3-09-411/16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-411 Otsuse kuupäev

1. juuni 2009 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Anti Kalveti kaebus Ülenurme Vallavolikogu
2. veebruari 2009.a otsuse nr 01 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev
3. mai 2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Anti Kalvet, vastustaja Ülenurme Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov, Tartu maavanema esindaja Tõnu Vesi. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik Ülenurme Vallavolikogu 10.veebruari 2009.a. otsusega nr 01 kehtestati osaliselt Ülenurme valla üldplaneering.
4. veebruaril 2009.a. esitas Anti Kalvet Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Ülenurme Vallavolikogu
5. veebruari
6. a. otsuse nr 01 „Üldplaneeringu kehtestamine“ tühistamist. Kaebuses oli esitatud ka taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras Ülenurme Vallavolikogu 10.veebruari 2009.a. otsuse nr 01 kehtivus. Kohus jättis
7. veebruari 2009.a. määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Samal kuupäeval tegi kohus ka määruse, millega jättis Anti Kalveti kaebuse käiguta. Kohus kohustas kaebajat täpsustada kaebuse põhjendusi. 09.03.2009.a. esitas Anti Kalvet kohtule kaebuse täiendused ja täpsustused. 10.03.2009 kohtumäärusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning kaasas menetlusse Tartu maavanema. Kaebuse taotlus ja põhjendused Kaebusega taotleb Anti Kalvet Ülenurme Vallavolikogu
8. veebruari 2009.a otsuse nr 01 õigusvastasuse kindlakstegemist ja tühistamist. Kaebuse esitaja märgib, et Ülenurme Vallavalitsus teatas 13.02.2009 kaebuse esitajale tähitud kirjaga volikogu 10.02.2009 otsusest nr 01 „Üldplaneeringu kehtestamine“. Vastavalt planeerimisseaduse § 17 lg 3 p 2 on Tartu maavanem 26.08.2005.a kirjaga nr 9-2/1856 kindlaks määranud riigiasutused, kellega tuleb kohustuslikus korras üldplaneering kooskõlastada sh Tartumaa Päästeteenistus (hetkel Lõuna-Eesti Päästekeskus). Ülenurme valla üldplaneeringu avalik arutelu toimus ajavahemikul 23.07.-20.08.2007.a. Avalikustamise perioodil tutvus kaebuse esitaja ülaplaneeringuga ja leidis, et puudub LõunaEesti Päästekeskuse kooskõlastus ning riskianalüüsi peatükk. Kaebuse esitaja arvates rikkus Ülenurme Vallavalitsus planeerimisseaduse § 18 lg-s 9 sätestatut, et koos planeeringuga esitatakse avalikul väljapanekul ka planeeringule antud kooskõlastused. Lõuna- Eesti Päästekeskus on 05.07.2007 kirjaga nr 14-5/436 argumenteeritult keeldunud Ülenurme valla üldplaneeringut kooskõlastamast. Üldplaneeringu kaustast puudus Ülenurme Vallavalitsuse selgitus Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastusest keeldumise kohta. Riskianalüüsi peatükk lisati üldplaneeringule alles 17.08.2008, avalikustamiseperioodi viimastel päevadel. Sellega rikuti ka planeerimisseaduse § 3 lg-s 1 toodud planeerimise põhimõtetplaneeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. 17.08.2009 esitas kaebuse esitaja üldplaneeringule vaide. Alles pärast vaide esitamist, seega avalikustamise viimastel päevadel, lisati üldplaneeringusse Lõuna-Eesti Päästekeskuse poolt nõutud informatsiooni sisaldav peatükk. Sellega rikuti planeerimisseaduse § 3 lg-s 1 toodud põhimõtet tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Rikuti hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3, mille alusel peavad valla- ja linnavalitsused arvestama riskianalüüsi tulemusi valla- ja linna üld- ja detailplaneeringute kooskõlastamisel. Hädaolukorraks valmisolekuga seonduva peatüki puudumine üldplaneeringus võttis kaebuse esitajalt võimaluse saada õigeaegset informatsiooni ning sellega jäi ta ilma võimalusest kaitsta oma huvisid planeerimisprotsessis ning teha ettepanekuid, mis oleksid muutnud üldplaneeringu põhilahendust. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja täiendavalt, et Ülenurme Vallavalitsus rikkus KOKS § 22 lg 32 muutes üldplaneeringut ilma, et selleks oleks olnud volikogu luba, vallavalitsusel ei olnud õigust teha üldplaneeringut ümber avalikustamise perioodil ja suunata üldplaneering peale muutmist viimastel päevadel uuesti avalikule väljapanekule. Nii tekkis olukord, kus inimesed tutvusid erinevate variantidega üldplaneeringust. Kaebuse esitaja sai tutvuda üldplaneeringu riskianalüüsi peatükiga alles peale maavanema poolse heakskiidu andmist. Vastustaja vastuväited Vastustaja ei tunnista esitatud kaebust ning palus jätta selle rahuldamata. Kaebuse peamine väide seisneb selles, et avaliku väljapaneku ajal üldplaneeringu materjalidega tutvumisel puudus üldplaneeringul Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastus. Vastav kooskõlastus lisati üldplaneeringule alles peale vaide esitamist kaebaja poolt 17.08.2007.a.. 2 Nimetatud asjaolu võttis kaebajalt väidetavalt võimaluse teha ettepanekuid, mis oleksid muutnud üldplaneeringu põhilahendust. 09.03.2009.a. esitas kaebaja kaebuse täienduse, milles palub käsitleda oma kaebust populaarkaebusena ning toob välja 3 väidetavat seaduse rikkumist, mis peaks kaebaja arvates kaasa tooma vaidlusaluse otsuse tühistamise.
9. Kaebaja arvates rikuti PlanS § 18 lg-t 9, mille kohaselt pannakse koos planeeringuga avalikul väljapanekul välja planeeringule antud kooskõlastused ning planeeringu koostamist korraldava maavanema või kohaliku omavalitsuse seisukohad kooskõlastustega esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt viidatud PlanS § 18 lg-t 9 ei ole rikutud. Seoses Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastusega selgitas vastustaja, et Ülenurme valla üldplaneering võeti esimest korda vastu juba 18.04.2006.a. ning suunati avalikule väljapanekule. Enne üldplaneeringu vastuvõtmist saadi toonaselt Tartumaa Päästeteenistuselt 22.02.2006.a vastav kooskõlastus. Tõusetunud planeeringuvaidluste tõttu ei osutunud aga üldplaneeringu kehtestamine koheselt võimalikuks ning Ülenurme Vallavolikogu 29.06.2007.a otsusega nr 43 suunati üldplaneering korduvale avalikule väljapanekule, mis pidi toimuma ajavahemikul 23.07.2007.a. kuni 20.08.2007.a. Kuivõrd Lõuna-Eesti Päästekeskuse eelkäija oli üldplaneeringu juba korra kooskõlastanud ning planeeringu põhilahendustes ei tehtud vahepeal ühtegi muudatust, oli vastustajal põhjendatud alus arvata, et üldplaneeringul on kõigi asjaomaste ametkondade kooskõlastused olemas. LõunaEesti Päästekeskus esitas 05.07.2007.a üllatuslikult kirja, milles tegi ettepaneku üldplaneeringut täiendada hädaolukorraks valmisoleku seisukohast. Ülenurme Vallavalitsus viis üldplaneeringu eelnimetatud nõudega kooskõlla ning sai LõunaEesti Päästekeskuselt 17.08.2007.a ka lõpliku kooskõlastuse üldplaneeringule. Üldplaneeringu vastuvõtmisel ja suunamisel avalikule väljapanekule oli Tartumaa Päästeteenistuse kooskõlastus põhimõtteliselt olemas. Asjaolu, et sama ametkonna õigusjärglane muutis oma varasemat seisukohta kooskõlastuse osas, ei muuda Ülenurme Vallavolikogu toimingut planeeringu avalikule väljapanekule suunamisel iseenesest õigusvastaseks. Ülenurme vallavanem esitas kaebaja 17.08.2007.a. vastuväidetele 31.08.2007.a. vastuse, milles andis muuhulgas teada, et Lõuna-Eesti Päästekeskus on üldplaneeringule oma kooskõlastuse andnud, mistõttu vastavas osas langeb kaebaja vastuväide ära. Oluline on siinkohal rõhutada, et Ülenurme Vallavalitsus viis üldplaneeringu päästekeskuse esitatud nõuetega operatiivselt kooskõlla ning kaebaja pole ka väitnud, et üldplaneering oleks sisuliselt materiaalõigusega vastuolus. Seega ei saanud kõnesolev väidetav menetluslik rikkumine kuidagi mõjutada üldplaneeringu lõpplahendust ja kehtestamist. Samas isegi kui saaks väita, et vastustaja on üldplaneeringu ligi 6-aastase menetlemise jooksul mõnda menetluslikku nõuet rikkunud, tuleb vastustaja arvates silmas pidada HMS § 58 regulatsiooni, mille kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
10. Kaebaja arvates rikuti hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3, mille kohaselt vallavalitsus peab arvestama riskianalüüsi tulemusi valla üld- ja detailplaneeringu koostamisel. 3 Kaebaja nimetatud väide on asjakohatu, sest kehtestatud üldplaneeringus on hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3 nõudeid arvestatud. Seega kehtestatud üldplaneering ei ole nimetatud sättega vastuolus.
