Obsah (4)

§ 44§ 65§ 68§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1825 Haldusasi M.K.`i kaebused Tallinna Li

) sätestatud sisu- ja vorminõuetele. Kõnealuse kirjaga on TLV keeldunud menetlemast kaebaja taotlust haldusakti (korralduse nr 1986-k) kehtetuks tunnistamiseks ja menetluse uuendamiseks. Kui isik on avaldanud ametlikult soovi haldusakti andmiseks, siis tulenevalt seadusest peab kohalik omavalitsus andma ka ametliku vastuse, st otsustama haldusakti andmise või sellest keeldumise haldusakti vormis. 11.

§ 44

lg 1 p 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. TLV 21.11.2007 korraldusega nr 1986-k otsustati lõpetada õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr 47 maa tagastamise 2 menetlus ja mitte alustada kompenseerimise menetlust põhjusel, et TLV-le ei ole tähtaegselt esitatud pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. 14.07.2008 esitatud taotluses TLV-le palus kaebaja korralduse nr 1986-k kehtetuks tunnistamist ja menetluse uuendamist, märkides ühtlasi, et kaebaja on kõrvaldamas asjaolu, mis oli korralduse nr 1986-k väljaandmise aluseks (pärimisõiguse tunnistuse mitteõigeaegne esitamine). Pärimisõiguse tunnistus väljastati kaebajale notari poolt 11.09.2008 ja see esitati TLV-le 15.09.2008. Seega on kaebaja kõrvaldanud asjaolu, mis oli korralduse nr 1986-k väljaandmise aluseks, ja kaebajal oli õigus tulenevalt

§ 44

lg 1 p-st 1 taotleda TLV-lt maa tagastamise või kompenseerimise menetluse uuendamist ja haldusakti kehtetuks tunnistamist. TLV on sellest oma 13.08.2008 kirjaga õigusvastaselt keeldunud. 12. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistust seaduses ettenähtud tähtajaks esitatud ei olnud, kuid selle põhjuseks oli üksnes kohaliku omavalitsuse õigusvastane tegevusetus, kuna viimane ei selgitanud kaebuse esitajale kirjalikult, milline dokument on vaja menetluse lõpuleviimiseks esitada. Sellega on kohalik omavalitsus rikkunud hea halduse põhimõtteid. Haldusorganile oli teada, et kaebaja puhul on tegemist Ameerika Ühendriikides sündinud ja seal elava, II maailmasõja ajal Eestist lahkunud sõjapõgenike järeltulijaga, kes on õppinud ja kasvanud hoopis teises õigusruumis. Seda arvesse võttes pidi haldusorgan erilise tähelepanuga suhtuma

§-st 36 tulenevasse selgitamiskohustusse. Kaebaja on teinud omalt poolt kõik, et esitada vastustajale tema valduses olnud pärimisdokumente. Nõudeõiguse pärimise tunnistust ei esitanud kaebaja üksnes seetõttu, et ei saanud aru, millist dokumenti haldusorgan nõuab. Kui haldusorgan oleks asjakohaselt ja hea halduse põhimõtetest tulenevalt täitnud selgitamiskohustuse, siis oleks kaebaja tähtaegselt esitanud nõudeõiguse pärimistunnistuse. Kaebajal puudusid igasugused mõistlikud põhjused selle esitamata jätmiseks. Kaebaja ei eita, et menetleja palus suuliselt nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamist, kuid jättis seejuures selgitamata, millise sisuga peab olema nõutav dokument, millest tuleneb selle esitamise kohustus ja millised on selle esitamata jätmise tagajärjed.

1. Pärimisõiguse tunnistuse esitamisega 15.09.2008 TLV-le soovis kaebaja kõrvaldada asjaolu, mis oli kaebaja õigusi kestvalt piirava haldusakti (korralduse nr 1986-k) andmise aluseks. Kaebaja leiab, et Maareformi seaduse muutmise seaduse §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega ning annab kohalikule omavalitsusele diskretsiooniotsuse tegemise võimaluse.
2. Kaebaja vaidleb vastu TLV 30.01.2009 kirjas nr LV-1/304 väljendatud seisukohale, et kuna TLV 21.11.2007 korraldus nr 1986-k on läbinud kohtuliku kontrolli, siis puuduvad alused nimetatud korralduse tühistamiseks ja menetluse uuendamiseks. Kaebaja leiab, et TLV on nimetatud kirjaga rikkunud kaebaja põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamisega on kaebaja kõrvaldanud asjaolu, mis oli korralduse nr 1986-k andmise aluseks, ning tulenevalt

§ 44

lg 1 p-st 1 on kaebajal õigus taotleda TLV-lt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise menetluse uuendamist ja haldusakti kehtetuks tunnistamist.

