3-09-2053/17

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-2053 Haldusasi O.B.u kaebus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt tema
3. novembri
4. a avaldusele vastamata jätmine Asja läbivaatamine Avalik kohtuistung Tallinnas
5. novembril
6. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja – O.B.; Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Merje Joll Resolutsioon Selgitused
7. Rahuldada O.B.u kaebus.
8. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt O.B.u
9. novembri
10. a avaldusele vastamata jätmine.
11. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse riigilõiv summas 250 (kakssada viiskümmend) krooni, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbank´is nr
12. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2900078509 ning selgitus: „Tallinna Vangla, haldusasi nr 3-09-2053, riigilõiv”. Tähtaegselt täitmata jätmise suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt
13. detsembril
14. a. Kui apellatsioonkaebuse koostamiseks vajatakse menetlusabi, tuleb ka sel juhul apellatsioonkaebus esitada hiljemalt
15. det- sembril
16. a. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. POOLTE VÄITED JA TAOTLUSED
17. O.B. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt tema
18. novembri
19. a avaldusele vastamata jätmine. Põhjendatud huvina kaebuse esitamiseks toob O.B. esile preventiivse huvi ja soovi taotleda kahju hüvitamist. O.B. väidab, et esitas
20. novembril
21. a Tallinna Vangla direktorile taotluse suurema teki saamiseks. Taotlusele ei vastatud 30 päeva jooksul, mistõttu nõudis O.B.
22. jaanuari
23. a avalduses Tallinna Vangla direktorilt selgitust, miks ei ole tema avaldusele vastatud. Tallinna Vangla
24. märtsi
25. a vastuskirjas vabandati tekkinud segaduse pärast ja selle eest, et
26. novembri
27. a kirjale jäeti õigeaegselt vastamata. Avaldusele 30 päeva jooksul vastamata jätmine on õigusvastane ja vastuolus Tallinna Halduskohtu
28. jaanuari
29. a otsusega haldusasjas nr 3-08-
31. Tallinna Vangla palub jätta O.B.u kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on dokumendiregistri Amphora kohaselt vastanud O.B.u kolmele
32. novembri
33. a avaldusele, millest ükski ei käsitlenud teki vahetamist,
34. detsembril ja
35. detsembril
36. a saadetud vastuskirjadega. Tallinna Vangla
37. märtsi
38. a vastuskirjas vabandati O.B.u ees alusetult, kuna tegelikult ei olnud O.B.
39. novembril
40. a esitanud avaldust suurema teki saamiseks. O.B.u poolt
41. novembril
42. a esitatud ja
43. detsembril
44. a dokumendiregistrisse kantud avaldus, mis oli vormistatud kinnipeetavate avalduste blanketile, käis mitte teki vahetamise, vaid koopiate tegemise kohta. KOHTU PÕHJENDUSED
45. Kohus leiab, et O.B. on esile toonud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks (preventiivne huvi ja soov taotleda kahju hüvitamist). Kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga aktsepteerib kohus seda kaebuse esitaja põhjendatud huvina HKMS § 7 lg 1 mõttes.
46. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas on tõendatud, et O.B. andis
47. novembril
48. a Tallinna Vanglale teki vahetamise taotluse.
49. O.B. kinnitab kohtule, et ta esitas sellise taotluse. Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et kaebaja esitas
50. jaanuaril
51. a Tallinna Vanglale järelepärimise vastuse viibimise kohta, mille peale Tallinna Vangla vabandas tema
52. novembri
53. a avaldusele vastamata jätmise eest. Lisaks olevat kaebajal säilinud
54. novembri
55. a teki saamise taotluse „mustand“, kuhu ta on teinud märke, et on sellesisulise avalduse
56. novembril
57. a vanglale üle andnud.
58. Tallinna Vanglal aga puuduvad andmed selle kohta, et O.B. oleks
59. novembril
60. a sellise sisuga taotluse esitanud. Vastuvõetud kirjade registrist nähtub, et
61. novembril
62. a esitas kaebaja Tallinna Vangla direktorile ühe avalduse. Vangla dokumendiregistrisse Amphora tehtud kannete kohaselt käsitles
63. novembril
64. a vanglale üleantud ja
65. detsembril
66. a dokumendiregistrisse kantud avaldus dokumentidest koopiate tegemist (s.o ei ole seotud käesoleva vaidlusega).
