← Eesti

3-07-2388/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2009, Tallinn Haldusasja

) § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustuse süülise mittenõuetekohase täitmise ning määras selle eest distsiplinaarkaristusena 50 000 krooni suuruse rahatrahvi. Vaidlustatud käskkirjas asus justiitsminister seisukohale, et algatades täitemenetluse 68 114 krooni suuruse võla sissenõudmiseks, alustas kohtutäitur nõude täitmist suuremas ulatuses, kui täitedokumendist nähtus, olles asunud otsustama täitedokumendi sisu üle. Justiitsminister sedastas vaidlustatud käskkirjas, et kui haldusakti põhjendus ja resolutsioon on omavahel vastuolus, ei saa kohtutäitur asuda haldusakti andnud haldusorgani rolli ja otsustada kohustuse sisu üle. Karistuse määramisel on vaidlustatud käskkirja kohaselt arvestatud seda, et kohtutäiturit ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, kohtutäitur on distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisele osutanud igakülgset kaasabi ning ametikohustuse mittenõuetekohase täitmise põhjuseks oli mingil määral ka sissenõudja tahte (avaldus) ja täitedokumendi vastuolu. Samas on karistuse määramisel arvesse võetud ka seda, et kohtutäitur on jäänud oma seisukohale, et täituril on õigus muuta täitedokumendis sisalduva otsustuse sisu, kui see erineb täitedokumendi põhjendavast osast. Arvesse võeti ka seda, et kuna U. Tärno nõuete täitmise protsent on Harju tööpiirkonnas üks parimaid, siis ei ole kahtlust arvata, et 50 000 kroonine rahatrahv on kohtutäituri sissetulekutega võrreldes ebaproportsionaalne. 3. Urmas Tärno kaebuses halduskohtule paluti justiitsministri 23.10.2007 käskkiri nr 390-k tühistada. Kaebust põhjendati järgmiselt: a) varemkehtinud täitemenetluse seadustikus ei olnud sätestatud, et kohtutäitur peab täitedokumendi sisu selgitamiseks lugema üksnes täitedokumendi resolutiivosa ning jätma ülejäänud täitedokumendi tähelepanuta; antud juhul juhindus kohtutäitur täitedokumendist tervikuna ning vähemalt formaaljuriidiliselt oli selline tõlgendus kooskõlas seaduse sättega. PMTK korralduse resolutiivosas on esitatud andmed, kuhu maksuvõlad tuleb tasuda, selliselt, et on vajalik eristada maksuvõlga võla liikide kaupa. Taoline resolutsioon suunab täitedokumendiga tutvujat täitedokumendi sisulise osa juurde, et täpsustada tasutavad maksuvõlad liikide kaupa. Viitega Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-119-02 esitatud seisukohale leiab kaebajal, et tal oli kohustus täitemenetlus algatada, sest talle esitati

§ 23lõikes 1 ettenähtud dokumendid.

Täitemenetluse alustamisel selgitas PMTK täitemenetluse alustamise avalduses, milline on maksuvõla sissenõutav jääk täitedokumendi alusel ja selgitas, kuidas maksuvõla jääk on seotud eelneva, juba täitmisel oleva samasisulise täitedokumendiga ning ka edaspidise menetluse käigus palus täitur MTA-lt selgitust võlgniku maksuvõla jäägi kohta ning MTA vastava üksikasjaliku selgituse ka andis (näiteks 06.02.2007). Kuni 2007 septembrini oli PMTK isegi veendunud, et sissenõutavaks summaks 17.05.2004 korralduse alusel on just 68 114 krooni, aga mitte 14 450 krooni. Kuna täitedokument oli iseenesest arusaadav, siis täitur ei olnud otseselt kohustatud MTA poole selgituste saamiseks pöörduma. Faktiliselt ta vastavad selgitused siiski sai ja seega ei ole täitur rikkunud tegelikult ka

