§-des 11 ja 14 sätestatud põhiõigusi, st moonutab kaebuse esitaja põhiõigusi ja ei taga talle ärakuulamisõigust. Samuti ei ole maksuhaldur esitanud põhjendusi ja kaalutlusi selle kohta, miks tal ei olnud võimalik täita uurimispõhimõtet.
kolmas lause sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Põhiseaduse norm ei sea vastavat põhiõigust sõltuvusse sellest, kas isikule on esitatud kahtlustus või kriminaalsüüdistus. Seega on enese mittesüüstamise põhimõtte puhul tegemist põhiõigusega, mille kohaldamist maksumenetluses
ei välista. Maksuhaldur eksib ka oma käsitluses Konventsiooni kaitsealast, sest viimane rakendub mitte ainult isikule kahtlustuse või süüdistuse esitamise momendist, vaid siis, kui isikul on alust arvata, et tema suhtes võidakse alustada kriminaalmenetlust. Liiati ei ole siseriiklik klassifikatsioon teatud tegudele määrav ning aluseks tuleb võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) käsitlus sellest, kas mingi toimepandud teo suhtes on Konventsiooni sätted kohaldatavad või mitte. Kahtlust ei ole, et MKS §-s 64 lg 1 p 6 sätestatud õiguse kasutamisele laienevad Konventsiooni garantiid, sest selles õigusnormis tehakse otseviide õigusrikkumisele. John Murray v Suurbritannia (EIK otsus 08.02.1996) ja Heaney ja McQuinness v Iirimaa (EIK otsus 21.12.2000) analüüsist tuleneb, et vaikimist on lubatav kasutada lisakaalutlusena isiku süüditunnistamiseks olukorras, kus asja tehioludest tulenevalt tuleb eeldada isiku selgitust, kuid vaikimise ärakasutamine ei tohi olla ainus ja määrav kaalutlus isiku süüditunnistamiseks. Maksuhaldur tegi kaebaja suhtes negatiivse maksuotsuse ainult sellel põhjusel, et äriühing ei ole esitanud dokumente ja tõendeid, st on vaikinud. Selline 2 lähenemine on aga vastuolus EIK praktikaga (Saunders v Suurbritannia, otsus 17.12.1996; Funke v Prantsusmaa otsus 25.02.1993 ja Euroopa Ühenduste Kohtu otsus Orkem v Komisjon, kohtuasi nr 374/87). Maksuhalduri seisukoht, et enese mittesüüstamise õiguse kasutamisel jääb kehtima kaasaaitamiskohustus, on väär. LMTK on maksuotsuses asunud seisukohale, et juhul, kui maksukohustuslane rikub kaasaaitamiskohustust, siis selle võrra väheneb ka maksuhalduri tõendamiskoormus. Arusaamatu on, kuidas saavad samaaegselt kehtida teineteist välistavad põhimõtted ühe toimingu suhtes, st dokumentide ja tõendite esitamise kohustus kaasaitamiskohustuse alusel ning nende mitteesitamise õigus MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Tõendite ja dokumentide mitteesitamise õiguse kasutamise korral ei kehti kaasaaitamiskohustus nende dokumentide ja tõendite suhtes. Kaasaaitamiskohustus ei ole kehtestatud
