3-09-855/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-855 Otsuse kuupäev 15.10.2009 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksandr Gofman’i kaebus Tallinna Vangla toiminguga – 28.03.08 – 31.03.2008.a vabaduse võtmine – tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 3360 krooni Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja Aleksandr Gofman; Vastustaja Tallinna Vangla. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu 04.12.2007.a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-15183 mõisteti Aleksandr Gofman süüdi Karistusseadustiku § 199 lg 2 punkti 4 järgi ning määrati karistuseks 4 kuud vangistust. Tallinna Ringkonnakohus 05.02.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-15183 jättis Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ning A.Gofman’i apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt hakati A.Gofman’ile mõistetud karistuse kandmise aega lugema 30.11.2007.a. A.Gofman vabastati Tallinna Vanglast 31.03.2008.a. 22.09.2008.a esitas A.Gofman Rahandusministeeriumile kahju hüvitamise avalduse riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 4 lg 2 alusel, milles palus talle välja maksta hüvitis alusetult vahi all viibitud aja eest ajavahemikul 28.03.2008-31.03.2008.a. Rahandusministeerium jättis 20.03.2009.a otsusega A.Gofman’i taotluse rahuldamata. 21.04.2009.a saabus Tartu Halduskohtusse Aleksandr Gofman’i kaebus, milles ta palub riigivastutuse seaduse § 9 alusel välja mõista rahaline hüvitis selle eest, et kaebaja viibis väidetavalt alusetult Tallinna Vanglas ajavahemikul 28.03.08 – 31.03.08.a. 28.08.2009.a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebaja leiab, et kuna vahi all viibis ta alates 30.11.2007, millest alates hakati talle Pärnu Maakohtu 04.12.2007.a otsusega mõistetud 4-kuulist karistuse kandmise tähtaega lugema, oleks kaebaja vanglast vabastamise päev pidanud olema 30.03.2008.a. Kuid kuna see päev oli pühapäev, oleks kaebaja tulnud vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 75 lõikele 1 vabastada reedel, so 28.03.
2. VangS § 75 lõike 1 kohaselt kui vabastamise päev langeb riiklikule pühale või puhkepäevale, vabastatakse kinnipeetav viimasel tööpäeval enne riiklikku püha või puhkepäeva. Selle asemel vabastati kaebaja Tallinna Vanglast aga esmaspäeval, so 31.03.2008.a. Kaebaja leiab, et ta viibis ajavahemikul 28.03.08-31.03.08 alusetult 4 päeva vahi all ning on seetõttu õigustatud riigivastutuse seaduse § 9 alusel saama mittevaralise kahju hüvitist alusetult vahi all viibitud aja eest. Kaebaja taotleb iga päeva eest mittevaralise kahju hüvitisena 840 krooni, mis teeb kokku 4 päeva eest 3360 krooni. Tulenevalt eeltoodust palub A.Gofman välja mõista Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitis summas 3360 krooni ajavahemikul 28.03.08 – 31.03.2008.a alusetult vabaduse võtmise eest. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tallinna Vangla leiab, et Aleksandr Gofman’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Karistusseadustiku (KarS) § 67 lg 1 kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 75 lg-st 1 vabastatakse kinnipeetav viimasel karistuspäeval võimalikult vara, kuid mitte hiljem kui kell 12.
3. Kui vabastamise päev langeb riiklikule pühale või puhkepäevale, vabastatakse kinnipeetav viimasel tööpäeval enne riiklikku püha või puhkepäeva. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 171 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaega tundides päevades ja kuudes. Tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral arvutatakse tähtaega tema kinnipidamise hetkest. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval päeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. 2 Kaebuse esitaja väidab, et kuna kohtuotsuse kohaselt hakati talle mõistetud karistuse kandmise aega lugema 30.11.
4. a, siis oleks ta pidanud vanglast vabanema 30.03.2008.a, mis oli pühapäev. Tallinna Vangla selgitab, et 30.11.2007.a paigutati kaebuse esitaja vahistatuna Tallinna Vanglasse. Pärnu Maakohtu 04.12.
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-15183 tunnistati kaebuse esitaja süüdi karistusseadustiku § 199 lg 2 p-i 4 järgi ning karistati 4-kuulise vangistusega. Tallinna Ringkonnakohus 05.02.
6. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-15183 jättis Pärnu Maakohtu otsuse muutmata ning kaebuse esitaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt hakati kaebuse esitajale mõistetud karistuse kandmise aega lugema 30.11.