§ 31; 2

(11)3-07-2388
  1. b)kaebuse esitaja ei ole kontrollinud täitedokumendi ega esitatud maksevõlgnevuste õiguspärasust. Kaebuse esitaja ei ole viinud läbi materiaalõiguslikku analüüsi, kuna täitedokumendi resolutiivosa ja sisu vahel valitsenud vastuolu ületamiseks ei analüüsinud kaebuse esitaja ühtegi materiaalõiguslikku normi ega võlgnevuse sisulisi asjaolusid ega võtnud arvesse ühtegi muud täitemenetlusega seotud faktilist asjaolu. Täitemenetluse summa määramisel juhindus kaebuse esitaja täitedokumendist ja selles toodud sissenõudja poolt esitatud arvandmetest. Lihtsate matemaatiliste arvutuste tegemine võiks olla vaadeldav kui lubatud tolerants formaliseerituse printsiibi ellurakendamise raames ning kui lubatud meetod lahendamaks olukorda, kui täitedokumendis sisaldub vastuolu või ilmselge tehniline viga. Sissenõutava nõude summa on vaja kohtutäituril välja arvutada ka näiteks viivise ja intressi sissenõudmisel või teatud juhtudel võla pööramisel solidaarvõlgniku vastu, samuti juhtudel, kus kohtuotsusega on välja mõistetud mitmeid erinevaid vastastikuseid summasid. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-3-03 pannud kohtutäiturile palju suurema kohustuse saada aru täitedokumendi sisust kui pelgalt resolutsiooni lugemine. Sellest tulenevalt pidi kohtutäitur hindama avaldust ja täitedokumenti koosmõjus;
  2. c)isegi kui eksimus formaliseerituse printsiibi vastu on aset leidnud, ei ole sellise eksimuse näol tegemist distsiplinaarsüüteoga kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 mõistes. Lugedes sissenõudja esitatud täitedokumendi ja sissenõudja avalduse hoolikalt läbi, ületas kaebuse esitaja täitedokumendis sisalduva vastuolu mõistlikul ja menetlusökonoomilisel kaalutlusel, tuginedes sissenõudja tehtud ja samas täitedokumendis sisalduvatele arvutustele. Seega esines täituri tegevuses kohusetundliku töö tulemusel tehtud mõistlik kaalutlus, mistõttu ei ole distsiplinaarkaristuse määramine lubatav. Formaliseerituse printsiipi, mille rikkumist kaebuse esitajale ette heidetakse, justiitsministri kirjeldatud kujul seaduses ei sisaldu. Tegemist on õigusteoreetilise doktriiniga, mille konkreetne kohaldamise viis sõltub üksikjuhtumist ja õigusnormi rakendaja isiklikust hinnangust.

§ 23

lõikest 1 ei tulene selgelt ja üheselt mõistetavalt, et kohtutäitur täitedokumendist juhindumisel peaks tähelepanuta jätma dokumendi kõik ülejäänud osad peale resolutsiooni ning ei või dokumendis sisalduvaid vastuolusid ületada.

§ 23

lg 1 ega muud sätted ei anna selget ja ühest lahendust juhtudele, kus täidedokumendi erinevad osad on arvandmete osas üksteisega vastuolus, kuid samas on täitedokumendi põhjendustest selgelt ja ilma materiaalõigusliku analüüsita näha, millist summat sissenõudja on õigustatud sisse nõudma. Antud juhul olid täitedokumendi väljaandnud organ ja sissenõudja kokkulangevad ning PMTK esitas sissenõudjana avalduse, mis on seaduse kohaselt samuti aluseks täitemenetluse algatamisel;

  1. d)kaebuse esitaja lahendas täitedokumendis sisalduva vastuolu kohusetundlikult ja professionaalselt vastavalt oma isiklikule arusaamisele. Võlgnikul olnuks võimalus vaidlustada täitemenetluse algatamine tsiviilkohtumenetluses, ent seda võlgnik ei teinud. Käskkirjaga on rikutud kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Sisuliselt karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta asus seaduse tõlgendamisel erinevale seisukohale justiitsministrist formaliseerituse printsiibi olemuse ja rakendamise küsimuses. Justiitsministril ei ole pädevust sekkuda kohtutäituri tegevusse, sundides distsiplinaarkaristuse ähvardusel täiturit omaks võtma justiitsministri või Justiitsministeeriumi ametnike seisukohti täitemenetluse seadustiku tõlgendamisel;
  2. e)käskkirjas sisalduv paljasõnaline väide tahtluse kohta on seesmiselt vastuoluline, kuna väidetavalt seisnes tahtlus kohtutäituri teadlikkuses sellest, et täitedokumenti täideti selle resolutsioonis näidatust suuremas summas. Selline teadlikkus ei ole asjakohane küsimus tahtluse tuvastamisel: tahtlus distsiplinaarasjas pidanuks olema suunatud rikkumise toimepanemisele, mitte täitedokumendi ja seaduse tõlgendamisele. Õigusnormi tõlgendamine täitedokumendi täitmise ulatuse kindlaksmääramisel on teadlik tegevus, ent see ei saa endast kujutada samaaegselt tahtlust panna toime õigusrikkumine;
  3. f)võimalik distsiplinaarsüütegu ei ole seotud tahtluse ega raske hooletusega, vaid tulenes eksimusest sätte tõlgendamisel, samuti ei peegelda