-ga. Seega juhul, kui nimetatud kohustus ja õigus on omavahel kollisioonis, tuleb kohaldada põhiõigust. Enese mittesüüstamise õiguse kasutamine kaebaja poolt ei õigusta maksuhalduri poolt uurimispõhimõtte mittejärgimist. EIK asjade Saunders v Suurbritannia (EIK otsus 17.12.1996), Funke v Prantsusmaa (EIK otsus 25.02.1993) ja Euroopa Ühenduste Kohtu otsuse Orkem v Komisjon (kohtuasi nr 374/87) otsuste analüüsist selgub, et EIK on igal korral hinnanud õiguse vaikida ulatust ja määra, nt kas õigus vaikida hõlmab isiku kasutuses olevaid dokumente, vastuseid inkrimineerivatele küsimustele või faktiküsimustele. Kohus on jõudnud teatud juhtudel ka erinevatele järeldustele. Sellest järeldub, et samaviisi kui isiku põhiõigus vaikida ei ole absoluutne, ei ole absoluutne ka maksuhalduri pädevus täielikult välistada endapoolne uurimistegevus. Maksuhalduril puudub õigustus piirduda äriühingu poolt enese mittesüüstamise põhimõtte alusel dokumentide esitamisest keeldumise korral tõdemusega, et äriühing ei ole tõendanud maksumenetluses olulisi ja temale soodsaid asjaolusid. Maksuhaldur on seadnud negatiivse maksuotsuse sõltuvusse sellest, et äriühing on kasutanud seaduslikku õigust keelduda dokumentide ja tõendite esitamisest. Negatiivne järeldus tuleneb otse ja selgelt äriühingu valitud vaikimisest. Tegemist on põhiõiguse moonutamisega, mis rikub
Maksuhaldur ei ole piisavalt põhjendanud, miks tal ei ole võimalik täita uurimispõhimõtet. Maksuhaldur ei ole selgitanud, kas ja kuidas olnuks põhimõtteliselt, arvestades maksuhalduri laialdasi volitusi, võimalik koguda informatsiooni asjaolude kohta, millel tugineb kaebaja suhtes tehtud negatiivne maksuotsus. Seejärel pidanuks maksuhaldur selgitama, miks ta sellist võimalust kasutanud ei ole. Maksuhaldur on rikkunud
§-st 14 ning Põhiõiguste Hartast tulenevat õigust heale haldusele.
§-s 14 on sätestatud, et isiku õiguste ja vabaduste tagamine on ka täidesaatva võimu ülesanne. Euroopa Põhiõiguste Harta artikkel 41 sisaldab muuhulgas õigust olla ära kuulatud enne seda, kui isiku suhtes kohaldatakse negatiivset üksikmeedet. Ärakuulamisõiguse rikkumine ilmneb käesoleval juhul: - ainult ühe korralduse andmises dokumentide esitamiseks ning seejärel mitte mingite jõupingutuste tegemises maksukohustuslase ärakuulamiseks MKS §-s 64 lg 1 p 6 sätestatud õiguse kasutamise põhjustest; - alternatiivsete tõendite kogumiseks nähtavate pingutuste mittetegemises; - maksukohustuslasele alternatiivsete võimaluste mitteandmises enese mittesüüstamise põhimõtte diferentseeritud kasutamiseks. Kui maksuhaldur ei ole haldusaktis välistanud, et maksukohustuslase poolt esitatud tõendeid ei kasutata tema seadusliku esindaja vastu kriminaalmenetluses, siis ei pea maksukohustuslane maksuhalduri korraldust tõendite esitamiseks täitma. 3 3. Vastustaja LMTK pidas kaebust alusetuks ja põhjendamatuks ning vaidles sellele vastu. Vastuväidete kohaselt on 26.02.2008 maksuotsuses nr 12-5/81 esitatud seisukohad piisavalt motiveeritud. Maksuotsus on seaduslik ning põhjendatud ja ei riku kaebuse esitaja õigusi.
lg-s 3 sätestatu kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. EIÕK-s seda põhimõtet otsesõnu ei sisaldu, kuid see on tuletatav EIÕK art 6 lg-test 1 ja
§-s 22 lg 3 sätestatud enese mittesüüstamise privileegi kaitseala võib läbi MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 laieneda maksuvaidlustele. Teatud juhtudel kuuluvad ka maksuvaidlused EIÕK art 6 kaitsealasse.
lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Õiguskirjanduses ja ka Riigikohtu senises praktikas on seda põhimõtet käsitletud peamiselt isiku garantiina süüteomenetluses (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-120-03). Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-39-05 on osundatud sellele, et nimetatud põhimõtte võimalik kaitseala võib olla ka laiem. Nimetatud otsuses nendib Riigikohus, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom - kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte (p 14). Maksumenetluses lasub maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus. MKS § 56 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. MKS § 56 lg 3 järgi ei või maksukohustuslane takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel. Piirangud kaasaitamiskohustuse täitmise osas seab MKS § 64, mis sätestab teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õiguse. Teabe andmisest ja tõendite esitamisest on nimetatud paragrahvi lg 1 p 5 kohaselt õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega ning p 6 kohaselt isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Riigikohus märgib otsuses nr 3-1-1-39-05, et maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei toimi eranditeta. Otsuse p-s 13 selgitab Riigikohus: „
Toodud sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt John Murray v. Ühendkuningriik lahend 08.02.1996, p 45; Saunders v. Ühendkuningriik, lahend 17.12.1996, p-d 68-69; J. B. v. Šveits, lahend 03.05.2001, p 64). Samuti on inimõiguste kohus leidnud, et EIÕK art 6 lg-t 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises (vt J. B. v. Šveits, p 66). Kooskõlas eeltoodud põhimõtetega sätestab MKS § 64 lg 1 p 6, et sama seaduse §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud lähedase isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. 5 Riigikohus leiab, et
lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei piirdu isiku õigusega keelduda ennast süüstavate tõendite esitamisest. Olukorras, kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks ise üles leida (p 15). Seisukohale, et enese mittesüüstamise privileegi tuleb rakendada ka maksumenetluses, on asunud Riigikohus otsuses nr 3-3-1-47-07. Sama otsuse p-s 16 märgib Riigikohus, et tulenevalt MKS § 64 lg 1 p-st 6 on maksukohustuslasel õigus keelduda MKS §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Kuigi MKS § 59 lg 2 p 1 seob sama seaduse §-d 60-63 üksikjuhtumi kontrolliga, mitte revisjoniga, on kolleegium veendunud, et silmas peetakse nii üksikjuhtumi kontrolli kui ka revisjoni. Selline järeldus tuleneb MKS § 79 lg-st 2, § 60 "Teabe nõudmine maksukohustuslaselt" sisust ja erinevuse puudumisest MKS § 64 lg 1 p 6 mõttes üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni vahel /…/
lg-st 3 ning EIÕK artklist 6 ei saa (ei ole võimalik ja asjakohane) lähtuda kõikide maksuvaidluste lahendamisel. Enese mittesüüstamise privileegist lähtumine ei ole käesolevas maksuvaidluses asjakohane. Asjakohatu on tugineda antud maksuvaidluses EIÕK artiklile 6 ning selle artikli kohaldamist käsitlevatele EIK lahenditele. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab keeldu sundida isikut andma ennast või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse või karistusega ähvardamise abil. Nii räägib Eesti