7. a. Kaebuse esitajale karistuse mõistmise ajal lähtusid vanglad kinnipeetavate karistuse tähtaegade arvutamisel KarS § 67 lg-st 1, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades. KarS kommenteeritud väljaande kohaselt on karistustähtaja arvestamisel päevades arvestusühikuks üks astronoomiline päev ehk 24 tundi. Tulenevalt sellest ei saanud vanglad seada isikuid, keda karistatakse kuude ja aastatega soodsamasse olukorda nendest, kellele mõistetakse karistus päevades, sest viimaste puhul ei loeta esimest päeva karistusaja hulka, vaid esimene vangistuspäev täitub järgmisel päeval. Eeltoodud seisukohta tähtaja arvutamise osas toetas ka TsÜS § 135 lg 1, mis sätestab, et tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tulenevalt eeltoodust hakkas kaebuse esitaja karistuse kandmise tähtaeg kulgema järgmisel päeval peale kaebuse esitaja vahistatuna paigutamist Tallinna Vanglasse, seega 31.11.
8. a. Kuna kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval päeval, siis loeti kaebuse esitaja karistus kantuks 31.03.2008.a. Tallinna Vanglast vabanes kaebuse esitaja seoses karistuse ärakandmisega 31.03.
9. a kell 10.
10. Seega ei käitunud Tallinna Vangla õigusvastaselt ega võtnud kaebuse esitajalt alusetult vabadust ajavahemikul 28.0331.03.2008.a. Lisaks selgitab Tallinna Vangla, et 16.04.2008.a riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusega täiendati KrMS § 171 lõiget 2 teise lausega, mille kohaselt isiku karistamisel vangistusega arvutatakse tähtaega tema vanglasse karistust kandma saabumise hetkest, kui karistuse kandmise algus ei tulene kohtuotsusest. Nimetatud seadusemuudatus jõustus 23.05.
11. a. Seega muutus isiku karistamisel vangistusega tähtaja arvutamine peale kaebuse esitaja karistuse ärakandmist. Kaebuse esitaja leiab, et tulenevalt VangS § 75 lg-st 1 oleks Tallinna Vangla pidanud ta vabastama reedel, so 28.03.2008.a. Kuna kaebuse esitaja viimane karistuspäev oli 31.03.
12. a, mis oli esmaspäev, siis vabastas Tallinna Vangla kaebuse esitaja õiguspäraselt esmaspäeval. Kahju hüvitamise keskseks normiks avalikus õiguses on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mille kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, milleks on haldusakti kehtetuks tunnistamine, toimingu lõpetamine või haldusaktist või toimingust hoidumise nõue. Mittevaralise kahju nõude 3 alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, samuti au või hea nime teotamise korral. RVastS kataloogis on seega mittevaralise kahju hüvitamise alustena märgitud tervisekahjustuse põhjustamine ja muud isikuõiguste rikkumised avaliku võimu poolt. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on niisiis kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses eelkõige tuvastada, kas isikul on kahju tekkinud, kas haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Põhjusliku seose olemasolu kontrollitakse conditio sine qua non testi abil, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selle tuvastamiseks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse vastustaja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ka ilma selle teota saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma vastustaja väidetava teota, pole eelnimetatud tegu kahju põhjuseks. Kaebuse esitaja väidetav mittevaraline kahju on tekkinud seoses sellega, et Tallinna Vangla on võtnud temalt ajavahemikul 28.03-31.03.
13. a alusetult vabaduse. Kuna kaebuse esitaja kandis nimetatud ajavahemikul Tallinna Vanglas karistust kohtuotsuse alusel, siis ei ole Tallinna Vangla kaebuse esitajale kahju tekitanud. Tulenevalt eeltoodust on täitmata kahju hüvitamise taotluse esimene eeldus. Kaebuse esitaja viibis Tallinna Vanglas kohtuotsuse alusel ning Tallinna Vanglast vabanes kaebuse esitaja tähtaegselt, seetõttu ei ole Tallinna Vangla käitunud õigusvastaselt. Seega kahju hüvitamise nõude teine eeldus on täitmata. Kuna kahju hüvitamise nõude esimene ja teine eeldus on täitmata, ei ole võimalik ka kolmanda eelduse, põhjusliku seose, esinemine. Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu ja enamasti on see keerulisem kui varalise kahju tõendamine. Kohtud on väljendanud mõlemat: nii seda, et mittevaralise kahju tekkimist peab olema võimalik objektiivselt hinnata kui ka seda, et hinnang mittevaralise kahju olemasolule jääb vaidlusaluses olukorras paratamatult tõenäoliseks, seega kohtu diskretsiooni. Igal juhul tuleb kaebuses märkida, millise konkreetse § 9 lg-s 1 sätestatud õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Seepärast ongi kohtud jätnud rahuldamata peamiselt just sellised mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, milles mittevaralise kahju olemust ei ole piisavalt kirjeldatud. Nendel juhtudel oleks kaebajad justkui jäänud lootma kergele võimalusele saada ka lisahüvitis, kui väidavad, et lisaks materiaalsele kahjule on tekkinud ka mittevaraline kahju: enamasti pettumustunne ning tervise halvenemine. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.