§ 23lg 1 3

(11)3-07-2388 vastu eksimine kaebuse esitaja erialaste teadmiste mittevastavust kohtutäiturile seatud kvalifikatsiooninõuetele, kuna tegemist oli spetsiifilise eksimusega üldnormi tõlgendamisel. Käesolev distsiplinaarsüütegu ei anna alust arvamuseks, et kaebuse esitaja võiks tulevikus tahtlikult või hooletusest rikkumisi toime panna. Samuti ei demonstreeri väidetav rikkumine kaebuse esitaja mittevastavust kohtutäituri kvalifikatsiooninõuetele. Distsiplinaarkaristuse määramise eesmärk käesoleval juhul oleks täidetud KTS §-st 32 tuleneva noomituse näol. Asetades toime pandud distsiplinaarsüüteo võimalike rikkumiste skaalale, tuleks kaebuse esitajale määratud rahatrahvi summas 50 000 krooni käsitleda distsiplinaarkaristusena, mida määratakse keskmisest raskemate distsiplinaarsüütegude eest, ent kaebuse esitaja toime pandud distsiplinaarsüüteo (kui selline üldse aset leidis) raskusaste on keskmisest oluliselt väiksem, kuna mainitud hindamisskaalale peavad mahtuma lisaks ka süüteod, mis on seotud hooletuse ja tahtlusega, samuti omakasu ajendil toime pandud süüteod. Rahatrahvi suuruse määramisel on lähtutud varandusliku ja/või professionaalse edukuse näol ebaseaduslikust diskrimineerivast kaalutlusest. 4. Tallinna Halduskohtu 07.03.2008 otsusega rahuldati U. Tärno kaebus ja tühistati justiitsministri 23.10.2007 käskkiri nr 390-k. Kohus mõistis vastustajalt välja kaebaja kasuks menetluskulud summas 37 653 kr ja 20 senti. Otsust põhjendati järgmiselt:
  1. a)kohtutäitur on toiminud E. B. suhtes vaidlusaluse täitemenetluse algatamisel täitedokumendist tuleneva nõude suuruse tuvastamisel kohusetundlikult ning mõistlikele kaalutlustele tuginedes ega ole eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi kohaldamisel. Olenemata kohtutäituri tegevuse kvalifitseerimisest distsiplinaarsüüteona, tuleb ilmselt ebaproportsionaalseks pidada vaidlustatud käskkirjaga määratud karistust;
  2. b)vaba elukutse pidaja, nagu notari ja kohtutäituri ametikohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist distsiplinaarsüüteokoosseisudena on seaduses sätestatust täpsemalt määratletud kohtupraktikas. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse määramine on üldjuhul võimalik vaid siis, kui vaba elukutse pidaja on eksinud selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Distsiplinaarkaristuse määramiseks ei ole alust, kui eksimus ametitoimingu tegemisel seisneb selles, et kohtutäitur on vastavat ametikohustust sätestavat õigusnormi tõlgendanud ning see tõlgendus on hiljem, näiteks kohtumenetluse käigus, osutunud vääraks, ent vastavat ametikohustust sätestav norm võimaldab tõlgendamist ning kohtutäitur on tõlgendamisel lähtunud kohusetundliku töö tulemusel mõistlikest kaalutlustest. Juhul, kui normi on mõistuspäraselt argumenteerides võimalik tõlgendada vähemalt kahel eri moel, ilma et kumbki tõlgendus oleks ilmselgelt meelevaldne, ei ole tegemist selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormiga;
  3. c)käesoleva haldusasja raames erineb halduskohtu pädevus täitemenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisel maakohtu pädevusest kohtutäituri ametitoimingu õiguspärasuse kontrollimisel vastavalt kehtiva TMS §-le 218. On võimalik, et maakohus saaks käesoleva distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevatel faktilistel asjaoludel tuvastada kohtutäituri ametitoimingu õigusvastasuse, ent samadel asjaoludel ei saaks justiitsminister rakendada kohtutäituri suhtes distsiplinaarvõimu. Kuivõrd vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kohtutäitur on rikkunud

§ 23

lõikes 1 sätestatud ametikohustust, tulebki käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast anda hinnang sellele, kas nimetatud normi näol on tegemist selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava normiga ning kas kohtutäitur on tõlgendanud seda normi kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele tuginedes; d) tulenevalt kohtutäituri autonoomiast, on sellise hinnangu andmisel tegemist kohtutäituri kui sõltumatu ameti pidaja sisulise otsusega ametitoimingute täitmisel, millesse justiitsminister ei saa distsiplinaarvõimu korras sekkuda. Erandina saaks selline sekkumine tulla kõne alla vaid juhul, kui kohtutäituri järeldus on ilmselgelt meelevaldne, st ei põhine loogilisel arutluskäigul ja seda ei ole võimalik adekvaatselt põhjendada. Käesoleval ju- 4

