3-09-116/34

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-116 Haldusasi O.B kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. mail 2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: O.B; Vastustaja: Tallinna Vangla; Esindaja: Merje Joll. RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata;
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
6. Tallinna Vangla direktori 21.11.2005 käskkirjaga nr 872-d määrati O.B-le distsiplinaarkaristusena 9 ööpäeva kartserit korduva rikkumise eest. 27.12.2005 käskkirjaga nr 977-d määras Tallinna Vangla direktor O.B-le distsiplinaarkaristusena 6 ööpäeva kartserit süstemaatilise korra rikkumise eest. Distsiplinaarkaristused määrati vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1 alusel selle eest, et O.B ei allunud vanglaametniku korraldusele panna käed ristatult selja taha.
7. 21.11.2008 esitas O.B kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale. Tallinna Vangla jättis 22.12.2008 vastusega nr 1-13/43491-1 taotluse rahuldamata. 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8. Kaebaja selgitab, et Tallinna Vangla on teda
9. aastal mitu korda omavoliliselt karistanud, selgitamata välja, kas kaebaja on süüdi või mitte. Tallinna Vangla kodukorra punkt 7.1 sätestab, et kinnipeetava käed peavad jalutamise ajal olema ristatult selja taga, välja arvatud juhul, kui kantakse isiklikke asju. Asjade suurust ei ole märgitud. Seega toimis kaebaja ükskõik millist asja kandes õigesti, hoides käsi mitte selja taga vaid piki keha. Kaebaja on alati andnud ka oma toimingute kohta VangS § 64 lõike 2 kohaseid suulisi selgitusi.
10. Kaebaja märgib, et käskkirjaga nr 872-d karistati teda selle eest, et ta kandis käes musta taskurätikut ning keeldus taskurätikut taskusse panemast ja oma riideid määrimast. Käskkirjaga nr 977-d karistati kaebajat selle eest, et ta kandis jalutama minnes käes sõrmkindaid. Viimasel juhul jäeti kaebaja ilma nii jalutuskäigust kui ka karistati teda kartseriga, seega kohaldati korraga kahte karistust. Kaebaja lisab, et tähtsust omab ka asjaolu, et vanglasse saabumisel 21.10.2004 ei tutvustanud talle keegi vangla seadusi.
11. Kaebaja palub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 alusel maksta talle õigusvastaste käskkirjadega tekitatud kahju eest 600 krooni iga päeva kohta, mille jooksul temalt alusetult vabadus võeti. Sellele palub ta liita veel 600 krooni iga ööpäeva kohta moraalse kahju eest. Moraalne kahju seisnes kaebaja selgitusel selles, et teda hoiti raudbetoonruumis, millel ei olnud akent, voodit ega madratsit. Lisaks jäeti kaebaja ilma teabest, talle ei antud keeduspiraali ning kartserisse paigutanud isikud põhjustasid talle oma õigusvastaste toimingutega kannatusi. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning selgitab esiteks, et mõlemad distsiplinaarkaristused olid määratud seetõttu, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele panna käed ristatult selja taha. Vastustaja lisab, et O.B-l oli võimalus need käskkirjad kohe ka vaidlustada esitades vaide ja kaebuse, kuid seda kaebaja ei teinud. Vastustaja leiab, et väidetava kahju tekitanud käskkirjad on teinud pädev isik kaalutlusõiguse piires, otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule lausele ning selle tegemisel ei esinenud menetlus- ega vormivigu.
13. O.B karistati ühe ja sama rikkumise eest mitu korda, sellest oleks kaebaja pidanud aru saama, et selline teguviis on keelatud ning rohkem rikkumisi mitte toime panema. Õiguskuuleka käitumise korral ei oleks kaebaja pidanud kartseris viibima. Seejuures oleks kaebaja saanud käed ristatult selja taha panna nii taskurätikuga kui ka koos kinnastega. Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et O.B suhtes antud distsiplinaarkäskkirjad on õiguspärased, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
15. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud vanglaametniku korraldust hoida käed jalutamise ajal selja taga ristamisi. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas väidetavalt kahju tekitanud kaks käskkirja olid õigusvastased või mitte ning kas kaebajal sai sellest tulenevalt kahju tekkida. Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas käskkirjad olid õigusvastased, kuna kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik vanglaametniku korraldust täita ning seega ei oleks saanud talle selle korralduse täitmata jätmise eest ka distsiplinaarkaristust määrata.
