlusest, millise rakendamiseks tal
st tulenevalt puudub pädevus ja õiguslik alus. Vastustaja on vaidlusaluse haldusakti andnud kaalutlusel, et kaebaja ei elanud vahetult enne ARK-le avalduse esitamisel väljaspool Eestit (tl 5).
st ei tulene, et ümberasuja peaks vahetult enne üksiksõiduki kinnituse avalduse esitamist elama väljaspool Eestit. Määrus sätestab, et ümberasuja peab vahetult enne ümberasumist olema elanud EL-i selles liikmesriigis, kust ta Eestisse asub vähemalt 12 kuud. Kuna kaebaja puhul on see kriteerium täidetud, siis puudus vastustajal alus vaidlusaluse koormava haldusakti andmiseks, sest haldusakt on vastuolus
punkt 30 alapunktiga b, kuna määrus ei sätesta ümberasujale tähtaega, mille jooksul ta peab Eestisse ümberasumise käigus kaasatoodud sõidukile (sõidukitele) taotlema üksiksõiduki kinnituse. 13. Vaidlusaluse haldusakti kohaselt (tl 5) on vastustaja keelduva otsuse teiseks kaalutluseks asjaolu, et kaebaja ei ole omanud vahetult enne avalduse esitamist sõidukeid, sest Leedu liiklusregistri andmetel oli kaebaja sõidukite omanikuks kuni 28.06.2007.a. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluse haldusakti andmisel ka selles osas lähtunud kaalutlusest, millise rakendamiseks tal
st tulenevalt pädevus ja õiguslik alus puudub. Vastustaja on sidunud üksiksõiduki kinnituse saamise õiguse avalduse esitamise ajaga ja leidnud, et isik peab vahetult enne avalduse esitamist omama sõidukit, millele ta üksiksõiduki kinnitust taotleb. Määrus sätestab aga üksiksõiduki kinnituse saamise õiguse alusena hoopis asjaolu, et isik peab olema omanud ümberasujana kaasatoodavat sõidukit vähemalt 6 kuud enne ümberasumist, mitte enne üksiksõiduki kinnituse avalduse esitamist. Seega on vaidlusalune haldusakt ka selle kaalutluse osas vastuolus
punkt 30 alapunktiga b, sest määrus ei seo ümberasuja sõiduki ümberasujale kuulumise aega ja kestust ARK-le üksiksõiduki kinnituse avalduse esitamise ajaga, vaid EL-i selles liikmesriigis sõiduki omamise ajaga, mis ümberasumise käigus kaasa tuuakse. Lisaks sellele, on vastustaja kaalutlused omandi küsimuses ka sisuliselt ebaõiged. Eesti õiguse kohaselt eeldatakse, et vallasasja valdaja on vallasasja omanikuks. Kaebaja on
punkt 30 alapunkt b teises lauses nimetatud tõendiga, ehk sõidukite registreerimistunnistustega (tl 6, 7) tõendanud vaidlusaluste sõidukite omamist.
st ei tulene, et sõiduk peaks olema EL-i teise riigi liiklusregistrist kustutatud vahetult enne ümberasumist või üksiksõiduki kinnituse avalduse esitamist nagu ekslikult leiab vastustaja. Vastustaja ei ole vaidlusaluses haldusaktis tuginenud asjaolule, et kaebaja ei kasutanud vaidlusaluseid sõidukeid Leedus enda tarbeks, samuti asjaolule, et kaebaja on ükskord juba 5 samasisulise avalduse esitanud ega asjaoludele kaebajale kuuluvate sõidukite väidetavast paljususest, mille tõttu jätab halduskohus vastustaja sellekohased osundamised vaidluse lahendamisel tähelepanuta. Halduskohus ei käsitle ka vastustaja täiendavaid haldusakti põhjendamisi seonduvalt kaebaja tegevusega ettevõtluses, kuna vastustaja käsitlus ei ole halduskohtu arvates kooskõlas EL-i teenuste ja kapitali vaba liikumise põhimõtetega ja vastustaja ei ole tõendanud ettevõtluse seost üksiksõiduki tüübikinnituse taotluse menetlusega. 14. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punktist 1 tulenevast volitusnormist lähtudes kuulub kaebus rahuldamisele, kuna vaidlusalune õigusvastane haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. 15. Seoses kaebuse rahuldamisega on kaebajal õigus menetluskulude hüvitamisele (HKMS § 92 lõige 1), millest aga kaebaja kohtuistungil loobus. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda seoses kaebuse rahuldamisega. Roby Koik kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.