11. Kaebaja arvates on rikutud PlanS § 3 lg-s 1 sätestatud planeeringu koostamise avalikkuse põhimõtet. Kaebaja hinnangul võttis hädaolukorraks valmisolekuga seonduva punkti puudumine üldplaneeringus temalt võimaluse saada õigeaegselt informatsiooni ning seega jäi ta ilma võimalusest kaitsta oma huvisid planeerimisprotsessis. Vastustaja leiab, et planeeringu koostamise avalikkuse põhimõtet ei ole rikutud. Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole kaebaja esitanud ühtegi konkreetset väidet, kuidas ta oleks saanud oma väidetavaid õigusi ja huve paremini kaitsta, kui kõnesolev punkt oleks sisaldunud üldplaneeringu seletuskirjas kohe avaliku väljapaneku esimesel päeval. Seetõttu ei ole ka võimalik anda hinnangut sellele, kas ja millisel määral võis kõnesolev küsimus mõjutada kaebaja õiguste teostamist. Samas on ilmne, et kõnesolev probleem on kaebaja poolt otsitud ning tegelikkuses see tema õiguste ja huvide kaitset kuidagi ei mõjutanud. Ülenurme Vallavalitsus informeeris kaebajat oma 31.08.2007.a. kirjas üldplaneeringu kooskõlastamisest ja kooskõlla viimisest Lõuna-Eesti Päästekeskuse ettekirjutusega. Üldplaneeringu avalik arutelu toimus alles 06.09.2007.a., millel kaebaja ka osales. Ka avaliku arutelu koosolekul informeeriti kaebajat eelnimetatud asjaoludest. Vaatamata sellele kaebaja ei esitanud ühtegi täiendavat vastuväidet, vaid jäi oma menetlusliku rikkumise vastuväite juurde. Kuivõrd avaliku arutelu käigus ei suudetud kõiki probleemküsimusi lahendada, saadeti vaidlusalused küsimused maavanemale seisukoha esitamiseks. Tartu Maavanem esitas 28.11.2007.a. kirja, milles toetas vastustaja seisukohta. Üldplaneering kehtestati alles 10.02.2009.a. PlanS ei keela huvitatud isikul vastuväidete ja ettepanekute esitamist ka peale avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. Kui kaebaja väidab, et ainuüksi Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastuse andmine üldplaneeringule muutis tema jaoks faktilist ja õiguslikku olukorda sel määral, et tal tekkis alus täiesti uute vastuväidete esitamiseks, oleks ta võinud seda põhimõtteliselt teha kuni üldplaneeringu kehtestamiseni 10.02.2009.a. Kaebaja ühtegi täiendavat vastuväidet ei esitanud ning ei ole ka kaebuses selgitanud, kuidas mõjutas päästekeskuse kooskõlastuse andmine tema positsiooni planeeringumenetluses. Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ning lisas täiendavalt, et kaebaja väited KOKS § 22 p 32 rikkumise kohta on põhjendamatud, samuti on paljasõnalised ning põhjendamatud kaebaja väited tema subjektiivsete õiguste võimaliku rikkumise kohta. Tartu maavanema seisukoht Tartu maavanem on seisukohal, et Anti Kalveti kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Anti Kalvet tugineb kaebuses Ülenurme Vallavolikogu 10.02.2009 a. otsuse nr 01 tühistamiseks asjaolule, et Ülenurme valla üldplaneeringu avalikul väljapanekul 23.07-20.08.2007.a. puudus planeeringu koosseisus Lõuna- Eesti Päästekeskuse kooskõlastus ning riskianalüüsi peatükk. Maavanem selgitas, et Ülenurme Vallavolikogu 29.06.2007 otsuse nr 43 kohaselt suunati üldplaneering korduvale avalikule väljapanekule 23.07- 20.08.