§ 44

lg 1 p-s 1 sätestatu eesmärk ongi see, et kui mingi asjaolu tõttu ei olnud võimalik välja anda isikule soodsat haldusakti, siis selle asjaolu kõrvaldamisel on haldusorganil võimalus menetlus uuendada ja selle realiseerimiseks tunnistatakse kehtetuks menetluse lõpuleviimist takistav haldusakt.

võimaldab ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks tunnistatud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad

-s sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud õiguslikud eeldused. Kaebaja leiab, et pärimisõiguse tunnistuse ja vastava taotluse esitamisega on ta täitnud eeldused menetluse uuendamiseks ja haldusakti tühistamiseks ning haldusorganil on tekkinud 3 kohustus 2.01.2009 taotlust menetleda. Vastustaja ei ole kaebaja taotlust sisuliselt menetlenud. Kaebaja palub tunnistada TLV 13.08.2008 ja 30.01.2009 toimingud (menetluse uuendamisest keeldumine) õigusvastaseks ning kohustada TLV-d menetlema kaebaja 14.07.2008 taotlust haldusakti (TLV 21.11.2007 korralduse nr 1986-k) kehtetuks tunnistamiseks ja maa tagastamise või kompenseerimise menetluse uuendamiseks. Samuti palub kaebaja mõista vastustajalt tema kasuks välja kaebaja poolt kantud kohtukulud summas 21 063 krooni vastavalt Alvi, Rödl & Partnerid AB poolt esitatud kohtukulude nimekirjale ja kuludokumentidele. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja kaebustega ei nõustu ja vaidleb neile vastu. 15. Kaebaja leiab, et menetluse uuendamisest keeldumine on olnud õigusvastane, viidates seejuures

§ 44lg 1 p-le 1.

Viide nimetatud sättele on käesoleval juhul asjakohatu.

§ 44

lg 1 p 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Selleks, et haldusakt oleks õigusi kestvalt piirav, peavad selles kehtestatud keelud või kohustused olema jätkuva iseloomuga. Samuti on õigusi kestvalt piiravatena käsitletavad keelud või kohustused, mis on küll tähtajalised, kuid mille lõppemise tähtaeg ei ole veel saabunud. Isiku õigusi kestvalt piirav ei ole haldusakt, millega keelduti isikule soodustava haldusakti andmisest. TLV 21.11.2007 korralduse nr 1986-k näol on tegemist haldusaktiga, millega otsustati lõpetada maa tagastamise menetlus, mis tähendab, et korralduse vastuvõtmisega ongi maa tagastamise menetlus lõpule viidud. Nõustuda ei saa kaebaja tõlgendusega, nagu ei oleks Madise nr 5 kinnistu maa tagastamise tegevus mitte lõppenud, vaid kestaks endiselt, kuid korraldus takistab menetluse lõpuleviimist. Haldusmenetluse tulemusel anti kaebaja suhtes lõpliku sisuga haldusakt. Tegemist on adressaadi suhtes koormava haldusaktiga, mille mõju on lõplik, mitte kestev. Sisuliselt lõppes vara tagastamise menetlus haldusakti andmisega, millel oli adressaadi suhtes negatiivne mõju, kuna menetluse tulemusel jäi vara tagastamata. Seetõttu ei saa korralduse suhtes kohaldada

§ 44

lg 1 p 1, kuna jätkuvalt kestvat piiravat mõju, millele kaebaja viitab, käesoleval juhul ei esine. 16. Käesoleval juhul puuduvad ka õiguslikud alused menetluse uuendamiseks ja korralduse nr 1986-k tühistamiseks.

§ 44

lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse menetluse uuendamisele

-i sätteid, mis reguleerivad haldusakti kehtivust ning selle muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Vaidlust ei ole antud juhul selle üle, et korralduse nr 1986-k näol on tegemist haldusaktiga, mille õiguspärasuse on tuvastanud Tallinna Halduskohus 29.02.2008 otsusega haldusasjas nr 3-07-2646. Eelpooltoodut arvesse võttes saab käesolevas asjas kohaldatav olla üksnes

§ 65

lg 2, mille järgi võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega. Seega on õiguspärase haldusakti isiku kasuks kehtetuks tunnistamine välistatud juhtudel, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kehtetuks tunnistamine on vastuolus seadusega.