(11)3-07-2388 hul ei saa kohtutäituri järeldust, et lahend oli selge, kuna selles olev vastuolu oli ületatav lihtsate matemaatiliste tehete abil, meelevaldseks pidada; e) ehkki kohtutäitur ei ole konkreetselt

§-le 31 viidates korralduse resolutsiooni osas kirjalikku järelepärimist maksuhaldurile esitanud, on PMTK korduvalt korralduse sisu kohtutäiturile selgitanud. Käesoleval juhul langesid akti väljaandnud organ ja sissenõudja kokku. Seetõttu on kohtutäitur põhjendatult käsitanud täitedokumendi kohta esitatud selgitusena ka PMTK 29.07.2004 avaldust täitemenetluse algatamiseks. Teiseks on kohtutäituri büroo töötaja kontrollinud nõude jääki ja saanud sellele 06.02.2007 PMTK sissenõudmise osakonna vanemspetsialistilt e-posti teel vastuse. Kolmandaks on kohtutäiturile esitatud vaidlusaluse korralduse parandamise projekt, mis ei ole allkirjastatud ega kunagi kehtinud, ent mille autentsuses ei ole põhjust kahelda ja mis selle esitamise hetkel kinnitas kohtutäiturile tema enda arvutuskäigu õiguspärasust. Kõikides eelmistes kolmes kirjalikus pöördumises on maksuhaldur kinnitanud, et sissenõutav summa ei ole mitte 14 450 krooni, nagu on kirjas resolutsioonis, vaid 68 114 krooni, mis on tuletatav korralduse esimesel lehel oleva maksuvõlgnevuste tabeli abil. Seega on kohtutäitur sisuliselt saanud haldusakti andnud organilt korduvalt temalt täitedokumendi alusel oodatava soorituse osas selgitusi. Selgituste kirjaliku vormi kohustuslikkust

§-st 31 ei tulenenud. Alles 06.09.2007 jõudis kohtutäituri büroosse MTA 05.09.2007 kiri nr 13-4/32604, milles MTA teatas, et võlg, mida nad nõuavad, on 14 450 krooni, st nõuet vähendati esialgse korralduse resolutsioonis oleva summani. Seepeale viis ka kohtutäitur täiteasjas vastavad korrektuurid sisse; f) kaebuse esitaja on adekvaatselt põhjendanud, millistel kaalutlustel ta võttis nõude summana aluseks 68 114 krooni.

§ 23

lõige 1 ei ole selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetav norm;

  1. g)distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. HMS § 3 lg 2 kohaselt peab haldusakt või -toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 19 lg 6 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse puhul ka seda, kas on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid;
  2. h)KTS § 33 kohaselt on kohtutäiturile määratavad distsiplinaarkaristused noomitus, rahatrahv või ametist tagandamine. KTS § 38 kohaselt võib distsiplinaarkaristusena määrata kohtutäiturile rahatrahvi kuni 100 000 krooni. Karistuse määramise näol on seega tegemist distsiplinaarvõimu teostaja kaalutlusotsusega. Seejuures ei ole kohtutäituri seaduses sätestatud, millistest kaalutlustest karistuse liigi ja määra valimisel lähtuda tuleks, ent igasuguse karistusliku iseloomuga mõjutamise puhul peavad nendeks kaalutlusteks olema süüteo raskus ja selle toimepanemise asjaolud ja süüteo toimepanija varasem käitumine. Seejuures tuleb arvestada kõiki süüteo ja selle tuvastamise menetlusega seotud karistust kergendada ja raskendada võivaid asjaolusid. Kahtlemata on karistuse määramisel tähtis roll ka karistuse eesmärgil, milleks eelkõige on veenda süüteo toime panijat süüteokoosseisu täitnud käitumise lubamatuses ning vältida sarnaste süütegude toimepanemist edaspidi. KTS §-des 37 kuni 39 on kohtutäituri suhtes kohaldatavate võimalike karistuste skaala väga lai. 50 000 krooni näol on tegemist märkimisväärse summaga;
  3. i)ehkki KTS võimaldab kuni 100 000 kroonise rahatrahvi määramist, on kohtutäiturite distsiplinaarpraktikas seni välditud rahatrahvi maksimummäära kasutamist ja seega on praktikas üle 50 000 kroonise rahatrahvi alternatiivina kaalutud juba ametist vabastamist. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajale käesoleval juhul määratud keskmisest 5

