KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Silvia Truman, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 25.09.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1913 Haldusasi Andrus Siku kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju eest 160 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmiseks Tallinna Halduskohtu 21.01.2009 otsus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Andrus Siku apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Andrus Sikk Vastustaja – Tallinna Vangla 17.09.2009 RESOLUTSIOON Jätta Andrus Siku apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.01.2009 otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 26.10.
- Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Vangla direktori 22.05.2008 käskkirjaga nr 440 määrati Andrus Sikule vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (kodukord) punkti 13.6 alusel distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani A. Sikk toime distsiplinaarrikkumise, väljendades end ametniku suhtes ebaviisakalt. A. Sikk kandis talle määratud karistuse ära ajavahemikul 27.05.2008-06.06.
- 3-08-1913 A. Sikk esitas 06.06.2008 Justiitsministeeriumile vaide käskkirja nr 440-d peale. Justiitsministeerium tunnistas 16.07.2008 vaideotsusega nr 11-7/6849 eelviidatud käskkirja kehtetuks. A. Sikk esitas 02.09.2008 Tallinna Vanglale avalduse seoses ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks summas 160 000 krooni. Tallinna Vangla jättis 23.09.2008 avalduse rahuldamata.
- Andrus Sikk esitas 26.09.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju eest 160 000 kroonise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja paigutati kartserisse enne tervisliku seisukorra väljaselgitamist, mistõttu on rikutud kodukorra punkte 9.5, 9.6 ja 9.
- Peale distsiplinaarkaristuse kandmist suunati kaebaja vastustaja poolt psühhiaatri vastusvõtule. Nimetatud asjaolu tõendab tervise halvenemist pärast kartseris olemist. Kaebajal olid perioodil 27.05.2008-06.06.2008 südamerütmi häired ja tugev hambavalu. Kaebajal on invaliidsus mitte ainult käel, vaid ka jalal. Sellest oli arst ka teadlik, aga invaliidsuskomisjoni grupi määramisele ta seda kirja ei pannud. Ebaseadusliku karistuse kandmise ajal tundis kaebaja alandust ja nii hingelist kui ka füüsilist piina, kuna distsiplinaarkaristuse kandmise ajal olid kaebajal ebapiisavad võimalused värskes õhus viibimiseks ja jalutamiseks, pikali viskamiseks ja istumiseks, samuti võimatus suitsetada. Kaebaja suudab järjest püsti seista kuni 45 minutit. Kartseris pole aga võimalik päeval pikali olla, kuna voodi kinnitatakse hommikul kell 6 seina külge.
- Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Justiitsministeerium on vaideotsuse tegemisel ebaõigesti arvestanud asjaolu, millal distsipliinirikkumine vahistatu poolt toime pandi. Ettekande nr 1042 alusel oli vahistatu suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, mille käigus kirjutas vahistatu 12.04.2008 seletuskirja, milles kasutas ametniku kohta väljendit „mäludes suud nagu lehm heina“. Distsipliinirikkumisest teada saades koostatakse vastava rikkumise kohta ka ettekanne. Seega lähtuvalt 23.04.2008 koostatud ettekandest nr 1105 on rikkumisest teadasaamise päevaks 23.04.