1. TLV 21.11.2007 korraldusega nr 1986-k lõpetati kaebaja suhtes maa tagastamise menetlus põhjusel, et viimane jättis tähtaegselt esitamata nõudeõiguse pärimise tunnistuse, mis toob MRS § 19² lg 3 kohaselt kaasa tagastamismenetluse lõpetamise. Halduskohus tuvastas 29.02.2008 otsuses, et korraldus on õiguspärane. Samuti on linnavalitsus korralduse andmisel ja tagastamismenetluse läbiviimisel järginud hea 4 halduse põhimõtteid, mh selgitamiskohustust, selgitades kaebajale, milline dokument tuli esitada. Halduskohtu 29.02.2008 otsuses anti hinnang linnavalitsuse tegevusele tagastamismenetluse läbiviimisel ning leiti, et haldusorgan ei ole haldusmenetluse põhimõtteid, sh teavitamiskohustust, rikkunud. Kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei ole muutunud, mistõttu puudub alus neid ümber hinnata. Samuti ei ole MRS § 19² lg 3 redaktsioon vahepeal muutunud. Seetõttu tuleks kaebaja suhtes võtta vastu endiselt samasisuline haldusakt, kuna vastustaja oli selgitanud, milline dokument tuli esitada, kuid kaebaja jättis selle nõude tähtaegselt täitmata, mis toob MRS § 19² lg 3 alusel kaasa menetluse lõpetamise.
2. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide haldusmenetluse nõuete rikkumise kohta seoses sellega, et menetluse uuendamisest keeldumist ei vormistatud haldusaktina. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt võib haldusorgan haldusmenetluse uuendamise taotlusele vastata ka kirjaga, kui taotlus ei ole põhjendatud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-36-04 p 12, samuti otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-80-04 p 11). KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
3. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on oma ema, omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud V. K. ainus alaneja sugulane ja tulenevalt ORAS § 8 lg 3 p-st 2 pärijana omandireformi õigustatud subjekt. V.K. pärand avanes xx xx xxxx seoses tema surmaga. Tallinna Linnavalitsuse 21.11.2007 korraldusega nr 1986-k lõpetati Mustamäe linnaosas, endisel Harjumaal, Harku vallas, Haabersti mõisast eraldatud maakoha „Madise nr 5“, endisel kinnistul nr 47 asunud 38,27 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus ning otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust põhjusel, et õigustatud subjektide V. S.’i pärand on avanenud xx xx xxxx ja V.K.’i pärand on avanenud xx xx xxxx, kuid TLV-le ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta.
4. Kaebaja leidis, et TLV 21.11.2007 korraldus nr 1986-k on õigusvastane ning vaidlustas selle Tallinna Halduskohtus, taotledes korralduse tühistamist ning TLV-le ettekirjutuse tegemist jätkata tema suhtes maa tagastamise või kompenseerimise menetlust. Tallinna Halduskohus oma 29.02.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2646 tuvastas, et M.K. ei ole tähtaegselt esitanud TLV-le vaidlusaluse maa nõudeõiguse pärimise tunnistust, ning kuna seadus ei anna sellisel juhul kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid kohustab imperatiivselt lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, siis leidis kohus, et kaevatav TLV 21.11.2007 korraldus nr 1986-k on õiguspärane ning jättis kaebuse rahuldamata. M.K. kohtuotsust ei vaidlustanud ning see on jõustunud.
5. MRS § 4 kohaselt maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-s ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. 02.03.1997 jõustus ORAS § 161, mille lg 1 järgi nõudeõigus on päritav tsiviilseadustes sätestatud korras. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Analoogiliselt on 5 küsimus sätestatud MRS § 19² lg-tes 1 ja 2 ning põhimõtteliselt sama sätestavad ka Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-d 17 ja 34².
6. Maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on Eesti Vabariigi seadusandja ette näinud erikorra. Ajavahemikul 16.07.2000 kuni