(11)3-07-2388 oluliselt rangem distsiplinaarkaristus, mis ilmselgelt ei vastaks ka süüteo tuvastamise korral selle raskusele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 07.03.2008 otsus ning teha uus otsus, millega jätta U. Tärno kaebus rahuldamata. Menetluskulud mõista kaebuse esitajalt vastustaja kasuks välja. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:
  1. a)MTA 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522 resolutiivosast nähtub, et selles viidatakse üksnes järgnevale tabelile, mitte aga resolutiivosale eelnenud täitmata maksuvõlgade tabelile. Seetõttu ei saa korralduse põhjendusi käsitleda resolutsiooni osana;
  2. b)seadusest ei tulene kohtutäiturile õigust hakata iseseisvalt täitedokumenti tõlgendama ning selles võimalikku vastuolu ületama. Seega on halduskohtu järeldus kohtutäituri täitedokumendi täitmise loogilisusest väär ning vastuolus kehtinud õigusega. Samuti ei tuvastatud distsiplinaarmenetluse käigus, et maksuhaldur oleks vaadeldavat haldusakti muutnud. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 60 lg 2 ei ole kohtutäitur õigustatud lähtuma täitedokumendist kui tervikust, vaid peab lähtuma üksnes haldusakti resolutiivosast;
  3. c)maksukorralduse seaduse (MKS) § 101 lg 1 p 4 kohaselt võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada haldusaktis olevate ilmsete kirja- või arvutusvigade parandamiseks. Samas ei sätesta ei viidatud säte ega ka teised maksukorralduse seaduse sätted, kes on pädev haldusakti muutma. HMS § 64 lg 1 teine lause sätestab, et kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut kohaldatakse ka haldusorgani poolt haldusakti muutmise ja haldusakti kehtivuse peatamise suhtes. Haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustab haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal (HMS § 68 lg 2 esimene lause). Seetõttu on haldusakti pädev muutma üksnes haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal, seega PMTK. Isegi juhul, kui maksuotsuse resolutsioonis on ilmne ebatäpsus, ei ole täituril õigus seda iseseisvalt ületada;
  4. d)menetlusökonoomia kaalutlusel on kohtutäituril õigus teha üksnes neid toiminguid, mille tegemiseks tuleb talle seadusest selgelt sätestatud alus. Näiteks on kohtutäituril õigus kaaluda täitedokumendi võimalikult efektiivse ja kiire täitmise eesmärgil erinevate sunniabinõude vahel. Samuti on kohtutäitur pädev otsustama, kas pöörata sissenõuet võlgniku hoiusele või varale selle arestimise ja müümise teel; e)

§ 23

lõikest 1 ei tulenenud kohtutäiturile kohustust lähtuda täitedokumendi täitmisel vaid selle resolutsioonist. Küll aga tuleneb kohustus lähtuda haldusakti puhul selle resolutsioonist HMS § 60 lõikest 2. Viidatud norm on selge ja üheselt mõistetav.

§ 23

lg 1 ja HMS § 60 lg 2 annavad koostoimes selge ja üheselt mõistetava käitumisreegli, mille kohaselt tuleb lähtuda täitemenetluse algatamisel üksnes täitedokumendi resolutiivosast; f) halduskohus ei ole andnud sisulist hinnangut apellandi väidetele, mille kohaselt kohtutäituril on HMS § 60 lõikest 2 tulenev kohustus juhinduda üksnes haldusakti resolutsioonist. Halduskohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta pidas maksuhalduri 29.07.2004 avaldust täitedokumendi kohta antud selgituseks. Ühestki seadusest ei tulene, et täitemenetluse algatamise avalduse sisu võib võtta aluseks täitedokumendi selgitamiseks. Seega on halduskohus vääralt pidanud 29.07.2004 avaldust täitedokumendi resolutsiooni kohta antavaks selgituseks. Halduskohus on lugenud 06.02.2007 e-posti teel saadud vastuse haldusakti kohta käivaks selgituseks. Juhul, kui haldusaktist tulenev otsus on ebaselge ja selle täitmine võimatu, oleks põhjendatud kohene haldusakti väljaandjalt selgituste küsimine; 6