67. Kohtul tuleb teha otsus mitte oletuste ja eelduste põhjal, vaid hinnates kohtutoimikusse võetud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 25 lõiked 2 ja 3). Samuti ei saa kohus tõendite kogumisse võtta vangla esindaja peetud jutuajamisi teiste vanglaametnikega, kuna need pole tõenditeks vormistatud (esindaja selgitused pole tõendid). Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb dokumentide registreerimisel tehtud vigade ja Tallinna Vangla
68. märtsi
69. a kirjas väljendatud sei- 2 sukohti teiste asjaoludega kogumis hinnates lugeda tõendatuks, et O.B. oli siiski
70. novembril
71. a esitanud Tallinna Vangla direktorile kirjaliku taotluse uue teki saamiseks. Vaieldamatult on tõendatud, et O.B. andis
72. novembril
73. a Tallinna Vangla direktorile adresseeritud ümbriku üle järelevalveosakonna valvur A. Kabruskale. Üleandmise kohta on O.B. ning A. Kabruska andnud allkirja üleantud kirjade registreerimise žurnaali. Tagantjärgi on aga praktiliselt võimatu tõsikindlalt tuvastada, millise sisuga kiri suletud ümbrikus sisaldus. Tallinna Vangla arvates pidi see olema taotlus koopiate saamiseks, sest see on ainus O.B.u
74. novembri
75. a kuupäeva kandev kiri, mis on Tallinna Vangla dokumendiregistris registreeritud. Selles on aga põhjust kahelda, sest taotlus koopiate saamiseks ei olnud adresseeritud vangla direktorile, vaid see oli vormistatud tavalisel taotluste blanketil, mille kinnipeetav annab praktikas üle vahetult inspektor-kontaktisikule (kellel puudub avalduste registreerimise žurnaal ja kes viib selle vangla kinnituste kohaselt edasi registreerimiseks kantseleisse, kusjuures kantseleis võidakse kirja vastuvõtmise kohta panna tempel hilisema kuupäevaga – see sõltub vanglaesindaja kinnituste kohaselt kantselei töökoormusest). Ei ole seega välistatud, et O.B. andiski
76. novembril
77. a Tallinna Vanglale üle kaks avaldust – ühe A. Kabruskale uue teki saamise teemal ja teise inspektor-kontaktisikule koopiate saamise teemal ning teki saamise avaldus on kantseleis registreerimise käigus läinud kaotsi või edastati seda korrektselt registreerimata mõnele vanglaametnikule, kes jättis sellele vastamata. Kohus märgib siinkohal, et
78. oktoobril
79. a haldusasjas nr 3-09-2054 tehtud otsuses tuvastatud asjaolude kohaselt oli analoogiliselt jäänud vastamata O.B.u
80. jaanuari
81. a kiri, millise asjaolu võttis vangla omaks: ka selles asjas oli O.B. avalduse allkirja vastu kirjakandjale üle andnud, kuid kantseleis jäi see registreerimata ja läks lõpuks kaotsi (jäi vastamata). O.B.u avalduse arvukust silmas pidades võib tõesti tekkida mõnikord olukord (mis ei ole muidugi vabandatav), et mõni avaldus jääb registreerimata ja lõpuks vastamata. Kohus peab seejuures oluliseks, et vahetult pärast neid sündmusi – jaanuaris-märtsis
82. aastal – kontrollisid vanglaametnikud O.B.u 25.novembri
83. a avalduse väidetava kadumise fakti ja omavahelises meilivahetuses asusid seisukohale, et vastav avaldus sai käsitleda ainult koopiate teemat, ometigi vangla vangistusosakonna juhataja Raido Kerner pidas vajalikuks oma
84. märtsi
85. a kirjas O.B.u ees vabandada tekkinud segaduse ja
86. novembri
87. a avaldusele õigeaegse vastamata jätmise pärast. Seega vangla sellel hetkel ikkagi pidas usutavaks, et O.B. oli
88. novembril
89. a uue teki saamise avalduse esitanud, vaatamata haldusmenetluses kogutud vanglaametnike vastupidistele arvamustele. Kohus märgib, et pool aastat hiljem on antud fakti kohta tõendite kogumine veelgi raskem, mistõttu tuleb pidada vangla
90. märtsi
91. a kirjas väljendatud omaksvõttu kaalukaks tõendiks. Ükski muu vangla esitatud tõend üksikuna ega kogumis võttes ei vii vääramatule järeldusele, et O.B. kindlasti ei esitanud vangla direktorile
92. novembril
93. a vaidlusalust avaldust. O.B.u väidete usutavuse hindamisel tugineb kohus muuhulgas oma siseveendumusele ja muljele, mis on kohtul tekkinud O.B.u arvukaid kaebusi lahendades selle kinnipeetava avalduste esitamise „süsteemsuses“ ja korrapäras.
94. Järelikult tuleb lugeda tuvastatuks, et Tallinna Vangla ei vastanud O.B.u
95. novembri
96. a avaldusele 30 päeva jooksul. Tallinna Vangla see toiming on vastuolus märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse §-dega 5 ja
97. Kaevatav toiming on seega õigusvastane ja kaebus kuulub rahuldamisele.
98. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb Tallinna Vanglalt mõista HKMS § 95 lg 1 alusel riigituludesse kaebuse esitamisel tasumata jäetud riigilõiv 250 krooni. Villem Lapimaa 3