14. a lahendis 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus 4 suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud, seejuures selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ning kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrvaldada. Riigikohus 26.05.
15. a otsuses nr 3-2-1-34-05 on selgitanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, st missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Vastustaja leiab, et kuna kaebuse esitajale ei ole kahju tekkinud (kahjulikku tagajärge tekkinud) ning vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane, siis ei saa esineda ka põhjuslikku seost tekitatud kahju ja haldusakti vahel. Tulenevalt eeltoodust leiab Tallinna Vangla, et täitmata on kõik kolm kahju hüvitamise taotluse esitamise tingimust ning kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotlus on alusetu. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta A.Gofman’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Pärnu Maakohtu 04.12.2007.a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-15183 tunnistati Aleksandr Gofman süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 4 järgi ning karistati 4-kuulise vangistusega ning karistuse alguseks on kohtuotsuse alusel loetud 30.11.2007.a. (t.l. 52-53) Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.02.2008.a otsusega nimetatud kriminaalasjas Pärnu Maakohtu otsuse muutmata. Karistuse mõistmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 171 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaega tundides, päevades ja kuudes. Tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. Seega 30.11.2007.a ei saa lugeda karistuse kandmiseks ja esimene karistuse kandmise päev on 01.12.2007.a. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Nimetatud paragrahvi lõike 5 kohaselt kui kuudes arvutatava tähtaja lõpp langeb pühapäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Seega kandis kaebaja ära karistuse esimese kuu 01.12.200731.12.2007.a, teise kuu 01.01.2008-31.01.2008, kolmanda kuu 01.02.2008-29.02.2008 ja neljanda kuu 01.03.2008-31.03.
16. A.Gofman vabastati Tallinna Vanglast peale 4-kuulise vangistuse ärakandmist 31.03.2008.a, mis oli esmaspäev, õiguspäraselt. A.Gofmanile karistuse mõistmise ajal kehtis KarS § 67 lg 1, mille kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaegu aastates, kuudes ja päevades. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on karistustähtaja arvestamisel päevades arvestusühikuks üks astronoomiline päev, ehk 24 tundi. Karistustähtaja arvestamisel aastates ja kuudes on arvestusühikuks vastavalt kalendriaasta ja kalendrikuu. Mõlemal juhul lähtutakse aastatest ja kuudest nende kalendriliselt määratud ajalises järjestuses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 1 kohaselt tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Kaebaja vabanes Tallinna Vanglast 31.03.2008.a kell 10.
17. Kuna kuudes arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimase kuu vastaval päeval, siis ei käitunud Tallinna Vangla õigusvastaselt. 5 16.04.2008.a riigipiiriseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusega täiendatud KrMS § 171 lg 2 teise lausega, mille kohaselt isiku karistamisel vangistusega arvutatakse tähtaega tema vanglasse karistust kandma saabumise hetkest, kui karistuse kandmise algus ei tulene kohtuotsusest. See seadusemuudatus jõustus 23.05.2008.a, so peale kaebaja poolt karistuse (31.03.2008.a) ärakandmist. Seoses sellega, et kaebuse esitaja viimane karistuspäev oli 31.03.2008, mis oli esmaspäev, siis vabastas Tallinna Vangla kaebaja õiguspäraselt esmaspäeval ja seega VangS § 75 lg 1 ei kuulunud kohaldamisele. Vabastamise päev ei langenud puhkepäevale ja seega ei pidanud Tallinna Vangla A. Gofmani vabastama reedel, so 28.03.2008.a. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 tuleb kaebus jätta rahuldamata. Seoses sellega, et kaebus on jäetud rahuldamata ja õigusvastasus vastustaja toimingus ei olnud tuvastatud, ei rahulda kohus kaebaja taotlust kahju nõudmise osas. Kohus ei leia vajalikuks analüüsida kahju hüvitamise nõuet seoses sellega, et kaebus on jäetud rahuldamata ja õigusvastasus ei leidnud aset. Tamara Hristoforova kohtunik 6