12. Planeerimisseaduse § 19 4 punkt 2 kohaselt on avaliku väljapaneku kestus üldplaneeringutel neli nädalat. Avaliku väljapaneku käigus Lõuna- Eesti Päästekeskuse kooskõlastus saadi, planeeringusse lisati riskianalüüsi käsitlev tekstiosa, mis ei muutnud planeeringu põhilahendust. Planeeringu veelkordsele avalikule väljapanekule suunamise haldusakti tühistamiseks, s.o. uue avaliku väljapaneku korraldamiseks annaks alust planeeringu mittekooskõlastamine Lõuna- Eesti Päästekeskuse poolt. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PlanS § 26 lg 1 kohaselt võib planeeringu kehtestamise otsust vaidlustada iga isik, kes leiab, et otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium on
13. mai 2008.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-67-07 juhtinud tähelepanu sellele, et nimetatud regulatsioon, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, ei välista, vaid pigem toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. Lähtudes sellest jättis kohus Anti Kalveti kaebuse käiguta ning palus kaebuse esitajalt muuhulgas selgitust selle kohta, kas kohtul tuleks käsitleda tema kaebust nn populaarkaebusena või tuleks kohtul antud asjas hinnata ka kaebaja subjektiivsete õiguste võimalikku rikkumist või tema vabaduste piiramist. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et kaebuse aluse määratlusest sõltuvad kohtu volitused kaebuse lahendamisel. Populaarkaebuse esitamisel saab kohus kaebuses esitatud nõuete ulatuses kontrollida üksnes akti kooskõla seadustega, eelkõige planeerimismenetlusele kehtestatud nõuete täitmist (tl 12-13). Kohtule antud selgituses palus kaebaja käsitleda kaebust populaarkaebusena ning osundas konkreetsete normide rikkumisele (tl 18-19). Kohtuistungil täiendas kaebuse esitaja oma varasemat seisukohta ning rõhutas, et lisaks planeerimisseaduse rikkumisele on rikutud ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 punktis 32 sätestatut ( tl 104-105). Järgnevalt hindab kohus kaebaja poolt osundatud väidetavaid seaduserikkumisi.