(11)3-07-2388
  1. g)e-posti teel edastatud vastus ega allkirjastamata korralduse parandamise projekt ei ole samastatav haldusaktiga. Haldusakti muutmine peab toimuma muudetava haldusakti andmisega samas vormis;
  2. h)võlgniku tegevusetus ei saa olla kohtutäituri tegevust õigustavaks argumendiks. Asjaolu, kas võlgnik vaidlustab sissenõude suurust või mitte, ei oma tähendust kohtutäituri täitedokumendi tõlgendamisele hinnangu andmisel;
  3. i)seadusega ette nähtud distsiplinaarkaristused kohtutäiturile on erineva raskusastmega. Kõige raskemate rikkumiste korral on ministril õigus kohtutäitur ametist tagandada. Justiitsministril on õigus süüteo raskust arvestades kohaldada sobilikku karistust. Käesoleval juhul määrati täiturile rahatrahv 50 000 krooni. Justiitsministri otsuse tegemisel arvestati asjaolu, et kohtutäitur eksis selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, mistõttu kohtutäitur teostas osa võlgnevuse sissenõudmist ilma selleks vajaliku täitedokumendita. Täitmisele saavad kuuluda ainult nõuded, mis tulenevad täitedokumendist. Eeltoodust lähtuvalt asus justiitsminister seisukohale, et tegemist on raske distsiplinaarsüüteoga, kuna täitur viis läbi täitemenetlust 53 664 krooni sissenõudmiseks, omamata selleks seaduses ettenähtud alust;
  4. j)ametist tulenevates küsimustes peab isik olema suuteline end ise kaitsma kohtus, kasutamata advokaadi abi. Õigusabikulude suurus haldusasjas peab olema põhjendatud sisuliselt. Selleks, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab haldusasjades kohtuasi reeglina isiku igapäevase põhitegevuse raamidest väljuma. Kuna antud kohtuasi ei ole väljunud kohtutäituri igapäevase põhitegevuse raamidest, ei ole vältimatu professionaalse õigusabi kasutamine. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused menetluskulude väljamõistmiseks kohtutäitur U. Tärno kasuks. 6. Urmas Tärno vastuses paluti jätta Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Kolleegium selgitab esmalt, kas täituril oli õigus kogu sissenõudja avalduses märgitud 68 114 kr osas täitemenetluse läbiviimiseks ja E. B.lt selle summa sissenõudmiseks (I), seejärel, kas on olemas distsiplinaarsüüteo subjektiivsed tunnused (II) ning kas karistuse valikul on järgitud kaalutlusõiguse norme (III). Lõpuks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ja jagab menetluskulud (IV). I 8. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 16.01.2008 otsuse nr 3-2-1-132-07 p-s 11, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit. Täitedokumendiks oli avalduse kohaselt PMTK 17.05.2004 korraldus nr 15-2.1/5522, mille resolutsioon on kolleegiumi hinnangul selge. Ka kohtuasjas nr 3-07-1782 asusid kohtud seisukohale, et viidatud korralduse resolutsiooni ebatäpsus – resolutsioonist ei selgu, millist liiki maksu E. B. peab tasuma resolutsioonis näidatud summas – ei muuda selle täitmist adressaadi poolt võimatuks, mistõttu pole tegemist tühise haldusaktiga HMS § 63 lg 2 p 5 tähenduses. Seega on maksuvõla tasumise korralduse näol tegemist kehtiva haldusaktiga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.2008 otsuse nr 3-3-1-60-08 p 15). 9. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätesta7
(11)3-07-2388 tud juhtudel. Käesoleval juhul seadus teistele PMTK korralduse osadele õiguslikku tähendust pole andnud.

§ 31

, mille kohaselt täitmisele kuuluva täitedokumendi ebaselguse korral on kohtutäitur kohustatud selgituse saamiseks pöörduma täitedokumendi teinud organi (ametiisiku) poole, seetõttu kohaldamisele ka ei kuulunud, kuna täitedokument oli selge. Varemkehtinud täitemenetluse seadustik määratles selgelt ka täitedokumendi, milleks ei ole sissenõudja avaldus (vrd

§ 23lg 1).

Seega ei anna täitmisavalduses muu summa märkimine kui täidedokumendis märgitu alust suuremas summas võla sissenõudmiseks, kui täitedokumendist nähtub. Kolleegium ei nõustu halduskohtu väitega, et sissenõudja avalduse ja täitedokumendi eristamine ning kohustus piirduda sissenõudmisel täitedokumendis nimetatud summaga ei olnud

§ 23lõikes 1 sätestatud selgelt.

