Obsah (11)

§ 34§ 396§ 76§ 100§ 101§ 108§ 397§ 42§ 113§ 41§ 94

Tsiviilasi nr 2-09-10240 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2009. a Tartu kohtumaja Tsiv

) § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks

§ 34tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

§ 396

lõike 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lõige 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

§ 108

lõikest 1 tulenevalt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja rikkus poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust 2 tagastada laenusumma kokkulepitud tähtajaks 22.05.

1. a. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2 000 krooni. Hageja taotleb kostjalt põhivõlgnevuse osana lepingu sõlmimise tasu 550 krooni väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste punktis 8.
2. kokkulepitud lepingutasu näol on tegemist n.n varjatud intressikokkuleppega, mille korral laenusaaja maksab laenusumma kasutamise eest tasu, mille suurus on arvestatud laenuperioodi pikkusest lähtudes, kuid mida ei ole väljendatud intressina.

§ 397

lõike 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja rikkus nimetatud kohustust. Lepingu tähtaja saabumisega muutus hageja nõue sissenõutavaks, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 550 krooni. Hageja taotleb kostjalt viivise 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt väljamõistmist. Viivise arvestuse kohaselt võlgneb kostja hagejale 290 viivituses oldud päeva eest 2 549 krooni.

§ 42

lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste punktis 9.1. sätestatud tüüptingimus on tühine, kuna isegi mööndes laenuandjal suuremate riskide võtmist sms-laenu andmisel (üldjuhul on tegemist tagatiseta laenuga), on viivis 0,5 % kalendripäevas ehk 182,5 % aastas ebamõistlikult suur, sest ületab kordades teiste krediidiandjate poolt nõutavat viivist. Samuti tuleb arvestada, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet ning

§ 113

lõike 5 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas.

§ 41

teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingute kohta sätestatut.

§ 113

lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul tuleb tühise viivisemäära 0,5 % asemel kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Tulenevalt

§ 113

lõikes 6 sätestatust ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata laenusummalt 2 000 krooni ajavahemiku 23.05.

1. a kuni 08.03.
2. a, s.o 290 päeva eest järgmiselt: viivis ajavahemikul 23.05.
3. a - 31.12.
4. a 134,41 krooni (2 000 krooni × 11% × 223 päeva/365 päeva) ja 01.01.
5. a - 08.03.
6. a 34,88 krooni (2 000 krooni × 9,5% × 67 päeva/365 päeva), kokku summas 169,29 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb AS Krediidikassa hagi lugeda hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatuks osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2 000 krooni, intressi 550 krooni ja viivise 169,29 krooni, kokku seega 2 719,29 krooni. Vastavalt TsMS § 468 lõike 1 punktile 1 tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks hagi õigeksvõtul põhineva otsuse. Seega kuulub käesolev otsus viivitamatult täitmisele. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuse osas kuulub kohaldamisele TsMS § 163 lõikes 1 sätestatu, mille järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, kuid suuremas kui pooles ulatuses 3 (53 % algsest nõudest), jätab menetluskulud 53 % ulatuses kostja kanda ja 47 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 1741 lõike 1 kohaselt kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1 000 krooni ja lepingulise esindaja tasu 2 500 krooni. Riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast (TsMS § 139 lõige 3), mis antud vaidluses on 2 000 krooni, millelt tuli TsMS § 124 lõike 1, § 133 lõike 1 ja 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõike 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 1 000 krooni. Tulenevalt TsMS § 175 lõikest 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses kostjalt väljamõistmist. Antud hagi näol on tegemist n.n masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete juhtumite korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades nõude suurust ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, peab kohus põhjendatud õigusabi kuluks 1 000 krooni. Hageja menetluskuludeks kokku on käesolevas asjas seega 2 000 krooni. Kuna hagi rahuldati osaliselt, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 53 % kindlaksmääratud hageja menetluskuludest, milleks on 1 060 krooni (2 000 × 0,53). Kohtunik 4