14. Kaebaja arvates rikuti PlanS § 18 lg-t 9, mille kohaselt pannakse koos planeeringuga avalikul väljapanekul välja planeeringule antud kooskõlastused ning planeeringu koostamist korraldava maavanema või kohaliku omavalitsuse seisukohad kooskõlastustega esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Vastustaja selgituse kohaselt üldplaneeringu vastuvõtmisel ja suunamisel avalikule väljapanekule oli Tartumaa Päästeteenistuse kooskõlastus põhimõtteliselt olemas. Kuivõrd Lõuna-Eesti Päästekeskuse eelkäija oli üldplaneeringu juba korra kooskõlastanud ning planeeringu põhilahendustes ei tehtud vahepeal ühtegi muudatust, oli vastustajal põhjendatud alus arvata, et üldplaneeringul on kõigi asjaomaste ametkondade kooskõlastused olemas. LõunaEesti Päästekeskus esitas 05.07.2007.a. üllatuslikult kirja, milles tegi ettepaneku üldplaneeringut täiendada hädaolukorraks valmisoleku seisukohast. Ülenurme Vallavalitsus viis üldplaneeringu päästekeskuse esitatud nõuetega operatiivselt kooskõlla ning Lõuna-Eesti Päästekeskus andis 17.08.2009.a.ka lõpliku kooskõlastuse üldplaneeringule. Vastustaja oli seisukohal, et Ülenurme Vallavolikogu toimingut planeeringu avalikule väljapanekule suunamisel ei muuda iseenesest õigusvastaseks asjaolu, et sama ametkonna õigusjärglane muutis oma varasemat seisukohta kooskõlastuse osas. Asjaolu, et
15. juulist kuni 20.augustini 2007 toimunud üldplaneeringu avalikul väljapanekul puudus Tartumaa Päästeteenistuse õigusjärglase Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastus, on menetluslik rikkumine, kuid kohtu veendumusel ei mõjutanud see asjaolu üldplaneeringu 5 lõpplahendust ja ei anna Ülenurme Vallavolikogu
16. veebruari 2009.a. otsuse tühistamiseks alust. Järelevalvet teostava organina on Tartu maavanem asunud seisukohale, et üldplaneeringu seletuskirja riskianalüüsi käsitleva tekstiosa lisamine planeeringu põhilahendust ei muutnud. Lähtudes sellest andis maavanem planeeringule 04.02.2009 ka heakskiidu. Kohtul ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kohus ei saa lähtuda üksnes kaebuse esitaja oletusest, et LõunaEesti Päästekeskuse kooskõlastuse puudumine üldplaneeringu materjalide juures avaliku väljapaneku algul võis planeeringulahendusi selliselt mõjutada, et olnuks vajalik planeeringu korduva avaliku väljapaneku korraldamine.
17. Kaebaja arvates rikuti hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3, mille kohaselt vallavalitsus peab arvestama riskianalüüsi tulemusi valla üld- ja detailplaneeringu koostamisel. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja väide on asjakohatu. Kaebuse esitaja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et üldplaneeringus ei ole arvestatud hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 20 lg 1 p 3 nõudeid.
18. Kaebaja arvates on rikutud PlanS § 3 lg-s 1 sätestatud planeeringu koostamise avalikkuse põhimõtet. Kaebaja hinnangul võttis hädaolukorraks valmisolekuga seonduva punkti puudumine üldplaneeringus temalt võimaluse saada õigeaegselt informatsiooni ning seega jäi ta ilma võimalusest kaitsta oma huvisid planeerimisprotsessis. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Ülenurme Vallavalitsus informeeris kaebajat 31.08.2007.a. kirjaga üldplaneeringu kooskõlastamisest ja kooskõlla viimisest Lõuna-Eesti Päästekeskuse ettekirjutusega (tl 41). Üldplaneeringu avalik arutelu toimus 06.09.2007.a., millel kaebaja ka osales. Avalikul arutelul käsitleti kaebaja ettepanekuid ja märkusi, sealhulgas ka Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastuse puudumist avalikul väljapanekul. Kaebaja ei esitanud ühtegi täiendavat vastuväidet, ta jäi üksnes menetlusliku rikkumise (kooskõlastuse puudumine) vastuväite juurde. Anti Kalveti ettepanekud ja vastuväited suunati maavanemale seisukoha võtmiseks (tl 50). Ülenurme valla üldplaneeringu avaliku arutelu käigus arvestamata jäetud ettepanekute arutelu toimus maavanema juures 14.11.2007.a. Anti Kalveti vastuväiteid ei arvestatud. Tartu maavanem on esitanud Kalveti vastuväidete osas oma seisukoha 28.11.2007.a. kirjaga, milles toetas valla seisukohta (tl 52-53). Anti Kalvet ei vaidlusta maavanema seisukohta ja heakskiitu üldplaneeringule, kuna leiab, et vallavolikogu otsuse tühistamisega kaotab automaatselt sisu