  1. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi 16.10.2002 otsuses nr 3-2-1119-02 järgmiselt: „Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust.“ Täitedokumendi sisulise õigsuse hindamise õigus kui erand formaliseerituse printsiibist saab kolleegiumi hinnangul olla lubatav vaid juhul, kui vaatamata täitedokumendi olemasolule ei ole nõude täitmine lubatav täitedokumendi ebaõigsuse tõttu. Sellised juhtumid on kitsalt piiratud (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.01.2003 määrus asjas nr 3-2-1-3-03). Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, kus täiturile oleks esitatud nõuetekohane täitedokument, mis oleks võimaldanud suurema summa kui 14 450 kr sissenõudmist.
  2. Halduskohus leidis, et täitedokumendiks olevas korralduses on resolutsioonis viidatud erinevate maksude ja nendelt arvestatud intresside tasumisel erinevatele pangakontodele ja viitenumbritele, ning järeldas sellest, et kohtutäitur ei ole antud juhul andnud haldusakti põhjendavale osale iseseisvat tähendust. Kaebaja lähtus haldusakti põhjenduste sellest osast, millele resolutsioon otseselt viitas. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Korralduse resolutsioonis ei ole viidatud küll ühelegi maksu liigile, ent see ei anna alust lugeda korralduse resolutsiooni selliselt, et maksu tuleks E. B.l tasuda rohkem kui resolutsioonis sõnaselgelt kirjas. Resolutsioonist ei nähtu viidet põhjendustele tasumisele kuuluva maksusumma suuruse kindlaksmääramisel. Juhul, kui nõustuda kaebajaga, et korralduse resolutsioon oli ebaselge, oleks täitur pidanud käsitlema täitekorraldust tühisena ja jätma täitemenetluse üldse algatamata. Kolleegiumi arvates ei saa nõustuda ka kaebaja väitega, et ilmse kirjavea olemasolul saaks täitur ilma sellekohase maksuhalduri haldusaktita seda ise tuvastada või parandada. Apellant on selles küsimuses oma seisukohta õigesti põhjendanud.
  3. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et täituri tegevus oli õigusvastane. II
  4. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüütegu ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste – teo, tagajärje ja nendevahelise põhjusliku seose väljaselgitamisel ei ole apellant eelnimetatud põhjustel eksinud.
  5. Sättes ei kitsendata täituri vastutust mõne süü vormi osas. Riigikohtu halduskolleegium selgitas notarite distsiplinaarvastutuse kohaldamisel, et notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel. See põhimõte on kohtutäituri ame8

(11)3-07-2388 tialase sõltumatuse (KTS § 2 lõiked 1 ja 3) valguses kohaldatav ka kohtutäiturite distsiplinaarvastutusele. Seetõttu tuli justiitsministril karistuse määramiseks tuvastada, et kaebaja on rikkunud

§ 23lõiget 1 ja HMS § 60 lõiget 2 tahtlikult või raskelt eksides.

Oluline on tuvastada, kas normid, mille vastu selline ametiisik eksib, on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad.

  1. Nii, nagu karistusõiguseski, kehtib ka distsiplinaarvastutuse kohaldamisel põhimõte, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Keelueksimusega on tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus.
  2. Kohtutäiturilt eeldatakse selle valdkonna regulatsiooni tundmist, mis määrab kindlaks täitemenetluse ja täitedokumendi kehtivuse.

§ 1

lg 1 loetles ammendavalt täitedokumendid, mille hulka kuuluvad ka mõnda liiki haldusaktid (§ 1 lg 1 p-d 7, 9, 12, 16, 19, 22, 23, 26 ja 27), mille kehtivuse eeldused ja õiguslik siduvus on reguleeritud haldusmenetluse seadusega. HMS § 60 lg 2 on selge ja üheselt mõistetav norm.