- Seega, kui teadasaamise päevaks oli 23.04.2008 ning distsiplinaarkaristus määrati 22.05.2008, mida vahistatule tutvustati 23.05.2008, on vastavalt VangS § 64 lg 4¹ lausele 1 distsiplinaarkaristus määratud ühe kuu jooksul. Ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohtu 30.11.2004 lahendis nr 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on õiguspärane, vaid ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Kinnipeetav ei ole oma kaebuses põhjendanud, kuidas vastustaja käskkirja alusel kartseri kambrisse paigutamine tekitas kaebajale kahju süüliselt. Kinnipeetavale on tagatud inimlikud vajadused, sealhulgas nii uni, toitlustamine, liikumine, hügieen, kui ka päevavalgus. Kartseri kambris viibimist ei saa iseenesest käsitleda isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi tekitavana. Vestluses meditsiiniosakonna juhatajaga ei leidnud kinnitust kaebaja poolt esitatud väited terviseprobleemide kohta, mis takistanuks tal kartserikaristust kandmast. Ajaperioodil 27.05.2008-06.06.2008, kui isik viibis kartseris, oli vahistatule määratud meditsiinitöötaja poolt vaid jalaseene vastane kreem ning kroonilise nohu puhuks aerosool. Seega ei esinenud isikul kartseri karistuse kandmist takistavat terviseseisundit. Kartseris karistuse kandmine 2
(5)3-08-1913 iseenesest isiku tervislikku seisundit ei halvenda. Kaebaja viibis psühhiaatri vastuvõtul, kuna tal oli juba enne kartserisse paigutamist diagnoositud kohanemishäire. 4. Tallinna Halduskohtu 21.01.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kaebaja pani distsipliinirikkumise toime 12.04.2008, kasutades samal päeval kambris nr 132 hommikust loendust läbi viinud ametniku suhtes ebaviisakat väljendit. Vangla sai vanglaametniku suhtes kasutatud ebatsensuursetest väljenditest teada samal päeval, kui vaide esitaja pani toime talle süüks pandud rikkumise. Kuigi kaebaja süü leidis distsiplinaarmenetlusega tõendamist ja vaideotsusest nähtub, et vaide lahendaja pidas süüteo toimepanemist tõendatuks, oli kaebaja kartseris viibimine alusetu. Analoogselt KrMS §-s 199 sätestatuga ei ole aegumistähtaja möödumisel isiku karistamine distsiplinaarkorras enam lubatav. Käskkirjaga nr 440-d piirati kaebaja suhtes VangS §-de 30, 31, 34–38 ja 43, 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Järelikult on kartseris viibimine isikule küllaltki kurnav. Kaebaja hingelise kahju tõendamine objektiivsete tõenditega on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi. Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas (Riigikohtu 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06). Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 on märgitud, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees. Riigikohtu 22.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 pidas kolleegium kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kartseri kohaldamine õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist. Nimetatud lahend on käesolevas asjas seda olulisem, et kaebaja näol ei ole tegemist kinnipeetava, vaid kõigest vahistatuga, kelle suhtes kehtib põhiseaduslik süütuse presumptsioon. Kartserisse paigutamine on võimalikest kõige rangem distsiplinaarmeede. Kaebajal oli juba enne kartserikaristuse kandmist diagnoositud psüühikahäire ja kaebaja viibis ka pärast karistuse kandmist psühhiaatri vastuvõtul. Antud juhul ei ole välistatud, et nimetatud häire tõttu oli alusetu karistuse kandmine koos sellest tulenevate lisapiirangutega kaebajale eriliselt koormav ja tema psüühikat veelgi kahjustavam. Meditsiiniosakonna juhataja E. Katkosilti 23.10.2008 vastusest nr 1-13/34750-2; 1-13/36952-1 nähtub, et pärast kartserikaristuse ärakandmist on kaebaja käinud perearsti vastuvõtul 12.06.2008 ning nii siis kui ka järgnevatel vastuvõttudel on kõne all olnud kaebaja kohanemishäire, mille tõttu talle on määratud raviks nii südametilku kui ka psühhiaatriline ravi. Samuti on kaebaja vajanud korduvalt hambaravi. Vastustaja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit, mis lükkaks ümber kaebaja väited selle kohta, et kartserikaristus põhjustas talle hingelisi ja füüsilisi kannatusi ning tervisliku seisundi halvenemise. Kohus kõike eeltoodut arvestades möönis kaebajal nii mittevaralise kahju olemasolu kui ka põhjuslikku seost temal tekkinud kahju ja õigusvastase kartserisse paigutamise vahel. Võttes arvesse kaebaja kartseris viibitud aja pikkust, asjaolu et sisuliselt oli kaebaja distsiplinaarsüüteo toime pannud, RVastS § 13 lõikes 1 märgitut, alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi väljamõistetavaid hüvitisi, asjaolu, et kahju hüvitamine ei või viia isiku alusetult rikastumiseni, pidas kohus kahjunõude summat 160 000 krooni ilmselgelt alusetuks, ülepaisutatuks ja järelikult ebaõiglaseks. Kohtu arvates 3
