lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 14.01.2002 on AS Lignator loovutanud hagejale nõude, mis tulenes Vahur Essensoni ja AS Lignator vahel 23.10.2000 sõlmitud laenulepingust (tlk 11).
lg 3 kohaselt pooled, välja arvatud sotsialistlikud organisatsioonid, võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid. Seega on kohustuse laenulepinguna vormistamise eelduseks poolte vahel varasema fikseeritud kohustuse olemasolu. Hageja muutis hagi aluseks olevaid asjaolusid pärast tunnistaja ärakuulamist, kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kohustuse olemasolu AS Lignator ja kostja või kostjale kuulunud äriühingute vahel. Samuti ei nähtu AS Lignator ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust mingisugust kohustuse olemasolu kostjal, mida võiks ümber vormistada pooltevaheliseks laenulepinguks. Tunnistaja A. S. (S.), kes töötab AS Lignator pearaamatupidajana, ütluste kohaselt tema laenulepingu sõlmimisega ei tegelenud, vaid teostas raamatupidamiskandeid. Sularaha reeglina välja ei antud. Kostja firma jäi AS-le Lignator võlgu ja võla katteks sõlmis ärijuht laenulepingu, tehti tasaarveldusakt. Kostja on tagasi maksnud 12 000 krooni. Nõue oli juba enne inkassofirmale üleandmist lootusetuks kantud, seetõttu ei kajastunud see raamatupidamisdokumentides. Tunnistaja sõnul ei saa ta kindlalt väita, kas kostja maksis raha tagasi füüsilise või juriidilise isikuna. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused on vastuolus kohtule esitatud kirjalikust laenulepingust tulenevaga, kuna laenulepingus ei kajastu väidetav kostja või tema äriühingu kohustus, mida saaks ümber vormistada laenulepinguks. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et esitatud hagis peab kostja tõendama kohustuse puudumist. Kõigepealt pidanuks hageja tõendama kostjal võla olemasolu, mida sai laenuks ümber vormistada. Pärast võla ümbervormistamist laenulepinguna, pidanuks võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-104-02. Äriregistri andmetel kuulusid kostjale laenulepingu sõlmimise ajal Osaühing Berta Holding ja Osaühing Lariante. Kohtule esitatud laenulepingus ei kajastu võla (kohustuse) olemasolu nimetatud äriühingute ja AS Lignator või AS Lignator ja kostja vahel, mida saaks ümber vormistada laenulepinguna. Kohus leidis, et kuna kohtule esitatud laenulepingus puudub kostja kohustus (võlg), mida sai laenuks ümber vormistada, siis on hageja nõue aluseta. 14.01.2002 nõude loovutamise lepingu kohaselt loovutati hagejale nõue, mis tulenes 23.10.2000 sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt laenas AS Lignator kostjale sularaha. Kuna hageja on loobunud väitest, et AS Lignator andis kostjale laenulepingu alusel raha ja raha mitteandmist kostjale kinnitas ka tunnistaja A.S., siis puudub vajadus eksperdiarvamuse analüüsimiseks orderil oleva allkirja osas. Eelneva alusel asus kohus seisukohale, et hagi on aluseta ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. 3
Apellant leiab, et ebaõige on maakohtu seisukoht tõendamiskoormuse jagamisel, leides, et pärast võla ülekandmist ja laenuks ümbervormistamist oli hageja kohustuseks tõendada varasema (ümber vormistatud) kohustuse olemasolu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagi menetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud.
lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on
Pärast võla ümbervormistamist oli kostja kohustuseks tõendada varasema olemasoleva kohustuse puudumist, mitte aga hageja kohustuseks nagu leidis maakohus. Maakohus on viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-104-02, kuid on asunud väärale seisukohale, et võlgnevuse laenuks ümbervormistamisel pidi hageja tõendama, et hagejal on kostja vastu varasem kohustus, mida sai laenuks ümber vormistada. Viidatud Riigikohtu lahendis on sõnaselgelt öeldud, et sellises olukorras peab varasema olemasoleva kohustuse puudumist tõendama võlgnik. Jättes hagi rahuldamata, on maakohus ebaõigesti jaganud menetluskulud. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide olulist rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas ning otsuse põhjendamise osas. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega hagi rahuldamata jätmise osas. Maakohus tuvastas tsiviilasjas alljärgnevad olulised asjaolud: 1. 23.10.2000 laenulepingu alusel ei ole kostja raha saanud. Seda asjaolu ei vaidlusta ka apellant. 2. Hageja omandas nõude kostja vastu AS-ga Lignatur 14.01.2002 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Seejuures hagejale loovutati nimelt 23.10.2000 laenulepingust tulenev nõue, mingit viidet äriühingu võla ülevõtmise kohta kostja poolt leping ei sisalda. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.