  1. Ka formaliseerituse printsiipi väljendavad varemkehtinud täitemenetluse seadustiku sätted, eelkõige § 23 lg 1, olid teo toimepanemise ajaks piisavalt selged. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi põhjalikult juba ülal viidatud 16.10.2002 otsuses, seega enam kui aasta ja kümme kuud enne vaidlusaluse täitemenetluse algatamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi erinevate küsimuseasetuste valguses ka täitemenetluse algatamisele eelnevates teistes lahendites asjades 3-2-1-47-03 3-2-1-72-03, 3-2-1-140-03, 3-2-1-151-03, 3-2-1-77-04, 3-2-1-78-
  2. Täitedokumendi sisu hindamise keeld on üks kesksetest põhimõtetest täitemenetluses ning pidi olema täiturile teada. Riigikohtu 16.10.2002 lahend selgitas normi, mis reguleerib täitemenetlust, seega täituri igapäevaselt läbi viidavat menetlust. Nagu selgitatud, on ka HMS § 60 lg 2 kohtutäituri mitmete erinevate täitedokumentide liikide suhtes kohaldatav ja selge sisuga norm, millest täitur pidi teadlik olema.
  3. Kolleegiumi hinnangul ei saa selline keelueksimus tuleneda ka asjaolust, et maksuhaldur täitemenetluse ajal kohtutäituriga suheldes mitmel korral kinnitas, et sissenõutav summa on see, mis tuleneb korralduse põhjendustest, mitte resolutsioonist. Kohtutäitur pidi ilmselgelt olema teadlik ka täitemenetluses kehtivast nõudest, et täitemenetluse läbiviimise aluseks peab olema lisaks sissenõudja avaldusele, mille õigsust need selgitused kinnitavad, ka täitedokument.
  4. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohtutäitur U. Tärno eksis süüliselt selgelt sõnastatud ja selge materiaalõiguse normi kohaldamisel. III
  5. Justiitsministril on karistuse valikul avar kaalutlusõigus nii karistuse liigi kui rahatrahvi määra otsustamisel. Kohus saab kontrollida, kas justiitsminister teostas seda kaalutlusõigust nõuetekohaselt. Kui kohus leiab, et kaalumisel on arvesse võetud ebaõigeid kaalutlusargumente ja ületatud sellega kaalutlusõiguse piire, tuleb määratud distsiplinaarkaristus tühistada. Kohus ei saa seejuures asuda ise haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama ja otsustada, millise distsiplinaarkaristuse valikuni oleks jõutud kaalutlusõiguse norme õigesti kohaldades.
  6. Justiitsministri poolt täituri majandusliku seisu arvestamine oli kolleegiumi arvates lubatud. Distsiplinaarkaristuse tõhusus sõltub sellest, kui koormavalt see konkreetsel juhul mõ9

(11)3-07-2388 jub. Väiksema sissetulekuga täituritele proportsionaalselt väiksemas summas rahatrahvi määramine võrreldes suurema sissetulekuga kohtutäituritele määratavate rahatrahvidega ja vastupidi seetõttu võrdse kohtlemise nõuet ei riku.
  1. Küll aga on karistuse valikul kaalutlusõiguse normide rikkumisega käesoleval juhul tegemist seetõttu, et käskkirjas on arvesse võetud, et täitur on jäänud oma seisukohale, et kohtutäituril on õigus muuta täitedokumendis sisalduva otsustuse sisu, kui see erineb täitedokumendi muudest osadest (põhjendavast osast). Küll sõnaselgelt seda ütlemata, on justiitsminister, nagu ta ka kohtumenetluses tunnistab, käsitlenud seda asjaolu raskendavana. Seadusega ei ole reguleeritud, millised asjaolud toovad kaasa kohtutäituri distsiplinaarvastutusel karistuse raskendamise. Ometi ei saa seda asjaolu käsitleda seotuna kaebajale süüks arvatud teoga, sest rikkumisele hiljem antud hinnang või seisukoht, kuidas materiaalõigust edaspidi kohaldada, ei iseloomusta E. B. suhtes läbiviidud täitemenetluses aset leidnud rikkumist ega kohtutäituri süü ulatust või suhtumist oma teosse. Kohtutäituri edaspidise ametitegevuse kohta antavad lubadused ei saa olla aluseks distsiplinaarvastutuse kohaldamisele. IV
  2. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud käskkiri oli õigusvastane ning halduskohus tühistas selle õigesti.
  3. Kuna ringkonnakohus jätab jõusse halduskohtu otsuse käskkirja tühistamise nõude rahuldamise osas, tuleb apellandi kanda jätta HKMS § 92 lõike 1 kohaselt ka menetluskulud.
  4. Apellant peab halduskohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas ebaõigeks. Kolleegium apellandi selle seisukohaga ei nõustu. Apellandi arvamus, et kohtutäitur peab suutma ennast ise halduskohtumenetluses esindada, on ekslik. Distsiplinaarkaristuse vaidlustamine ei seondu kohtutäituri ametiülesannete täitmisega. Tegemist ei ole küsimusega, kus kohtutäitur tegutseb haldusorganina. Halduskohtu otsus tuleb jätta jõusse ka menetluskulude jagamise osas.
  5. Apellatsioonimenetluses taotleb U. Tärno menetluskulude väljamõistmist summas 16 444 krooni ja 50 senti. Kulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kulud ülemäärase suurusega ning tuleb apellandilt välja mõista. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask Jõustunud Riigikohtu 11 12 2009 lahendis nr. 3-3-1-76-09 toodud muudatustega RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus osaliselt. 10
(11)3-07-2388
  1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a otsust haldusasjas nr 3-07-2388, asendades otsuse punktides 8-19 esitatud põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata.
  4. Mõista Justiitsministeeriumilt kohtutäitur Urmas Tärno kasuks välja kassatsiooniastmes kantud menetluskuludest 21 580 krooni.
  5. Tagastada kautsjon. 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.