§-i 22 kolmas lõige tunnistusi andma sundimisest. Konventsiooni artikli 6 lõiget 1 on alati rikutud, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi kasutatakse kriminaalmenetluses isiku süüstamise eesmärgil. Kohtuasjas J. B. v. Šveits leidis inimõiguste kohus, et kaebaja korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest oli kriminaalsüüdistuse iseloom EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses. Selles asjas oli kaebajalt nn maksupettuse menetluses, mis riigisiseselt oli käsitatav haldusmenetlusena, kaasaaitamiskohustuse alusel nõutud dokumente, mis seondusid tema maksukohustusega. Kaebaja keeldumisel määrati talle korduvalt trahve seadusesätte alusel, mis võimaldas maksukohustuslast karistada maksuhaldurile teabe andmisest keeldumise eest rahatrahviga. Samuti asus kohus seisukohale, et kaebaja trahvimine dokumentide esitamata jätmise eest kujutas endast enese mittesüüstamise privileegi rikkumist. Seda seetõttu, et kaebaja ei saanud välistada, et temalt nõutavate dokumentide põhjal maksustamata lisasissetuleku ilmnemisel võidakse talle esitada süüdistus maksukuriteos. Samas juhtis kohus tähelepanu sellele, et antud seisukoht ei puuduta olukorda, kus riik kohustab maksumaksjat teavet andma puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks. Maksuhalduri otsusega ei sunnita isikut karistuse ähvardusel andma mingit teavet või esitama tõendeid (dokumente). Otsuseks, millega kaebuse esitajat kohustati esitama kõik kontrollitavaid tagastusnõudeid (käibemaksu enammakset) tõendavad ja arvestuse aluseks olevad dokumendid maksustamisperioodide 2007 juuli, august ja september kohta, on Lõuna maksu- ja tollikeskuse 05.11.2007 korraldus nr 12-2.1/
lg-st 3 tuleneva põhiõiguse väidetavast rikkumisest kaebaja või tema esindusõigusliku isiku suhtes ning sellest tulenevalt välistada kaasaaitamiskohustuse täitmine näiteks 05.11.2007 korralduse nr 12-2.1/11461 vaidlustamisel. Seda korraldust ei pidanud kaebaja aga vajalikuks vaidlustada. Olukorras, kus maksukohustuslane ei esita maksustamise seisukohalt olulisi dokumente, ei saa nõuda maksuametilt ka uurimiskohustuse laiaulatuslikku täitmist. Uurimispõhimõte ei ole absoluutne. Kui maksusumma vähendamise või maksusoodustuse rakendamiseks on vajalik kasutada selliseid tõendeid, mis on kättesaadavad ainult maksukohustuslasele (näiteks kuludokumendid), siis võib nõutava tõendi esitamata jätmine tuua endaga kaasa ebasoodsa lahendi maksukohustuslase jaoks. Käesolevas asjas on maksuhaldur kaebuse esitajale maksukohustuslase õiguste kaitse tagamiseks selgitanud, milliseid tõendeid tuleb esitada. Maksukohustuslasele soodsate asjaolude tõendamine on ka uurimispõhimõtte järgimisel eelkõige maksukohustuslase ülesanne. Ekslik on väide, et maksuhaldur on käesolevas asjas vaidlusaluse maksuotsuse tegemise seadnud sõltuvusse asjaolust, et äriühing on keeldunud dokumentide ja tõendite esitamisest. Asja materjalidest lähtuvalt on kaebaja 26.10.2007 esitanud tagastusnõude 2007 juuli, augusti ja septembri enammakstud käibemaksu osas. Samas ei ole kaebaja esitanud KMS §-s 37 loetletud nõuetele vastavaid dokumente, mis KMS § 31 lg 1 kohaselt on aluseks teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamisel sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Seega on kaebaja ise tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudus võimalus täita uurimiskohustust määral, mis oleks võimaldanud teha kaebajale soodsa otsustuse – rahuldada käibemaksu tagastusnõue. Sellises olukorras ei pea kohus põhjendatuks kaebaja väiteid uurimiskohustuse täitmata jätmise osas. Ei ole mõistlik ja põhjendatud eeldada, et juhul, kui maksukohustuslane deklareerib küll sisendkäibemaksu, kuid kontrollimisel ei esita selle kohta dokumente, tekiks maksuhalduril kohustus välja selgitada käibemaksu enammakse olemasolu. Tõendamiskoormus antud asjaolude suhtes on eelkõige maksukohustuslasel. 26.02.2008 maksuotsuse nr 12-5/81 tegemisel puudus maksuhalduril kohustus täita uurimiskohustust suuremas mahus, kui seda käesoleval juhul on tehtud. Kaebaja