7. 11.2005 kehtinud MRS § 192 lg 3 redaktsiooni kohaselt tuli nõudeõigust pärima õigustatud isikul pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. V.K. suri ja tema pärand avanes xx xx xxxx seoses tema surmaga. Järelikult tuli M.K.il nõudeõiguse pärimisel pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks pöörduda notari poole ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates, so enne xx xx xxxx. Alates 27.11.2005 kehtiva MRS § 192 lg 3 kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Selle MRS sätte aluseks oleva 27.11.2005 jõustunud MRSMS § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne selle MRSMS jõustumist (27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSMS jõustumisest arvates (so hiljemalt 27.08.2006). Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Seega on seadusandja 27.11.2005 jõustunud MRSMS-ga sätestanud tähtaja pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamiseks juhtudel, kus vastav dokument on varem väljastatud või alles väljastatakse tähtaegselt esitatud avalduse alusel. Eeltoodust tulenevalt pidanuks M.K. õigeaegselt pöörduma notari poole V.K. pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks ning hiljemalt 27.08.2006 esitama TLV-le pärimisõiguse tunnistuse maa nõudeõiguse pärimise kohta. Tagastamismenetluse lõpetamist käsitleva korralduse nr 1986-k vastuvõtmise ajaks 21.11.2007 oli pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg ammu möödunud. M.K. ei ole seaduses sätestatud tähtaegu järginud ning on esitanud pärimisõiguse tunnistuse TLV-le alles 15.09.
9. Kohus ei loe põhjendatuks kaebaja väiteid selle kohta, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistuse seaduses ettenähtud tähtajaks mitteesitamise põhjuseks oli kohaliku omavalitsuse õigusvastane tegevusetus, kuna viimane ei selgitanud kaebajale kirjalikult, milline dokument on vaja menetluse lõpuleviimiseks esitada, et kaebaja on teinud omalt poolt kõik, et esitada vastustajale tema valduses olnud pärimisdokumente ning et nõudeõiguse pärimise tunnistust ei esitanud kaebaja üksnes seetõttu, et ei saanud aru, millist dokumenti haldusorgan nõuab. 29.02.2008 jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-07-2646 on kohus tuvastanud, et pärimisdokumentide esmakordsel esitamisel kaebaja esindaja poolt aprillis 2006 puudus nende hulgas Eestis välja antud pärimisõiguse tunnistus, mille puudumisest ja vajalikkusest dokumentide esitajat ka teavitati. Kaebaja on ise kinnitanud, et esindaja teatas temale koheselt, et puudu on pärimisõiguse tunnistus maale ning et esindajalt nõuti nimetatud dokumendi esitamist. Seega on kohus lugenud tõendatuks, et TLV oli kaebajat tema esindaja kaudu selgelt teavitanud sellest, milline dokument puudub, samuti vajadusest see dokument esitada, mistõttu on põhjendamatud kaebaja väited teavitamiskohustuse rikkumise kohta. Kui kaebaja on ise kinnitanud, et nõudeõiguse pärimistunnistuse esitamise vajadus oli talle teatavaks tehtud, siis ei saa pärimisõiguse 6 tunnistuse õigeaegse mitteesitamise põhjuseks olla asjaolu, et kaebajale pole kirjalikult selgitatud, millise sisuga peab olema nõutav dokument, millest tuleneb selle esitamise kohustus ja millised on selle esitamata jätmise tagajärjed. Vastustajal puudus alus eeldada, et kaebaja või tema esindaja ei saa suuliselt antud selgituse põhjal aru, millist dokumenti temalt nõutakse ning milliseid samme tuleb selle saamiseks astuda. Juhul, kui kaebaja tõepoolest ei saanud aru, millist dokumenti haldusorgan temalt nõuab, siis oli tal õigus ja võimalus isiklikult või oma esindaja kaudu pöörduda haldusorgani poole vajalike selgituste saamiseks. Kaebaja ega tema esindaja seda teinud ei ole, samuti ei ole vastustaja keeldunud temal lasuva selgitamiskohustuse täitmisest. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited hea halduse põhimõtete rikkumise kohta vastustaja poolt.
10. Tallinna Linnavalitsuse 21.11.2007 korralduse nr 1986-k, millega otsustati lõpetada Mustamäe linnaosas, endisel Harjumaal, Harku vallas, Haabersti mõisast eraldatud maakoha „Madise nr 5“, endisel kinnistul nr 47 asunud 38,27 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus ja mitte alustada kompenseerimise menetlust põhjusel, et TLV-le ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga, millega on maa asukohajärgne kohalik omavalitsus otsustanud kaebajale maa tagastamisest keeldumise (Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 58). Korraldus nr 1986-k on läbinud kohtuliku kontrolli. Tallinna Halduskohus on oma 29.02.2008 jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-07-2646 tuvastanud, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva haldusorgani poolt ning asjakohastele õigusnormidele ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 8476 materjalidele tuginevalt.
11. Kaebaja on viidanud Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-80-04, milles on leitud, et haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab

ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad

-s sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused. Käesoleval juhul selliseid eeldusi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks tuvastatud ei ole. 26. Korralduse nr 1986-k vastuvõtmisega on maa tagastamise menetlus lõpule viidud, st et haldusmenetluse tulemusena anti kaebaja suhtes lõpliku sisuga haldusakt, millega jäi maa kaebajale tagastamata. Seega ei ole õige kaebaja väide, et korraldus nr 1986k on kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt. Madise nr 5 kinnistu maa tagastamisest keeldumine on kaebaja suhtes lõpliku, mitte kestva mõjuga otsustus. Tagastamisele mittekuuluv maa võib kuuluda munitsipaliseerimisele, erastamisele või riigi omandisse jätmisele. Kaebaja leiab, et TLV on põhjendamatult keeldunud tema 14.07.2008 taotluse alusel 21.11.2007 korralduse nr 1986-k kehtetuks tunnistamisest ja haldusmenetluse uuendamisest.

§ 68

lg 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda

§ 44

alusel haldusmenetluse uuendamist.

§ 44

lg 1 loetleb alused, millede esinemise korral haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse uuendab. Kaebaja on taotlenud haldusmenetluse uuendamist

§ 44

lg 1 p 1 alusel, leides, et taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu (pärimisõiguse 7 tunnistuse puudumine haldusakti andmise ajal) on pärimisõiguse tunnistuse esitamisega 15.09.2008 ära langenud.

§ 68

lg 1 ja § 44 lg 1 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne

§ 44

lg 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Uuendatud menetluses peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama üldjuhul oma diskretsiooniõiguse alusel (

§ 64lg 2).

27. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

§ 44

lg 1 p-s 1 sätestatud alust haldusmenetluse uuendamiseks käesoleval juhul ei esine. Alates 27.11.2005 kehtivad MRSMS § 26 ja MRS § 192 lg 3 näevad ette, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik on kohustatud üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamine nimetatud tähtaja jooksul on tagastamismenetluse lõpetamise ning kompenseerimismenetluse mittealustamise aluseks. Kaebaja seisukohaga, milles ta leiab, et eelpoolnimetatud seadustes sätestatud üheksakuuline tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega, ning annab kohalikule omavalitsusele diskretsiooniotsuse tegemise võimaluse, võib nõustuda vaid selles osas, et konkreetse tähtaja kehtestamisel seadusandja poolt oli tõepoolest eesmärgiks distsiplineerida õigustatud subjekte ja motiveerida neid esitama vara tagastamise või kompenseerimisega seotud küsimuste lahendamiseks vajalikke dokumente ning kiirendada selle kaudu omandireformi lõpuleviimist. Kui õigustatud subjekt, keda on nõuetekohaselt teavitatud pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajadusest seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, seda sellest hoolimata ei tee, siis puudub kohalikul omavalitsusel võimalus kaaluda, kas lõpetada vara tagastamise ja/või kompenseerimise menetlus või mitte. Käesoleval juhul otsustas TLV kaebajale maa tagastamise menetluse lõpetada alles 21.11.2007 korraldusega, st palju hiljem, kui oli möödunud seadusandja poolt kehtestatud tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks (27.08.2006). Tagastamismenetluse lõpetamisel ei olnud kohalikul omavalitsusel antud juhul võimalik kaaluda ka seda asjaolu, kas pärimisõiguse tunnistus on esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul või hilinemisega ja kas viimasel juhul esines selleks mõjuvaid põhjusi (kuigi ka seda kaalumisvõimalust seadus otseselt ette ei näe), kuna pärimisõiguse tunnistust ei olnud otsuse tegemise ajaks üldse esitatud. Ükski seadusesäte ei näe ette võimalust esitada pärimisõiguse tunnistus kohalikule omavalitsusele suvalisel ajal pärast tagastamismenetluse lõpetamise otsuse tegemist ning taotleda sel motiivil varasema otsuse kehtetuks tunnistamist ja menetluse uuendamist. 28. Kuna käesoleval juhul puudus

§ 44

lg 1 p-s sätestatud alus haldusmenetluse uuendamiseks, ei pidanud haldusorgan kaebaja taotlust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ja haldusmenetluse uuendamiseks sisuliselt menetlema ega vormistama keeldumist haldusaktina. Kuna selliste taotluste menetlemiseks muud korda ette nähtud ei ole, tuleb sellist taotlust käsitleda avalduse või märgukirjana avaldustele vastamise seaduse tähenduses ja taotlusele selles seaduses sätestatud korras vastata. Vastuses sellisele taotlusele võib haldusorgan selgitada, et

§ 44

lg-s 1 sätestatud aluste puudumise tõttu menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata. Antud juhul ongi TLV selliselt toiminud ning on kaebajale oma 13.08.2008 ja 30.01.2009 kirjades keeldumist 21.11.2007 korralduse nr 1986-k tühistamisest ja menetluse uuendamisest põhjendanud. 8 29. Kuna M.K.i kaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §92 lg 1). Marion Vakker kohtunik 9