16. Kohus käsitleb kõigepealt küsimust, kas vanglaametnike korraldused käte risti selja taha viimiseks olid õiguspärased ja kas oli olemas õiguspärane alus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Teiseks käsitleb kohus küsimust, kas kaebajal oli objektiivne põhjus korralduste täitmisest 2 keeldumiseks. Sellest tulenevalt saab kohus järeldada, kas käskkiri oli õiguspärane ja kas kaebajal sai sellest tulenevalt kahju tekkida.
17. VangS § 67 punkt 1 sätestab, et kinnipeetav on julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1 (kinnitatud Tallinna Vangla direktori 05.07.2005 käskkirjaga nr 28, karistuse määramise hetkel kehtinud redaktsioon) kohaselt liigub kinni peetav isik ja grupp kinni peetavaid isikuid territooriumil, s.t väljaspool kambrit või sektsiooni ainult koos vanemametnikust saatjaga või saateülesande järgi, v.a tööülesandeid täitvad kinnipeetavatest abitöölised. Vangla sisejulgeoleku tagamiseks peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga (v.a kui kantakse isiklikke asju või töövahendeid). Hetkel kehtiva Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.3.2 (kinnitatud Tallinna Vangla direktori 14.04.2008 käskkirjaga nr 19) sisuliselt kordab vastavasisulist kohustust, sätestades, et vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, välja arvatud kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga. Kohus leiab, et vangistusseadus ja kodukord annavad vanglaametnikele õiguspärase aluse anda kaebajale või teistele kinnipeetavatele korraldus viia käed risti selja taha.
18. Kaebaja väitis, et vanglasse saabumisel ei tutvustatud talle seadusi, mistõttu kaebaja ei teadnud enda õigusi ja kohustusi ja ei teadnud, et käed tuleb viia risti selja taha. Kohus leiab, et kaebaja selline väide on alusetu. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et sai aru, mille eest talle vaidlusalused distsiplinaarkaristused määrati. Haldusasja materjalide hulgas on Tallinna Halduskohtu 19.02.2007 jõustunud otsus haldusasjas nr 3-05-1069, kus kaebajaks oli samuti O.B ja vastustajaks Tallinna Vangla. O.B vaidlustas nimetatud haldusasjas kolm käskkirja: 18.08.2005 nr 515-d, 19.08.2005 nr 519-d ja 10.08.2005 nr 475-d. Kõikide nende käskkirjadega karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku korraldusele panna käed seljataha. Ka käesoleva haldusasja raames esitas kaebuse esitaja algselt taotlused ka Tallinna Vangla direktori 21.10.2005 ja 14.11.2005 käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks. Ka nende käskkirjadega karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta ei täitnud vanglaametniku korraldust panna käed seljataha. Seega oli kaebajat enne käesoleva haldusasja esemeks olevate käskkirjade tegemist (21.11.2005 ja 27.12.2005) korduvalt sama rikkumise eest karistatud. Kuna kaebaja isegi möönis istungil, et ta sai aru küll, mille eest teda karistati, siis ei saa siin tõusetuda küsimust sellest, kas kaebaja teadis rikkumiste toimepanemise hetkel vastavaid VangS ja vangla kodukorra sätteid või mitte. Asjas kogutud tõendid viitavad üheselt sellele, et rikkumise toimepanemise hetkel kaebaja neid sätteid teadma pidi. Isegi juhul, kui kaebajale ei selgitatud Tallinna Vanglasse asudes kodukorra sätteid (nagu kaebaja ise väidab), pidi kaebuse esitaja olema konkreetsete 21.11.2005 ja 27.12.2005 rikkumiste toimepanemise hetkel nendest sätetest teadlik. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kinnipeetaval on võimalik taotluse alusel saada ka venekeelseid sisekorraeeskirju ja kodukorda. Seega isegi kui kinnipeetav ei saa eestikeelsest tekstist aru, on tal võimalik tutvuda vastavate aktidega vene keeles. Vastustaja kinnitas, et õigusnorme puudutavatele küsimustele on võimalik vastuseid saada ka kontaktisiku vahendusel. Samuti viitab kaebaja teadlikkusele kodukorra p 7.1 sisust asjaolu, et ta ei kasutanud võimalust anda distsiplinaarmenetluses kirjalikke seletusi. Juhul, kui kaebaja tõepoolest ei oleks teadnud oma kohustust asetada käes seljale, oleks olnud igati loogiline, kui kaebaja oleks selgitanud seda kirjalikes seletustes.
19. Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla ametnike korraldusi. Kui kinnipeetav nendega ei nõustu, on tal võimalik selliseid korraldusi või toiminguid vaidlustada, kuid tal ei ole õigust jätta korraldus täitmata. Kui kinnipeetav talle antud korraldusega ei nõustu, on tal võimalik selliseid korraldusi vaidlustada, kuid tal ei ole õigust jätta korraldus täitmata. Vangla on range režiimi ja distsipliiniga asutus, kus oleks mõeldamatu ning lubamatu olukord, kus vangid hakkaksid vanglaametnikega iga korralduse üle vaidlema ja neid mitte täitma. Režiimi mõttes on vangla täiesti võrreldav sõjaväelise asutusega. Asjaolu, et üks või teine korraldus vangile ei meeldi, ei ole aluseks 3 ei selle täitmata jätmiseks ega ka korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks kohtu poolt. Kohus tuvastab õigusvastasuse vaid ebaseaduslike korralduste puhul. Vaid ilmselgelt inimväärikust alandava või süüteo toimepanemisele suunatud korralduse võib kinnipeetav jätta täitmata. Vangla on karistusasutus ja vangistuse eesmärk ongi isiku õiguste piiramine, et suunata kinnipeetavat sel moel enda toime pandud tegude osas kahetsuse tundmisele ja oma käitumise parandamisele. Tulenevalt vangla eripärast ja eesmärkidest võib vangla režiimis olla nii mõndagi, mis erineb vabaduses viibimisest ja mis seetõttu vangidele ei meeldi. Kahtlemata on kinnipeetavate põhiõigused, eelkõige enesemääratlusõigus, oluliselt piiratumad võrreldes sellega, millised need oleksid vabaduses viibides. Vanglas ei tohi alandada kinnipeetavate inimväärikust, kuid kohus leiab, et käte selja taga hoidmise nõue ei tee seda ja see on ka julgeolekukaalutlustega objektiivselt põhjendatud: sel moel oleks vangil veidi raskem alustada rünnakut ja nii on ka lihtsam jälgida, kas vang hoiab midagi käes.
20. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ühel vaidlusalusel korral olid tal käes sõrmkindad ja teisel korral taskurätt. Kaebajal ei olnud enda selgituste kohaselt neid kuhugi panna ning ta ei saanud seetõttu korraldusi täita. Kohus leiab, et lisaks eelmises punktis toodud põhjendustele ei ole sellised asjad käsitletavad ka objektiivsete takistustena korralduste täitmata jätmiseks või nende täitmisest keeldumiseks. Vangistusseaduse ja kodukorra sätete mõtteks ei ole olnud see, et käsi ei pea viima selja taha ka juhul, kui käes on väikesed esemed või asjad, mis käte selja taha viimist ei takista. Eelkõige on käte selja taha viimine objektiivselt takistatud juhul, kui kinnipeetaval on käes suur või raske pakk. Sellisele eesmärgile viitab ka muudetud sõnastus uues kinnitatud kodukorras (vt otsuse p 11). Kaebaja tähelepanu juhiti korduvalt vajadusele viia käed selja taha, kuid kaebaja ei täitnud sellest hoolimata vastavat korraldust. Kohus märgib, et kui kaebaja oleks korralduse täitnud peale sellele tähelepanu juhtimist, ei oleks kaebajat ilmselt karistatud, hoolimata sellest, et kaebaja ise jättis algselt kodukorra reeglitele allumata. Kohtu hinnangul viitab ka asjaolu, et kaebaja hoidis käes taskurätti ja kindaid, kaebaja teadmisele kodukorra punkti 7.1 sisust. Paratamatult jääb mulje, et kaebaja sooviks oli leida väikeste esemete käes hoidmisega ettekääne käte seljataha panemise vältimiseks või suisa vangla ametnike provotseerimiseks.
21. Kohus märgib, et kaebajal ei olnud eelnevast tulenevalt objektiivset põhjust vanglaametnike seaduspäraste korralduste täitmata jätmiseks. Distsiplinaarkaristuse käskkirjades oli märgitud distsiplinaarsüüteo asjaolud ja karistamise õiguslikud alused. Läbi viidi distsiplinaarmenetlus ja kaebajale anti võimalus esitada selle raames kirjalikke selgitusi, millest kaebaja keeldus. Arvestades rikkumiste kordumist ei ole määratud karistus ebaproportsionaalne. Jalutuskäigule mittelubamine ei ole VangS järgi distsiplinaarkaristuseks ja vaidlustatud käskkirjadega seda kaebaja suhtes ka kohaldatud ei ole. Seega olid distsiplinaarkaristused määratud õiguspäraselt. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda talle tekitatud kahju kui tema õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud. Seega on kahju hüvitamise eelduseks eelkõige haldusorgani haldusakti või toimingu õigusvastasus. Käesoleval juhul kohus tuvastas, et nii vangla ametnike korraldused kui ka käskkirjad olid õiguspärased, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldused. Kohus leiab, et O.B kaebus kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.
22. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude kaebaja kanda jätmist, seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 4