§-st 22 tulenevat enese mittesüüstamise õigust rikutud ei ole. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et maksuhaldur on rikkunud hea halduse põhimõtteid ja kaebaja õigust olla ärakuulatud. Ärakuulamine võib olla ka kirjalik. Asja materjalidest nähtuvalt on LMTK esitanud 05.11.2007 kaebajale korralduse nr 12-2.1/11461 dokumentide saamiseks. Kaebaja on antud korralduse kätte saanud, kuid pole nõutud tähtajaks dokumente esitanud. Kohatud on väited, et maksuhaldur oleks pidanud tegema mingeid erilisi jõupingutusi maksukohustuslase ärakuulamiseks. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et 7 maksuhaldur oleks kuidagi takistanud kaebajal esitada maksumenetluses oma seisukohti või dokumente sh ka MKS §-s 64 lg 1 p 6 nimetatud õiguse kasutamise põhjuste osas. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et teda oleks kuidagi takistatud enese mittesüüstamise põhimõtte diferentseeritud kasutamisel. Enese mittesüüstamise õiguse kasutamise sh selle vormid ja ulatuse maksumenetluses saab valida ainult selle õiguse kasutaja, mitte maksuhaldur. Kaebuse esitaja ei reageerinud maksuhalduri 05.11.2007 korraldusele ega teavitanud maksuhaldurit ka sellest, et tõendeid pole võimalik esitada, kuna pole välistatud, et neid võidakse kasutada kaebaja (või tema esindusõigusliku isiku) vastu süüteomenetluses. Sellest tulenevalt puudus maksuhalduril ka kohustus mingite enese mittesüüstamise põhimõtte alternatiivsete võimaluste pakkumiseks kaebajale. Põhjendamatu on seisukoht, et kaebajale ei ole selgitatud tema õigusi, sealhulgas õigust keelduda tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Kohus osundab MKS § 64 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lg 1 p-s 5 nimetatud isikutelt ütluste, dokumentide või asitõendite esitamise või ettenäitamise nõudmise korral tuleb neid kirjalikult või suuliselt teavitada õigusest kohustuse täitmisest keelduda. Suulise teavitamise kohta võetakse isikult allkiri. MKS § 64 lg 1 p 5 nimetab maksukohustuslase abikaasat ja sugulasi. Õigusest teavitamise nõue ei puuduta muid § 64 lg-s 1 nimetatud isikuid, sealhulgas ka lg-s 6 nimetatud isikut ehk maksukohustuslast ennast. MKS seletuskirja kohaselt MKS § 64 lg 1 p-des 1-4 ja p-s 6 nimetatud isikute puhul eeldatakse, et nad on sellest õigusest teadlikud. Kaebuse esitaja väitel võib isik kasutada mittesüüstamise privileegi ilma et ta peaks selleks kelleltki luba taotlema. Selline seisukoht on kahtlemata õige. Samas ei saa otsus kasutada mittesüüstamise privileegi olla suvaotsus, seda tuleks siiski põhjendada. Riigikohtus on otsuses nr 3-1-1-25-02
lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta märkinud, et igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-47-07 osundatakse sellele, et isikul tuleks maksumenetluses maksuhaldurile avaldada, et ta keeldub tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Antud juhul kaebuse esitaja seda ei teinud ning maksuhalduril oli alus käsitleda tõendite esitamata jätmist kaasaaitamiskohustuse rikkumisena. Järgnes otsus käibemaksu tagastamata jätmise kohta ning seejärel määrati vaidlustatud otsusega täiendavalt tasumisele käibemaks 2007 juulis, augustis ja septembris deklareeritud käibelt. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätetega. Õigus vaikida ei ole absoluutne ning teatud juhtudel on EIK pidanud lubatavaks vaikimise lugemist isiku vastu. Antud kaasuses on maksuhaldur teinud OÜ TNK Eesti suhtes negatiivse maksuotsuse ainult sellel põhjusel, et äriühing ei ole esitanud dokumente ja tõendeid, st on vaikinud. Samaviisi, kui isiku põhiõigus vaikida ei ole absoluutne, ei ole absoluutne ka maksuhalduri pädevus täielikult välistada endapoolne uurimistegevus. Maksuhalduril puudub õigustus piirduda äriühingu poolt enese mittesüüstamise põhimõtte alusel dokumentide esitamisest 8 keeldumise korral tõdemusega, et äriühing ei ole tõendanud maksumenetluses olulisi ja temale soodsaid asjaolusid. Maksuhaldur on seadnud negatiivse maksuotsuse sõltuvusse sellest, et äriühing on kasutanud seaduslikku õigust keelduda dokumentide ja tõendite esitamisest. Maksuhaldur ega halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks maksuhalduril ei ole olnud võimalik täita uurimispõhimõtet. Maksuhaldur ei ole selgitanud, kas ja kuidas olnuks