ka maavanema heakskiit (tl 105 pöördel). Valla üldplaneering kehtestati alles 10.02.2009.a. Õige on vastustaja seisukoht, et PlanS ei keela huvitatud isikul vastuväidete ja ettepanekute esitamist ka peale avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. Kui Lõuna-Eesti Päästekeskuse kooskõlastuse andmine üldplaneeringule muutis kaebaja jaoks faktilist ja õiguslikku olukorda sel määral, et tal tekkis alus täiesti uute vastuväidete esitamiseks, oleks ta võinud seda põhimõtteliselt teha kuni üldplaneeringu kehtestamiseni. Kaebaja ei ole kuni planeeringu kehtestamiseni täiendavaid vastuväiteid esitanud. Kaebaja ei ole selgitanud ka kohtule, millised on need vastuväited, mida ta soovinuks täiendavalt esitada ja miks ei olnud tal võimalik neid kuni planeeringu kehtestamiseni esitada. Planeerimisalase tegevuse avalikkuse põhimõtte kohta on Riigikohtu halduskolleegium
19. veebruari 2002.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-02 märkinud, et PES §-st 2 lg 3 (analoogne säte kehtiva PlanS § 3 lg-ga 1) tulenevalt on planeerimisalane tegevus avalik ning selle käigus tagatakse huvitatud isikute õigeaegne informeeritus ja võimalus kaitsta oma huve. Nimetatud sättes käsitletakse kogu planeerimisalast tegevust ega seota avalikustamise kohustust planeerimismenetluse konkreetsete etappide või toimingutega. 6 Planeeringu koostamise etapis informeerimis- ja kaasamiskohustuse täitmata jätmine ei võta veel huvitatud isikult võimalust oma seisukohti planeeringu avaliku väljapaneku käigus avaldada ja nendega mittearvestamist vaidlustada. Kohtul ei ole alust asuda seisukohale, et Ülenurme valla üldplaneeringu koostamisel on rikutud avalikkuse, huvitatud isikute kaasamise ja õigeaegse informeerimise põhimõtet või on kaebajale tehtud takistusi tema huvide kaitsmiseks planeeringumenetluses.
20. KOKS § 22 p 32 sätestab, et üldplaneeringu vastuvõtmine ja avaliku väljapaneku väljakuulutamine on vallavolikogu ainupädevuses. Kaebuse esitaja arvates on nimetatud sätet jämedalt rikutud sellega, et Ülenurme Vallavalitsus ületas oma pädevust ja tegi volikogu poolt vastuvõetud ning avalikule väljapanekule suunatud üldplaneeringusse täiendusi ilma volikogu nõusolekuta. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et antud juhul on KOKS § 22 p 32 sätestatut rikutud. Teatavasti koosneb planeerimismenetlus etappidest: planeeringu koostamise algatamine, planeeringu koostamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek ning planeeringu kehtestamine. Riigikohtu halduskolleegium on planeerimismenetluse erinevate etappide sisu selgitades märkinud, et otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja (kohalik omavalitsus) hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Planeeringu avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele. Avaliku väljapaneku käigus informeeritakse avalikkust planeeringust ning kaasatakse avalikkus planeeringu väljatöötamisse. Väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib koostöös avalikkusega. Haldusorgan peab tegema planeeringu avaliku väljapaneku korraldamisel kõik võimaliku, et huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused haldusasjades nr 3-3-1-16-08 ning 3-3-1-16-08). 18.06.2006.a. .üldplaneeringut vastu võttes ja planeeringuprojekti avalikule väljapanekule suunates lähtus Ülenurme Vallavolikogu sellest, et oli olemas toonase Tartumaa Päästeteenistuse 22.02.2006.a. kooskõlastus. Asjaolu, et Lõuna-Eesti Päästekeskus esitas 05.07.2007.a. kirjaga ettepaneku täiendada üldplaneeringut hädaolukorraks valmisoleku seisukohast lähtudes ning Ülenurme Vallavalitsus koostöös Lõuna-Eesti Päästekeskusega vastava täienduse koostas, ei tähenda seda, et üldplaneeringu projekt tulnuks suunata uuesti vallavolikogusse, et volikogu oleks selle uuesti vastu võtnud. Seadus sellist nõuet ei sätesta. Täiendused ja parandused viibki planeeringuprojekti sisse vallavalitsus. Oma seisukoha erinevate täienduste ja paranduste kohta avaldab vallavolikogu planeeringu kehtestamist otsustades - planeeringut kehtestades või seda kehtestamata jättes. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendamatu. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus Anti Kalveti kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 7