(5)3-08-1913 oli proportsionaalne ja õiglane rahaline hüvitis kaebajale vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju eest 1000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- Andrus Siku apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 21.01.2009 otsus tühistada. Kohtu poolt Tallinna Vanglalt välja mõistetud mittevaralise kahju suurus on ilmselgelt liiga väike ja jätab kaebajast mulje, et tema väärtus võrreldes vabaduses viibiva inimesega on väiksem. Kui kaebaja sai ühe ööpäeva kohta hüvitist 100 krooni, siis vabaduses viibiva isiku mitteõiguspärase kinnipidamise eest makstakse minimaalselt 600 krooni. Kohus on nentinud, et kaebajale määrati sisuliselt maksimumkaristus ja viibimine kartseris oli küllaltki kurnav. Seega on kaebaja õigusi piiratud eriti tugevalt ja oluliselt inimväärikust kahjustavalt, mistõttu oleks õiglane ja proportsionaalne hüvitis 160 000 krooni. Kohtu seisukoht, et meditsiiniosakonna väidetavad rikkumised on antud asjas asjassepuutumatud, on vale. Asjaolu, et arst andis loa kaebaja kartserisse paigutamiseks enne, kui oli veendunud kaebaja tervise korrasolekus, tekitas kaebajale mittevaralist kahju. Kohtu väide, et kaebaja oli sisuliselt distsiplinaarsüüteo toime pannud, on vale. Kaebaja ei ole öelnud, et vanglaametnik on lehm, vaid kirjeldas vanglaametniku ebaviisakat nätsunärimist. Kaebaja kirjeldus „mälus suud, nagu lehm heina“ on kooskõlas PS §-ga
- Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, kui suure summa peab vastustaja kaebajale hüvitama. Kui reslutsioonis on nimetatud hüvitisena 1000 krooni, siis otsuse põhjendustes on nimetatud 3000 krooni. Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et arvestades Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-2-06, on ta nõus 60 000 krooni suuruse mittevaralise kahju väljamõistmisega.
- Tallinna Vangla palub jätta Andrus Siku apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse järeldustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kartseris ebaseaduslikult ning talle tekitati sellega mittevaralist kahju. Küsimus on üksnes halduskohtu poolt välja mõistetud summa suuruses. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju väljamõistmisel puudub ühtne metoodika, mille alusel kahju suurus kindlaks teha. Kohus määrab vastava summa asjaolude igakordsel hindamisel kaalutlusõiguse teel. Üheks võimalikuks pidepunktiks kahjusumma määramisel on seejuures ka varasem kohtupraktika. Riigikohtu lahenditega on alusetult kartseris viibitud isikutele välja mõistetud 20 ööpäeva kartseris viibimise eest 10 000 krooni (3-3-1-2-06) ning 15 ööpäeva eest 3000 krooni (3-3-114-06). Lisaks on muude jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud järgmiseid hüvitisi: 21 ööpäeva eest 700 krooni (3-07-2153), 10 ööpäeva eest 3000 krooni (3-07-571), 40 ööpäeva eest 300 krooni (3-07-1761) ning 35 ööpäeva eest 2000 krooni (3-05-225). Arvestades 4
(5)3-08-1913 eeltoodut, võib haldusasjas 3-3-1-2-06 välja mõistetud 10 000 krooni pidada pigem erandiks kui reegliks. Üldjuhul ei ületa hüvitised 3000 krooni, kusjuures kartserikaristusi on kantud erinevates vanglates. Haldusasjas 3-07-571 mõisteti 3000 kroonine hüvitis välja 10-päevase kartserikaristuse eest olukorras, kus kambris puudusid laud ja tool ning kinnipeetaval oli alajäseme funktsioonihäire, mis nõudis abivahendite kasutamist isegi lühidistantsil. Eeltoodut analüüsi arvestades ei ole alust pidada halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud 1000 krooni ebaõiglaseks või väärikust alandavaks. Kaebaja viibimisega kartseris ei kaasnenud selliseid eriti intensiivseid õiguste riiveid, mis tingiksid tavapärasest suurema hüvitise väljamõistmise. Ringkonnakohus ei hakka siinkohal halduskohtu otsuse põhjendusi kordama. Karistuse kandmine Tallinna Vanglas ei ole asjaoluks, mis iseenesest tooks vahetult kaasa suurema hüvitise väljamõistmise. Väljamõistetud hüvitist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et halduskohus on otsuse põhjendavas osas ühes kohas märkinud ekslikult, et kaebajale tuleb välja mõista 3000 krooni. Tegemist on ilmselge eksimusega, mitte sisulise vastuoluga otsuse resolutsiooni ja põhjenduse vahel. Halduskohus on vea 20.04.2009 määrusega parandanud ning kaebaja ei ole seda määrust vaidlustanud. Kaire Pikamäe Silvia Truman Viive Ligi 5
(5)