põhimõtteliselt, arvestades maksuhalduri laialdasi volitusi, võimalik koguda informatsiooni asjaolude kohta, millel tugineb kaebaja suhtes tehtud negatiivne maksuotsus. Seejärel pidanuks maksuhaldur selgitama, miks sellist võimalust ei ole kasutatud. Maksuhalduril lasus selline kohustus seda enam, et äriühing on esitanud oma põhiõiguste kaitsega seotud argumenteeritud väite. Halduskohus samastab ärakuulamisõiguse tagamise maksuhalduri soovitud dokumentide esitamisega. Ärakuulamisõigus on oma iseloomult aga erinev õigusinstrument maksuhalduri korralduse täitmisest dokumentide esitamiseks. Kohtuotsuses märgitakse, et kaebaja ei ole teavitanud maksuhaldurit MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud põhiõiguse kasutamisest. Sellest teeb halduskohus järelduse, et maksuhalduril puudus kohustus enese mittesüüstamise põhimõtte tagamisest tulenevalt alternatiivsete ärakuulamisvõimaluste pakkumiseks. Halduskohus eksib väitega, et kaebaja ei ole maksuhaldurit informeerinud eelnimetatud põhiõiguse kasutamisest. Maksuhaldurile 2008. a märtsis esitatud vaides selgitab osaühing järgmist: „Lähtuvalt osundatud Riigikohtu 14.11.2007 otsuse punktis 16 esitatud selgitusest maksukohustuslase õiguste ja kohustuste osas avaldab TNK Eesti OÜ siinkohal, et ta ei saa enda kaitseõigust ohtu seadmata esitada maksuhalduri poolt nõutud dokumente ning esitada nõutud teavet.“ Apellant on selgelt teatanud maksuhaldurile oma soovist tugineda MKS § 64 lg 1 p 6 regulatsioonile. Maksuhaldur ei ole aga sellest teinud mingeid järeldusi oma toimingute kavandamisel. Halduskohus väitis, et enese mittesüüstamise privileegi kasutamise põhjendused peaksid olema põhimõtteliselt kontrollitavad. Küsimus on selles, kas otsustuspädevus õiguse üle keelduda andmast ütlusi, mis võivad olla süüstava iseloomuga isikule endale või tema lähedastele, on sellel isikul endal, kellelt soovitakse ütlusi saada, või peaks selle õiguse realiseerimise põhjendatus olema põhimõtteliselt kontrollitav. Õiguspraktika ühtlustamise eesmärgil vajaks selgitust olukord, kas isik peab põhjendama MKS § 64 lg 1 p-i 6 alusel ütlustest ja informatsiooni andmisest keeldumist olukorras, kus tema suhtes ei toimu kriminaalõigusliku sisuga menetlust või menetlust mingi muu õigusrikkumise tuvastamiseks. Ka maksukohustuse kontroll iseeneses ei ole maksuõigusrikkumise menetlus. Näiteks ei saa välistada, et isikule on teada asjaolud, mis avaldamise korral võivad suure tõenäosusega viia maksuõigusrikkumise või kuriteo tuvastamisele tema või tema lähedaste suhtes. Kaebaja leiab, et MKS § 64 lg 1 p 6 korrektne tõlgendus on järgmine: õigus keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest tagatakse igaühele, kes esitab väite, et nõutav teave või dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises. 06.05.2009 toimunud kohtuistungil esitas TNK Eesti OÜ ringkonnakohtule taotluse tunnistada
§-dega 11, 13, 14 ja 22 vastuolus olevaks MKS 1 peatüki 4 jagu, e. olukord, kus MKS ei sisalda keeldu maksuhaldurile avaldada uurimisasutusele ning prokuratuurile maksusaladust sisaldavat teavet siis, kui maksuhaldur on sellise teabe saanud maksukohustuslaselt kaasaaitamiskohustuse täitmise kaudu ning maksukohustuslane ei soovi sellise teabe edastamist. 9
Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud
veebruari
§-dega 11, 13, 14 ja 22 vastuolus olevaks MKS 1 peatüki 4 jagu mis reguleerib maksusaladuse kaitset, siis selle taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata, kuna MKS §-d 26-30 pole LMTK 26.02.2008 maksuotsuse nr 12-5/81 üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lg 10 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes. 12 Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TNK Eesti OÜ menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ka menetluskulude nimekirja. Ivo Pilving Agu Timmi 13 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.